Õilsus

(Ümber suunatud leheküljelt Õilis)

ProosaRedigeeri

  • Õpetaja ütles:
"iseloom võidab kultuuri
tulemuseks mats
kultuur võidab iseloomu
tulemuseks tähenärija
kultuuri iseloomu ohtralt ohtralt
see teeb õilsaks"


  • Õilsaid mehi leidub ka õpetajakonna hulgas. Västanviki põhikooli vana heasoovlik direktor oli ilmselt tähele pannud, et maipäike paistis erilise selgusega ning et linnas toimus laat. Ja sellepärast oli talle pähe torganud üks tema kõige õnnelikumaid mõtteid. Parajasti sel ajal, kui Rasmus aknalaual istus ja mõttes terve õpetajaskonna vastu tusatses, läkitas direktor kõigisse klassidesse käskjalad alljärgnevate imeliste sõnadega, mis direktori enda nurgelise käekirjaga pisikestele sedelitele kirjutatud: "Ilma tõttu jäävad kaks viimast tundi ära."


  • Me ei tunne end kusagil nii hubaselt nagu oma sünnipaigas, kus esemed muutuvad meile kalliks, enne kui me kogeme, mis on valikuraskus, kus väline maailm näib meile ainult omaenda olemise jätkuna: me tajume ja armastame seda nagu omaenda olemasolutunnet ja oma luid-liikmeid. Oksjonile pandult võiks meie varajase lapsepõlvekodu mööbel näida liiga tavalisena, isegi inetuna; nõudlikum maitse põlgaks selle ära; ja kas ei ole püüdlus oma ümbrust järjest kaunimaks ja kaunimaks muuta see õilis omadus, mis eraldab inimest elajast, või, kui soovitakse täpsemat definitsiooni - mis eraldab inglise inimest võõramaistest elajatest?
    • George Eliot, "Veski Flossi jõel", II raamat, 1. peatükk. Tõlkinud Valda Raud. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 139



  • [Nero Wolfe:] Ma vihkan klišeesid, eriti selliseid, mida on kasutanud juba fašistid ja kommunistid. Sellised väljendid nagu suur ja õilis eesmärk ning töö vilja röövimine haisevad pärast seda, kui neid on kasutanud Hitler ja Stalin ning teised nendesarnased satikad. Pealegi, meie sajandil toimuva teaduse võidukäigu ajal pole inimõiguste ja vabaduse nõudmine midagi erilist. See peaks olema iseenesestmõistetav. (lk 27)
    • Rex Stout, "Must mägi", tlk Taivo Varjo, 2010


  • Tõsi aga on, et allakäigust kui sellisest on omamoodi tore, esteetiline ja isegi õilis rääkida - vaatad päikeseloojangu ja varemete poole tagasi ja ohkad.
    • Janar Ala, "Koroonaviirus tappis ajakirja", Postimees, 6. august 2020, lk 16


  • [Padre Blazon:] Pühak saavutab võidu patu üle. Jah, aga suurem osa meist sellega hakkama ei saa, ja kuna me pühakut armastame, ja tahame, et ta rohkem meie moodi oleks, omistame talle vigu. Muidugi mitte alati seksuaalseid. Aquino Thomas oli tohutu paks, Pühal Hieronymusel oli kole äkiline meel. See lohutab pakse mehi ja turtsakaid mehi. Inimsugu ei kannata veatust... ta lämbuks selle kätte. Ta nõuab, et isegi pühak peab varju heitma. Kui nemad - need pühad inimesed, kes on elanud nii õilsalt ja ikkagi kannavad oma varju kaasas - Jumala juurde pääsevad, no siis on ka meist kõige hullemal lootust.


  • [Georges Frédéric Parrot:] Et elada õnnelikult - ja mis muu üldse on meie eesmärk? -, peavad inimesel olema teadused. Teadus toidab tema hinge, loob kindlustunde, et üle saada raskustest, on õilis naudinguallikas vabadel tundidel ja võimaldab teha paljusid asju. Nii et teadus ülendab inimese loomust, ülendab mõistust, sealt lähtuvad täiesti uued võimalused. Mida rohkem on meil teadust, seda sõltumatumalt teistest me võime elada. Teadus teeb meid õnnelikuks ja on seetõttu oluline hariduse osa.


  • Näoilme muudab meeldivaks või eemaletõukavaks harjumuspärane meelelaad ja pidev mõttekulg. Me ei tohiks unustada, et "nägu on hinge peegel". Mõistuse harjutamine ja õilsate tunnete arendamine on mõlema täiuslikkuse jaoks ühtviisi tähtsad. Tuska, kadedust, pahatahtlikkust ja halba tuju ei tohiks kunagi taluda need, kes peavad väärtuslikuks oma väljanägemist, sest nende krooniliste meelehaiguste olemasolu ei saa varjata. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")


[Cosimo:] Õilsad südamed
on siidist purjed — rebenevad tormis
ja tuulevaikuses nad ripnevad kui kaltsud.

  • Karl Ristikivi, "Õilsad südamed ehk Kaks sõpra Firenzes", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970, lk 42


  • Kui üleilmsele vastutustundetusele lisandub sama ka kodus, on tulevik tume või vähemalt mitte me endi kätes. Sestap peaksime Eestis kodanikuõilsuse au sisse tõstma ja põlgama valemängu kõigis selle avaldumisvormides. See pole üleskutse ängistavale tõsidusele – hea huumor kaunistab kõiki riigivõimu tasandeid kohtupidamisest Riigikogu istungi ja koduse valimisväitluseni. Ent aumõiste tuleks uuesti üles leida ja seda elus hoida.

LuuleRedigeeri

Kuhu kadunud kuninglik tõu üllus?!
Kuhu kadunud kuninglik jõu küllus?!
   Rasvub härgade õnnis sugu,
   sureb surmata sõnnisugu.

KirjandusRedigeeri

  • Karl Ristikivi, "Õilsad südamed ehk Kaks sõpra Firenzes", 1970
  • Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov, "Õilis isik"