Demi Moore

Demi Moore (sündinud 11. novembril 1962 Roswellis New Mexico osariigis USAs) on Ameerika Ühendriikide näitleja.

"Pahupidi"

Tsitaadid väljaandest: Demi Moore, "Pahupidi", tlk Kertu Niilus, 2020.

See võib kõlada veidralt, kuid ma meenutan viieaastaselt Mercedis Californias haiglas veedetud aega peaaegu et muinasjutulisena. Istusin voodil oma roosas pehmes öösärgis ja ootasin oma igapäevaseid külastajaid — arste, õdesid, oma vanemaid. Tundsin ennast täiesti mugavalt. Ma olin seal olnud juba kaks nädalat ja olin otsustanud olla parim patsient, keda nad kunagi on näinud. Seal, puhtas ja heledas ruumis olles tundus kõik olevat kontrolli all. Seal kehtisid täiskasvanute poolt peale surutud kindlad rutiinid. (Tollal olid arstid ja õed ümbritsetud aukartusega. Kõik austasid neid ja juba üksnes nende seas viibimine tundus tõelise privileegina.) Kõik tundus loogiline. Mulle meeldis, et kindlale käitumisviisile võis oodata ettearvatavaid vastuseid. (lk 15)
Minu ema Virginia King rasestus kohe pärast keskkooli lõpetamist Roswellis New Mexicos. Ta oli siis alles teismeline ja kaalus vaid 45 kilo. Ta oli tõepoolest vaid väike tüdruk. Ta sünnitas valudes üheksa tundi ja viimasel hetkel enne minu siia ilma saabumist minestas. See polnud meile kummalegi esmakohtumiseks just parim kogemus.

Temas oli üks osa, mis ei sobinud reaalsusse, mis tähendas, et ta oli võimeline mõtlema kastist väljapoole. Ta pärines vaesest keskkonnast, kuid tal polnud sellele vastav mõtteviis — ta ei mõelnud vaeselt. Ta tahtis, et meil oleks kõik parim. Ta ei lubanud meie majja ühtegi tavalist kaubamärki — ei hommikusöögihelveste, maapähklivõi ega pesupesemisvahendi puhul. Ta oli helde, avatud, külalislahke. Lauas oli alati kõigile ruumi. Ta oli muretult enesekindel, kuid mitte reeglites kinni. (lk 16)

Üles kasvades sain aru, et Ginny oligi teistsugune, ta ei tundunud selline nagu teised emad. Kujutan teda vaimusilmas ette sõidutamas meid autoga kooli, ise samal ajal sigaretti suitsetades ja teise käega ennast veatult, ilma peeglisse vaatamata meikimas. Tal oli suurepärane figuur. Ta oli sportlik ja ta oli töötanud Roswelli lähedal Bottomless Lakesi rahvuspargis vetelpäästjana. Ta oli ka silmipimestavalt ilus, säravate siniste silmade, kahvatu naha ja tumedate juustega. Ta oli olenemata olukorrast oma välimuse suhtes piinlikult korrektne. Oma iga-aastasel reisil vanaema juurde käskis ta isal tee viimasel kolmandikul selleks seisma jääda, et ta saaks lokitange kasutada, sest siis oleks ta soeng kohalejõudmise ajaks laitmatu. Mu ema käis ilukoolis, kuid ei teinud selles valdkonnas kunagi karjääri. Ta polnud moekuninganna, kuid tal oli riiete kokkusobitamiseks loomupärast annet. Ta püüdles alati glamuuri poole — minu nimegi sai ta ühelt ilutootelt. (lk 16)
[Isast:] Isal oli kaunis suu säravate valgete hammastega, mis vastandusid tema tõmmu nahaga. Ta nägi välja nagu latiino Tiger Woods. Ta oli suurepärase huumorisoonega võluv mängur. Ta polnud igav. Ta oli selline mees, kes tegutses piiri peal ja pääses alati. Ta oli väga macho ning võistles alati oma kaksikvennaga, kes oli suurem ja tugevam ning astus mereväkke, samas kui minu isa ei võetud sinna vastu, sest ta üks silm nägi halvemini kui teine — täpselt nagu minulgi. Minu jaoks oli see meie omavaheline eriline asi. Mulle tundus, et me vaatasime maailma seetõttu ühtemoodi. (lk 17)
Kui inimesed kuulevad nime Roswell, siis mõeldakse kohe väikestest rohelistest mehikestest, kuid meie kodus ei rääkinud ufodest keegi. Minu varajase lapsepõlve Roswell oli sõjaväelinn. Ka USA suurim lennurada (see oli ka kosmosesüstiku varurada) asus seal, Walkeri õhujõudude baasis, mis suleti i960. aastate lõpus. Peale selle olid seal veel pähklipuuaiad, lutsernipõllud, ilutulestikupood, lihapakendustehas ja Levi'se tehas. (lk 17)
Enamikule inimestele on kolimine suur asi. Kõik need muutused — elamiseks uue koha leidmine; uue elu ülesehitamise tüli ja stress; uue arsti, keemilise puhastuse ja toidupoe leidmine. Rääkimata laste paigutamisest uude kooli, nende uue koolitee selgekssaamine ja nii edasi. See nõudis palju mõtlemist, ettevalmistamist ja planeerimist.

Meie jaoks see nii polnud. Oleme vennaga välja arvutanud, et vahetasime lapsepõlves kooli vähemalt kaks korda aastas ja sageli rohkemgi. Ma sain alles palju hiljem aru, et kõik teised ei elanudki nii. Kui kuulen inimestest, kellel on lasteaiast peale samad sõbrad, siis ei oska ma ette kujutadagi, mis tunne see on.

Meie kolimist lapsepõlves ei puhutud üles. Oli vaid tunda ärevust, et midagi toimub, plaan on valminud ja järgmise asjana olime jälle teel ühes oma paljudest maalähedastes toonides autodest, mis mu vanematel aastate jooksul oli: roostekarva Maverick, pruun Pinto, beež Ford Falcon. Kõik autod olid uhiuued, välja arvatud minu isa kallis helesinine Chevy Bei Air. Kolimisele viidati kui vajadusele. Isa oli oma töös nii osav — ja ta oligi tõepoolest osav —, et tema teeneid vajati mõne järjekordse linna ajalehes. Meie töö oli teda toetada. Algusaastatel ei tundunud kolimine midagi erilist või keerulist. See oli lihtsalt miski, mida me tegime. (lk 20)

Teist korda sattusin ma oma neerude tõttu haiglasse, kui olin 11-aastane, ja oli see juhus või mitte, aga see oli täpselt pärast minu isa järjekordset afääri. Muidugi sellel ajal polnud mul aimugi, et mu isal olid armukesed, kuid siiski olen mõelnud, et kas minu neerude ülesütlemine võis olla minu kehale omane viis reageerida kodusele olukorrale. See oli nagu plaaster, mis tõmbas vähemalt korraks tähelepanu tagasi meie perekonnale. (lk 20)
Ühel õhtul istus isa köögis, hävitas oma Coorsi õlle kuuspakki ja kuulas James Taylorit ning otsustas ühtlasi hakata oma relva puhastama. Mäletan, kuidas ta sellel õhtul välja nägi. Kui ta jõi, siis läks tema nõrgem silm veel rohkem viltu ja kõik tema juures tundus klaasistunud. Ta ei märganud kuuli rauas. Relv läks lahti, kuul kriimustas isa otsaesist ja tekitas seina augu. Verd oli igal pool. Pärast, kui kogu segadus sai koristatud, püüdis ema küll juhtunut naljaks pöörata, kuid olen kindel, et sisimas oli ta hirmul. Kui mõtlen sellele, kuidas keegi joob ennast purju ja võtab välja laetud relva majas, kus lapsed ringi jooksevad, ei mahu see mulle pähe. (lk 23)
Ühel teisel tolle kevade õhtul ärkasin ma vaevatud häälte ja sagimise peale. Koperdasin vanemate tuppa, kust leidsin eest ema, kes nuttis ja rabeles, ning isa, kes püüdis teda kinni hoida. Nägin voodi kõrval kollaseid tablette. "Aita mind!" karjus isa, kui märkas mind uksel. Kõndisin tema poole transis, mõistmata, mille tunnistajaks ma olin. Mingil teisel tasandil sain kõigest täiesti aru — mu ema püüdis ennast tappa.

Järgmine mälestus on sellest, kuidas kasutasin oma väikseid lapsesõrmi selleks, et ema suust välja õngitseda neid tablette, mida ta oli püüdnud alla neelata, samal ajal kui isa tema suud lahti hoidis ja ütles mulle, mida teha. Miski väga sügaval minu sees liikus sel hetkel paigast ega läinud enam kunagi tagasi. Minu lapsepõlv oli läbi. Usk, et võiksin mõlemale oma vanemale loota, oli kadunud. Sellel hetkel, kui mu sõrmed olid enesetappu üritanud, metsloomana viskleva ema suus ja kuuldes isa karjumas mulle juhiseid, muutusin kellestki, kelle eest nad püüdsid hoolitseda, inimeseks, kes peaks aitama neil nende enda jamasid klaarida. (lk 23-24)

Mõnikord ma "kuulsin pealt", kuidas ta naabrile köögilaua taga oma hädadest rääkis. Ma olin kohutav nuuskija, vanemad tegid pidevalt nalja selle üle, kuidas isegi ükski peeretus ei jää minu ees saladuseks. Kuid tagasi vaadates olen mõistnud, et ma vaid valmistusin ees ootavaks kaoseks. Mu ema oli just püüdnud ennast ära tappa — pidin olema kõrgendatud valmisolekus. Ta kurtis, kuidas isa ei hinnanud teda piisavalt, ja rääkis lapsepõlve raskustest. Nad olid olnud nii vaesed, et ta sai jõuludeks kingituseks omaenda nuku, mis oli ära pakitud ja millele olid uued riided selga pandud. Tema jaoks sümboliseeris see nukk väiksena kogetud nappust — raha, toidu ja tähelepanu puudust, mida ta lapsepõlves nii väga ihkas. (lk 25)
Jõudsin olla koos oma perega Washingtonis vaid kaks kuud, kui vanemad otsustasid jälle kolida — see kord Lõuna-Californiasse, ja kiirustades. Võib-olla oli see isa mõne armukese tõttu, võib-olla tahtsid nad peitu minna maksuametnike eest või oli looderanniku maffia välja uurinud, kust minu isa leida. See kõik võis lihtsalt olla ka terapeut Rogeri vältimiseks. Ema oli varastanud tema krediitkaardi ja me kasutasime seda oma California-reisi eest maksmiseks. (lk 34)
1970. aastate keskpaiga Lõuna-California oli täiesti erinev meie varasematest elukohtadest. See oli minu kolmas kool sellel aastal. Õppisin seitsmendas klassis ja kõik, kes tahtsid olla lahedad tüübid, kandsid alt laienevaid teksaseid ning suitsetasid sigarette ja kanepit. Sain lähedaseks Adrieni-nimelise tüdrukuga, kellel olid pikad blondid juuksed — kõige tüüpilisem näide õlapaelteta topis California tüdrukust. Tema oli mu halva käitumise mentor, ta tegi mind tuttavaks kange alkoholi ja Marlboro sigarettidega. (lk 35)
Jäin koolis suitsetamisega vahele ja mind saadeti direktori kabinetti. Mind jäeti karistuseks peale tunde. Ma olin hirmul. Ma polnud kunagi varem jamadesse sattunud. Kuni selle ajani ei pidanud ma teistega sõbrunemiseks pahandusi tegema. Ema tuli mulle järele ja olime terve kodutee vait. Siis võttis ta oma pakist ühe suitsu välja, pakkus seda mulle ja ütles: "Lase käia." Selle asemel võtsin ma oma pakist sigareti. Ta küünitas käe minu poole, andis mulle suitsule tuld ning me ei rääkinud sellest enam kunagi. (lk 35)
Nägin meie rõdult tihti üht kaunist tüdrukut basseini ääres — ujumas, päevitamas ja kullakarva jumet omandamas. Ta oli kõige säravam olevus, keda ma kunagi olin näinud. Ta oli minust mõned aastad vanem saksa näitleja Nastassja Kinski. Minust sai tema sõbranna ja järgija.

Filmirežissöör Roman Polanski tõi Nastassja ja tema ema USAsse, et Nastassja saaks arendada oma inglise keelt ja aktsenti Lee Strasbergi näitlemisstuudios. Polanski tahtis Nastassjat mängima romantilisse tragöödiasse "Tess", mille ta pidi lavastama Thomas Hardy romaani ainetel, ja ta oli valmis filmivõtteid nii kauaks edasi lükkama, kuni Nastassja on valmis. Polanskil oli temasse sedavõrd palju usku, mis oli minu jaoks täiesti loogiline. Minu arvates oli Nastassja perfektne.

Ta oli ennast valitsev ja tundis end oma kehas nii mugavalt, nagu mitte keegi teine. Ta valdas oma seksuaalsust täielikult, ilma kartlikkuse ja ebamugavuseta, vaid hoopis täiesti enesekindlalt ja vabalt. Ma pole kogu oma elu jooksul eriti kohanud inimesi, kes tema kombel seda valdaksid. Nastassja oli vaid 17-aastane, kuid oli mänginud juba neljas filmis. Tema täht oli Hollywoodis tõusmas ja režissöörid, kes tahtsid temaga koostööd teha, saatsid talle pidevalt filmistsenaariume lugemiseks. Siin tulin mängu mina. Nastassja oskas väga hästi inglise keeles rääkida, kuid ei osanud seda lugeda. Seega palus ta mul stsenaariumid ette lugeda ja sai seejärel otsustada, millised pakkumised vastu võtta.

Ta vaatas mind üksisilmi oma hiigelsuurte roheliste silmadega, kuulas tähelepanelikult ja selleks ajaks, kui olin stsenaariumi lugemisega lõpule jõudnud, teadis ta täpselt, mida ta sellest arvab. Tal olid väga selged arusaamad. Ma olin tema enesekindlusest ja suunatajust sama palju lummatud kui tema ilust ja sensuaalsusest. Ja ma nägin, milline hingetuks tegev mõju oli sellel kooslusel teistele inimestele. Nagu minugi puhul, võitis ta inimesi oma heaolutunde, vabaduse ja võimuga, kuigi sel ajal ei pidanud ma seda võimuks, see oli minu jaoks kujuteldamatu. Ma ei teadnud, mis see oli, aga ma tahtsin seda endale ka. (lk 38)

Otsustasin järgida Nastassja eeskuju. Tahtsin teha sedasama mis temagi, ja kui see tähendas näitlemist, siis olgu nii. Õppisin vaadates, vaadeldes ja endalt küsides: "Kuidas ta seda teeb? Mida peab tegema, et see õnnestuks? Kas selleks on vaja agenti?" Ma ei mõelnud, et tahan saada näitlejaks, vaid et kuidas see võimalikuks teha. Läksin Nastassjaga kaasa tema tantsutundidesse, püüdes imiteerida tema graatsilisust, ning ühel õhtul võttis Nastassja mind endaga kaasa õhtusöögile Polanskiga. Mitu kuud hiljem otsis Polanski mind üles ja kutsus taas õhtusöögile, kuhu ma läksin koos emaga. Ta oli mõlemal õhtul tõeline härrasmees, kuid oli selleks ajaks süüdi mõistetud 13-aastase tüdrukuga vahekorda astumise eest. Märkasin seda dünaamilisust kõikjal enda ümber, kuid uskuge või mitte, minu maailmas olid suhted alaealiste tüdrukutega täiesti tavalised. Polanski eeldas, et pärast kohtuga kokkuleppele minemist antakse talle katseaeg, kuid kohtunik nägi asju teisiti. Reaalse vangiminekuga silmitsi seistes lasi ta USAst jalga vaid mõni päev pärast meie õhtusööki. Lõpuks tegi ta Prantsusmaal valmis oma filmi "Tess", mis võitis kolm Oscarit, Nastassja võitis aga Kuldgloobuse. (lk 38)
Keegi ei küsinud, kas minuga on kõik korras või kas mul on küsimusi. Tundus, et kumbki minu vanematest ei hooli, mida selline paljastus minu jaoks tähendab.

Nad läksid vannituppa ja hakkasid vaidlema või hoopis seksima ... nende puhul ei teadnud kunagi. (lk 40)

Tundsin ennast haavatu, rumala ja millegipärast ka räpasena. Nii et tegin seda, mida nemad olid mulle õpetanud puhuks, kui oled üleni pasas. Istusin autoose ja sõitsin minema. Mitte küll päriseks — veel. Mul polnud kuhugi peale ema korteri minna. Ma lihtsalt hajutasin äraminemist. (lk 40)

Ema elas selle vahejuhtumi üle. Kuid tema võltsid enesetapukatsed muutusid tavaliseks, said osaks rutiinist. Taas kord tuli kiirabi sireenide ja kanderaamiga ja jälle olime teel haiglasse, kus talle tehti jälle maoloputust. Ta ei tahtnud surra — see oli lihtsalt tema appihüüd. Ta tahtis tähelepanu. Tihti viisid tema üledoosid laastava suhtluseni isaga. Ehk siis mehega, keda ma olin pidanud oma isaks. (lk 43)
Ma olin pidevas ärevus- ja valvsusseisundis. Ma ei teadnud kunagi, mida ma korteriuksest sisse astudes eest leian. Ema enesehävitus oli piiritu, ennastimetlev ja pidurdamatu. Samal ajal arenes minus välja omalaadi kaitserüü. Minu võime kriisiolukorras hakkama saada ja teadmine, et saangi hakkama kõigega, mis minu teele satub, oli rahustav. Ma ei tundnud kunagi, et kaotan enesevalitsuse. Ma ei pöördunud iialgi kellegi poole ega öelnud: "Ma ei kannata seda välja." Ma sain hakkama kõigega, mida ema korraldas — kui ta püüdis ennast tappa, kui ma pidin teda baarist koju vedama, kui ta ütles, et Danny pole minu päris isa. Pidasin kõigele vastu. Sain hakkama vaid tänu sellele, et olin kogu aeg valvel. Ja siis, kui saabus kriisiolukord, väljusin oma kehast. Toimisin, kuid olin tundetu.

Kõik meie kortermajades muidugi teadsid minu ema olukorrast ning vastukaaluks sellele arendasin ma endast haavamatu ja iseseisva isiku. Minu tegelaskuju oli omaette ja vaba reeglite ahelatest. Iga kord, kui pillasin sõnu nagu "mu ema ei hooli sellest, kui..." või "ma võin teha, mida ma tahan...", tundsin selle kahtlase vabaduse lainet, kuid samal ajal ka tühjust. Ma polnud Ginny suhtes kuigi kaastundlik. Isegi 14-aastase tüdrukuna mõistsin, kuidas tema enesekesksus ja "enesetapukatsed" tulid minu kulul. (lk 43)

Tema üha kiirenev enesehävitus sundis mind talle vastukaaluks proovima endas selgusele jõuda. Ma olen teistsugune inimene, kordasin endale. Mina ei ole selline. Kuid mind sisimas näriv ebakindlus aina süvenes.

Ma olin see tüdruk, kelle ema tahtis ennast kogu aeg ära tappa. Ma olin tüdruk, kelle oli hüljanud lausa kaks isa. Minu kõõrdsilm tundus äkitselt olevat ilmselge füüsiline tunnus, mis rääkis minu kohta tõtt. Ma olin lihtsalt teistsugune ja sellest said kõik aru. Enne kui sain viisteist, tehti mulle operatsioon, mis kõõrdis silma korda tegi, kuid enda arvates olin ma ikkagi katki.

Kõik see langes kokku puberteedieaga. Muutumine kõhnast kõõrdsilmsest tüdrukust nooreks naiseks, keda mehed ihaldasid, tekitas minus segadust. Minu seksuaalsuse avaldumine oli minu jaoks kõige sügavamal tasandil seotud häbiga. Läks aastakümneid, enne kui suutsin hakata nende kahe asja vahel vahet tegema. (lk 43-44)

Olen oma mälestustest pühkinud täpse sündmuste käigu — kuidas ma avasin välisukse ja mõtlesin, kas minu ema oli talle võtme andnud, sest tundsin ennast olevat oma kodus lõksus koos mehega, kes oli kolm korda minust vanem ja kaks korda suurem, kuni selleni, kuidas ta mu vägistas.

Aastakümneid ei mõelnud ma sellest kui vägistamisest. Oma arusaamises olin ma selle ise põhjustanud. See oli midagi, mida olin kohustatud tegema, kuna see mees ootas seda minult — ma olin lasknud tal seda minult oodata. Ma olin söönud tema restoranis ja lasknud tal ennast koolist koju sõidutada. Oma 15-aastase mõistuse kohaselt olin ma juhtunu ära teeninud.

Ma ei saanud aru, et ilma juhenduseta ja ettevalmistuseta, ilma enda väärtust tundmata ja olles keegi, kes oli kogu elu ennast muutnud, et vastata teiste ootustele, olin ma kiskjatele lihtne saak. Ja mul polnud kedagi, kes oleks mind kaitsnud. (lk 49)

Viimastel aastatel olen aukartusega vaadanud naisi, kes üksteise järel on avalikkuse ette astunud oma lugudega nende kallal toime pandud seksuaalkuritegudest, ning imetlenud nende vaprust. Samal ajal olen omakorda imestanud rünnakute üle naiste iseloomu vastu, mis alati nendele lugudele järgnevad. Ning siiski küsivad inimesed, miks läheb naistel aastaid või aastakümneid, enne kui nad teistele räägivad, mis nendega juhtus. Võin öelda vaid seda, et nii saavad küsida ainult need, keda pole kunagi vägistatud. Kui inimest ahistatakse seksuaalselt sellises kultuuriruumis, kus sulle öeldakse, et ohvriks langemise tunnistamine teeb hoopis sinust kahtlusaluse — teeb sinust valetaja ja litsi, kes väärib seda, et sinu elu üksipulgi läbi uuritakse ja see kõigile näha on —, mida siis sellest arvata? Muidugi hoitakse juhtunut saladuses. Ja nagu iga trauma puhul, on eitus inimese tavaline reaktsioon. Inimese psüühika surub alla asjad, millega inimene hakkama ei saa, mis on liiga hirmutavad ja ebastabiilsed, kuni päevani, mil ta lõpuks on suuteline nendega tegelema. (lk 49)
Kahjuks isegi kui üritame valu sügavale alla suruda, leiab see ikkagi tee välja — läbi sõltuvuse, ärevuse, söömishäirete, unetuse. Läbi kõikide erinevate traumajärgsete stressihäirete sümptomite ja ennasthävitavate käitumismallide, mida ohvrid kogevad aastaid. Need vägivallajuhtumid võivad kesta minuteid või tunde, kuid nende mõju kestab elu lõpuni. (lk 50)
"Mis tunne on, kui ema sind 500 dollari eest kupeldab?" Selline tunne, nagu orvul. (lk 51)
Aastaid tagasi istusin oma tütre seksuaalkasvatuse tunnis. Tüdrukutel paluti olla ettevaatlikud. Neid hoiatati rasestumise ja herpese saamise ja kõikide muude ohtude eest, mis kaasnesid kaitsevahenditeta seksiga. Kuid keegi ei rääkinud midagi naudingust. Keegi ei maininud intiimsust ja meelelisust, mida seks võib pakkuda. Mitte miski ei aidanud neil mõista, kuidas nende kehad töötavad, rääkimata sellest, kuidas ennast armastada.

See tundub olevat tõeline viga. Arvan, et kui mul oleks olnud natukenegi teavet, haridust või mingit aimu, missugune peaks olema tervislik ja soovitud seks, siis oleksin olnud paremini valmis ennast ärakasutamise eest kaitsma. Oleksin ära tundnud ebatervislikud ja kuritarvitavad kokkupuuted, sest mul oleks olnud aimu sellisest seksist, mis on vastastikune ja nauditav. Ehk siis poleks ma nii kiiresti jõudnud järeldusele, et kui juhtus midagi sellist, mis pani mind ennast kohutavalt tundma, siis oli see minu süü ja minul oli midagi viga. Võib-olla poleks ma siis nii tundnud, et kui mees nõuab minult seksi, siis minu kohustus on seda talle anda, sest ma olin ennast pannud sellisesse olukorda, mis pani mehe arvama, et ta on minu keha ära kasutamise välja teeninud. (lk 52)

Tuleb võtta arvesse, et mul polnud sellist vanemate toetust, mille tulemusena oleksin ma ennast sellel tasemel hinnanud. Kuid soovin, et keegi kuskil oleks mulle rääkinud inimese kehast, sellest, mis on seksuaalsuhtes võimalik ja kuidas võtta arvesse oma soove, selle asemel et seks oleks alandav ja midagi sellist, mida ma olen kellelegi võlgu. Või et kasutaksin seda vahendina, kuidas saada meestelt kinnitust oma väärtusele. (lk 52-53)
Kõndisin koos teiste reisijatega juba lennuki poole, kui kuulsin hüütavat oma nime. Pöörasin ringi ja nägin vormiriides politseinikku minu poole tulemas. "Kas teie olete Demi Guynes?" küsis ta. Noogutasin, ise segaduses olles. "Te peate minuga kaasa tulema," ütles ta. Politseinik võttis mul käsivarrest kinni ja juhatas mind eemale, teised reisijad aga jõllitasid mind nii, nagu ma oleksin mõni kurjategija. "Teie vanemad on siin," ütles ta mulle, kui kõndisime väiksesse ruumi, kus muidugi olidki Ginny ja Danny mind ootamas.

"Mida kuradit siin toimub?" kokutasin ma.

Ema naeratas võidukalt. "Sa pole veel täisealine," ütles ta rahulolevalt, "me teatasime politseile, et meie laps on kodust ära jooksnud." Sain juba tema häälest aru, et ta on joonud. Mu isa oli nii täis, et ta pilk oli klaasistunud. Pöördusin selle politseiniku poole, kes mind siia oli toonud. "Kas te ei näe, et nad on purjus?" küsisin ma vihaselt, adrenaliin kehas pulbitsemas. Ma ei usu, et ma oleksin kunagi veel vihasem olnud. Selle olukorra täielik ebaõiglus oli minu jaoks liig. Ja see valelikkus! Nagu nad hooliks minu heaolust! Nagu nad oleksid mõned mures normaalsed lapsevanemad! "Te teete suure vea! Te ei tea, mida te teete," ütlesin politseinikule, "ma pole nende kummagi juures juba rohkem kui pool aastat elanud!" Sain aru, et mees tundis ära, et midagi on siin loos valesti. Ginny ja Danny jäid arvatavasti selle aja jooksul, kui politseinik mind taga otsis, järjest rohkem purju. Meie kolme seast olin mina ilmselgelt kõige rohkem täiskasvanu. "Mul on väga kahju," ütles politseinik vaikselt. Kuid ma olin alaealine ja tal polnud muud võimalust.

Niisiis pidin nende juurde jääma. Need kaks valelikku lahutatud alkohoolikut, kes minu andmete kohaselt isegi ei rääkinud teineteisega, olid minu vanemad. Nad olid mind lõksu meelitanud ja nõudsid, et läheksin koos nendega tagasi Roswelli. Need tunnid, mis me lennukit ootasime, tundusid lõputud, kuna nad jätkasid joomist lennujaama baaris. (lk 54-55)

Pärast maandumist istusime autosse, mille nad olid Roswelli lennujaama jätnud, kuid isa oli nii purjus, et politsei pidas meid tagasiteel kinni. Uskumatul kombel õnnestus isal ennast trahvist välja rääkida. Minu vend ütles alati, et meie isa suudaks isegi eskimotele jääkuubikud maha müüa, ja see juhtum oli selle väite tõestus. (lk 55)
[Vanematest:] Nad armastasid mind. Kuid nad armastasid mind nii, nagu nad armastasid teineteist — ainsal viisil, kuidas nad oskasid — ebajärjekindlalt ja teatud tingimustel. Nendelt õppisin, et armastus oli midagi sellist, mille hoidmiseks pidi kisklema. Selle võis igal hetkel tagasi võtta põhjustel, millest isegi aru ei saanud, ja seda ei saanud kontrollida. Sellist armastust, mille saatel mina üles kasvasin, oli hirmutav soovida ja valus tunda. Ent kui ma ei tundnud rahutut valu, seda ärritavat ärevust kellegi juuresolekul, siis kuidas ma üldse teadsin, et see on armastus? (lk 56)
Vaadates Freddyt, olin täiesti lummatud — kui saaksin olla koos kellegi nii kütkestavaga, siis ehk oleksin ka mina kütkestav. Pausi ajal vedasin Freddy endaga kaasa tualetti. Kuu aega hiljem olin Tomi maha jätnud ja Freddyga kokku kolinud.

Meie silmapilkne tõmme peegeldas seda spontaansust ja vabameelsust, mida tunned noorena, kui kogu maailm on sinu ees valla ja ei mõelda oma tegude tagajärgedele. (lk 57)

Olin enesekeskne teismeline, keda polnud kasvatatud austama abielu püha liitu, ning mul on seda küll kahju tunnistada, kuid alustasin kooselu Freddyga, ilma et oleksin mõelnudki tema naisele. Kuid siiski, oli ju Freddy see, kes oli peaaegu kaks korda minust vanem ja abielus. Vanus on nii segadusse ajav. Elu jooksul olen olnud suhetes, kus võim ja küpsus ei pruugi sõltuda vanusest. (lk 57)
See on naljakas, kuidas modellindus oli esimene asi minu elus, tänu millele sain natuke edu maitsta ning mis tekitas minus uhke ja professionaalse tunde, võimutunde. Kuid ühtlasi viskusin ma maailma, mis tundus olevat nagu tellitud minu eneseväärikust alandama. Ma olin sattunud ametisse, mis keskendus ainult minu välimusele ja sellele, mis suurust ma kannan. See tugevdas minus tunnet, et minu väärtus põhineb ainult minu välimusel. (lk 59)
Jätsin näitlemistunnid pooleli. Oli imelik Tomi seal näha ja ma arvan, et mingil tasandil ma olin hirmul, et mulle öeldakse, et ma pole piisavalt hea ja ma ei saa näitlejaks hakata. Enamiku jaoks on prooviesinemistel käimine hirmus. Minu jaoks oli hirmuäratav kartus, et ma ei saa näitlemistunnis hakkama. Oma osa oli ka sellel, kuidas mind oli kasvatatud enne alla andma, kui asjaga lõpule jõudsin. Mul polnud püsivust. Nüüd ütleksin ma näitlejaks püüdlejatele veendunult, et minge pange ennast näitlemistundi kirja! Minge õppige, tõstke oma enesekindlust, õppige tundma tööriistu, mida kasutate, õppige tundma iseennast. (lk 59)
Viieaastane Tallulah sõi sel ajal ainult valgeid asju. Püüdsime teda suunata paremate toitumisharjumuste poole ning võtsime talt ära saiakesed ja toorjuustu, kuid tema vastas sellega, et ei söönud siis enam midagi... ja seda mitu päeva järjest. See oli tema reaktsioon tundele, et asjad on kontrolli alt väljas. See oli viis, kuidas väikesel lapsel õnnestus võimu näidata, ja ta oli seejuures tähelepanuväärselt kangekaelne. Andsin lõpuks alla ja lasin tal saiakesi edasi süüa. See ei olnud ehk parim lahendus, kuid ma ei saanud tal lasta ka nälgida. Ta kasutas toitu kontrolli saavutamiseks ja olin mures, kuhu me nii välja jõuame. Tundsin kohe ära, et see võib muutuda millekski tõsisemaks. Selline käitumine ei pruukinud tingimata eirata norme, kuid kui mind poleks olnud kohal sellega tegelemas, siis oleks see võinud kiiresti eskaleeruda. (lk 143)
Idahosse kolimine oli minu tüdrukute jaoks parim, kuid minu jaoks polnud lihtne olla üksi, ilma et töö mu tähelepanu eemale juhiks. Võitlesin enesehaletsusega ja kasutasin selle tunde eemaletõukamiseks valesid vahendeid. Andsin kohe alguses endale lubaduse, et ma ei kasuta lahutusest ülesaamiseks alkoholi ega uimasteid, sama kehtis ka toidu kohta. Mäletasin veel, mida ma olin pidanud läbi elama, kui püüdsin oma keha ja emotsioone kontrollida, ja teadsin, et kui jälle sellele järele annan, siis see hävitab mu. (lk 143)
Ühel õhtul, kui tüdrukud olid juba magama läinud, istusime Ashtoniga jalad ristis suures toas kamina ees põrandal ning meil oh esimene vestlus sellest, kas peaksime abielluma. Meil oh seal imeilusa tule valguses istudes nii mugav ning see oli tõeliselt rahulik ja lihtne vestlus sellest, kas me peaksime seda minu tüdrukute pärast kaaluma. Mõtlesime, kas see oleks midagi, mis oleks neile kasulik, kuna nad püüdsid sellest uuest perekorraldusest ja majapidamisest sotti saada. Meedias oli väga palju juttu sellest, nagu poleks meie suhe tõsine, kuigi Ashton oli just kuu aega meie majapidamisel üksinda silma peal hoidnud ja tüdrukud olid hakanud teda kutsuma MTI-ks, mis oli lühend nimetusest "minu teine isa". (lk 157)
Ashton oskas väga hästi inimestega suhelda ehk seltsida, kui kasutada vanamoodsamat väljendit. Ta oli selles osav nii näost näkku kui ka internetis suheldes. Ta oli üks esimesi, kes sai Twitteris täis miljon jälgijat. Ta mõistis sotsiaalmeedia võimu ammu enne teisi ja pani ka mind sellest mõneks ajaks vaimustuma. Alguses me Ashtoniga lihtsalt mängisime ja vaatasime, mida see kõik tähendab. Kuid siis sain ma aru, et Twitter andis mulle võimaluse suhelda inimestega otse, ilma meedia vahenduseta. Arvan, et inimesed olid tabloidides näinud minust ebaloomulikul hulgal pilte, kus ma kortsutasin kulmu või nägin vihane välja, kui üritasin enda ümber sebivat fotograafide parve eemale tõrjuda. Seega nägin Twitteris võimalust näidata inimestele oma palju helgemat ja soojemat külge. Ja äkitselt õppisid inimesed tundma mind, mitte tabloidide loodud rahaahnet naist või kelleks iganes nad mind ühel või teisel nädalal teha tahtsid. Ma olin nendega ühenduses ja jagasin midagi tõelist. Ja see oli kahepoolne. Kord, kui Ashton oli välismaal ja teadis, et ma juba magan, teatas ta kõigile oma jälgijatele, et tahab alustada "armastuse tsunamit", mille käigus puistati minu Twitter üle armastussõnumitega. Olin alles pidžaamas, kui märkasin, kuidas mu tolleaegne nutiseade nimega Sidekick oli tuhandete säutsude teavitustest plahvatamas. (lk 158)
Ühel õhtul panime ennast riidesse ja läksime välja sööma. Ashton nautis klaasikest head punast veini, kui ütles: "Ma ei tea, kas alkoholism on ikka päriselt olemas. Minu arvates sõltub kõik mõõdukusest."

Ma tahtsin olla see tüdruk. Tüdruk, kes võib võtta õhtusöögi kõrvale klaasikese veini või peol pitsikese tekiilat. Minu ettekujutuses tahtis sedasama ka Ashton. Seega üritasin ollagi selline — lõbus ja normaalne tüdruk.

Ma ei mõelnud, et sellel kahekümnendates eluaastates lapsel pole aimugi, millest ta räägib. Ma ei mõelnud, et olin püsinud peaaegu kakskümmend aastat kainena ja et see oli tohutu saavutus. Selle asemel otsisin tema väitele põhjendust. Ütlesin endale: "Paljud inimesed pidutsevad nooruses liiga palju ja seejärel saavutavad alkoholi suhtes igati tervisliku hoiaku." Ühel hetkel kasutasin ma enda piinamiseks toitu ja olin pärast seda oma suhet söömisega muutnud, kuid muidugi ei jätnud ma söömist päris ära. Kas ma saaksin seda teha ka alkoholiga? Tagasi hotellituppa minnes võtsin ma minibaarist ühe õlle. (lk 159)

Inimene ei saa olla kakskümmend aastat kaine ja siis mitte tunda, et ta satub jamasse, kui endale ühe joogi lubab. (lk 159)
Umbes kuuendal raseduskuul, kui tahtsime kõigile lapseootusest teatada, läksin ma arsti vastuvõtule. Ta tegi tavapärast ultraheli, kuid sel korral polnud südamelööke kuulda. Kuulasin seda surmavat vaikust, mis juba tuttavaks saanud väikese südame põksumise asemel nüüd valitses. Ja nägin arsti näoilmet.

Need, kes pole kunagi last kaotanud, võivad arvata, et see pole ju midagi. Nüüd on seda raske meenutada, kuid olen kindel, et ka mina olin arvanud nii — nagu see oleks vaid väike meditsiiniline ebaõnn, pettumust valmistav, kuid mitte laastav tagasilöök. Kuid kui see on sinu laps, keda sa juba armastad ja kellest sa mõtled kui pereliikmest, siis ei tundu see väikese kaotusena. See on selline tunne, nagu aleks su laps ära surnud. (lk 161)

Sain igal hommikul ja õhtul kõhtu ja tagumikku süste. Pidevalt tehti ultraheli ja võeti verd, et teha kindlaks, millal on ovulatsiooni aeg, et emaka limaskest oleks täpselt paras, ja nii edasi. Terve elu oli korraldatud selle järgi, et jääda rasedaks, ja kui saad teada, et juba jälle sa seda ikkagi ei ole, on see põrmustav. Kui naine veedab aastaid oma elust sellises olukorras, annab see lõpuks tunda. (lk 166)
Kui lapsed ei näe enam laste moodi välja, vaid kasvavad suureks ja käituvad suurena, siis on lihtne jätta kahe silma vahele asjaolu, et nemad näevad sind igavesti lapse seisukohast. (lk 166)
Ma olin löödud. Bruce tundis omal ajal, justkui teda ei vajatud ja et ma andsin talle liiga palju ruumi. Ma püüdsin seda viga mitte korrata. Arvasin, et olen toetav ja Ashtoni jaoks olemas, mida iganes ta vajas. Mõni kuu tagasi olid tal Louisianas filmi "Kaitseingel" võtted ning läksin temaga kaasa vaid seetõttu, et talle toeks olla, kuid tuli välja, et tema vajas hoopis hingamisruumi. Ja ta polnud mulle seda öelnud. Ta oli suutnud enda tahtmist väljendada vaid valskuse abil.

Ta polnud aus. See on tema süü. Kuid mina tegin temast kogu oma tähelepanu keskpunkti ja panin talle liiga palju pingeid peale. Ma olin ennast kaotamas. Ja see oli minu süü. (lk 167)

Käisin hambaarsti juures, kust lahkusin valuvaigisti Vicodin retseptiga. Võtsin seda nagu peab — siis, kui olin valudes. Alguses. Siis aga mõnikord, kui ma tegelikult valu ei tundud, mõtlesin: "Hmm, äkki võtaks pool tabletti." Sel ajal olid mul ka seljavalud ja mul õnnestus tänu sellele saada ka teine retsept. Alguses tabletid rahustasid mind ja tegid elu natuke lihtsamaks. Kui alkohol tundus riskantne, kuna ma ei osanud sellega piiri pidada, siis tablettidega ma kontrollisin olukorda. Nad andsid mulle energiat tegutsemiseks ja asjade ärategemiseks. Aja jooksul neil aga enam sellist mõju ei olnud, seega vajasin neid järjest rohkem ja rohkem, et tunda ennast nii, nagu ma tahtsin. Lõpuks võtsin ma kaksteist tabletti päevas. (lk 168)
Opiaatide tarbimise lõpetamine on üks kannatuste rada — see on kirjeldamatult piinav. Ma ei saanud magada, sest keha lihtsalt valutas nii hullult. Ainuüksi tualetis käimine oli suur pingutus. Kogu keha karjub: "Ma olen suremas — kui sa võtaksid seda ainult natukene, siis kogu see valu lõpeks!" See on sama, kui elu kõige rängem gripp korrutada sajaga. Elasin selle nädala üle. (lk 169)
Emaks olemine oli see üks asi minu elus, kus olin olnud oma "edus" tõeliselt kindel, kuid kui edukas ma õigupoolest olin, kui mu oma lapsed minuga ei räägi? (lk 179)
Ma teadsin, et tegelik probleem polnud ei uimastid ega alkohol.

Tundsin ennast nii eksinuna. Ärkasin hommikuti ja mõtlesin: "Ma ei tea, mida kuradit ma tegema pean. Kuidas ma selle päeva üle elan?" Ma olin suurtes valudes nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt, nii et suutsin vaevu eksisteerida. Ma lahkusin harva majast, sedagi ainult koerte väljalaskmiseks. See tunne, et teiste inimeste vajadused ei hoia mind paigal ja et ma polnudki enam nende eest hoolitseja, oli talumatu. Minu karjääns ei toimunud eriti midagi ja isegi kui oleks toimunud, oleks ma olnud töötamiseks liiga haige. Mul polnud muud valikut kui vaid enda seltsis aega veeta, ja ma vihkasin seda.

Kas see ongi elu? Sest kui see nii ongi, siis mulle aitab.

Ma teadsin, et mul oli valida, kas surra üksinda nagu mu isa või peaksin ma tõesti küsima, kuidas ma selleni jõudsin? Seejärel peaks mul olema julgust vastused teadmiseks võtta. (lk 179)

Tundub, nagu endana elamine peaks olema loomulik. Kuid seal, kust mina tulin, ei tohtinud ma isegi sel päeval, kui ma sündisin, olla mina ise. (lk 182)
Kõigi ühine hirm on jääda üksi. Kui sain aru, et olen üksiolemisega rahul, oli see suur kingitus, mille sain endale teha. Omaette ajaveetmine ei olnud muidugi see, mida ma tahtsin, kuid minuga oli kõik korras. Ma ei kartnud. Ma ei pidanud kiirustades tühjaks jäänud kohta täitma. Selle eraldatuse üks aspekt aitas minu paranemisele kaasa, nimelt hakkasin eksperimenteerima sellega, kuidas ma üldiselt asjadele vaatasin. Mis siis, kui kõik polnud juhtunud minuga, vaid hoopis minu jaoks? Õppisin sellest, et esmatähtis on see, kuidas me kogemustesse suhtume. (lk 183)
Mõnda asja on lihtsalt liiga piinarikas ümber kujundada. Näiteks uurides täpsemalt olukorda, kus ma polnud võimeline rasestuma. See, kas ma suutsin või mitte, oli iseenesest vähetähtis — hoopis mu endale antud hinnang oli hävitav. Kui jään püsima mõtteviisi juurde, et "ma olen naisena läbi kukkunud", siis muidugi see hävitab mind. Mis oleks, kui vaataksin seda teise nurga alt? Äkki oli see just hea, et meid Ashtoniga ei sidunud laps? Kui avasin oma mõtted ka sellisele võimalusele, sain suhtuda olukorda rahulikult.

See ei tähenda, et ma nüüd olen püha Demi ja ei tunne enam valu. See tähendab, et ma suudan lõpuks tunnistada oma nõrkusi ja vajadusi ning et inimesel on lubatud abi küsida. Ma ei suuda kõike parandada. Ma võin endas kahelda, tunda kurbust ja valu ja teada, et need on vaid tunded, ja nagu kõik muugi siin elus lähevad needki mööda. (lk 183)

Elus juhtuvad asjad meie tähelepanu tõmbamiseks, meie äratamiseks. Mida see mulle ütleb, et ma pidin enne nii palju kaotama, et see mind piisavalt maha murraks, et hakata kõike jälle üles ehitama? Minu arvates tähendab see, et kogu uskumatu tugevus, mis mind siiamaani oli viinud, oli peaaegu seesama asi, mis mulle lõpu tegi. Jõudsin punkti, kust ma ei saanud enam lihtsalt läbi rammida. Ma pidin kas olema paindlik või murduma. (lk 184)
Ma tahtsin jutustada oma lugu — seda, kuidas õppisin alla andma — kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et see oli minu oma. See ei kuulu tabloididele, mu emale, meestele, kellega abielus olin, ega inimestele, kes minu filme armastasid või vihkasid, ega isegi minu lastele. Minu lugu on ainult minu oma. Olen ainuke, kes oli kõikide nende sündmuste juures, ning otsustasin võtta võimu ja jutustada selle loo minu enda tingimustel.

Teine põhjus on see, et kuigi see on minu lugu, on ehk mõned selle osad ka teie omad. Kõige toimunu kirjapanemine on pannud mind mõistma, kui hullumeelne ja ebatõenäoline see kõik on olnud. Kuid me kõik kannatame ja me kõik tunneme võidurõõmu ning me kõik saame valida, kuidas me asjadesse suhtume. (lk 184)

Jõulud on minu lemmikpüha ja ma teen sellest alati suure sündmuse. Ma kasutan seda kui meeldetuletust mängimiseks ja lapselik olemiseks ning et selles andmise ajas oleks maagilisust ja rõõmu. (lk 185)
Ma tean, et olen pidanud palju üle elama. Eriti tulles sellisest kohast nagu mina. Tõde on aga see, et välja saab ainult sealt, kust sisse tulime. (lk 187)

Demi Moore

"Pahupidi"

Välislingid