Edith Hamilton

Edith Hamilton (12. august 1867, Dresden, Saksamaa – 31. mai 1963, Washington, USA) oli USA klassikaline filoloog, kes tegeles peamiselt antiikkultuuri mõtestamise ja populariseerimisega.

Vähesed pingutused sisendavad sedavõrd alandlikkust kui tõlkija püüd anda edasi edastamatut ilu. Ent kui me seda ei püüa, lakkab olemast midagi ainulaadset ja alatiseks ületamatut, välja arvatud üksikute uurimishimuliste raamatusõprade jaoks raamatukogudes.
- Edith Hamilton, eessõna raamatule "Three Greek Plays", 1937

[Aischylose kohta:] Eelkõige oli ta sündinud võitleja, kelle jaoks piisas teadmisest, et ta võitleb väärilise vastasega, ning kes sai hakkama ka võiduta. Elu oli tema jaoks seiklus, kahtlemata ohtlik, kuid inimene polnudki loodud rahusadama jaoks. Elu täius seisneb elu raskustes. Ja halvimalgi juhul peitub meis endis see, mis võib pöörata kaotuse võiduks.
- Edith Hamilton, "The Great Age of Greek Literature", 1942

Mulle on alati tundunud veider, et meie lõputuis aruteludes hariduse teemal pannakse nii vähe rõhku haritud inimeseks saamise rõõmule, selle antavale tohutule eluhuvile. Haritus tähendab pääsu mõtteilma.
- Edith Hamilton, intervjuu: Saturday Evening Post, 27. september 1958

Isegi vanaaegses kristlikus maailmas, mis oli kibedalt vaenulik iga mõtte suhtes, mis ei sisaldunud otseselt nende usutunnistustes ja dogmades, tehti Sokratesele erand. Tema välimust võrreldi Kristuse omaga. Ta oli näiteks, kuidas hing võib olla Kristuse sarnane mitte armu, vaid loomuse läbi. Erasmus ütles: "Püha Sokrates, palveta meie eest." Tema tundmisest on abi Kristuse tundmisel ja teda tunda ei ole raske. Me näeme teda üpris selgesti. Platon, kes tema portree joonistas, ei suutnud muidugi ennast sellelt välja jätta, nii nagu ei suutnud ka Kristuse jäädvustajad, kuid vähemalt ei sörkinud Platoni kannul maagia, nagu see sörkis igaühe kannul, kui kirjutati evangeeliumid. Neljandal sajandil eKr ei toetunud kreeklased imedele. Ka järgnenud sajanditel ei rajanud keegi Sokratese kirikut ega ehitanud tema ümber teoloogiat, ei riputanud tema külge usutunnistusi ega tseremooniaid. Nägemaks, kes ta oli, ei pea me midagi kõrvale lükkama, peale killukese Platoni. Me võime kasutada teda astekivina teel Kristuse juurde, esmase abina mõistmaks, mida kujutas endast Kristus.
- Edith Hamilton, "The Rediscovery of Christ," rmt: "Witness to the Truth: Christ and His Interpreters", 1962

"Kreeka tee"

Tsitaadid väljaandest: Edith Hamilton, "The Greek Way", 1930.

1. peatükk

Mõistus ja hing üheskoos eristavad meid ülejäänud loomadest, need lasevad inimesel tunda tõde ja lasevad tal ka tõe nimel surra.

Suur kirjandus, olgu siis minevane või praegune, väljendab inimsüdame suurt tarkust. Suur kunst väljendab lahendust konfliktile nõudmiste vahel, mida esitavad maailm meie ümber ja maailm meie sees...

[Antiikkreeklastest:] Nemad olid esimesed Lääne inimesed. Lääne vaim, modernsuse vaim, on Kreeka leidus, ning kreeklaste koht on tänapäevases maailmas.

Antropoloogid on innukalt valmis viima meid tagasi metsikusse laande, kust said alguse kõik inimlikud asjad, kuid seeme ei selgita kunagi lille.

Tunda elust rõõmu, leida elust maailmas ilu ja naudingut, oli Kreeka vaimu märk, mis eristas teda kõigest varasemast. See on elutähtis erinevus.

Kõiki asju tuleb uurida ja küsitavaks võtta. Mõttel ei ole piire.

Kõik kisub veidraks, kui Jumal sellele planeedile mõtleja lahti laseb.

Tragöödiat ei suuda kirjutada keegi muu kui poeet. Sest tragöödia pole muud kui valu, mille muundab ülevuseks poeesia alkeemia.

"Kreeka kaja"

Tsitaadid väljaandest: Edith Hamilton, "The Echo of Greece", 1957.

Kõigi kreeklaste saavutuste aluseks oli nende veendumus, et inimkonnale sünnib head vaid siis, kui inimesed on vabad kehas, mõistuses ja vaimus ning kui igaüks piirab omaenda vabadust ise. Hea riik või kunstiteos või mõttearendus sai võimalikuks üksnes vaba üksikisiku enesevalitsuse kaudu, enese valitsemise teel.
- Sissejuhatus

Inimesed tahtsid valitsust, mis tagaks eile mugava elu, ning selle esiplaanile tulles ähmastusid mõtted vabadusest ja sõltumatusest ja kogukonna teenimisest kuni haihtumiseni. Ateenat nähti üha enam ühise ärina, mille suurest rikkusest oli kõigil kodanikel õigus osa saada. [---] Ateena jõudis iseseisvusest loobumiseni ja nüüd igatses ta vaid vabadust vastutusest. See sai lõppeda üksnes ühelainsal viisil. [---] Kui inimesed nõudsid vabadust koormast, mille pani neile sõltumatu elu ja vastutus ühishüve ees, kaotasid nad igasuguse vabaduse. Vastutus oli hind, mida igaüks pidi vabaduse eest maksma. Mingit muud moodi seda ei saanud.
- 2. peatükk, "Ateena läbikukkumine"