Pat Barker

Suurbritannia kirjanik

Pat Barker (sündinud 8. mail 1943 Thornaby-on-Teesis Yorkshire'i krahvkonnas Inglismaal) on Suurbritannia kirjanik.

"Tüdrukute vaikimine"

muuda

Tsitaadid väljaandest: Pat Barker, "Tüdrukute vaikimine", tlk Eda Ahi, Postimehe Kirjastus, 2022


  • Suur Achilleus. Hiilgav Achilleus, särav Achilleus, jumalik Achilleus... Küll alles kuhjatakse epiteete. Meie ei kasutanud ühtegi neist; kutsusime teda lihunikuks.
Välejalgne Achilleus. Vaat see on alles huvitav. Üle kõige, enam kui tarkus ja hiilguski, iseloomustas teda kiirus. Üks lugu räägib, kuidas ta kord mööda Trooja tasandikke jumal Apollot taga ajas. Viimaks nurka surutuna olla too öelnud: "Sa ei saa mind tappa, olen ju surematu." — "Ah jaa," vastanud Achilleus. "Aga me mõlemad teame, et kui sa poleks surematu, oleksid sa surnud."
Ta ei jätnud kellelegi viimast sõna, isegi mitte jumalale. (lk 11, romaani algus)
  • Meil, naistel — lastel muidugi ka —, oli kästud minna tsitadelli, kaasas vahetusriided ja nii palju süüa-juua, kui kanda jaksaksime. Nii nagu kõik korralikud abielunaised, lahkusin mu koduseinte vahelt harva — ehkki tõtt-öelda asus minu kodu palees —, nii et päise päeva ajal mööda tänavat kõndides oli pidupäevatunne. Peaaegu. Naeru, ergutushüüete ja valjude naljade varjus oli meil kõigil vist hirm. Minul küll oli. Teadsime kõik, et mehed on tagagi löödud — rannalt ja sadama ümbrusest oli taplus jõudnud otse linnavärava alla. Võisime kuulda kisa, karjeid, mõõkade ja kilpide tärinat — ning teadsime, mis ootas ees, kui linn peaks langema. Ometi ei tajunud me ohu reaalsust — igatahes mitte mina, ja ma kahtlen, et teisedki seda kuigi palju enam hoomasid. Kuidas võisid langeda need kõrged müürid, mis olid meid kaitsnud terve elu? (lk 11-12)
  • Hirmust kuivade suudega naised vahetasid suurt midagi ütlemata muudkui pilke, samal ajal kui õuest kostis üha valjemat kisa ja lärmi ning väravale hakkasid langema rasked rammimishoobid. Ikka ja jälle kõlas too sõjahüüd, niisama ebainimlik kui hundiulg. Ometi kord kadestasid poegadega naised suguõdesid, kel olid tütred, sest tüdrukud jäeti ellu. Poisid, kes olid vähegi lahingueas, löödi harjumuspäraselt nagu muuseas maha. Vahel tapeti isegi rasedaid naisi — läbistati nende kõhud odaga lihtsalt juhuks, kui nad kannavad poisslast. (lk 13)
  • Tulin perest, kus orje koheldi lahkesti, ja kui isa kuningas Mynesele mu naiseks andis, jätkasin seda traditsiooni ka uues kodus. Olin Ismene vastu olnud lahke - või vähemasti uskusin nii, aga ehk ei saagi peremehe ja orja vahel valitseda lahkust, vaid üksnes eri laadi jõhkrust? (lk 13)
  • Juba esmakohtumise päeval kuninganna Mairele otsa vaadates teadsin, et läheb kismaks. Ainult et tegu polnud üheainsa tüli, vaid lausa verise sõjaga. Kaheksateistkümnendaks eluaastaks oli minust saanud nii mõnegi pika ja kibeda sõjakäigu veteran. Mynes ei paistnud meie pingelistest suhetest midagi taipavat, aga minu kogemus näitab, et mehed ongi naiste vägivalla suhtes pimedad. Nemad on ju kõigi oma kiivrite ja turviste, mõõkade ja odadega pärissõdalased ega paista nägevat meie lahinguid - või siis eelistavad mööda vaadata. Võib-olla häiriks nende meelerahu teadmine, et me polegi õrnad olevused, kelleks nad meid peavad? (lk 16)
  • Vaatasin tundide kaupa pealt, kuidas nad tõstsid majad ja templid tühjaks varandusest, mida minu rahvas oli raske töö ja vaevaga põlvkondade kaupa loonud - nad tegid seda nii hästi, nii vilunult. Täpselt nagu vaataks rändtirtsuparvi põllule laskumas - tead juba ette, et maha ei jää ühtki maisitõlvikut. (lk 26)
  • Ka Nestor oli seal. Nestor, too vanamees, kindlasti oma seitsekümmend aastat vana. Ta astus mulle ligi ja hakkas rääkima - ühtaegu pompoossel ja lahkel toonil.
"Ära mõtle oma eelmisele elule," ütles ta. "See on nüüd läbi — sa ainult kurvastad end, kui hakkad selle pärast mossitama. Unusta ära! Nüüd on käes sinu uus elu."
Unusta ära. Sellega võttis minu ees niisama selgena kui vesi kuju kohustus: pea meeles. (lk 32)
  • Mis mul ikka öelda? Ta polnud julm. Olin seda kartnud - isegi eeldanud aga midagi niisugust ei juhtunud, ja vähemasti sai kõik kiiresti läbi. Ta keppis niisama kiiresti kui tappis ja minu jaoks olid need kaks asja üks ja seesama. Miski minus suri tol ööl.
Tundsin tema vastu põlgust, ehkki muidugi oli tal täielik õigus seda kõike teha. Kui ta oleks saanud sõjasaagiks mõne tähtsa üliku turvise, oleks ta kahtlemata soovinud seda kohe selga proovida: kergitada kilpi, võtta kätte mõõk, hinnata selle pikkust ja kaalu, sellega veidi vehkida. Sedasama tegi ta minuga. Ta proovis mind. (lk 40)
  • Ma ei sallinud õhtusöögil jookide serveerimist, ehkki loomulikult ei hoolinud Achilleus põrmugi, kas ma seda sallin või mitte, ning huvitaval kombel lakkasin ka mina peagi hoolimast. Sellest ei saa vabad inimesed eluilmaski aru. Ori pole inimene, keda koheldakse kui asja. Ori ongi asi, niihästi teiste kui ka iseenese silmis. (lk 51
  • Olin kõikjal peale sängi nähtamatu. Tõtt-öelda ei pruukinud ma sealgi kuigi nähtav olla — kui, siis üksnes kehaosade kogumina. Kehaosasid tundis ta hästi — need olid tema leivanumber. Mulle paistis, et ainus kord, kus ta mind päriselt nägi, oli põgusal uurimisviivul, kui mind talle esitleti — siis ta kahtlemata vaatas mind, ehkki ainult piisavalt, et veenduda, kas sõjavägi annab talle saavutuste väärilise sõjasaagi. (lk 54)
  • Mitte midagi ei juhtunud. Selge see, et ei juhtunud! Kas mitte just nii ei kulge asjad harilikult, kui jumalate poole palvetada? (lk 84)
  • [Nestor Achilleusele:] "Pole tähtsust, et sa oled parem võitleja, julgem, tugevam, mida iganes — asi pole üldse selles. Agamemnonil on sinust rohkem mehi, rohkem laevu, rohkem maad — just seepärast ongi vägede ülemjuhataja tema, mitte sina."
"See kõik ei anna talle õigust võtta ära teise mehe auga välja teenitud tasu. See ei kuulu talle; ta pole seda ära teeninud."
Räägiti muustki, aga ma ei kuulanud enam. Au, julgus, ustavus, maine — kõik need suured sõnad laoti letti —, kuid mina võtsin kaasa üheainsa, väga tillukese sõna: see. See ei kuulu talle, ta pole seda ära teeninud. (lk 137-138)
  • Aga inimmälu pole pikk — parimal juhul kestab see kolm põlve — ning siis hakkavad lugematud sajandid venima, rohi tema hauakünkal kasvab üha kõrgemaks ning mööduvates kaarikutes, mida ta ei oska ettegi kujutada, küsivad reisijad: "Mis te arvate, mis see seal on? Oleks nagu inimkätega tehtud." (lk 143)
  • Tüdruk on lihtsalt tema trofee, ei rohkemat ega vähemat kui sõjasaak. Päristüdrukuga pole sel midagi pistmist. Ja valu, mida mees tunneb, tuleb üksnes alandavast tõigast, et tolle autasu röövis — just nimelt röövis — temalt mees, kes igas sisulises mõttes talle alla jääb. Piiratud ja vallutatud linnad, tapetud võitlejad, sõja lakkamatu verine killavoor... Ja tema otsustab tüdruku niisama heast peast ära võtta. Hoopis see teeb alles haiget — mitte tüdrukust ilma jäämine, vaid solvang, hoop eneseuhkuse pihta. Vaat nii on lood.
Tema peseb nüüd käed puhtaks. Las püüavad Troojat ilma temata ära võtta — küll nad varsti põlvili abi anuma tulevad, kui aru saavad, et ei saa plaaniga hakkama. Achilleus püüab mõttest mingitki mõnu välja pigistada, ent see ei õnnestu. (lk 148)
  • Mehed voolivad naiste nägudele tähendusi, sõnumeid teistele meestele. Achilleuse kojas oli too sõnum olnud "Vaadake teda. See armeelt saadud autasu kinnitab, et olen too, kelleks end alati pidanud olen: võimsaim kreeklaste seas." Siin, Agamemnoni juures, taheti minuga hoopis öelda: "Vaadake teda, Achilleuse autasu. Võtsin ta Achilleuse käest ära ja võin sama teha ka teiste autasuga. Võin võtta ära kõik, mis teile kuulub." (lk 151-152)
  • Hakkasin juba igaöiseid joomapidusid pelgama; tajusin, et mu kohalolu - käisin ju laua ümber ringi ja valasin külalistele veini — oli hakanud äratama teistsugust reaktsiooni. Enam polnud ma Agamemnoni võimu ja Achilleuse alanduse silmaga nähtav märk. Ei, nüüd oli minust saanud midagi hulga pahaendelisemat: olin tüdruk, kes põhjustas riiu. Oojaa, mina põhjustasin selle - vist umbes samas vaimus, nagu kont vastutab koerte rüseluse eest. Ning selle riiu pärast, minu pärast, pidid paljude noorte ja vaprate kreeka sõdalaste hinged minema Hadese teed — märtriks saanud noorsugu ja kummutatud mehepõli. Või olid seda teinud jumalad? Ei tea, kõik see värk ajab segadusse. Selge on ainult see, et kui nad parasjagu jumalaid ei süüdistanud, süüdistasid nad mind. (lk 155)
  • Helena naeris Trooja naiste, "daamide" üle, ja jumal ise teab, et nad andsid talle selleks küllaga ainest. See, kui totakalt nad matkisid Helena soenguid, jumestust, riideid... Hämmastav, et tegelikult üsna arukad naised paistsid siiralt uskuvat, et kui pliiatsijoone silma välisnurgast edasi ja kergelt ülespoole joonistavad, saavad nad endale samasugused silmad nagu Helenal. Või et samamoodi vööpaelu kinnitades saavad nad endale samasugused rinnad. Kõik see väidetavalt vihatud naise arulage matkimine... Pole ime, et ta nende üle naeris. (lk 160-161)
  • Odysseus võttis jälle istet ja tõmbas käega üle silmade. "Mida sa ometi tahad, Achilleus?"
"Et ta ise siia tuleks. Tahan vabandust, tahan, et ta tunnistaks oma eksimust."
Odysseus pöördus Ajaxi poole. "Tule nüüd, me raiskame siin ainult aega." Ta korjas mantli üles ning pöördas ühtäkki ümber, otsekui oleks see mõte talle alles nüüd pähe tulnud. "Kas sa hoiad veel midagi varuks? Kui jah, siis jumala eest, lao kohe lagedale — meil pole aega vingerdada."
"Ma tahan vabandust. Väga lihtne. Ja odav."
"Ja ma peaksin nüüd tagasi minema ja talle seda ütlema?"
"Oi, ma arvan, et saab pareminigi. Ütle talle, et kui mulle antaks valida tema tütrega abiellumise ja surnud sea keppimise vahel, valiksin iga kell viimase. Nii, sellest peaks nüüd küll piisama." (lk 195)
  • Kui nad koos üle hoovi kõndisid, läks rahvas kahte lehte laiali, et nad läbi lasta. Patroklos isegi kõndis Achilleuse moodi. Võib-olla mõjus nõnda Achilleuse mõõtude järgi tehtud turvis või siis oli tegu teadliku püüdlusega sõbra liigutusi matkida, aga tõenäoliselt oli selle taga veel midagi enamat. Patroklos oli muutu­nud Achilleuseks. Kas see pole siis armastuse kõrgeim siht? Mitte kahe vaba meele läbikäimine, vaid ühtesulanud identiteet? (lk 232)
  • Mõnikord tundub lahingumöllus, nagu aeg peatuks, kisa ja kära hääbuksid — sa näed vaenlaste silmavalgetel punaseid sooni ja tead — mitte ei usu ega looda, vaid tead —, et sa ei eksi. Säärased hetked on harvad. Ülejäänud üheksakümmend viis protsenti ajast on sõda üksnes tüütu verine rutiin, mis koosneb võrdsetes osades igavusest ja hirmust, ent siis jõuab jälle kätte hiilgehetk, kus sõjakära taandub ning su kehast saab varras, mis ühendab maad ja taevast. (lk 243-244)
  • Pooleteise kilomeetri kaugusel tõstab Achilleus pea. Viivuks näis talle, nagu oleks ta kuulnud, kuidas Patroklos tema nime hüüdis. Patroklos? Noh, ei, vaevalt küll. Siiski oli tegu mehehäälega, mis on kummaline, arvestades, et kõik mehed on lahinguväljal. Laagris on ainult naised. See taipamine teeb kibedat valu. Ta teab küll, kelle häält kuulis, ent kardab mõelda selle tähendusele. Niisiis kinnitab ta endale: Ei, see oli kajakas. Nende kisa kõlab vahel hämmastavalt inimesetaoliselt...
Ta püüab pilku sarikatele tõstes palvetada, ent see ei kuku tal kunagi lihtsasti välja — ta on oma ema poeg ning teab jumalatest liiga palju — pärast paari kobamisi lausutud sõna jätab ta katse sinnapaika. (lk 245)
  • Lahinguväljal Patroklose laiba eest võitlevad kreeklased tunnevad sõjahüüu ära ja pöörduvad selle suunas. Mida nad näevad? Pikka meest, kes seisab vahitornis, õhtupäike juukseid kuldamas? Ei, muidugi mitte. Nad näevad hoopis, kuidas jumalanna Athena katab ta õlgu oma sädeleva egiidiga; nad näevad, kuidas tema peast tõusevad ligi kümne meetri kõrgused leegid. See, mida nägid troojalased, pole teada. Kaotajad lähevad ajalukku haihtudes ja nende lood surevad koos nendega. (lk 253)
  • Neile meestele ei saanud osaks ei matuseriitused ega puhastustuli. Ta ei kavatsegi lahingut sinnapaika jätta, et lasta troojalastel surnud relvavennad maha matta, samal ajal kui Patroklose surnukeha siiamaani laagris vedeleb. Ta ei võta ka vange, mitte enam. Ta tapab igaühe, kellega tee ristub. Nende surnukehadjäävad kaarikurataste alla; verd, sitta ja ajusid lendab seni, kuni Achilleuse turvist katab paks kõntsakiht. Ta ei peatu, et vaadata maha ega tagasi, vaid põrnitseb otse ette, kannustab hobuseid edasi, ikka edasi - iga surm toob ta lähemale Troojale, lähemale viivule, kus ta võitleb Hektoriga ja tapab ta.
Veri, sitt ja ajud - ja siin ta ongi, Peleuse poeg, poolelajas, pooljumal, kes tormab hiilguse poole. (lk 268)
  • Teadsime, et praegu on käes Trooja viimased päevad ning ühes linna hukuga kaob ka meie viimne vabanemislootus. Ometi kooti endistviisi kangast, süstikud lendasid siia-sinna ja vähehaaval kasvas kangas — võib-olla kartsid naised, et kui nad pidama jäävad ja lõnga katkestavad, katkeb ka maailm ja viib nad endaga kaasa.
Ent siis kuulsime üle lakkamatu süstikulõgina uutmoodi heli. Pidime pingutama, et seda üle kangaspuude klõbina kuulda, ning muidugi suutsid mõned neist end veenda, et kuulsime kajakakisa — hüsteerilisi kriiskeid, mida nad aeg-ajalt kuuldavale toovad — aga ei, need olid naistehääled ja kisa muudkui jätkus. Aegamööda peatusid järgemööda kõik kangasteljed ja meie üle valgunud vaikuses kuulsime leinakisa varasemast selgemini; siis teadsimegi, et Trooja viimane ja suurim kaitsja Hektor on surnud. (lk 270-271)
  • Alguses ei saanud ma aru, millega tegu. Kui Achilleus viimaks kaarikuga tallihoovi sõitis, märkasin, et miski oli kinnitatud selle taha ja põrkas mööda auklikku maapinda, aga kulus vist viis minutit enne, kui taipasin, et see verine räbaldunud käntsakas on Hektor. Mürmidoonid lausa sumisesid elevusest. Achilleus polnud Hektorit üksnes tapnud, vaid lohistanud tema surnukeha kolm korda ümber Trooja müüride, samal ajal kui Hektori isa Priamos vaatas pealt, kuidas tema tugevast ja ilusast pojast jäi järele üksnes lekkiv sisikonnakängar. (lk 275)
  • Minu arvates paistis ta kuidagi tühi. Kõik see tapmine ja kättemaks... Ehk oli tal õnnestunud veenda end selles, et kui ta kõige sellega ühele poole saab — tapab Hektori, põrmustab Trooja väed, murrab Priamose —, täidab ka Patroklos oma osa vahetuskaubast ja lakkab olemast surnud. Eks me kõik püüa jumalatega pööraseid kokkuleppeid sõlmida, sageli teadmata, et seda teeme. Seal ta nüüd oli — kõik viimseni tehtud, lubadused täidetud —, aga Patroklose surnukeha oli endiselt üksnes surnukeha. Millegi puudumine. (lk 276)
  • Achilleus jõudis kõikjale - oli võiduajamistel kohtunik, jagas auhindu, lahendas nii taktitundeliselt ja vilunult pisemad vaidlused enne, kui neist tõusis tüli, et ma ei tundnud teda äragi. Ta paistis tasapisi Patrokloseks muutuvat. Ainult silmad olid endiselt Achilleuse omad: põlesid ega andnud end kuidagi kätte. (lk 288)
  • Ta ei teadnudki, et lein on just niisugune — kangesti füüsilise valu moodi. Ta ei suuda paigal püsida. Nüüdseks peaks ta ju ometi end hulga paremini tundma? Ta on teinud kõik, mida lubas: tapnud Hektori, lõiganud läbi kaheteistkümne Trooja nooruki kõrid ja süüdanud nendega Patroklose matuseriida. Ta kaapis kuuma tuha seest välja sõbra söestunud kondid kuni helmesluudeni välja ning mattis need kuldurnis, mis oli küllalt suur ka tema luude jaoks, kui aeg käes — mis, jumal küll, tulgu juba rutem.
Nüüd näeb ta, mida on seni teha püüdnud: leinaga kaupa sobitada. Lakkamatut askeldamist kannustas lootus, et kui ta lubadused täidab, kaob ka valu. Aga nüüd hakkab ta mõistma, et lein ei sõlmi kokkuleppeid. Kannatust pole võimalik vältida — ega kiiremini lõpetada. See on ta küünte vahele haaranud ega lase lahti seni, kuni Achilleus on omandanud viimse kui tema õppetunni. (lk 295-295)
  • [Priamos:] "Sinulgi on poeg, Achilleus. Kui vana ta on?"
"Viisteist."
"Nii et siis peaaegu küllalt vana, et sõtta minna?"
"Mitte veel — ta on emaisa juures kodus."
"Kindlasti ei jõua ta ära oodata, millal Troojasse saab. Isaga külg külje kõrval võitlema, tõestama, et on sinu vääriline... Küll temagi varsti siia jõuab. Mis tunne oleks sinul, Achilleus, kui sinu poja matmata surnukeha mu värava taga vedeleks? (lk 316)
  • Vestlust ma eriti ei kuulnud, ja ega nad suurt midagi rääkinudki — nad vaatasid lihtsalt näilise rahuloluga teineteisele otsa nagu armastajad või ema vastsündinule. Üldjuhul mõjub ainitine pilk, eriti meeste vahel, üsna ähvardavalt, aga kumbki ei lasknud end häirida. Nad kohtusid esimest korda. Üheksa aasta eest, kui Achilleus Troojasse jõudis, oli Priamos juba liiga vana, et lahingusse minna. Sellest ajast peale oli ta iga päev jälginud, kuidas Achilleus sõdib, ning muidugi oli Achilleuski aeg-ajalt pilgu tõstnud ja näinud hallipäist vanameest alla vaatamas — ja teadnud või arvanud, et see ongi Priamos. Ometi polnud nad kordagi võitlusväljal rammu katsunud, mida pikk pilk võiski asendada. Kuigi mina arvan, et mängus oli midagi enamat. Nad paistsid seisvat ajatunneli eri otstes: Priamos nägi enda ees noort sõdalast, kes ta oli kunagi olnud, Achilleus aga vana ja kõrgesti austatud kuningat, kelleks ta kunagi ei saa.
Kindlasti kohtusid nad Achilleuse meelest võrdsetena. Mina nägin asja teisiti. Priamos oli oli üle neljakümne aasta valitsenud võimsat ja jõukat linna; Achilleus juhtis hundikarja. Aga seda kummalisem oli vaadata, kuidas nad leiba samasse taldrikusse kastsid. (lk 325-326)
  • Nagu teisigi, rabas mind Priamose ootamatu ilmumine Aehilleuse juurde. Mul oli õõnes, ent samal ajal ebanormaalselt valvel tunne. Kuulsin kõrvus ikka veel, kuidas ta Achilleust anus, palus, et ta omaenda isa meenutaks — seejärel saabus vaikus: ta lasi pea alla ja suudles Achilleuse käsi.
Teen nüüd midagi niisugust, mida pole ükski mees enne mind teinud: suudlen mehe käsi, kes tappis mu poja.
Kuulsin nende sõnade kaja, seistes laohütis ümbritsetuna Aehilleuse rikkustest, mille ta oli põlevatest linnadest kokku riisunud. Mõtlesin: Ja mina teen seda, mida on sunnitud tegema lugematuid naisi enne mind. Ajan jalad harki mehe ees, kes tappis mu abikaasa ja vennad. (lk 328)
  • Mõtlesin tolle öö üle palju järele. Tagantjärele paistis mulle, nagu poleks ma püüdnud põgeneda üksnes laagrist, vaid ka Achilleuse loost; olin läbi kukkunud. Sest kahtlemata oli see just tema lugu — tema viha, tema lein, tema lugu. Ka mina olin vihane, mina leinasin, aga miskipärast polnud sel tähtsust. Siin ma nüüd jälle olin, ootasin, millal Achilleus otsustab, et nüüd on aeg voodisse minna — olin ikka veel tema loos lõksus, ilma et mul selles veel mingit pärisosa mängida oleks. (lk 362)
  • Igal hommikul istub Alcimus verandatrepil, lüües varustust läikima. Mõnikord võtab Achilleus lapi ja lööb temaga kampa — tegemata välja Automedoni rabatud ilmest. Suur Achilleus, jumalik Achilleus ei peaks ju ometi oma turvist poleerima. Ent see töö meeldib talle: lapitõmmete rütm; hasart mõne erakordselt kangekaelse porikübeme väljaõngitsemisest; lihtne ja saavutatav rahulolu säravast pronksist. Kui ema talle selle turvise kinkis, ei vaevunud ta seda eriti vaatamagi — niivõrd ametis oli ta Hektori leidmise ja tapmisega. Nüüd on tal aega maa ja ilm, et imetleda kilbi ilu: härjad, kes näksivad jõe ääres rohtu, noormehed ja neiud tantsupõrandal ringis, päike, kuu ja tähed, maa ja taevas, tüli, kohtuasi, pulmapidu... Kuigi Achilleus ei saa päris hästi aru, mida ema kingitusega silmas pidas. See maailma tugevaim ja kauneim kilp ei saa ju teda päästa. Tema surma on jumalad juba ära otsustanud. Niisiis meenutab kilp talle igal hommikul, kui rikkalik on elu, mille ta peagi kaotab. (lk 365-366)