Terje Ojaver

Eesti skulptor

Terje Ojaver (sünninimi Terje Tulik; sündinud 13. oktoobril 1955 Tallinnas) on eesti skulptor.

Terje Ojaver, 2000.

IntervjuudRedigeeri

  • Sa võid küll olla see, kes peaks suutma asju muuta või pöörata neid õiges suunas. Võid küll aru saada, et olukord ei ole õige ja kõik see taak on sinu peal, aga käed on sõlme seotud ning midagi muuta ei saa.
  • [Pätsi monumendi konkursist:] Kui sa juba Laidoneri oled teinud, oleks päris veider, kui ka Pätsi konkursi oleks Terje Ojaver võitnud. Ei tulnud head ideed ka ja polnud sellist punti arhitekte, kelle abi oleks vaja olnud.
  • Tean, et kavandite hulgas oli veel mitu suurt pead. Kui need skulptorid nii kangesti nägid seal suurt pead, mine tea, äkki oli idee sedavõrd õhus, ja see koht tõesti nõudiski niisugust tohutut monstrumpead. Tahaks väga näha, kuidas see õnnestub. Ehk tuleb igavesti vahva ja see ümmargune Pätsi pea sobib sinna. Kui nii palju on kunstnikke, kes tahavad teha suurt pead, ju on teda siis vaja.
  • [Betti Alveri mälestussambast Jõgeval:] Mul on sellega mõned plaanid. Teda peaks puhastama ja kõpitsema. Viimati, kui teda minu tarbeks pildistati, oli ta kehvas seisus. Kui seal veel see tohutu põõsastik oli, kujunes ta selliseks kohaks, kus käivad istumas need, kellel kusagil mujal istuda ei ole. [---] Aga ma sain hästi positiivse elamuse, kui läksin aasta või kaks pärast avamist õhtuhämaruses vaatama. Noored tüdrukud istusid kõrval pingil ja mängisid duetina flööti. Väga armas oli.


  • [Terje Ojaveri skulptuuridest koduümbruses:] Kunagi juhtus tore lugu, kui külas käis üks nelja-viieaastane poiss, kel oli nende kujude kohta oma teooria. Ta ütles, et need olid onu Jüri vanad naised, aga nad suitsetasid nii palju, et nüüd nad ainult seisavad siin.
  • [Kodu täitvatest kunstiteostet:] Kõige rohkem häiribki, et varsti tekib moment, kus pole enam kuskil ruumi tööd teha, sest kõik kohad on täis.
  • Natuke punnitan, et ei teeks rohkem kui ühe suure töö aastas. Aga see pole enda teha, et võtan kätte ja hakkan nüüd pisikesi töid tegema. Teose idee tuleb ja sel ideel pole piire, kas ta tuleb meetrine või kolmemeetrine.



Samamoodi aastate viisi kui olen oma kujusid loonud, pole ma selle peale mõelnud, et nad on muinasjutust pärit tegelased. Nad on ikka tänapäeva mina, minu suureks kasvanud, vanaemaks saanud mina-Punamütsike.
  • Selle näituse nimi oleks võinud olla ka "Mis juhtus Punamütsikese vanaemaga?" aga see kõlas kuidagi kriminaalselt. Punamütsikese vanaema oleks oma jõledate tegude eest, nagu hundi kaevu uputamine, võib-olla hoopis kriminaalkorras karistatud ja ahistamissüüdistused veel ka otsa saanud.
  • Loomulikult on selle tõukeks minu isiklik elu, frustratsioon, mingid kogemused. Aga ka üleüldine foon, kus naiste õigused ja kaitse on muutunud aktuaalseks. Olukord, kus naised tõstavad pead ja näitavad oma selgroogu, ei lase endid psüühiliselt ega füüsiliselt ahistada.
  • Varem on juhtunud, et vaid pool aastat enne 9/11 kaksiktornide rünnakut tegin Kunstihoone galeriis suure, 16-meetrise siruulatusega tiibadega purilennukiga installatsiooni, kus lennuk oli justnagu galeriisse sisse sõitnud, liputades teisel pool seina saba... Arvaks ennast või meediumiks!
  • See on niisugune ülim vägivald, kui oled kedagi kodustanud, kellegi omaks võtnud, kedagi söötnud ja kaisuloomana hoidnud ja ta tänamatusest ja hullusest ründab sind, kuni tapab su. Kuigi vanasõna ütleb, et "Perenaise kätt koer ei pure!" — Pureb küll tegelikult! See ongi see põhiline metafoor.
  • Seda Punamütsikese kuju ma ei teinud omanäoliseks. Tavaliselt mul ei teki võõristust, kui kasutan oma nägu. Selle töö puhul läks mingi enesekaitse refleks tööle, et kasuta mannekeeni. Mul ei olnud selleks kohe julgust, et selle kauni pruntis huultega, kuigi muidu räsitud näoga mannekeeni, ära moonutada selliseks, nagu ta nüüd on. Siis ma lasin talle õmmelda perenaise ja naiselikkuse märgiks põlle, ja keebi ka.
  • Mis mind üldse siin elus õnnelikuks teeb? See, et suudan leppida olukordadega, mis mul paratamatult ees on ja selle taagaga, mis on elatud elust.
  • Mul praegu on väga sõbralik koer, aga on olnud kuri koer ka. Mida ebastabiilsem ja vanem koer, seda hullem. Minu üks koer hammustas mul sõrme otsast tüki ära. Ta oli väga vana ja see juhtus tal võib-olla kogemata. Siis hakkasin teda siiski kartma, ei saanud enam koos elada. Koer on ju kristlikus kultuuris abieluõnne ja truuduse sümbol.
  • Tegelikult, kui tagasi vaadata, siis ma olen kogu aeg kunsti teinud, aga ma pole olnud väga produktiivne. On olnud aastaid, kui teen tellimustöid, näiteks ühte monumenti, kus tuleb korraga olla oma teose produtsent, järelvalve, autorikaitse, raamatupidaja, kunstnik, jurist, kohtunik ja kõik muu. Siis ma olen endale põhjendanud, et ma ei pea iga aasta tegema personaalnäitust. Mul pole koguaeg nii palju inimestele öelda.
  • Iga sähvatus ei pea olema väga töömahuka protsessiga materjali viidud. Mul pole ju alati sõnumit ja mul pole tarvis ka väiksesse galeriisse kahe teose väljapanekut teha, millele veel mingit igavat kontseptsiooni juurde konstrueerida. Pigem siis vähem, harvem, aga paremini.
  • Ma olen alati kurb, kui räägitakse aastanäitustest kui mõttetutest üldnäitustest Kunstihoones, millega kuidagi vanakestele halastatakse, et saavad kord aastas osa võtta. Mul ongi hea meel, et saan ise peale maksmata ühe töö välja panna. Iroonia on selles asjas täitsa mõttetu. Las teevad kolleegid-kunstnikud, mis nad teevad!
  • Teine tegur on olnud Jüri Ojaver - kolleeg, konkurent - nagu ta ise ennast nimetab, üldiselt selline pidur ja jala taha panija, kes nõuab pidevat tähelepanu ja õlale patsutamist. Ma vaatan siis, et mis nüüd mina - ma olen ju marginaal, ma olen naine. Tema tehku! Möllaku! Vahepeal lappas siin iga aasta näituse-kaks. Kehitad õlgu ja ajad oma majapidamist edasi ja hoolitsed oma aia eest.




VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel