Seen

Seen on seeneriigi kodanik ja seeneriik on üks eukarüootsete organismide riikidest. Bioloogiliselt eristatakse seeni taimedest ja loomadest, geneetiliselt on seened loomadele lähemal kui taimedele.

Simone del Tintore (1630-1708)?, "Vaikelu seente ja lilledega", s.d.

Vinzenz Kreuzer (1809–1888), "Puravikud ja pilvikud", s.d.

Anthonore Christensen (1849–1926), "Seened metsas", s.d.

Otto Scholderer, "Vaikelu sinise vaasi ja seentega" (u 1891)

Gabriel von Max, "Ernestine von Max seeni puhastamas" (1896)

Kate Greenaway (1846–1901), "Haldjaring", s.d.

Julius Kronberg, "Šampinjonid" (1908)

Kazimierz Stabrowski (1869-1929), "Sügisfloora", s.d.

Firmin Baes, "Vaikelu seente ja kannuga" (1930ndad)

Proosa

• [Lesta:] Peale sügisese vihma tärkavad seened, peale kevadise — luuletajad.
  • Oskar Luts, "Suvi", 1987, 8. trükk, lk 329

• Sel suvel kavatsen end okaspuuks või seeneks moondada. Äsja ilmunud Field and Stream'i numbris õpetatakse, kuidas: et hirvesid ja jäneseid ninapidi vedada, võtke mõnd taime, milles pole palju tanniini (näiteks kollane kask, mänd, seened, surmaputk, talihali või mõni lõhnav okaspuu) ja kuivatage seda paar nädalat. Hakkige see peeneks ja pange siis pool purki seda täis. Lisage sajakraadist viina. Kurnake läbi Melitta filtri. Pange pihustisse. Piserdage oma inimeselõhna varjamiseks ohtralt. Vohagu teie mõtted nagu seened. (lk 52)
• Trühvlikasvatajale ning tema emisele, kes kõnnivad maa-alusel trühvliaial, on olukord küllap halenaljakas ja kurb. Siin tunneb too ilus terve emis kõige iharama kuldi lõhna, kellega ta on elus kokku puutunud, ainult et millegipärast näib too olevat maa all. See ajab emise marru ja ta tõngub meeleheitlikult, kuid välja ilmub kõigest kummaline muhklik, laiguline seen. Seejärel tunneb emis vaid mõne sammu kaugusel järgmise üliisase kuldi lõhna - too on samuti maa alla maetud - ja asub tööle, üritab teda meeleheitlikult välja kaevata. Küllap ajab olukord ta ihast ja pettumusest hulluks. Lõpuks korjab trühvlikasvataja seened kokku, paneb kotti ja veab emise tagasi koju, ehkki tolle selja taga väreleb kogu aed kenade kultide vängest aromaatsest jõõrast, kes kõik tema järele õhkavad, kuid on nähtamatud! (lk 190)
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005

• Seened on maa vestinööbid, mis õmmeldakse ette vihma niitidega.
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 117

• Järsaku all kasvab laia kübaraga seen. Seal mäe all ei suuda ta endalt okka- ja samblavaipa täiesti maha poetada. Heidan pilgu kübara serva alla: tugev roostekarva vars, peenelt kroogitud kübar. Ei, vist ei ole pilvik. Siin peab ta kasvama, ja siin tema kasvab. Siin ta täidab oma saatuse käsku, nii nagu mina täidan oma käsku.

Seenes elab jõud: kergitada muru, hoida okkaid ja sammalt. Eostevaibast on seen tõusnud. Tõusnud pimedusest valgusesse. Mina olen ainus, kes seda näeb, kes sellest teab siin ilmas. Seen kingib mulle osakese oma üksindusest ja mina kingin temale oma osa.

• Astrid Ivask, "Leiud", tlk Ita Saks, LR 18/1996, lk 71-72, Colorado

• Siis ütles noor Sam: "Ma tahaksin, et minul oleks ka sellised suured käed. Mis su nimi on?"

Tüdruk vastas Vimesile juba tuttavaks saanud jõnkslikul viisil: "Mina olen Seene Pisarad."

Otsekohe võttis noor Sam tüdrukul ümbert kinni, niipalju kui see võimalik oli, ja hüüdis: "Seened ei tohiks nutta!"

Ilmet, millega härjapõlvlasetüdruk Vimesi vaatas, oli Vimes juba palju kordi näinud nende nägudel, kellele said osaks noore Sami kallistused: seal oli segu üllatusest ja millestki, mida parema sõna puudumisel tuli nimetada kimbatuseks. (lk 162-163)

• Härjapõlvlase tehtud küpsised, mõtles Vimes, avas silmad, võttis taldrikult mügarliku, kuid isuäratava küpsise, pani siis silmad jälle kinni ja küsis: "Miks seen nutab?"

Pimeduses kuulis Vimes, kuidas härjapõlvlasetüdruk ahhetas ja ütles siis: "Ta nutab, et tuleks palju seeni juurde. See on kindel." (lk 163)

• Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012

• Lisaks pole maailmas enam tõenäoliselt alles ühtegi kultuuri, kus seenenäitust külastaks rohkem inimesi kui rokk-kontserti. Eesti rokkstaarid on kivipuravik, männiriisikas ja suur sirmik. Minu meelest kõneleb see siiski midagi inimese ja looduse seotuse kohta, see on korilase taktikaline võit tsivilisatsiooni üle. "Tatikaline võit," tahtsin muidugi öelda. (lk 17)
• Teadvus meenutab hiiglaslikku nähtamatut seeneniidistikku, tohutute mõõtmetega mükoriisat. Inimene on Mükoriisa-mees. (lk 42)
  • Valdur Mikita, "Lindvistika", Välgi metsad, 2015

• Kui mõelda lugudele nagu "Alice Imedemaal" või muudele muinasjuttudele, näib seentes alati olevat olnud mingi müstiline vägi.
  • Shigeru Miyamoto, cit. via: Laura Sydell, "The Legendary Mr. Miyamoto, Father Of Mario And Donkey Kong", NPR, 19. juuni 2015

Luule

...
Punasepealise pilviku
poja pilk sambla sees tabas.

Alarm. Ja pohlad kus verevad
vaiguste mändide juuril,
rinnutsi ründame perega,
kandes korvisid suuri.
...
Pliidi ümber kõik avali sui:
anna, ma maitsen, ma maitsen!
Keegi ei taha tassida puid:
kes seda kastet siis kaitseb?!
...

• Paul Rummo, "Esimene seen", rmt: "Sõnarine", 3. kd. Koostas Karl Muru. Tln: Eesti Raamat, 1993, lk 51

Nüüd me metsades laulavad seened,
kätte jõudnud on tasumistund.
Marinaadide libedad leemed
lauanõudele sülgavad und.

Pilvik riisikas sõbra näeb ära,
põdramokk pole töllakil, ei!
Seene-Mikk kuuleb kaugele ära
kukeseenegi kollase hei!

• Juhan Viiding, "Seened", rmt: "Detsember", 1971, lk 43

Tarud on vagusi,
kõik see mesilane magab,
aga mitte seen.
Mulla all ei olegi veel talv,
on lihtsalt veidi jahedam.
Seen vilet lööb ja mõtleb,
kuidas olla maitsev,
või millestki ta igatahes
mõtleb.
Kõik oma visiitkaardid,
blanketid ja ümbrikud
saatis ta trükki septembris.
On puhkus, seen suigatab.
Nihutab niidistikku,
kadestab taevasi räitsakaid,
kel traadita internet.
Hea hilissügise seen.
Hea hilissügise öö.

• Karl Martin Sinijärv, "* Tarud on vagusi" kogus "Krümitor 0671" (2011), lk 112

"Omal ajal, kui kõik omadega perse läks, lasid
paljud käed rüppe. Ainult pumbatsehhi töötajad
mitte, ainult meie mitte.
Me panime siis püsti kaevurite sõltumatu ametiühingu,
võtsime vana kombinaadi kolm korpust üle
ja hakkasime seal seeni kasvatama."
"Kuidas seeni?" ei suutnud ma uskuda.
"Jah. Seeni. Tahtsime kasvatada meskaliiniga kaktust,
aga kaktus siin Donbassis ei kasva.
Tead, mis on põhiline, kui sa seeni kasvatad?
Põhiline on see, et sulle pähe hakkaks, täpselt nii,
sõber, põhiline on, et pähe hakkaks.
Meile hakkas, usu mind, ja praegugi hakkab pähe,
võib-olla
seepärast, et me oleme ikkagi proletariaadi eliit."
/---/
Donbassi seened, öö vaiksed kimäärid,
ilmudes tühjusest, kasvades välja kivisöest,
kuni südamed jäävad seisma nagu liftid öistes majades,
Donbassi seened kasvavad ja kasvavad, laskmata
kõigil pettunutel ja äpardunutel kurbusest surra,
sest, vennas, kuni me oleme koos,
on keegi, kelle jaoks seda maad läbi kaevata,
leides ta soojast sisikonnast
surma musta värvi,
elu musta värvi.

• Serhi Žadan, "Donbassi seened". Tõlkinud Maarja Kangro. Rmt: "Varietee. Luuletõlkeid kaheksast keelest", Nähtamatu Ahv, 2019, lk 184–186

Vanasõnad

• Mägi, mis ei taha, et sa tema peale astuksid, ei saa kasvatada söögiseeni.
  • Mende vanasõna Aafrikast

• Seeni ja luuletajaid on iga hea kohta kümme kõlbmatut.
• Seen sünnib ühe tunniga. (Toskaana)
• Head seened kasvavad mai ja juuni vahel. (Toskaana)
  • Itaalia vanasõnad