Holly Bourne

Holly Bourne (sündinud 6. mail 1986) on Suurbritannia kirjanik ja ajakirjanik.

Holly Bourne, 2018.

"Paigad, kus olen avalikult nutnud"

Tsitaadid väljaandest: Holly Bourne, "Paigad, kus olen avalikult nutnud", tlk Jana Linnart, 2020.

• Minu stiil on sisuliselt selline, et kui keegi vanainimene on hiljuti mõnes kleidis surnud, siis on see just see, mida ma kanda taha. Mul ei ole isegi ühtki teksapaari. (lk 14)
• Alistair lasi meil kõigil püsti tõusta ja laulda kolm fakti enda kohta. Nihelesin toolil, lööve levis ja ajas kõhu kihelema, kuid keegi teine ei paistnud olevat niisama kohmetunud. Esinemiskunstide õpilased ei ole ilmselt loomult introverdid - ma olen ainus laulja, keda olen kohanud, kellel on avalikkuse ees nii suur ärevus. (lk 15)
• Kujutle, et see on esinemine, kujutle, et see on esinemine, korrutasin end püsti ajades. Kuidas ma peaksin laulma, kui ma ei saa hingata? Olgu, kujutle, et see on esinemine. Nendega oled sa ju piisavalt palju kuidagiviisi hakkama saanud. Hinga... hinga... (lk 16-17)
• [Alfie:] Kool oli täna ilma sinuta NII pentsik. Ma isegi mõtlesin panna kampsuni ümber õhupalli ja teha nägu, et see oled sina. (lk 23)
• [Amelie:] "Kuidas su esimene A-taseme keemiatund läks?" Püüdsin tüürida jutuajamist kergematele teemadele. "Kas teil lubati kasutada Bunseni põletit?"

[Alfie:] "Kui palju kordi olen ma sulle öelnud, et keemia on enamat kui Bunseni põletid?"

"Need on ainus põhjus, miks sulle loodusteadused meeldivad, sa võiksid lõpetada endale valetamise." (lk 25)

• Olen nüüd täpselt sellelsamal pingil, tagumik külmast tuim. Istun täpselt samas paigas ja tahan küünitada läbi koiaugu ajas ning lohutada ennast, patsutada omaenda selga. Sirutan oma kinnastatud käe, nagu saaksin puudutada endist ennast. Nagu võiksin ta pisarad ära pühkida. Nagu võiksin ta juuksed kõrva juurest eemale lükata ja sinna sositada, et ma ei teeks kõiki neid asju, mida tegin. Asju, mis viisid mind selleni, kes ma nüüd olen. Tühja kesta, täieliku segaduseni. (lk 26-27)
• Oksendamine on üks mu lavahirme - et ma lihtsalt öögin ennast täis. Tihedal kannul on hirm endal püksid täis lasta. Sellele järgneb tihedalt kartus, et ma unustan kõik sõnad ja lihtsalt seisan seal nagu idioot. Sellele järgneb tihedalt see, et mul on sõnad peas, kuid laulan mööda. (lk 35)
• See oli mu esimene hoiatustuli. Sealsamas. Neid on terve pikk rida, nad pikivad kogu seda segadust, mis me olime. Iga viimast kui eirati.

Kas ma peatusin selle tule juures ja mõtlesin, et imelik, miks on see nii punane ja hoiatav?

Ei. (lk 37)

• Sa ei ole kordagi minu poole vaadanud sestsaadik, kui olen siin istunud, sul on silmi vaid tema jaoks. See armukadedus ei sarnane millelegi, mida olen varem kogenud. Mul on tunne, et võiksin kadedusest oksendada ning mu okse oleks kärtsroheline. Miks sa enam mind niimoodi ei vaata? Varem silmitsesid mu nägu, nagu see oleks ainus asi maailmas, kust võiksid vastuseid leida. Ja nüüd mitte midagi. (lk 44)
• Mälestusi on nii palju, Reese, need luusivad kõikjal, kõigis ruumides. Nad on lõksus nagu tardunud vaimud, eksisteerivad vaid siis, kui keegi, kes seda mälestust teab, sellele konkreetsele ajale ja paigale mõtleb ning tema mälu selle aktiveerib. Me kõnnime kogu aeg läbi nende vaimude, teadmata, et tallume teise inimese lool. Vaid üks pink vaatepaigas võib hoida endas nii palju lugusid. See võib olla pink, kus paar läks lahku, või pink, kus teine paar esimest korda suudles. See võib olla pink, kus keegi mõtles endalt elu võtta või sai telefonikõne, et midagi imelist on juhtunud. Vaid ühes pingis on kihiti arvutu hulk mälestusi. Paljud inimesed, kes elavad ühe teatud pingi lähedal, võivad kõik jagada seda kui midagi erilist, kuigi ei pruugi üksteist tundagi. Me jätame endast igale poole, kuhu läheme, oma elu kajasid, koome nad meid ümbritseva maailma kangasse. (lk 61-62)
• Ootasin, et ta räägiks mulle, mis toimub. See on üks asi, mille vaikne inimene selgeks saab - kui sa lihtsalt istud, tulevad igasugused asjad välja. Inimestel on nii tungiv vajadus vaikust täita, et kokkuvõttes räägitakse sulle asju, millest muidu vaikitaks. (lk 66)
• Mis on valusam: Kas enda piinamine õnnelike mälestustega või enda piinamine halbadega? (lk 100)
• Siin ma olen, suletud kolledživäravate taga, silmitsen tühje väljakuid, mis kihavad tavaliselt õpilastest. Haaran väravavarbadest, metall on nii külm, et tunnen seda läbi kinnaste. Näen sadu jälgi endast, lõksus kõigi nende päevade mälestustes, mille olen veetnud nende väravate taga. Heade päevade, hämmastavate päevade ja päevade, kus tundsin, et minu maailm on kokku kukkunud. Kuid see on hea mälestus. (lk 101)
• Olen endaga sõjas, iga mu kehaosa on nende kahe vastandliku tungi küüsis. Tung sind näha ja tunda vabanemist - ent oh, millise hinnaga, millise hinnaga, millise hinnaga... Ja tung jääda paigale ja võidelda ja teada, et Joanil on õigus - see, mis meil sinuga on, ei ole armastus. See ei ole kunagi olnud armastus. See oli illusioon - mis hävitas mind seestpoolt ja röövis minult mu enda ja kõik, mida kunagi armastasin, jättes mind kestaks, mis alles nüüd hakkab üritama end uuesti kokku panna. Tung enesehävitusele ühe poisi kätes või tung üritada taastada end ühe tüdruku, sõbra kätes, kes küsib, kas minuga on kõik kombes. (lk 310-311)
• Mida ma leinan, küsid sa. Lahkuminekut? Ei, Reese, sinust lahkuminek on parim, mis minuga kunagi on juhtunud. Kuigi seda tasakaalustab pisut tõsiasi, et sinuga kohtumine oli halvim, mis minuga on juhtunud. Nii et kas ma leinan sind? Ei. Tegelikult mitte. Võib-olla mõnda aega. Pidin leinama mõtet sinust. Pidin leppima, et head osad sinus ei olnud tegelikult tõelised. Need olid lihtsalt lõks. Ämblikuvõrk, et mind sisse meelitada ja võrku püüda, et saaksid mind kinni siduda ja tühjaks imeda, enne kui liigud edasi järgmise kärbse juurde. (lk 314-315)
• Ma leinan ennast.

Ma leinan seda mind, kes ma olin enne sinuga kohtumist. Seda mind, kes inimesi usaldas. Seda mind, kes uskus, et armastus on midagi head. Seda mind, kellel olid sõbrad ja elu ning kellest peeti lugu, kuna ta jäi iseendaks. (lk 315)