Cynthia Hogue

Cynthia Hogue (sündinud 26. augustil 1951 Rock Islandis Illinois' osariigis USAs) on USA luuletaja, tõlkija ja kirjandusteadlane.

Luule

Loftur. Poisi nimi tähendab õhku
ja mu karjed
pöörduvad üles tema suunas,
hõljudes
platsenta
voogudel,

selgeltnägemise loor
ikka veel mässitud ta pea ümber.
Sa pead silmas tuult.
Abikaasa, ma tean, mis ma talle nimeks panin.
Ta nägi omaenese sündi;
see haaras ta hingamise

nagu kaaren, kes sööstab marja järele,
mis põõsast kukub.
Kui külmafront tuli merelt
mägede rõngasse -
kõik andis teed vaikusele,
millest mul polnud pääsu.

Tema esimene impulss oli põgeneda
selle katte alt
teise nägemise suunas,
kuid oli ta siis pime sellele, mis on meil?
Sa pead silmas tormi, mis kohus meie ümber,
oodanuks ta selle vaibumist?

Ma pean silmas seda last, kes mulle jäeti, ilma peakotita,
hingamine oli ta maha jätnud,
ei ainsatki karjet,
ei midagi, mille eest ma saanuks hoolt kanda.
Nüüdseks on ta taas seal,
teadis, kuhu minna -

ta käsi välja sirutatud, haaramaks
eelmineja omast ja kui nad puudutavad,
rebestavad kõik mustasulgsed olendid
õhu oma karjetega ja mina
värisen läbi juurte ja kivide.
Sa pead silmas, et

varsti hakkab sadama.
Seekord ma järgnen.
Nad on nüüd vennad,
kelle peab üles kasvatama keegi teine.

• Cynthia Hogue, "Vahetis" ("The Changeling"), poets.org; kogust "Flux", 2002  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

ärkasin surnute peale
ja olin nende seas.

kuidas see juhtus,
kes seda meiega tegi

seletamatult
vihkamine ilustab

ja tõendid võltsivad.
meie vaid meie ise.

läksin tänavanurgale,
kui pagaripood avati,

sõnades tervituse
harvale päikesele, siis äkitselt -

ehkki mitte - ma ei mäleta
midagi muud.

koban nüüd enda ümber
ja mu lähedal on kõik

kes ootasid ühel hommikul
leiba või jumalat.

on tõsi, et lõpuks mõtlesin,
et kuulsin midagi, kuid ma ei mõelnudki

pöörata ümber või seda silmata
ega selleks aegagi võtta.

• Cynthia Hogue, "seeasemel on pime" ("instead, it is dark"), poets.org; ajakirjast Kestrel, 2002  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

1

Ma ei näinud midagi
kõneväärset, sest
me olime Vabad.

Mu elu neljasena oli sama
kui kolmesena. Siis jõudsid mu
kõrvu sosinad või

Isa ei sosistanud kunagi -
ta andis mulle hingata tuld -
kogu hapnik läitis toa,

põletades mu, kuni mu hingamine
väänles keha trummis.
Ei muutunud miski peale mu meele.

2

Mul on tunne, et ta ütles -
Emale? Sõdurile? -
midagi, kuid ma ei mäleta

ühtegi sõna,
ainult lause lõppu
sahisevat, sisinal.

Tardusin. Kokkupanduna
olid sõnad ähvardavad, äkk-
rünnakud, misjärel hirm

vaevas mind päeval ja ööl
nagu kuulid. Ma pole kunagi elanud ilma
tõigata, et olen kuulnud,

3

rebend minus traumast
kistud, kui peitsin
nullhetke luusse.

Isa oli tähtsal kohal - ma ei saanudki
tema üksusest aru enne, kui sõda
läbi oli -, kuid ta oli keegi,

kes teadis asju,
mida keegi kellelegi tegi,
ja kui ma hiilisin ukse juurde

kuulama, siis heli, mida sõnad
tegid, oli välk, mis sähvatas
otse minu kolpa.

• Cynthia Hogue, "Tütar" ("The Daughter"), poets.org; ajakirjast Shenandoah, 2019  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Selge sihita päike, haavatava

                    õhtu akordid              söötis põllul,
    künklikud read, mida esmalt pead haudadeks,
    mille vahelt kõnnime läbi, et jõuda
                         tuhandeaastase
                         kindlustaluni.

Kuidagi pääses see sõjast, ehkki kõik
                    raudtee lähedal
                    lendas tükkideks.
Ses paigas pole midagi parandada ega uuendada.
Keegi ei nõuta seda. Kellegi nägemus
                    oli täita
                    võlvitud küün

kord aastas muusikaga, umbes praegu.
                    Vaikus avab puust väravad,
                    tehtud ürgmetsast,
mis raiuti põllumaaks. Rõugearmilised lubjakiviseinad
piiravad ülekuhjatud õue,
                    mille keskel
                    tunglevad inimesed, lapates

CD-sid, juues oma jooke kesk lehmalatreid.
                    Sees on Bach
                    ja tänaõhtune öökull,
kelle kontrapunktilisi huikeid
sa kuuled enne, kui teda näed
                    maandumas kõrgel sarikate vahel just
                    nagu su unenäos lendamisest.

Keskööl, kui päike on lõpuks laskunud,
                    täiskuu
                    heidab valgusvoo vahitornile.
Väravad sulguvad, meid aetakse välja
autodeta põllule, lähedal pole teist talu,
                    mis tumestaks tunnet,
                    et me siia ei kuulu.

• Cynthia Hogue, "Loire'i org (suvine pööripäev 2015)" ("The Loire Valley (Solstice 2015)"), poets.org; ajakirjast Crazyhorse, 2016  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Intervjuud

• Mind huvitab sotsiaalmajanduslik võim: kuidas seda kasutatakse, kas seda jagatakse ja mis juhtub, kui näiteks nihutada dünaamika võimujagamise suunas, mida kuulamine väga sügaval tasandil võib tegema hakata.
  • Cynthia Hogue, intervjuu: Marisol Teresa Baca, 42opus, 2006; cit. via: "Cynthia Hogue", Poetry Foundation  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}