Aino Järvesoo

Aino Järvesoo (neiuna Aino Promm, 23. september 1910 Tallinn – 2. veebruar 2003 Tartu) oli eesti etnograaf ja kunstipedagoog, maalikunstnik ja kodukaunistaja, Eesti suurim eraannetaja.

Intervjuud ja sõnavõtud

• Teate, doktor Sõritsa just helistas, kui te tulite sisse. Sel aastal on suur õnn - juba 47 naisel on õnnestunud rasedaks jääda, aga tööd nendega alustati alles veebruaris. Alguses arvasin, et kui kolmel aastal annan miljoni, saab minu abiga sada kodanikku juurde.
• Kas olete ise näinud mõnda last, kes tänu teie miljoniannetustele ilmale tuli?

Ei ole. Aga ma olen näinud vanemaid, kes tulevad siia niipea, kui saavad teada, et neil on lootust. Te ei ole näinud õnnelikumaid mehi oma elus! Väga paljud on kirjutanud, mitmed vene keeles.

• Ja siiski: kas Eesti inimene oskab tänulik olla?

Kuidas see inimene saab tänulik olla? See on mulle kõige suurem tänu, kui näen, et nad on õnnelikud. Ma ei tee seda ju mitte selleks, et abielupaare õnnelikuks teha, vaid teen seda eesti rahva pärast.

• Kas eesti rahvas võib välja surra?

Praegu näib kõik sinnapoole minevat. Aga öelge mulle üks tähtsam asi kui eesti rahva püsimajäämine.

• Omal ajal - enne Teist maailmasõda - toodi siia poolakaid, ma mäletan seda aega. Aga see ei ole õige, sest praegu on ikkagi võimalus, et me säilime. Kui meie tahame.
• Kõige tähtsam oleks, kui valitsus tahaks ja oma prioriteedid õigetesse kohtadesse paneks. Ega te kõike tohigi nendest asjadest kirjutada, ma tean.

Te teete ajakirjandusele ülekohut.

• Aga kui laps saaks kooli kaudu riigilt üheainsa tuhande kuus. Siis saaks iga laps korraliku sooja söögi koolis, kord aastas korraliku talvepalitu ja jalanõud ning õhtul oleks koolis korralik programm - siis väheneks ka tänavalaste arv. Nad tuleksid kooli.

Uskuge, ka perekonnad seisaksid paremini koos. Praegu on ju 80 000 ühe vanemaga perekonda, lapsed enamasti naiste toita ja hoida. Naised on praegu väga ülepingutatud. Nad tulevad koju, peavad hakkama perekonna eest hoolitsema ja lihtsalt ei suuda enam olla armas inimene, kes annaks armastust lastele ja perele.

• Riigil on see raha olemas, ainult, kuidas seda jaotada. Ei tohiks nii ütelda, aga siin pannakse palju rõhku fassaadile, fassaaditsemisele. Teised riigid on ju samasuguses olukorras olnud, aga kui on kriisimajandus, siis ei elata nii pillavalt.
• Mõtlete tagasi näiteks sõjajärgsele Saksamaale, kui teie nägite põgenikelaagris unes kaalikasuppi?

See oli veel sõja ajal, iga päev sõime kolm korda kaalikaid. Kui ma siis öösel ärkasin ja kõht tühi oli, unistasin: saaks kas või kaalikatki.

• Mida te fassaaditsemise all Eestis mõtlete?

Kui ülikooli rektor nõuab endale poole miljoni kroonise auto ja kirjutab siis artikli, milleks tal seda vaja on, aga ei suuda põhjendada.

• Vaadake, meil on rohkem autosid kui alla 16-aastasi lapsi. Sel aastal oli registreeritud 416 000 sõiduautot, lapsi on aga 300 000 ringis.
• Eile räägiti mulle suure vaimustusega kohutavat lugu, kui hästi on ühes koolis elu korraldatud: vaesemad lapsed pannakse ühte klassi ja rikkamad teise klassi. Kui siis on ekskursioonile minek, siis rikaste lastega saab minna palju toredamatesse kohtadesse, vaesematega aga lihtsalt metsa.

See on nii jube lugu, et ma ei maganud terve öö.

• Teate, minu ajal olid ajalehepaberile trükitud kooliraamatud, ja head raamatud olid. Nüüd ei jõua vaesed lapsed neid kalleid raamatuid osta.

Nii luksuslikke raamatuid ei ole meile vaja, pealegi on need nii rasked, et üks minu tuttav - kolmanda klassi poiss - ei jõua neid kõiki kaasaski kanda.

• Kui raske see sajand teile on olnud?

Ega sellele enam mõtle. Raskustele mõtled siis, kui need sind parajasti vaevavad.

• Siiski, kui sügisel 1944 Eestist ära läksite, arvasite: see pole pagendus, vaid ajutine pääsemine?

Pooleks aastaks, lootsime, sest sõda oli ju lõppemas. Arvasime, et ega meid reedeta. Olime demokraatlik maa, läänelise orientatsiooniga.

• Ometi möödus 30 aastat, enne kui Eestisse esimest korda tagasi tulite. Kas kujutasite ette, et kulub veel kaks aastakümmet ja siis kolite päriselt siia elama?

Ei, eks teilegi tuli see vabadus ootamatult.

Ükskõik kui palju sa loodad, tähtaega ei oska ju ikka anda.

• Aga kui mina nägin 1975. aastal Eestit, oli see palju parem, kui meie ette kujutasime. Siin elati palju paremini ja eestlased olid toredamad. Kolisin Soome elama ja käisin üheksa korda Eestis.
• Kõigepealt hakkasin Gorbatšovi ajal Tallinna Harku järve äärde luteri kirikut ehitama, et aidata inimestel endasse usk tagasi anda. Olid suured unistused, läks aga teisiti. Kujutasime ette, et uue aja pastorid on väga hästi haritud ja väga head psühholoogid, aga nad on täitsa vanamoodsad, tunnevad hästi ainult rituaali.

Teie kirik Harku järve kaldal seisab nüüd tühjana?

Ei ole tühi, seal on kogudus. Aga väga väike kogudus.

Eesti paljud kirikud jäävad isegi jõululaupäevadel järjest tühjemaks.

Jah, aga kirik ei anna midagi. Meil ei ole oraatoreid.

• Üliõpilasorganisatsioon Liivika oli vabariigi ajal väga ideeline ja rahvuslik, seda ma tahtsin taastada. Taastada rahvuslikku vaimu, mida need noored võiksid täna külvata. Muuseas, olen ka üliõpilaste naisliidule oma kodu muretsenud ja lasin restaureerida ülikooli maaliosakonna maja.
• Ja teate, ma siiski tunnen, et ei ole midagi saavutanud.

Kuidas nii?

Eesti maalikunstile ei ole ma suutnud vaimselt midagi anda. Kunsti võib teha ka garaažis ja puu all, aga kunst peab olema originaalne, tugev ja maskuliinne. Kunst peab inimest esteetiliselt arendama. Kunstil on siht pakkuda esteetilist elamust kas tehnilise, vormilise või ideelise uudsuse kaudu.

Ja Eestis teie seda uudsust ei näe?

Kas teie olete käinud nendel kunstinäitustel siin?

• Eestis on ka haruldasi inimesi. Näiteks üks väga-väga armas ja õrnake, uskumatult ennastohverdav naine. See oli temast suur julgus, et kui mees tuli armukese juurest koju, olid ukselukud vahetatud ja asjad trepikotta tõstetud. Täiesti õige.
• Kas te pole kordagi kahetsenud, et 1996. aastal Floridas oma kodu jätsite ja Eestisse kolisite?

Ei, absoluutselt mitte. Kui inimene saab teha seda, mida ta tegema peab, on see kõige suurem õnn.

• Mida ütleks teile praegu Elmar Järvesoo, kui ta saaks taas kord siin olla?

Aja jooksul õppis ta tundma, et minul on mõned väärtused, mida tema enne ei teadnud. Me elasime koos ju 57 aastat.

Kas teate, et armastus on tugevam kui surm? See on nii. Võite kaua aastaid koos elada ja tunda väga tugevat sidet teise inimesega. Selle järgi tunnen ma puudust.

• Kolm aastat tagasi, kui teie koduaed tunnistati Tartu ilusaimaks aiaks, lubas Lennart Meri teile aiatöödele appi tulla. Kas ta tuli?

Ei ole. Ja kui ma talle seda meelde tuletan, ei tee ta üldse välja, räägib aina muud juttu.

• Aino Järvesoo, intervjuu: Toomas Sildam, "Aino Järvesoo annetab eesti rahva heaks", Postimees, 29. detsember 2000

• Eesti rahvas on tark, aga matemaatika on nõrk. Lapsi on vähe, autosid palju. Kardan, et ühel päeval tapab mõni mees ära lapse, kes on kogemata autot kriimustanud. Laps ei ole auto kõrval üldse midagi väärt.
• [Eestisse naasmisest:] Inimestel on kohustused oma isamaa ja rahva ees. Meil kõigil.
• Põgenesime 1944. aastal lootuses, et juba paari kuu pärast saame siia tagasi.
• [Eestisse ostetud kodu esimesest nägemisest:] Ma imestan, et inimesed nii musta maja maha jätsid. Käisime siin vaatamas, ühel mehel oli seljas peaaegu uhiuus hele mantel. Ma kogu aeg kartsin, et selle mantliga midagi juhtub.
• [1991. aastal hakati Aino Järvesoo eestvõttel Tallinna Harku järve äärde luterlikku kirikut ehitama:] Isegi 150 protsenti selle maja rahast tuli minu taskust. Ehituse ajal nii hirmsasti varastati!
• [Plaanist kinkida üks maja Tartu Ülikooli maaliosakonnale:] Tahaks, et sealt tuleksid suured kunstnikud, aga nendest oludest ei tule mitte midagi.
• [President Lennart Meri lubas auraha kätte andes, et tuleb Aino Järvesoole aiatöödele appi:] Kui suvel väga kuiv aeg on, siis ma helistan, et kus ta on, aeg on tulla.
  • Aino Järvesoo, intervjuu: Villu Päärt, "President Lennart Meri lubab Aino Järvesoo juurde aednikuks tulla", Postimees, 21. detsember 1997

• Ma palusin rääkida, milline on erakondade programm rahva hääbumise peatamiseks, nemad aga rääkisid ei tea mida. Teemast täiesti mööda.
  • Aino Järvesoo, intervjuu: Allan Keian, "Aino Järvesoo hinnangul kukkus foorum "Viimane eestlane" läbi", Postimees, 16. september 2002

• Ei! Ei! Ei! Kahetseda, et ma tegutsesin, kui teised midagi ei teinud? Mul oli ikka töö. Ja on mure Eesti rahva püsimajäämise pärast. Selle nimel olen ma valmis kõik tegema. Ükskõik, missugune vanasarvikute partei mind toetaks.
  • Aino Järvesoo, intervjuu: Allan Keian, "Aino Järvesoo tunnistab, et kõik, mis tal oli, on läinud", Postimees/SL Õhtuleht, 18. september 2002

• 1000 krooni kuus toetust igale lapsele annaks kodanikele mingisugusegi turvatunde, julgustaks noori abielluma ja perekonda soetama ning kodumaale jääma. 1000 krooni igale lapsele kuus ärataks usaldust ka valitsuse vastu, kes ei ole seni ilmselt märganud katastroofilist olukorda riigis ja on arvamisel, et vajame riigi reklaamiks hiilgavaid büroohooneid, maa üleuputatust autodega, välisreise arvukate saatjaskondadega ja suursaatkondi igasse kolkariiki. Kõige selle tulemusena on meil autosid rohkem kui lapsi.
• Töötan nii kaua, kui ma veel vähegi saan. Selleks, et eesti rahvas päästa, on väga vähe aega. Me ei või kaotada igal aastal kümneid tuhandeid inimesi.
  • Aino Järvesoo, intervjuu: Eda Post, "Aino Järvesoo päästab Eestimaa tulevikku", Postimees, 20. juuni 2001

• Keegi ei sünnita sellepärast, et tal on raha, raha ei pane ühtegi last sündima, aga hulk lapsi jääb seetõttu sündimata, et ei ole raha.
  • Aino Järvesoo, intervjuu: Anneli Aasmäe, "Leedi, kes aitas ilma sündida 150 lapsel", Postimees, 3. veebruar 2003