Masin

Masin on seadeldis, mis tehnilise toimemehhanismi abil võimaldab inimesel teha teisiti tööd, mida ta muidu teeks aeglasemalt, nõrgemini, vähem täpselt vms. Autonoomselt tegutsemisvõimelist keerukat masinat nimetatakse robotiks.

László Moholy-Nagy, "Suur emotsioonimasin" (1920)

Hannah Höch, "Inimene ja masin" (1921)

Mall Nukke, "Deus Ex Machina I" (2012)

Proosa

• Tänapäeval, kui põllumajanduse on vallutanud masinad, kaotab maatöö üha enam oma idüllilist värvingut, püha kunsti üllaid jooni. Nüüd näete lõikusaja saabudes põldudel roomamas hiigelämblike või tohutute krabide sarnaseid koledaid niidumasinaid, mis lõikavad viljakõrred nugadega maha ja seovad need raudtraadiga vihkudeks. Kui vili on niidetud, saabuvad teised, auru jõul liikuvad, Tarasco moodi koletised - peksumasinad, mis ahmivad vihud oma punkritesse, muljuvad viljapead puruks, hakivad põhu ja tuulavad terad. See kõik käib Ameerika moodi, tuimalt, rutakalt, ilma rõõmu ja lauludeta, ümber kivisöega köetava katla, keset tolmu ja vastikut tossu, töötegijail kogu aeg hirm nahas, et kui hoolega ette ei vaata, võib masin sul mõne liikme lömastada või maha lõigata. See on Progress - saatuslik raudne äke, mille vastu ei saa midagi teha ega öelda, teaduse ning hea ja kurja tundmise puu mõru vili.
  • Frederi Mistral, "Noorusmälestused", Tallinn: EKSA, 2018, tlk Merike Riives, lk 123-124

• Ning lõpuks: Marconi olevat aparaadi leidnud, millega sõna tõsises mõttes läbi seina ja ka kaugusesse võidavat näha. Nii siis — ruum kaotab silmaga vaatamisel oma tähenduse. Nõnda võiksime viimaks niisama hästi ümber maakera vaadata, nagu me praegu sõidame või telegrafeerime. Ja mis keelaks meid siis kas või kesk Vaikist ookeani merelahingut või kesk-Saharat õhulahingut andmast, kuna me ise Berlinis või Londonis aparaatide juures istume, lõhnav Mokka kohv — muidugi punase turbaniga türklase valmistatud — nina all ja suitsev havanna hambus. Aga mitte ainult seda! Isegi maasõja võiksime põhjalikult reformeerida, kultuuriliseks teha. Nüüd ühendame võitlusliini üksikud osad telegraafi ja telefooni abil ning piiratud kindlustest saame teateid õhulaevade ja traadita telegraafi kaudu. Tulevikus ei saada meie enam mehi sõjaliinile, vaid ainult masinad, mis töötavad automaatlikult. Automaatlikult juhitud masinatega veame ka laskemasinatele moona ning sõda käib kui "Vene vile". Ise käime lahingute ajal tsirkuses või kinos, jookseme ise võitu või laseme hobused võitu joosta. Kui meil aga varandust jätkub, siis ostame Marconi täiendatud aparaadi, istume kaarta mängides laua taga ja heidame vahetevahel pilgu lahinguväljale, kus masinad meie eest ennastsalgavalt surevad. Lahingumüra kuulamiseks pole mingisugust aparaati tarvis, sest see kostab selgesti ka sadade ja tuhandete verstade taha. Siis on ka ajajärk kätte jõudnud, kus mitte ainult masinate leidjatele aumärka ei annetata ega ausambaid ei ehitata, vaid kus ka masinate kangelasemeelest suured, paksud raamatud kirjutatakse, mida alg-, kesk- ja ülikoolis õpitakse ning õpetatakse. Et masinad purustavad ja hävitavad, kui nad selleks on ehitatud, selle üle ei imesta siis enam keegi, sest masinaid leides ja ehitades on ka inimene ise masinaks saanud, on masina hinge, kõlbluse ja usu omandanud. Siis on sõda suur rõõmupüha, kuhu rahvas nagu tsirkusesse või härgade võitlusele kokku voolab: pane platside hinnad ei tea kui kõrged, ikka on "publikumi" küll.
• A. H. Tammsaare, "Masin masina vastu", rmt: "Sõjamõtted" (1919), lk 49-50

• Ja mägede poolt tuli kummaline asi.

See oli masin, nagu nefriitroheline putukas, mis õrnalt sööstis läbi külma õhu, ebamäärane, loendamatud rohelised teemandid vilkumas üle kogu keha ja punased juveelid sädelemas mitmetahuliste silmadena. Ta kuus jalga puudutasid iidset maanteed ja tegid häält nagu hõre vihm, mis hakkab vaibuma, ja masina tagaistmelt vaatas Tomásile alla marslane, sulakuld silmadeks, nagu vaataks ta kaevu. (lk 89)

• Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, ptk "August 2002: Öine kohtumine", 1974

• "On olemas selline asi nagu uhkus," seletas ta mulle. "Uhkus selle üle, kuidas sa kaupled. Võin teile kinnitada, et keegi teine ei ajaks seda äri sel kombel nagu mina. Tänapäeva maailmas pole üldse mingeid kombeid, noormees. Ei ole lahkust. Ega vastutulelikkust. Mitte keegi ei mõtle ligimesest kõige paremat. Ärimaailm on muutunud raamatupidamistehteks, mida sooritavad masinad ja mehed, kes on väga masina moodi, kuna neil pole hinge. Ei ole enam au ega usaldust ja kehtima on hakanud hundikarjaeetika."
  • Clifford D. Simak, "Libainimesed", tõlkinud Krista Kaer (1989), lk 39

• Suurim vahend üleminekuks kapitalistlikule tootmisviisile 18. sajandi Inglismaal oli tekstiilitööstus. Kangatootmises muutus kaubandustulu silmnähtavalt kapitaliks, kui see omandas kahekordse funktsiooni, ühelt poolt ostes masinaid ja toormaterjale ning teisalt ostes inimenergiat, mis neid käigus hoidis.
  • Eric Wolf, "Europe and the People Without History" (1982) 9. ptk, "Industrial Revolution", lk 267

• Kui ma ümber pöördusin, oli Line kadunud. Siis ma ütlesin talle:

"Line, ma armastan sind. Ma armastan sind tõesti, Line, aga mul pole aega sellele mõelda, ma pean mõtlema nii paljudele asjadele, sellele tuulele näiteks, ma peaksin praegu välja minema ja kõndima tuules. Mitte koos sinuga, Line, ära pane pahaks. Tuules saab kõndida ainult üksinda, sest on tiiger ja klaver, mille helid tapavad linde, ja ainult tuul võib hirmu minema pühkida, seda teab igaüks, mina tean seda juba ammu."

Masinad minu ümber helistasid angelust. (lk 6)

• Kellatehas on hiiglaslik hoone, mis kõrgub oru kohal. Kõik selle töötajad elavad samas külas, välja arvatud mõned üksikud, kes käivad linnast, nagu mina. Selliseid on vähe, buss on peaaegu tühi.

Tehases toodetakse detaile, toorikuid teiste tehaste jaoks. Keegi meist ei saaks kokku panna tervet kella.

Mina näiteks uuristan oma masinaga teatud detaili augu, ühesuguse augu ühesugusesse detaili, nii juba kümme aastat. See ongi kogu meie töö. Tuleb panna detail masinasse ja vajutada pedaalile.

Selle tööga teenime täpselt niipalju, et saame süüa, kuskil elada, ja eelkõige, et järgmisel hommikul jälle tööga pihta hakata. (lk 24-25)

• Ágota Kristóf, "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001

• Preili Perspicacia Tick istus hõreda heki hädises varjus ning uuris universumi. Vihmale ei pööranud ta tähelepanu. Nõiad kuivavad ruttu.

Universumi uurimisel kasutati abivahenditena järgnevaid esemeid: paar paelaga ühte seotud oksaraagu, auguga kivi, muna, üks preili Ticki sukkadest, milles oli samuti auk, nõel, tükike paberit ning pliiatsijupp. Erinevalt võluritest õpivad nõiad vähesega hakkama saama.

Esemed olid niiviisi kokku seotud ja painutatud, et need moodustasid... seadeldise. Kui ta seda suskas, hakkas see veidralt liikuma. Näiteks üks okstest näis liikuvat otse läbi muna ning väljuvat selle teisest küljest vähimatki jälge jätmata. (lk 7)

• Terry Pratchett, "Tillud vabamehed", tlk Kaaren Kaer, 2005

Luule

aga mind püütakse
bussisõidust
või üldisemalt ühistranspordist võõrutada
sest viimastel aastatel
on peaaegu alati bussi peal
vähemalt üks masin
mis teeb muudkui kõll ja kõll
sellised läbilõikavad kõllid või kõlksud
on nii pealetükkivad
et tõmbavad tahtmatult endale tähelepanu
ja katkestavad peas rulluma hakanud mõtte
püüan neid võtta kui loomulikke loodushääli
aga siiamaani ei ole õnnestunud

ma ei teagi mida need kõlksud tähistavad
aga tundub et seda et on tulnud uus sõnum
uus sõnum mis võib olla näiteks lihtsalt
irw

tegelikult väga paljud inimesed oskavad neid
kõlkse välja lülitada aga peaaegu alati on terve
bussi peale
ikka mõni kes kõlksub ei taha ju ütlema minna ka
et mind segab pealegi pole enamasti kindel kes
täpselt kõlksub
ja nii ma seal olen ja püüan
uue ajaga kohaneda
...
vbl käibki mulle närvidele see
et ma ei saa teada mis sõnum just tuli
vajadus kõigega kursis olla
pole mullegi võõras
kuigi uudistesaateid pigem väldin

• Contra "elu võimalikkusest koos masinatega..."