Vikitsitaadid

Johanna-Maria Lehtme

eesti kultuurikorraldaja ja aktivist

Johanna-Maria Lehtme (sündinud 1. oktoobril 1988) on eesti kultuurikorraldaja ja aktivist, aasta eurooplane 2022.

Johanna-Maria Lehtme 2022. aasta Arvamusfestivalil

Esinemised

muuda


Intervjuud

muuda
  • Mu sõbrad ja tuttavad teavad väga hästi, et kui keegi on hädas, siis ma käitun nagu emalõvi. Kaitsen väga tugevalt omasid. Ka Ukraina on oma ning ma kaitsen Ukrainat lõpuni
  • Kõigi Euroopa riikide ajalugu arvestades on aitamine meil veres. Samamoodi on see veres ukrainlastel. Alati ulatatakse abikäsi, kui teine seda vajab, nii on Euroopas väga kindlalt välja kujunenud. Mind teeb uhkeks, et olen eurooplane!
  • Eurooplastel on õigus otsustada oma elukäigu üle, aga Ukrainas on see praegu takistatud.
  • Arvan, et Euroopa ise ka ei saanud aru, kui võimas ta on, kuni puhkes see sõda. Euroopas mõistetakse väga hästi aru, millised võivad olla ühe agressiivse riigi rünnaku tagajärjed, ning osatakse ka vastavalt reageerida. Ukraina istub praegu kõigi eurooplaste südametes, sest Ukraina vabadus tähendab ka meie vabadust.
  • Eestlased on alati pigem olnud sissepoole elavad inimesed, aga nüüd on selgelt tajutav, kui soe ja vastuvõtlik, kui toetav meie rahvas tegelikult on. Oleme andnud endast absoluutse maksimumi, et selles sõjas ukrainlasi aidata.
  • Ka väiksed tegijad nagu Slava Ukraini on võimelised maailma väga tulemuslikult aitama. Kõik teed on avatud, kui sul on vaid tahtejõudu.
  • [Esinemise kohta riigikogus:] Eks jalg alguses ikka värises korralikult. Teadsin täpselt, milliste lausetega ma alustan. Aga riigikogule ei saa võib-olla nii öelda, sest kartsin ju ka, et kes olen mina, et tulen siia ütlema. Aga ütlesin! Kahetseda pole midagi, sest ilukõnedeks pole praegu aega, aega tuleb kasutada tegutsemiseks. Paar päeva hiljem tuli osa riigikogu liikmeid Slava Ukraini lattu kohale ja pakkus oma abi.


  • Võin tuua näite lähimineviku muredest. Eelmise aasta lõpus olin mures selle üle, kuidas oma palgaga hakkama saada, elektriarved ära maksta ja säästa ning muretsesin, et mina ega laps ei jääks Covidisse. Nüüd pean selle tasu ja säästudega üleval ühtteist inimest.
  • Neid muresid, mis olid enne, enam ei eksisteeri. Ma isegi ei mõtle nende peale üldse. Minu ainus fookus on saata abi Ukrainasse.
  • See on esimene töö, kus ärkan igal hommikul üles, olen nagu Duracelli jänes ja lihtsalt töötan edasi. Mu meeskond, kellest mõned on vahepeal olnud läbipõlemise äärel või haigeks jäänud, on imestanud, kuidas minuga seda ei juhtu. Väga lihtne: meil on väike vahe. Mul on nimelt Ukraina side. Ma tahan minna tagasi koju. Teistel seda ei ole. Aga see ei tee mind kellestki erilisemaks, selle mainin kohe ära. See side lihtsalt on. Side Ukrainaga on ka põhjus, miks ma homme lähen sinna tagasi, ja mitte väga turvalistesse kohtadesse.
  • Igal inimesel, igal kodanikul, igal poliitikul on võime aidata.
  • Tuleb saata abi, mida ukrainlased paluvad: raskerelvi, toitu, kütust. Minu meelest ei ole meil kütus maailmast otsa lõppenud. Külvihooaeg on ammu alanud, aga neil ei ole kütust, et hakata külviga pihta.
Kui teised riigid Ukrainat praegu piisavalt ei aita, on tulemus käes: järjekordselt hinnad tõusevad, majandus langeb. Ei maksa arvata, et kui istutakse turvaliselt oma kodus, siis see [su elu] ei mõjuta. See mõjutab kõiki väga otseselt.
  • Ukraina vajab relvastust, et neil oleks võimalus ennast kaitsta. Nad ei kaitse ainult enda riiki ja rahvast, nad kaitsevad kogu Euroopat. Ma ei saa aru, miks osadel inimestel on seda endiselt nii raske mõista.
  • Zelenskõi ütles kohe alguses, et me võidame selle sõja üksi, et meid ei aidata. Ukrainlased on visalt vastu pidanud, aga ma loodan, et varsti suurte lääneriikide silmad avanevad ja nad hakkavad end liigutama. Olen loomult realist ning loodan, et seda ei tingi olukord, kus sureb korraga paarkümmend või paarsada tuhat inimest, et lääs annaks seda abi, mida Ukraina tegelikult vajab ja järjepidevalt palub.
  • Riik ja riigikogu teevad tegelikult head tööd. Tuleb vaadata vaid statistikat, et näha, kui suures mahus on väike Eesti riik Ukrainat selles sõjas toetanud.
  • Asendustegevused, muide, on ka need, kui Ukrainasse saadetakse seda, mida nad ei ole küsinud; kui arvame ise teadvat paremini, mida või kuidas on neile tarvis. Tegelikult saadetakse Ukrainast nimekiri, mida on vaja, ja kõrvaltulbas on kirjas kogused. Väga lihtne! Hakka tegutsema.
  • Atropiin on antidoot teatud närvimürkide vastu. Muidugi on sellel ka teisi kasutusalasid, kuid sõjas on sel just niisugune ülesanne. Inimesel on piiratud aeg seda endale süstida, et see mõjuks.
Eelmisel nädalal viskasid venelased Zaporižžjasse midagi, keegi ei tea, mis see oli. Vähemalt ei jagata selle kohta meedias ega telefoni teel informatsiooni. Sel korral on mul Ukrainasse sõites igaks juhuks gaasimask lisafiltritega kaasas.
  • Mul on kogu aeg adrenaliin kõrge. Olen oma eelnevates töödes harjunud sellega, et mul on hästi pikad stressiperioodid. Arvan, et mul on stressitaluvus läinud lihtsalt niivõrd heaks, et suudan tegutseda väga pikki perioode suurel intensiivsusel. Aga eks sõda on jätnud jälje ka minu tervisele, kuid õnneks on mul väga hea perearst, kes hoiab mul pidevalt silma peal.
  • Neile tuleb pakkuda võimalust teha tööd, millega nad enne ka tegelesid. Ega nende kvalifikatsioon sellega langenud, et nad tulid Ukrainast üle piiri Euroopa Liitu.
Huvitav, kas meil on tõesti tekkinud ühiskonnas selline ettekujutus, et kõik ukrainlased peavad tegema lihttöid? Siia tulevad kõrgharitud arstid, maailmatasemel õpetajad. Jah, loomulikult, kui [erialast] tööd ei leia, peab tegema lihttöid, kui see ei käi inimese väärikuse pihta.
  • Minu soovitus neile, kes soovivad aidata: pakkuge inimestele tööd, milleks nad on kvalifitseeritud. See annab neile ka rahutunde, pakub rahuldust. Kui ma toimetan Slava Ukrainis, olen päriselt rahul, sest mulle meeldib; teen oma tööd suure rõõmuga ja nii hästi, kui suudan. Kui keegi pakuks mulle praegu võimalust muus valdkonnas, siis ma ei saaks seda vastu võtta – rattad minu sees pöörlevad nüüd hoopis teises tempos, ma olen leidnud oma eesmärgi.
  • Meie käest on küsitud, miks me ostame kalleid žgutte, kui turul on ka odavamaid. Koolitusel kasutasime mulaaži, kus jäseme alumine osa on kehast eemaldunud. Selles olukorras on elulise tähtsusega paigaldada žgutt nii kiiresti kui võimalik, et peatada verejooks. Testisime Hiina, Türgi ja Ameerika CAT Generation 7 militaaržgutte – te ei kujuta ette, milline vahe neil on!
  • [Pommitamisest:] Olen jõudnud ainult oma sõpradega rääkida ja nemad ütlesid, et see ei muutunud tegelikult midagi. See ei võtnud nende turvatunnet ära, sest riigis pole ühtegi turvalist kohta.
  • Nad ei saagi oma elu seisma jätta, sest Lviv on praegu humanitaarabi keskus, kust saadetakse kogu aeg abi ida suunal. Töö ei saa jääda tegemata hirmust. Siis ei aitaks ju keegi.
  • Aga ma ei saa jätta minemata Dniprosse ja teistesse kohtadesse, mida ma hetkel ei saa nimetada, lihtsalt sellepärast, et ma kardan. Minu eesmärk on aidata. Ja ma saan kõige tõhusamalt aidata, kui olen ise näinud ja tean, millised on rindel töötavate meedikute vajadused. Ma ei saa mõelda ainult praegusest nädalast, kuidas Slava Ukraini tööd paremini organiseerida, vaid pean mõtlema ka järgmistele nädalatele, kuidas muutuvad vajadused sõja arenedes. Need sammud tuleb ette mõelda, sest kui muutus on kätte jõudnud, on juba liiga hilja reageerida.
  • Ukraina on niivõrd suur riik, et seal on täiesti erinevad inimesed. Lviv on justkui kultuuripealinn. Kiievlastel on hoopis teine mentaliteet. Ja kui lähed Odessasse – vaat see on midagi sootuks teistsugust.
  • Ma ei oodanud sellist resistance'i. Olin arvestanud natukene väiksema vastupanuga. Aga ma teadsin, et ukrainlased on võimas rahvas. Aga et nii võimas... see on omaette tase!
  • Ma absoluutselt ei alahinda eestlasi. Arvan, et ka meie võitlusvaim on Ukraina sõjaga palju rohkem tugevnenud. Aga Eesti võitlusvaimu Ukraina omaga võrrelda ei saa, kuni sa ei ole selles olukorras. Sa ei tea, mis tunne oleks või mis juhtuks, kui peaksid põgenema oma lapsega, kui mees lastakse maha, kui sind vägistatakse, jahitakse – selliseid asju sa ei saa simuleerida.
  • Ukraina inimestel on mingi eriline vägi. Eriline vägi! Seda ei saa kirjeldada. Sa kas tunnetad seda või ei tunneta.
  • See on hästi veider tunne. Nii kui ületan Ukraina piiri, tekib minus mingi rahu. Isegi siis, kui sireenid töötavad, isegi siis, kui on teesulud, isegi siis, kui mind ümbritsevad mehed automaatidega – veider, aga ma tunnen rahu. Hingan seal vabalt, mul kaob ära ka stressifoon, mis Eestis on hästi tugev. Võib-olla on vale öelda, et ma tunnen end seal vabamana, aga ma tunnen end seal vabana. Süda jääb rahulikuks, hingamine muutub rahulikumaks, mõtlen kuidagi selgemini. Ukraina annab mulle jõudu juurde, ja see ei ole tekkinud ainult sõjaga, see oli ka varasemalt niimoodi.
  • Inimestele on antud evakuatsiooni käsk, aga seal on nende kodu. Paljud ütlevad, et kuhu ma põgenen, jään oma kodu kaitsma.
Kiievist oli ka vaja inimesi evakueerida selleks, et sõjavägi ja territoriaalkaitse üksused saaksid linna kaitsta, mitte ei peaks tegelema inimeste evakueerimisega. Kui olin viimati Ukrainas, anti käsk lahkuda Dnipro elanikel. Aga kuniks ei lange esimene rakett, seni arvan, et massilist evakuatsiooni rongidega ei toimu.
  • Ma pean jaksama lõpuni, siin ei ole muud valikut. Ma pean jaksama lõpuni, senikaua kuni Ukraina võidab.
  • Sõja edenedes küsiti meilt aina enam sobivat masinat haavatute transpordiks, milleks suured kiirabid on ebapraktilised. Maria Reinup, Slava Ukraini üks hankejuhtidest, istus maha meie masinate hankija Silwi Autoehituse ja Põhja-Eesti regionaalhaigla kiirabikeskuse vastutava kiirabitehnikuga ning töötas välja nn geriljakiirabi.
See on kehval maastikul ning pikkadel sõitudel vastupidav auto, mida on igal mehel oskus putitada ja mille sisu ehk kong on muudetud sihtotstarbeliseks. See tähendab survega verest puhtaks pestavat pinda, mobiilset kanderaami, millega saab kannatanu autosse ehitatud relssidele fikseerida, võimalust tilga- ja elustamismasina kasutamiseks.

Tema kohta

muuda
  • Johanna-Maria on meile näidanud, kuidas iga inimene suudab maailma paremaks muuta. Meie õnn on elada vabas Euroopas, kus see on võimalik – tuleb vaid ise peale hakata!


Välislingid

muuda
 
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Johanna-Maria_Lehtme&oldid=96982"