Leena Laid-Parker

Leena Laid-Parker (9. oktoober 1902, Kõrgessaare, Hiiumaa – 3. detsember 1942, Kinel, Vene NFSV) oli eesti kommunistlik aktivist ja luuletaja. Suurem osa ta loomingust valmis 1924–1938 vanglas. Näitleja Ines Aru on tema tütar.

"Ole jälle see"

Leena Laid-Parker, "Ole jälle see". Tallinn: Eesti Raamat, 1977.

Olid kevad.
Haljendasid, lillendasid,
linnuna lõõritasid,
olid õitsev kevad —
ole jälle see!

Olid meri.
Vaikselt virvendasid,
tormiselt lainetasid,
olid mässav meri —
ole jälle see!

"Ole jälle see", lk 10

Su hääl kui tšello keelist tõusev tormi kaja,
ka vaikne, nagu puhang lõunatuult.

"Üks mälestus", lk 11

Kastani õieküünlad roheluse süles,
kui istuks lehil kari valgeid oravaid.
Need valged kobarad, mil tipud keerdud üles,
veel öisest vihmast niisked, päikses säravad.
Õrnroosa-valged õieküünlad hommikõhus
kui tahaks lendu tõusta, sirutanud end,
ning kiikudes nii näivad kukkumise ohus,
ent see vaid tuule õiekroone kohal lend.
Kuldroheline foon täis tikit õietopse,
kust kandub kambri lõhnu kevadisi, häid.
...
Ent jäävalt äratada tardumuseunest
vaid suudab mõte, mis on kaunim lilledest:
kui töölisklass maailma vana muudab uueks,
kui kõikjal naerev, õitsev, laulev kevade.
Kui vabaduse kevad õitseb punakangais,
õhk täidet Internatsionaali helidest, —
see mõte toidab, elustab ka vangikongis,
see mõte ilusam on kõigist lilledest!

"Natuke kevadet vanglas", lk 14–15

Igatsus, igatsus merele,
rahutus suur mul ta järele.
Tunda nii jalge all kõikumist,
kärsitut tukslemist, õõtsumist!
Seal on mul rahu, seal armas mu paik.
Mässamas meri — mu süda siis vait.

"Igatsus", lk 18

Ei häälesta mind enam sügistuuled,
ei vaimusta mind mässav sügistorm,
ei mere laulu sügisel siin kuule —
mus hõõgumas vaid klassiviha karm.
...
Kui sügistorme undab akna taga,
vihm vastu klaase, trelle rabiseb,
siis tahaks võidelda ja olla vaba,
siis sooviks, ilm et tormis vabiseb!

"Kiri sõbratarile", lk 20

Mäletan, see oli viie aasta eest,
kui viidi meid karjas kohtu.
Uulitsad tühjendati inimesist,
politsei kartis hädaohtu:
sõdurid meid piirasid sõõris,
viidi mehi paarikaupa raudus,
nii läksime pikas vooris.

"Mälestades sm. J. Tompi", lk 23

Vihkan vaikust,
oi kuidas vaikust vihkan
    ja tormi ihkan!
Oh tuleks tuult,
tuleks suuremat tuult!

Seisan keset merd,
keset lagedat merd
vanal pehkinud parkal.
Mitte just targal
vaenlasel
    tuli mõte
    minult võtta
ära kõik purjed ja aerud.
    Minu naerud
    ja lootused,
selged mu ootused
tahtis ta muuta
    tuhaks,
    et uhaks
neist üle
surma hävitav laine.

"Oh tuleks tuult", lk 25

Oo, härrad, te viletsad, närused narrid!
Meist tahate kasvatada vagusad voonad,
sest meeldivad teile ju taltsad vaid loomad.
Kuid eksite, meie ei paindu te alla!

"Meie ei paindu te alla!", lk 28

Tema kohta

Töölisorganisatsioonide rüüstamisel 1924. aasta jaanuaris Leena Laid vahistati ja mõisteti 149 protsessil eluajaks sunnitööle. Ligi viisteistkümmend aastat oma parimast noorusest veetis ta vanglamüüride vahel, eraldatud kõigest sellest, mis teeb elu veetlevaks ja inimväärseks. Kuid ta ei alistunud ega kaotanud usku töölisklassi võidusse, püüdis vangla piiratud võimalusteski oma haridust täiendada. Vanglast vabanes Leena Laid 1938. aastal üldise amnestia alusel. (lk 6)
Leena Laid-Parker oli teadmistejanuline, andekas, unistav ja tunderikas natuur. Eneseväljendamise, võitluse teena avanes vangla-aastail talle luuletamine. Kodanliku vangla julmades oludes oli poliitilistel vangidel siiski õppimine lubatud ja varjatult tegelesid mitmed kinnipeetavad kirjandusliku loometööga. (lk 6)
Oma värssidesse valas vanglaluuletaja leppimatu viha, vastupanu kodanlusele, oma palava eluarmastuse ja uhke veendumuse töölisklassi võidus. Kuid on arusaadav, et elust eraldatud, eeskujudeta ja õpetuseta värsiseadja ei jõudnud küpsuseni. Ta programmilist publitsistlikku võitlusluulet, poliitilist satiiri tuleb hinnata eeskätt tööinimese meelekindlust väljendava dokumendina. Kuid Leena Laidil on ka lüürilisemaid värsse, kus revolutsioonilises asketismis heliseb kaasa eneseteostust otsiv isiklik noot. Niisugustes luuletustes kumab kõigist vormikonarustest läbi autori näojooni, ideesid hakkavad kandma poeetilised kujundid. Emotsionaalseks kujundiallikaks on randlasele olnud eriti torm ja meri ("Igatsus", "Oh tuleks tuult!"). (lk 7)
- Aadu Säärits, "Saateks", rmt: Leena Laid-Parker, "Ole jälle see". Tallinn: Eesti Raamat, 1977