Enid Blyton

Enid Blyton (11. august 1897, London – 28. november 1968, London) oli inglise lastekirjanik.

"Härjapõlvlane Itsitaja"

Tsitaadid väljaandest: Enid Blyton, "Härjapõlvlane Itsitaja ja teised jutud", tlk Mare Vetemaa, 2004.

"Ma ei salli seda, kui Peter ära läheb ja meid maha jätab," torises karu. "Siin pole ju mitte midagi teha. Mänguasjadega ei juhtu kunagi selliseid seiklusi nagu poiste ja tüdrukutega. Me lihtsalt oleme siin ja ootame, et Peter meiega mängiks. Oi, kuidas mulle meeldiks mõni seiklus! Kas teile ei meeldiks?"

"Muidugi meeldiks!" hüüdsid sõdurid kooris. (lk 8)

Noa plaksutas käsi ja hakkas loomi kutsuma. Laevaelanikud tõmbasid aknakatted üles ja vaatasid, mis väljas toimub.

"Tulge välja!" hõikas Noa. "Muinasjutumaa kuningas ja kuninganna soovivad laeva veidikeseks ajaks endale."

Seda kuulnud, tõttasid kõik puust loomad laevast välja, tatsusid paarikaupa kuninga ja kuninganna juurde ning tegid kummarduse. Kuningas oli sellest meelitatud ja tunnistas, et nii viisakaid loomi pole ta küll varem näinud. (lk 14-15)

"Peteri Noa laev", lk 7-19

"Kui sa ei taha, siis... hoopis küülik, emm? Armas, väike ja pehme, võdiseva ninaotsa ja koheva kasukaga... Ma hoiaksin teda puuris ja hoolitseksin ise ta eest."

"Ah, ära aja rumalat juttu. Sa tüdined temast õige pea ära ja siis pean mina tema järele vaatama. Mul on niigi palju tegemist. Ja võib-olla pean temast kord pirukatäidise tegema..."

Muidugi tegi ema enda meelest nalja, ent Harry võttis juttu tõsiselt ning läks sõnagi lausumata minema. Ta ei saa, ta lihtsalt ei tohi võtta endale looma, kes võidakse ära süüa! Tähendab - ikkagi tuleb üksinda siin ilmas edasi elada. (lk 22)

"Aga kes siis TEIE olete?" päris Harry. "Ja milleks on teil vaja mu vana garaaži?"

"Mina olen Bip ja tema on Bop. Meie oleme pöialpoisid ja ajame suurt äri: sõidame autoga mööda jäneseurge ja kogume porgandijuppe ning muud head-paremat. Aga meil pole garaaži ja me kartsime, et nii külma ilmaga võivad autod jäässe minna. Ja siis leidsimegi rohu seest selle garaaži..." (lk 28)

"Tahan endale lemmiklooma," ohkas Harry. "Aga see peab olema niisugune loom, kes ei tee kära, oleks hästi puhas, ei näppa midagi ega nõua pidevat hoolt ja keda ei saa ära süüa."

"See on võimatu!" hüüdsid pöialpoisid. (lk 32)

"Poiss, kes igatses endale lemmiklooma", lk 20-38

Üks teine kord määris Itsitaja mister Kübara kaabu siirupiga kokku. Küllap kujutate ette, mis juhtus siis, kui mister Kübar tahtis poes missis Tipsit tervitades kaabut kergitada... Jah, Itsitaja oli üks igavesti ulakas härjapõlvlane. (lk 40)
Küll aga juhtus majas elav nõiamoor aknast nägema, milline kurikaval plaan Itsitajal tema kallite kassidega on. Nõiamoor hakkas suures vihas vastu akent põrutama ja kassid ärkasidki üles. Kiisud hüppasid hirmunult müürilt alla ja tahtsid plehku panna, kuid ei saanud - nad olid ju sabapidi kokku seotud! Üks kass püüdis majja joosta, teine tahtis väravast välja tormata, kuid kumbki ei saanud paigast. Sõlm oli tugev ega libisenud lahti.

Itsitaja vaatas kimbatusse sattunud kasse ja muudkui itsitas naerda. Siis aga juhtus midagi täiesti uskumatut: mõlemal kassil tuli saba tagant ära! Ausõna! Ja vähe sellest - sabad vingerdasid minema nagu ussid. Nad roomasid Itsitajast mööda aiaväravast välja ja kadusid siueldes metsa. (lk 43)

"Anna mulle andeks," palus Itsitaja ja anus nõiamoori: "Ära mind karista! Ma lähen paukselt sabasid otsima."

"Sabad jätavad endast maha hõbedase jälje, täpselt nagu teod," õpetas nõiamoor. "Täna õhtuks olgu sabad tagasi, või muidu saab sinust krooksuja konn!" (lk 44)

Lõpuks sai jälg otsa. See lõppes isevärki kollast karva pisikese ja köökus onni ukse ees. Osmiku välimus ei meeldinud Itsitajale kohe mitte üks põrm. Ta teadis, et niisuguses onnis elab metsavaim. Ja kui metsavaimu onn on just sellist kollast värvi, siis on tal tavaliselt hästi vastik iseloom. Miks küll need sabad pidid just siia tulema? On alles lugu! (lk 44-45)
Sabad siuglesid ja hüplesid, ning Itsitaja hakkas neid millegipärast kartma. Ta pööras ringi ja pistis punuma. Sabad aga ei jäänud maha. Õige pea jõudsid nad Itsitajale järele ja kinnitasid end ta külge. Nüüd lippas metsa vahel kahe pika musta sabaga härjapõlvlane! Ta sikutas ja sikutas sabasid, kuid tagant ära neid ei saanud. Sabad olid härjapõlvlase külge kõvasti kinni kasvanud. Kas pole kohutav? Mida rohkem Itsitaja sabasid tiris, seda rohkem ta endale haiget tegi. (lk 47-48)
"Näed, ma tõin sabad tagasi, aga need on nüüd minule taha kasvanud. Kulla nõid, päästa sabad mu küljest lahti," anus härjapõlvlane.

"Aga mul pole neid sabasid enam vaja," ütles nõiamoor. "Mu kassid said endale uue ilusa pika saba. Üks pöialpoiss käis siin sabasid müümas ja ma ostsin kaks paslikku. Need vanad sabad võid endale hoida."

"Aga ma EI TAHA sabasid! Ei taha! Ei taha!" karjus Itsitaja meeleheites. (lk 48)

"Härjapõlvlane Itsitaja", lk 39-50

Aastad läksid ning Neddy hakkas vanaks jääma. Ta ei tahtnud enam vedada kaarikut, millega perenaine aeg-ajalt turul käis. Ja Neddyle ei meeldinud ka naabrimeest sõidutada, kui too peremehelt lähimasse linna minekuks eesli ja kaariku laenas. Kaarik oli raske ja ega meeski kerge olnud. (lk 51)
Teenijatüdruk Tilly aga ei teadnud peremehe haigusest midagi - ta oli juba hommikul vara suured piimanõud Neddyle selga sättinud. Eesel oli väga üllatunud, kui nägi, et peremeest ei tule ega tule. Neddy ootas ukse ees täiesti asjatult.

Lõpuks tabas eesel ära, et peremees on haigeks jäänud, ja ta hakkas omapäi astuma. Miks mitte üksi piimaringile minna. Kas tema siis ei tunne ostjaid! Kõik kunded armastavad Neddyt ja miks ei peaks nad eesli käest piima ostma. Mis sest, et peremeest kaasas pole. Väike vana eesel oli kindel, et kõik läheb libedasti. (lk 54-55)

Eesel kõmpis järgmise ostja juurde. Õues ei näinud ta hingelistki ja ka kõnniteele koputamise peale ei tulnud kedagi uksele. Siis märkas Neddy ukse kõrval tilpnevat nöörijuppi, millest tõmmates hakkab toas kell helisema. Neddy oli õige mitu korda näinud, kuidas peremees oli seda sikutanud. Neddy võttis kellanöörist hammastega kinni ja tõmbas. Kõll-kõll! kostis seest kellahelin. Uksele ilmus härra Brown. Oli ta alles üllatunud, kui nägi Neddyt üksinda ukse ees seismas.

"Iii-aah!" lausus Neddy viisakalt. Härra Brown tõstis nõust oma kannu piima täis, maksis ära ja Neddy astus jälle edasi. (lk 55-56)

Neddy käis peremehe kõigi kundede juurest läbi. Ja kui piimaring otsa sai, olid piimanõud tühjad, rahapaun aga täis. Vahepeal sai eesel hamba alla veel ühe porgandi ja pool naerist. Tähendab: Neddy oli oma tööga hästi toime tulnud. (lk 57-58)
- "Väike vana eesel", lk 51-60

"Ema, mulle ei meeldi see vana missis Lump mitte üks raas," tunnistas Jenny. "Ta kannab suuri, paksude klaasidega prille ja ta üks käsi on selline imelik, üleni kühmuline."

"Tema, vaeseke, ei saa sinna midagi parata, et ta käsi on väga haige," selgitas ema. "Paksude klaasidega prille aga peab missis Lump kandma sellepärast, et ta on peaaegu pime."

"Aga ta on sellise näoga, nagu oleks ta kogu aeg millegi peale pahane," ütles William.

"Tegelikult ei ole ta pahane," vaidles ema vastu. "Ta on lihtsalt üks suur muretseja. Ja kogu tema elu on olnud väga raske. Ärge nüüd vaest vanainimest ilma asjata kartke." (lk 61-63)

"Vaata seda purpurpunast põrsast kamina peal," lausus William. "No küll on kole siga! Kuidas küll missis Lump suudab seda jubedust päevad otsa oma toas välja kannatada?" (lk 63-65)
"Kähku!" hüüdis William ja haaras Jennyl käest. "Kaome siit enne, kui missis Lump tagasi jõuab ja näeb, mida me siin tegime. Kiiresti!" Nad tormasid majast välja tänavale. William ja Jenny olid tõesti hirmu täis. Raske on isegi ette kujutada, kui vihane võib missis Lump olla, kui ta tuppa minnes näeb, et ta hoiupõrsas on ära lõhutud...

"Arvan, et ta armastas seda notsut ja oli selle üle väga-väga uhke, aga ma loodan kogu südamest, et ta üleliia ei kurvasta," lausus William. (lk 66)

"William,” ütles Jenny järsku seisma jäädes. "Kuule, me põgeneme ju sellepärast, et kardame riielda saada. Aga sa ju tead, mida ema alati ütleb: kui oled pahandust teinud, siis ei tohi plehku panna. Nii teevad vaid argpüksid. Kas me oleme siis argpüksid?"

William mõtles natuke. "Jah, me oleme argpüksid. Aga mina küll ei kavatse hakata mingit vaprat mängima."

"Mina ka mitte," tunnistas Jenny, "aga argpüks ei taha ma ka olla. Tead mis - mina lähen tagasi. Ära sina tule, kui ei taha." (lk 66-67)

"Ole sa tänatud, lapsuke! Ma ei ole iial varem nii rõõmus olnud kui siis, kui nägin, et see inetu põrsas on puruks läinud," ütles vanaproua naerdes. "Ma vihkasin teda juba ammu... Igavene vastik ja inetu purpurpunane asjandus..."

Lapsed olid imestusest tummad. Lõpuks sai William siiski sõna suust: "Aga miks te siis teda alles hoidsite?

"Ah, mu vennanaine andis kunagi selle mulle ja ma hakkasin vähehaaval sinna raha koguma," rääkis vanaproua. "Siis aga kaotasin võtme ära ega saanud sealt enam raha kätte. Katki ei julgenud põrsast kah teha - kartsin, et vennanaine pahandab. Tal on selline halb iseloom, noh, teate küll... Ma ei tahtnud, et ta mu peale vihastab. Nii see põrsas mul aastaid seisiski ja muudkui hoidis minu raha oma kõhus!"

"Nii et teil on siis hea meel, et see katki läks?" küsis Jenny rõõmsalt.

"Pean ütlema, et - jah!" vastas vana naine. "Nüüd on elu kohe teine..." (lk 68-69)

"Purpurpunane põrsas", lk 61-72

Lugupeetud maadam Hoppy söögitoa võõpas Peter kevadlehtede värvi - õrnroheliseks. Ka missis Hoppy oli tööga väga rahul, kuni avastas, et maaler oli roheliseks värvinud ka söögituppa lauale ununenud uue pühapäevakübara. (lk 83)
Peter Penny värvis võlur Norunina lossi väravaid. Ta võõpas need punase ja kollasega triibuliseks ning väravad nägid tõesti uhked välja. Kui Norunina aga nägi, et Peter on puna-kollatriibuliseks teinud ka tema poni, sai võlur väga pahaseks.

Peter oli selleks ajaks juba teise paika rännanud. Raha taskus ja huuled torus, vilistas ta Muinasjutumaa uusimat laulukest: "Haldjas armus kröömikesse, kes on nutikas ja lustlik." (lk 84)

"Teie maja seinad tahavad värvimist," lausus Peter. "Las ma teen nad heleroosaks, aknad ja uksed aga katan maheda sinisega. Armuline proua, see kõik sobiks suurepäraselt kokku nende siniste ja roosade hortensiatega, mis te aias nii imekaunilt õitsevad." (lk 86)
[Nõid:] "Aga nüüd, Peter Penny, kuula hoolega. Vaata, et sa mu kasside vastu kena oled, või muidu..."

"NÄU!" tegid kassid kooris. Peter Penny kummardas neile ja lausus: "Sama soovin teilegi." (lk 87-88)

Kassid aga ei teinud sellest väljagi. Nad lihtsalt istusid ja jälgisid üksisilmi. Kui Peter juhtus kas või ühe vale pintslitõmbe tegema, kräunusid nad kohe kõik kooris:

"NÄU! NÄU!"

"Ah, minge parem ja ajage oma saba taga!" ütles Peter ja tilgutas kõige lähemal istunud kassile roosat värvi. Värvitilk langes täpselt kassi ninale. Kass oli solvunud ja limpsas värvitilga keelega ära. Värvil aga oli nii vastik maitse, et kõutsil vajus suu lahti ja ta nägi üpris hädine välja. Peter Penny purskas naerma. (lk 88-89)

Peter valas ühte potti roosat ja teise sinist värvi. Seejärel läks ta kööki, kus olesklesid kõik kaksteist kassi, ja pani ukse kinni. See, mida Peter nüüd tegi, oli küll väga-väga inetu. Ta värvis kassidel saba siniseks ja pea roosaks. Kassid nägid nüüd tõesti kummalised ja omapärased välja! (lk 90)
"Ja nii sa siis lõpetadki oma maalritöid!" lausus nõid Peterile, kes näis olevat üsna hirmul. "Ma olen varemgi su tempudest kuulnud, Peter Penny. Nüüd tuled minuga kaasa, otsid tahma ja teed mu kassid uuesti mustaks."

"Ma e-e-ei tea, kust t-t-ahma s-s-aada," kokutas Peter.

"Pole hullu, MINA tean," lausus nõid. "Metsahaldjas korjab alati endale mooniõite südamikust musta tolmu. Võta kott ühes ja tule minuga kaasa. Sul tuleb hoolega uurida iga mooniõit, mida silmad. Ja kui näed, et on musta õietolmu, siis raputad selle kotti ja tood koju mu kasside jaoks."

Vaene Peter Penny! Nõid andis talle koti, haaras ulakal härjapõlvlasel kraest kinni ja vedas põllule, kus kasvasid suured punased moonid. Iga mooni juures torkas nõid Peteri pea õiesüdamikku, et ta korralikult vaataks, kas seal sees on musta tolmu.

Et igas õiesüdamikus oli musta tolmu, muutus Peter Penny nägu iga korraga üha mustemaks ja mustemaks. Ta puristas ja turtsus, kuid sellest polnud kasu. Härjapõlvlane pidi viimase kui ühe mooniõie üle vaatama ja musta tolmu kotti puistama. (lk 90-91)

Enam ei kutsunud keegi Peter Pennyt maja värvima, sest ta nägi oma musta näoga kuidagi räpane välja. Nii tuli endisel maalril korstnapühkijaks hakata ja nüüd puistab temagi oma kogutud tahma mooniõitesse, nagu seda teevad kõik korstnapühkijad. Täpselt nii see on, vaata vaid mooniõie südamikku. Ära siis unusta seda teha. (lk 93)
- "Hei, Tahmanägu!", lk 83-94

"Ei, ma ei luba," ütles Katie kähku. "Ta on minu nukk. Kui mina temaga mängida ei tohi, ei luba ma teda ka sinule."

"Nii kahju..." sõnas Jean ja pööras pea ära. "Aga ma hoiaksin teda väga-väga hoolega. Ma arvan, et Roosinupp tunneb end õnnetuna, kui mitte keegi temaga ei mängi ja teda enam jalutama ei vii. Katie, sa oled tema vastu halb."

Katie silmitses Roosinuppu, kes oma voodikeses rahulikult lamas. Ja Roosinupp vaatas Katie't, ning tüdrukule tundus, et nukk oleks nagu segaduses. Küllap imestas Roosinupp, miks Katie teda voodist välja ei tõsta ega hellita, nagu ta seda alati teinud oli. (lk 98-99)

"Ema uued käärid", lk 95-103

"Jumaluke, kas sa tõesti arvad, et kee kukkus vette?" oli vanaema väga õnnetu. "Ju siis peab see kadumine millekski hea olema - merest ei saa ma oma kaelakeed eales kätte. Küll on kahju."

Vanaema oli nõnda õnnetu, et ka Eileen ja Jim jäid kurvaks. Nad ju teadsid hästi, kui hirmus on kaotada mõnd sellist asja, mis sulle väga meeldib. Kord läks Jimil kaotsi sinine pliiats, Eileenil aga lemmiknukk. Mõlemad olid siis kogu päeva tujust ära. (lk 106-107)

Eileen ja Jim võtsid nata ning läksid. Parajasti algas rannas veetõus. "Tõusuvesi toob krevetid kaasa. Oleks neid palju ja hästi suuri," unistas Jim.

Lapsed võtsid kingad ja sokid jalast ning lippasid veepiirile. Nad olid varem näinud, et tohutu suurte nattadega kaluritüdrukud võtsid just seal koha sisse. Küllap on see siis hea krevetipüügipaik. Jim ja Eileen otsustasid nata sisse lasta.

"Eileen, proovi sina esimesena. Mina tassin korvi," ütles Jim.

Eileen võttis nata ja lasi vette. Ta lükkas natta kergelt mõõda liivast põhja. Jalgade ümber hakkas vesi virvendama. Väiksed lained olid soojad ja kõditasid natuke. Eileenile meeldis see. Tüdruk lükkas natta edasi ja lootis, et kui ta selle veest välja tõstab, siis näeb seal hästi palju ukerdavaid krevette.

"Vaata, kuidas on," soovitas Jim ja Eileen tõstis nata ettevaatlikult veest välja.

"Ohoo! Ohoo! Vaata, kuidas siblivad!" hüüdis Jim rõõmsalt. "Tubli, Eileen, sa said neid tõesti palju kätte! Paneme korvi." Lapsed tõstsidki saagi korvi. Üksteist krevetti! Kuus olid nõnda suured, et neid võis pidada juba tõelisteks krevettideks. (lk 108-109)

"Vanaema kaunis kaelakee", lk 104-114

Elas kord roheline metsavaim, kelle nimi oli Suller. Ta oli oma nime väärt: Pisilinnas polnud kunagi varem elanud metsavaimu, kes oleks Suherist suurem suli olnud. Suller ei rääkinud kunagi tõtt ning võttis endale teiste asju.

Suller ei meeldinud kellelegi: talle ei naeratanud keegi ja mitte keegi ei kutsunud teda välja teed jooma. Sulleril ei olnud ainustki sõpra ja ta ei tahtnudki kedagi sõbraks. (lk 115)

Pisilinna taga mäe otsas asus sügav koobas. Seal elas lohe Okkar. Ta oli üsna ohutu olevus, kuid teatud aja järel muutus kohutavalt näljaseks. Siis püüdsid kõik härjapõlvlased, haldjad, pöialpoisid ning teised kröömikesed lohe teelt kõrvale hoida, kuni ta oli kaarikutäie banaane ära söönud. Banaane saatis lohele õukonna kammerhärra isiklikult. Ta tegi seda alati kohe, kui oli Okkari kohutavast näljast teada saanud. Räägiti, et mõnikord läks lohel meelest, et tahe meeldivad banaanid, ning ta võis hoopis mõne lähedale sattunud pöialpoisi nahka pista. (lk 115-116)
Suller nägi lohet õige tihti, kuna ta maja asus üsna koopa lähedal. Okkarile aga ei meeldinud Suller kohe mitte üks raas - lohe isegi ei rääkinud temaga. Okkar teadis, et Suller on paha metsavaim, ega tahtnud teda endale sõbraks. Lohedki oskavad endale sõpru valida. (lk 116)
Kui Suller seda jagelemist kuulis, sündis tal peas üks mõte. Ta otsustas Okkari juurde minna ja ära rääkida, et kröömikesed peavad lohet inetuks. Okkar on kindlasti talle tänulik ja saab kröömikeste peale nii villaseks, et läheb linna ja pistab nad kõik nahka. Siis saab Sullerist Okkari sõber ja võib-olla teeb lohe temast kuninga. Temast saab Pisilinna kuningas Suller. (lk 117-118)
Juba järgmisel päeval võttis Suller kätte ja läks lohe koopa juurde. Okkar peesitas päikese käes. Ilus ta küll ei olnud - tegelikult oli kohe väga inetu: ta keha oli üleni soomustega kaetud, saba oli pikk ja ogaline ning välja hingates tuli ta ninasõõrmeist suitsu. (lk 119)
"Hei, teie seal! Tulge korraks siia. Suller rääkis mulle, et te peate mind inetuks. Ma loodan väga, et see jutt on ikka tõsi. Kas te ikka tõepoolest peate mind inetuks?" päris lohe.

"Aga loomulikult," vastasid härjapõlvlased üllatunult. "Okkar, me oleme seda alati ka sulle endale öelnud. Imekaunist lohet pole ju olemaski. Sa tead seda väga hästi. Sulle on ette nähtud olla inetu."

"Ma ise olen ka ikka samamoodi mõelnud," rõõmustas Okkar, "aga see rumal Suller ütles, et ma olevat ilus. Sain kohe täitsa tigedaks, sest ilus lohe ma küll olla ei suudaks. Kõik ju naeraksid mu üle." (lk 124)

"Metsavaim ja lohe", lk 115-125