Martin Eden

"Martin Eden" (1909) on ameerika kirjaniku Jack Londoni romaan. "Martin Eden" kuulub Londoni loomingu kõrgperioodi. Teos on autobiograafiliste sugemetega. Eesti keelde on romaani tõlkinud Mihkel Reiman (1928, Noor-Eesti kirjastus) ja Lia Rajandi (1963), Rajandi tõlke kordustrükid ilmusid 1972. ja 2007. aastal.

Tsitaadid väljaandest Jack London, "Martin Eden", tlk Lia Rajandi, 1963.

Ta sammus õlgu kõigutades kaaslase kannul, jalad tahtmatult harkis, nagu oleks siledat põrandat õõtsutanud merelaine. Avarad ruumid näisid liiga kitsukesed ta taaruva kõnnaku jaoks ning ta kartis, et uksepiidad ta laiadele õlgadele ette jäävad või et ta iluasjakesed madalalt kaminasimsilt maha pühib. Kartlikult loovis ta mitmesuguste esemete vahel, suurendades nõnda kokkupõrkeohtu, mis tegelikult oli olemas üksnes ta enda kujutluses. Tiibklaveri ja raamatuid täis kuhjatud laua vahelt oleks kuus meest kõrvuti läbi mahtunud, tema aga lähenes sellele kohale hirmujudinaga. Jõulised käsivarred ripnesid lõdvalt külgedel. Ta ei osanud oma kätega midagi peale hakata ja kui ta ärevil kujutluses viirastus oht, et võib küünarnukiga laualt kergesti raamatuvirna ümber tõugata, rapsas ta kõrvale nagu ehmunud hobune ning oleks peaaegu klaveritooli otsa komistanud. (lk 5, I ptk)
Kogu elu oli teda piinanud armastusenälg. Ta loomus janunes armastust. See oli ta olemuse orgaaniline vajadus, ometi oli ta pidanud ilma läbi ajama ja seejuures kalgistunud. Ta polnud iial aimanud, et vajab armastust, ta ei teadnud seda praegugi. Ta lihtsalt nägi armastust tegutsemas, vaimustus sellest ja tunnistas selle mõttes oivaliseks, ülevaks, võrratuks. (lk 17, II ptk)
Ta rääkis ainult siis, kui paratamatult vajalik, ning ta jutt oli niisamasugune kui ta kõnnak laua juurde tulles. See oli komistav ja takerduv, kuna ta oli sunnitud oma sõnavarast kobamisi sõnu otsima, kõheldes sõnade juures, mida ta teadis küll sobivat, kuid mille hääldamises ta kartis vigu teha, ning heites kõrvale teisi, mida ta teadis kuulajaile arusaamatud või siis toored ja labased olevat. Ent kogu aeg rõhus teda teadmine, et see hoolikas sõnavalik teeb ta teiste silmis tohmaniks ega lase tal oma tõelisi mõtteid väljendada. Ning ta vabaduseiha hõõrdus nende kitsenduste vastu umbes niisamuti, nagu ta kael hõõrdus vastu tärgeldatud krae range. (lk 20, II ptk)
"Kus te ennast täis võtsite?" küsis politseinik.

Martin tuli maa peale tagasi. Tal oli ülipainduv, kiirelt kohanev mõistus, mis just nagu vedelik võis voolata igasse soppi ja nurka. Politseiniku hüüde peale muutus ta jalamaid iseendaks ja taipas selgesti olukorda.

"Ole lahke!" naeris ta vastu, "ma ei teadnudki, et rääkisin valjusti."

"Varsti hakkate veel laulma ka," diagnoosis politseinik.

"Ei hakka. Pakkuge mulle tuld ja ma sõidan järgmise trammiga koju."

Ta süütas sigareti, soovis head ööd ja sammus edasi.

"Kena lugu küll!" turtsatas ta endamisi. "Võmm arvas, et olen täis." Ta naeratas, jäi viivuks mõttesse ja lisas: "Ja eks ma vist olingi, aga ma ei oleks kunagi uskunud, et ühe naise näost võib purju jääda." (lk 29, III ptk)

"Kas te leidsite, mida otsisite?" küsis kirjutuslaua taga istuv mees, kui Martin minema hakkas.

"Jah, sir," vastas ta. "Teil on siin tore raamatukogu."

Mees noogutas. "Meil oleks hea meel, kui te sageli siin käiksite. Te olete vist madrus?"

"Jah, sir," vastas Martin. "Ma tulen varsti jälle."

"Kust ta teadis, et ma meremees olen?" imestas ta trepist alla minnes.

Ja esimese tänavanurgani kõndis ta väga sirgelt, väga kohmakalt ning kangelt, kuni ta mõtted mujale rändasid ja ta vaba õõtsuv kõnnak jälle tagasi tuli. (lk 45, V ptk)

"Kas teate," lisas ta, "mul on mister Butlerist hale. Ta oli liiga noor, et seda mõista, aga ta varastas endalt elu kolmekümnetuhandese aastasissetuleku pärast, mis on tema puhul küll puhtalt maha visatud... Andku nüüd või kolmkümmend tuhat peo peale — enam ei saa ta tagasi osta seda, mis ta lapsena oleks kokkuhoitud kümne sendi eest saanud — peotäie kompvekke või hiina pähkleid või tsirkusepileti." (lk 71, VIII ptk)
Ent piiratud inimene oskab piiratust näha ainult teistes. Seepärast pidas Ruth oma vaatevälja väga avaraks ja punktid, kus tema maailmavaade Martini omaga kokku põrkas, luges ta Martini piiratuse tähisteks. Ta lootis õpetada Martinit nägema seda, mida ta ise nägi, unistas, et avardab Martini silmapiiri seni, kuni see ühtib tema enda omaga. (lk 72, VIII ptk)
Ruthi juures ilmnes tavaline ühekülgsus, mis paneb inimolendid arvama, et nimelt nende nahavärv, uskumus ja poliitika on parimad ja et teiste, üle maailma laialipillatud inimeste vastu pole saatus nii helde olnud. Just seesama kitsarinnalisus sundis vanu heebrealasi jumalat tänama, et see ei lasknud neil naistena sündida, ja saadab tänapäeva misjonäre maailma otsa jumalaid ümber vahetama. Ja seesama tunne äratas Ruthis soovi kujundada see teisest elulahtrist pärit mees ümber niisuguseks nagu need, kes elasid Ruthi enda lahtrikeses. (lk 73, VIII ptk)
Oma armunud kujutluses tegi Martin ta pühaks, liiga pühaks, liiga ebamaiseks, nii et neiul ei võinud enam millegi maisega sugulust olla. Martini enda armastus viis Ruthi temast kaugele, muutis neiu ta silmis kättesaamatuks. Armastus ise röövis temalt selle, mida ta üle kõige igatses.

Ja siis, ühel päeval, ilma mingi ettekuulutuseta kaardus hetkeks sild üle kuristiku, mis oli nende vahel. Ning kuigi kuristik püsis, jäi ta siitpeale aina kitsamaks. Nad sõid kirsse, suuri magusaid tõmmusid kirsse, mille mahl oli tumeda veini värvi. Ja hiljem, kui Ruth valjusti "Printsessi" ette luges, märkas Martin juhtumisi kirsimahla jälge neiu huulil. Hetkeks lõi Ruthi jumalikkus kõikuma. Temagi oli mullast võetud, mullast võetud nagu kõik inimesed, ja temagi ihu allus elu seadustele nagu Martini enda ja iga teise ihu. Ta huuled olid lihast ja verest nagu Martinilgi ja kirsimahl värvis neid, nagu see värvis Martini enda omi. Ja kui see tema huultega nii oli, siis oli see nii ka kõiges muus. Ta oli naine, läbini naine, nagu iga teine naine. See kõik tuli Martinile äkki pähe, oli nagu ilmutus, mis ta uimaseks lõi. (lk 95, XI ptk)

"Ja mispärast Martin tahab kirjutada?" jätkas ta [Olney]. "Sellepärast, et ta just ei püherda raha sees. Mispärast teie aga koormate oma pead vanasaksi keele ja üldharidusega? Sest teil pole tarvis võidelda oma koha pärast elus. Selle eest hoolitseb teie papa. Tema ostab teile riided ja kõik muu mis vaja. Kas teie või minu või Arthuri või Normani haridusest on küünevõrragi kasu? Meid on kultuuri sees leotatud, aga kui meie papakesed täna pankrotti läheksid, siis ei jääks meil homme muud paremat üle kui õpetaja kutseeksamil õnne proovida. Parim, millele teie, Ruth, loota võiksite, on külakooliõpetaja koht või klaveripreili amet tütarlastepansionis." (lk 109, XIII ptk)
"Aga see on ju vaimne treening. See on mõttedistsipliin. Ladina keel distsiplineerib meie vaimu." Ruth vaatas lootusrikkalt Martinile otsa, nagu oodates, et see oma otsust muudab, "Te ju teate, et jalgpallurid peavad enne otsustavat mängu tugevasti treenima. Niisamuti on ladina keel vajalik mõtlevale inimesele. See treenib."

"Tühi jutt ja sõnakõlks! Seda räägiti meile siis, kui lapsed olime. Aga ühte meile siiski ei räägitud, vaid lasti meil endil hiljem välja uurida."

Efekti pärast pidas Olney väikese pausi ja lisas siis: "Meile ei räägitud, et iga õige džentelmen peab olema ladina keelt õppinud, aga et ühelgi džentelmenil ei ole vaja seda osata." (lk 110, XIII ptk)

Ta hakkas kahtlema, kas toimetajad üldse ongi lihast ja verest inimesed. Nad olid otsekui hammasrattad mingis masinas. Jah, just masinas. Ta valas oma hinge juttudesse, artiklitesse, luuletustesse ja usaldas need siis masina hoolde. Ta murdis nad kokku, pani nõutavad margid käsikirja juurde pikka ümbrikusse, kleepis teised margid peale ja laskis saadetise postkasti. Käsikiri rändas üle terve kontinendi, ja mõne aja pärast lõi kirjakandja selle talle tagasi teises pikas ümbrikus, millele olid kleebitud needsamad margid, mis ta oli käsikirjale kaasa pannud. Ahela teises otsas ei olnud ühtki inimlikku toimetajat, oli vaid teravmeelne masinavärk, mis vahetas ühe ümbriku teisega ja kleepis uued margid peale. Nagu automaat, kuhu võib mündi sisse lasta ja mis siis metalse klõpsatusega annab ostjale paki närimiskummit või tahvli šokolaadi. Olenevalt pilust, kuhu mündi lasksid, saad närimiskummit või šokolaadi. Niisamasugune lugu oli kirjastamismasinaga. Üks pilu andis tšekke ja teine tagasilükkamisteatisi. Seniajani oli Martin saanud üksnes viimaseid. (lk 113-114, XIV ptk)
Martini iha kirjanikuks saada oli lõpuks vaid pisike nõrkus, millest ta aja jooksul üle kasvab. Siis pühendab ta end tõsisematele eluprobleemidele ja seal ta saavutab edu. Ruth teadis seda. Martin oli nii tugev, et tal lihtsalt pidi edu olema... kui ta ainult kirjutamise maha jätaks. (lk 123, XIV ptk)
Kui see valmis sai, asusid nad jälle daamide peenpesu juurde. See oli aeglane, tüütu ja keerukas töö. Ja seda Martin nii kiiresti ära ei õppinud. Pealegi ei võinud ta riskida. Veal olid katastroofilised tagajärjed.

"Vaata seda," ütles Joe, tõstes üles ämblikuvõrkõhukese korsetikatte. "Kõrveta see ära ja kakskümmend dollarit on su palgast läinud."

Martin ei kõrvetanud seda ära ja ta lihastepinge lõdvenes, kuigi närvipinge tõusis kõrgemale kui kunagi varem, ning ta kuulas nõusolevalt oma kaaslase needmisi, kui see rassis ja piinles nende ilusate esemete kallal, mida kannavad naised, kellel pole vaja ise oma pesu pesta. (lk 142-143, XVII ptk)

Oli hajunud kõik, mis temas jumalikku oli. Auahnuse kannus oli nürinenud. Tal polnud enam elujõudu, mille abil selle torget tajuda. Ta oli surnud. Ta hing näis surnud olevat. Ta oli loom, koormavedaja loom. Ta ei näinud ilu läbi puukroonide kurnitsevas päikesevalguses. Enam ei sosistanud sinine taevavõlv talle kõrva ega vihjanud laotuse lõpmatule avarusele ning lahendamist ootavatele saladustele. Elu oli väljakannatamatult igav ja totter ning ta tundis suus selle lääget maitset. Ta kujutluseekraani kattis must eesriie ning fantaasia põdes pimedas haigetoas, kuhu ei pääsenud ükski valguskiir. Ta kadestas Joed, kes praalis ja priiskas kõrtsis, pea jaburaid mõtteid täis, härdunud ja halemeelne, piiritult ja hiilgavalt purjus, ning unustas sealjuures esmaspäeva hommiku ning eelseisva tapva töönädala. (lk 145, XVII ptk)
Kolmanda kuu lõpul läks ta kolmandat korda Joega külasse. Ta unustas ja elas taas ning elades nägi ta heledas valguses looma, mille ta endast oli teinud — mitte viina, vaid töö läbi. Viin oli tagajärg, mille põhjus. See järgnes paratamatult tööle, nagu öö järgneb päevale. End tööloomaks alandades ei suuda ta iialgi kõrgustesse tõusta — selline oli sõnum, mida viski talle kõrva sosistas, ning ta noogutas heakskiitvalt. Viski oli tark. Ja ta avaldas Martinile oma saladused. (lk 149, XVIII ptk)
Kui Martin teatas, et kavatseb jälle merele minna, niipea kui on välja puhanud, ei varjanud Ruth oma kurvastust.

"Miks te tahate seda teha?" küsis ta.

"Raha pärast," vastas Martin. "Pean natuke kõrvale panema, et üritada uut rünnakut toimetajate vastu. Ilma rahata ei saa seda sõda pidada — ilma raha ja kannatlikkuseta."

"Aga kui te ei taha muud kui raha, miks te siis pesumajja ei jäänud?"

"Sellepärast, et pesumaja tegi minust looma. Niisugune lakkamatu töö paneb inimese jooma."

Ruth vaatas Martinile otsa, silmad õudust täis.

"Kas see tähendab, et..." küsis ta väriseval häälel.

Martinil oleks kerge olnud ennast puhtaks pesta. Ent siirus oli talle sisemiselt omane ning talle meenus ammune otsus olla otsekohene, tulgu mis tuleb.

"Jah," vastas ta. "Just nimelt. Mitu korda."

Ruth judises ja tõmbus temast kaugemale.

"Ükski mees, keda mina tunnen, pole seda iialgi teinud, mille iialgi."

"Siis ei ole nad ka kunagi Shelly Hot Springsi pesumajas töötanud. Töö on hea asi. See on kasulik inimese tervisele, nagu jutlustajad ütlevad, ja taevas olgu tunnistajaks: mina ei ole kunagi lööd kartnud. Aga vahel tuleb ette, et mõnda head asja on üleliia, ja tolles pesumajas see nimelt nii ongi. Sellepärast ma lähengi jälle merele." (lk 152-153, XIX ptk)

Armastus tuli maailma enne kui häälikuline kõne, ning juba oma õige varases nooruses oli ta omandanud teatud võtted ega unustanud neid enam iialgi. (lk 160, XX ptk)
Loojuv päike vajus läänekaarest kerkivaisse pilve rõngastesse, silmapiir lõi roosatama ja seniit soojalt kumama. See roosa valgus mässis nad endasse, kui nad istusid ja laulsid: "Jumalaga, kaunis päev". Ruth laulis mahedal häälel, nõjatudes Martini käsivarreõndlasse, peod Martini peos, ning nende südamed olid teineteise südames. (lk 172, XXI ptk)
Armastus asus mäeharjadel, kõrgel mõistuse madalmaa kohal. (lk 180, XXIII ptk)
Martin sai avada toaukse alles siis, kui sulges enne kapiukse ja vastupidi. Oli võimatu otsejoones läbi toa minna. Ukse juurest voodisse viis siksakiline tee, mida ta iial nii selgeks ei õppinud, ei oleks võinud pimedas seda mööda liikuda, ilma kuhugi vastu põrkamata. Kui ta vastastikku avanevate uste vahelt hädaga läbi oli pugenud, pidi ta järsult paremale pöörama, et ümber kööginurga tüürida. Seejärel tuli hoiduda vasakule, et mitte vastu voodijalutsit komistada. Samal ajal aga ei tohtinud siiski liiga järsult vasakule pöörata, sest muidu võis vastu lauanurka joosta. Pööre vasakule tuli lõpetada äkilise nõksatusega, et jõuda omamoodi lühikesse kanalisse paremal, mille üheks kaldaks oli voodi, teiseks laud. Kui toa ainus tool oli oma tavalisel kohal laua ääres, siis polnud kanal laevatatav. (lk 183, XXIII ptk)
Aga ükskõik kui hoolikalt ta ilu lahkaski, otsides põhiprintsiipe, mida ilu eneses varjas ja mis ilu võimalikuks tegid, — ta oli alati teadlik ilu sügavast müsteeriumist, millesse ta tungida ei suutnud ning millesse ükski inimene iial ei ole tunginud. Oma Spencerist teadis ta väga hästi, et ükski inimene iialgi ühestki asjast kõike teada ei saa, ning et ilu müsteerium pole mitte väiksem kui elu müsteerium, et see on isegi suurem, et ilu ja elu on lahutamatult läbi põimunud ja et tema ise on vaid tükikene sellest arusaamatust koest, mis on põimitud päikesepaistest ja tähetolmust ja imest. (lk 185, XXIII ptk)
Laua all seisid virnas kakskümmend jutukest, mis olid tagasi lükatud ajaleheagentuuride poolt. Ta luges need üle, et endale selgeks teha, kuidas ei tohi ajalehejutukesi kirjutada, ja tuletas seejuures eksimatu valemi. Ta leidis, et ajalehejutuke ei tohi kunagi olla traagiline, ei tohi kunagi õnnetult lõppeda, et selles ei tohi olla stiililist ilu, mõttesügavust ega tõelisi tundeõrnust. Tundeid peab seal küll olema, ja ohtrasti, kuid seda liiki puhtaid ja üllaid tundeid, mis teda ennast varajases nooruses panid kolmandalt rõdult aplodeerima sellistele hüüdlausetele nagu "Jumal, keiser, isamaa!" ja "Ma olen küll vaene, aga aus!"

Need ettevalmistused tehtud, konsulteeris Martin kirjandust, et tabada õiget stiili, ja asus siis vastavalt retseptile segu valmistama. Retseptis oli ette nähtud kolm koostisosa: 1. Saatus viib armastajapaari lahku. 2. Mingi tegu või sündmus ühendab nad jälle. 3. Pulmakellad. Kolmas koostisosa oli muutumatu suurus, aga esimest ja teist osa võis piiramatult varieerida. (lk 230, XXVIII ptk)

Vastuseks tuli toimetajalt jahe kiri, mille üle Martin üksnes imestada oskas.

"Me täname teid," öeldi selles, "teie suurepärase kaastöö eest. See vaimustas kogu meie toimetust, ja nagu näete, trükiti see väljapaistval kohal viivitamatult ära. Loodame südamest, et illustratsioonid teile meeldisid.

Teie kirja uuesti üle lugedes tekkis meil mulje, et olete ekslikul arvamusel, nagu maksaksime tellimata käsikirjade eest. See pole meil kombeks. Ja teie kaastööd polnud me muidugi tellinud. Saades teie jutu, eeldasime loomulikult, et see asjaolu on teile teada. Me võime seda õnnetut arusaamatust üksnes sügavalt kahetseda ja väljendada teile oma täielikku lugupidamist. Teid teie lahke kaastöö eest veel kord tänades ning lootes teilt lähemas tulevikus lisa saada, jääme... jne."

Kirjale oli lisatud postskriptum, kus teatati, et ehkki "Vool" ei ole tasuta eksemplaride fondi, saadab toimetus talle tänuks tellimiskviitungi järgmisele aastale. (lk 233, XXVIII ptk)

Kui häda kõige suurem oli ja ta tume ülikond jälle pandimajas rippus, tegi ta enda arvates meisterliku löögi, võttes osa Vabariikliku Partei ringkonnakomitee poolt korraldatud kirjandusvõistlusest. Võistlus toimus kolmel alal ja Martin võttis kõigist osa, naerdes kibedasti iseenda üle, et oli sunnitud selliste jõunumbritega elatist teenima. Luulevõistlusel võitis ta esimese auhinna — kümme dollarit, valimisvõitluse laul tõi teise auhinna — viis dollarit, ning tema essee Vabariikliku Partei põhimõtetest samuti esimese auhinna — kakskümmend viis dollarit. See võit oli talle suureks lohutuseks, kuni ta hakkas oma preemiaid sisse kasseerima.

Ringkonnakomitees oli nähtavasti midagi sassi läinud, kuigi komitee liikmete hulgas oli üks osariigi senaator ja üks rikas pankur. Seni kui see asi õhus rippus, tõendas Martin oma täit arusaamist Demokraatliku Partei põhimõtetest, võites samasugusel võistlusel oma esseega esimese auhinna. Veel enam — ta sai kätte preemiagi — kakskümmend viis dollarit. Kuid esimesel võistlusel võidetud neljakümmend dollarit ei näinud ta iialgi. (lk 237, XXIX ptk)

Minevikus oli ta rumalast peast kujutlenud, et kõik töölisklassist kõrgemal seisvad peene välimusega inimesed omavad arenenud mõistust ja ilumeelt. Tema silmis olid kultuur ja krae lahutamatud olnud ja ta oli kergemeelselt uskunud, et kolledžiharidus ja tarkus on üks ja sama. (lk 238, XXIX ptk)
Pärast õe lahkumist mõtles ta vahejuhtumi üle järele ja puhkes paaril korral kibedalt naerma, nähes, kuidas ta õde ja selle kihlatu, kõik ta enese klassi ja ka Ruthi klassi liikmed kujundavad oma pisikesi piiratud elusid pisikeste piiratud reeglite järgi - paatunud olendite kari, kes seavad oma elu teiste arvamuse järele, kes ei suuda saada isiksusteks ega oska tõeliselt elada, kuna neid kammitsevad lapsikud reeglid, mille orjad nad on. Ta laskis neil vaimusilma eest mööda marssida: Bernard Higginbotham mr. Butleri käevangus, Hermann Schmidt õlg õla kõrval Charlie Hapgoodiga. Ta vaagis neid ükshaaval ja paarikaupa ning leidis nad kõik kerged olevat. (lk 244-245)
Keskmine retsensioon on läilam kui kalamaksaõli. (lk 248, XXX ptk)
[Brissenden:] Te püüate kirjutada, aga teil ei ole edu. Ma tean, mida te kirjutate. Ma näen seda vaimusilmaga. Teie töödes on midagi niisugust, mis ei lase teil ajakirjadesse sisse pääseda. Neis on sisu, ja ajakirjad pole niisuguse iseärasusega harjunud. Nad tahavad vesist pisarlikku laket, ja jumal teab, et nad saavad seda, aga mitte teilt. (lk 262, XXXI ptk)
"Tähendab luulest pole siis võimalik ära elada?"

Martini hääletoon ja näoilme reetsid masendavat pettumust.

[Brissenden:] "Kindlasti mitte. Milline narr seda loodabki? Riimimisest aga küll." (lk 265, XXXII ptk)

[Brissenden:] Te imestate, miks mina olen sotsialist. Ma ütlen teile. Sellepärast, et sotsialism on vältimatu; sellepärast, et praegune kõdunenud ja mõistusevastane süsteem ei või püsima jääda. Seepärast, et teie vägeva ratsuri aeg on möödas. Orjad ei lepi sellega. Neid on liiga palju ja tahes-tahtmata kisuvad nad iga ratsaniku veel enne maha, kui see sadulasse jõuab istuda. Nende käest pole pääsu ja teil tuleb kogu nende orjamoraal alla neelata. Ma tunnistan, et see ei ole just isuäratav leem, aga seda on juba kaua keedetud ja ta tuleb alla neelata. Teie oma nitšeaanlusega olete igatahes ajast ja arust. Minevik on minevik ja see, kes ütleb, et ajalugu kordub, on valelik. Muidugi, ma ei armasta massi, aga mis mul vaesel teha jääb? Vägev ratsur ei tule iialgi ja halvemat kui praegune sigade valitsus ei või ka olla. (lk 304-305, XXXVIII ptk)
Juhuslikult viibis kuulajate hulgas roheline ajakirjanikuhakatis, kes oli siia sattunud uudistevaese päeva tõttu, tagakihutatuna ajalehtede kustumatust sensatsioonijanust. Ta ei olnud talendikas algaja. Tal oli lihtsalt ladus ja libe keel. Reporter oli liiga nürimeelne, et vaidluse sisu mõista. Tegelikult oli tal vaid meelitav tunne, et seisab neist sõnaohtraist töölismaniakkidest tohutult kõrgemal. Lisaks oli tal suur aukartus nende ees, kes istuvad kõrgetel kohtadel ja dikteerivad rahvastele ning ajalehtedele poliitikat. Ja tagatipuks oli tal ka oma ideaal, nimelt saada hiilgavaks, täiuslikuks reporteriks. kes on võimeline mitte millestki midagi — ja isegi väga palju — välja pigistama. (lk 307, XXXVIII ptk)
Teda kohutas hirmuäratav vaimne lõhe, mis haigutas tema ja ta omaste vahel. Iial ei suuda ta seda ületada ja neile oma seisukohti seletada — oma nitšeaanlikku seisukohta sotsialismi suhtes. Ei inglise keeles ega üheski teises keeles polnud küllaldaselt sõnu, et neile ta hoiakut ja käitumist selgitada. Nende kõrgeim ideaal sündsast eluviisist oli Martini juhtumil tööleminek. See oli nende kõige esimene ja viimane sõna. See moodustabki kogu nende maailmavaatelise leksikoni. Otsi endale koht! Mine tööle! Vaesed rumalad orjad! mõtles ta, kuulates õe juttu. Mõni ime, et maailm kuulub tugevatele. Orje hoidis kütkes nende oma orjalikkus. Töökoht oli nende jaoks kuldne puuslik, mille ees nad põlvitasid ja mida nad kummardasid. (lk 314-315, XXXIX ptk)
Kui ta vajas lõunaid, ei pakkunud neid talle keegi. Nüüd aga, kus ta võis endale ise sada tuhat lõunasööki osta ning oli kaotanud isu, sadas talle lõunalekutseid vasakult ja paremalt. Aga mispärast? See polnud põrmugi õiglane. Martinil endal polnud siin mingeid teeneid. Ta polnud muutunud. Kõik, mis ta teinud oli, oli juba sel ajal tehtud. Mr. ja mrs. Morse olid ta hukka mõistnud kui logeleja ja tööpõlguri, ning Ruthi suu läbi nõudnud, et ta mõnes kontoris ametnikuks hakkaks. Pealegi oli töö, mida Martin tegi, neile tuttav. Käsikiri käsikirja järel oli Ruth neile seda näidanud. Nad olid seda lugenud. See oli täpselt seesama töö, mis ta nime nüüd kõigisse ajalehtedesse viis, ja asjaolu, et ta nimi kõigis lehtedes sees oli, sundiski neid teda külla kutsuma. (lk 348, XLIV ptk)
Ruth oli Martini kirjanikutööle vastu seisnud ja nagu Martinile nüüd näis, eeskätt sellepärast, et see raha sisse ei toonud. Sellest vaatevinklist oli Ruth Martini armastusetsüklit kritiseerinud. Ka Ruth oli peale käinud, et Martin tööle läheks. Tõsi, tema nimetas seda peenemalt "positsiooniks", kuid tähenduses polnud mingit vahet ning mõttes eelistas Martin vana nimetust. Ta oli lugenud Ruthile ette kõik, mis ta kirjutas — luuletused, jutustused, esseed — "Viki-Viki", "Päikese häbi", kõik. Ruth aga oli alati kangekaelselt peale käinud, et ta endale ametikoha otsiks, et ta tööle läheks. Suur jumal! Just nagu Martin poleks töötanud, varastanud uneajast, kurnanud ennast, et aga Ruthi vääriliseks saada. (lk 349, XLIV ptk)
"Mu jumal," mõtles Martin, "ja mina olin näljas ja kaltsudes. Miks nad mulle siis lõunat ei andnud? Siis oli õige aeg. Töö oli tehtud. Kui te mind nüüd toidate tehtud löö eest, miks te mind siis ei toitnud, kui ma seda vajasin? Ei "Kellahelinas" ega "Haldjas ja pärlis" ole muudetud ainustki sõna. Ei, te ei kostita mind praegu tehtud töö eest. Te kostitate mind sellepärast, et kõik teisedki mind kostitavad, ja sellepärast, et on auasi mind kostitada. Te kostitate mind praegu, sest te olete elajad, sellepärast, et te kuulute samuti rahvarämpsu hulka, sellepärast, et rahvarämpsu pime automaatne vaist käsib mind praegu kostitada. Mis on aga Martin Edenil ja Martin Edeni poolt tehtud tööl kõige_sellega pistmist?" küsis ta endalt kaeblikult Siis aga tõusis ta, et vastata targalt ja vaimukalt targale ja vaimukale toostile. (lk 353, XLIV ptk)