Helen McCloy

Ameerika Ühendriikide kirjanik

Helen McCloy (6. juuni 1904 New York – 1. detsember 1994 Woodstock, NY), kasutanud ka pseudonüümi Helen Clarkson, oli Ameerika Ühendriikide krimikirjanik. Eesti keelde on tõlgitud tema romaan "Kaks kolmandikku vaimu".

"Kaks kolmandikku vaimu"

muuda

Helen McCloy, "Kaks kolmandikku vaimu". Tõlkinud Viktor Kerge. Eesti Raamat, 1984, Mirabilia sari.


  • Laste tubades on juukseharjadel ja kammidel, hambaharjadel ja hambapastatuubidel nagu tiivad küljes ja nad kaovad kohe, kui sa selja pöörad. (lk 8)
  • Nagu paljud teisedki asjaarmastajad kirjanduspõllul, avastas ka Philippa peagi, et elukutselised kirjanikud on oma raamatutes palju külgetõmbavamad kui tegelikus elus. Mitmel andekal ja seetõttu ka äriliselt Tonyle kasulikul autoril oli üpris pöörane iseloom ja kombeid mitte ollagi. Tõepoolest, paistis peaaegu sedamoodi, et mida edukam autor oli, seda ekstsentrilisemaks ta muutus — täiesti vastupidi olukorrale Philippa isa maailmas, kus kõige edukamad mehed olid ka kõige kombekamad. (lk 11)
  • [Philippa:] Mis siis seekord tulemas on? Kas mitte mõni nendest õudsetest olenditest Raudse Eesriide tagant, kes on kirjutanud jälle mõne "Kakskümmend aastat orjariigis"? See viimane mees lõhkus vanaema dresdeni teekannu ja ma olen kindel, et tema käes on meie kaotsijäänud soolalusikad, kui ta neid juba pandimajja pole viinud. (lk 12)
  • [Tony:] Mungaelu on halb kirjanikule, kuid hea kirjandusele. (lk 15)
  • Lepton tegi nõtkelt juba teise kerge kummarduse ja Philippa imestas endamisi, kuidas küll on kriitikuil märksa võluvamad maneerid kui neil karustel metslastel, kes end loovkirjanikeks nimetavad. (lk 20)
  • [Amos:] Vihkamine on kompliment nagu armastuski, kuid ükskõiksus on laastav. (lk 26)
  • Basil nägi teda väravaposti laterna valgel. "Sa näed välja nagu noor vene printsess, vanast heast 1914. aastast."
Gisela naeris. "Ah muidugi, eks selle aja ehtne vene printsess riietus suuremalt jaolt samuti nagu tema inglise guvernant." (lk 50)
  • [Tony:] Sa tead ju mu isa lugu vanast õunamüüjast naisest, kes oli ütelnud: "Ma ei soovi talle midagi halba — oo, ei! —, ma tahan jumalalt paluda ainult seda, et ta maha kukuks ja oma neetud kaela murraks!" (lk 56)
  • Maurice Lepton astus sisse, hommikuleht kaenla all. Ta ei teinud puhvetkapist väljagi ning laotas ajalehe söögilauale. "Kena foto Amosest. Ei tea, mis sellest vaesest koerast nüüd saab?"
"Koerast?" Gus õiendas kaela, et külje pealt lehele pilku heita. "Ahah, see jah," pomises ta, tundes ära reklaamfoto. "Kas järelehüüe on hea?"
"Nii hea, nagu see Fred Neweli sulest tulla saab. Tema teeb kõik kirjanduslikud nekroloogid surnukuurist ammutatud andmetel. Sõnum on napp ja lääge." (lk 63)
Vaikus ruumis oli raske, peaaegu kombatav.
Basil jätkas. "Vaevalt on vaja rõhutada, et tsüaniid ei saa sattuda šoti viski pokaali juhuslikult. Enamiku enesetapjate jaoks on ta liiga kiire toimega ja vägagi ebameeldiv. Selline mürk eeldab automaatselt mõrva ning veelgi enam — ettekavatsetud mõrva." (lk 72)
  • "Mister Lepton on kriitik ja Amose üks innukamaid imetlejaid. Sa võid lugeda tema ülevaadet "Kirgliku palveränduri" kohta pühapäevases "Timesis"."
"Ma lugesin selle eile läbi, kui koju jõudsin," ütles Basil. "Sellest ei leia küll mingit motiivi. Kuid ma lugesin ka mister Avery artiklit "Tribune'is"."
"Oh, Emmett pole Amose kirjatööst eriti hoolinud," möönis Tony, püüdes leida pehmemat sõnastust. "Kuid vaevalt sa pakuksid välja võimaluse, nagu võiks kriitik kirjanikule üksnes sellepärast otsa peale teha, et viimase looming talle ei istu."
"See oleks igatahes leebem menetlus kui too retsensioon seal," torkas Leppy vahele, kõneldes kui tõeline asjatundja. (lk 74-75)
  • Tony kiikas Gusi poole — see oli nagu strateegi signaal staabiohvitserile, et on tulnud aeg lasta käiku plaan X ja et ta vajab puhtsüdamlikku toetust ning katet tiibadelt. (lk 77)
  • "Nii — loomulikult andsin ma selle Cottle'i käsikirja ühele neiule, kellest ma tahtsin kasvatada meile esmalugejat. Oli selline pisike nipsakas preilike, nagu näitlejanna Sarah Lawrence'i suust kukkunud, tema ema oli üks Philippa jõukaid sõbrannasid Wall Streetilt. Tema aruanne, mis saabus kahe nädala pärast, oli jahe ja neutraalne. Inglise kirjanduse kursusel oli ta olnud paremaid õpilasi ning tema kinnisidee kõikide käsikirjade juures oli ära parandada grammatilised vormid, kirjavahemärgid, tõmmata maha viimane kui omapärasus või individuaalne varieering stiilis. Ta oli ainus kirjandusinimene, kelle me võisime saada sümboolse palga eest — ta ei vajanud raha — ning ma panin lootused sellele, et tal jätkub tervet mõistust mitte tagasi lükata asju, mis on avaldamiskõlblikud, kuni ma jõuan ta välja õpetada."
"Nagu Gide lükkas tagasi Prousti," sõnas Lepton mõtlikult. "Kas Gide oli "lugejaks" Hachette'i või Gallimard'i juures?" (lk 81)
  • [Tony:] Doktor Clintonil oli rahulik, väärikas, vaoshoitud hääl — nagu jumalal, kes kõnetab sitasitikat. (lk 83)
  • [Dr Clinton:] "Isegi normaalsed inimesed arendavad amneesia valgeid laike neile ebameeldivate asjade ümber, mida nad ei soovi meenutada. Sellepärast tundubki sõda veteranidele kümme aastat hiljem ikka nii romantilisena, kuna sel ajal, kui sõda käib, on see romantikast väga kaugel. Kuid Amos Cottle'i amneesia on selline, millele me oleme nimeks andnud fugue — see on inimese põgenemine omaenese mineviku eest, kuna see on muutunud talle väljakannatamatuks." (lk 85-86)
  • [Tony:] "Pagana vähe autoreid on isiklikult läbi elanud asju, millest nad kirjutavad. See ongi üheks erinevuseks profi ja amatööri vahel. Amatöör pole suuteline kirjutama asjast, mida ta pole ise otseselt kogenud. Tõeline kirjanik võib kirjutada aga kõigest — selline on tema amet. Keegi ei hooli sellest, kas ta on igas pisidetailis tehniliselt täpne. Ainus, mis siin loeb, on see, et kõik tunduks reaalne keskmisele lugejale, kes ei tea tehnilistest üksikasjadest sugugi rohkem kui keskmine autorgi. Emotsioonid on need, millest kirjanik peab hoolima. Mitte faktid, vaid see, kuidas inimesed neile hingepõhjas reageerivad. Selleks on vaja kujutlusvõimet — mida aga tuleb hoopis harvemini ette kui tõsiasjade teadmist." (lk 87)
  • [Tony:] "Igal real, mida autor kirjutab, kirjeldab ta iseennast ja annab ühtlasi sellega ka enda ära. Vale on niisugune, nagu on inimene ise."
Basil noogutas. "Isegi pisike argivale on juba võtmeks nii selle vale väljamõelnud isiku kui ka tema varasema tegevuse juurde, samuti nagu unenägu või mõni muu ajutegevuse produkt — poolenisti teadvuslik ja poolenisti alateadvuslik, nagu kõik loomingulised aktid peavadki olema." (lk 97)
  • Basilil oli oma teooria, et paljud vead ja puudujäägid tänapäeva kirjanduses tulenevad mürast, mida tekitab tööstusühiskond. Shelley ei oleks iial kirjutanud oma lüürilist tervitust lõokesele nii õnnestunud sõnastuses, kui akna taga oleks töötanud suruõhuhaamer ning teisel pool saepuruplaatidest vaheseina üüranud täie võimsusega raadio. (lk 98)
  • [Emmett Avery:] Tõeline uuendus seisneb selles, et ka loetav kirjanik loobub järk-järgult süžeest, mis küllap nii temalt kui ka tema lugejatelt pidi nõudma kaunis suurt psühholoogilist pingutust, sest et siiani on süžee olnud loetava raamatu kirjutamise alus. Kuid nad on end ümber häälestanud, nagu psühholoogid ütleksid. Isegi televisioon ning meelelahutusajakirjad hakkavad loobuma süžeest meeleolu kasuks, nii nagu kirjanduse ülempreestrid tegid seda 1925. aastal. Tänapäeval ei ole süžee enam kusagil sünnis, välja arvatud kriminullid, mis kujutavad endast konservatiivsete autorite viimast pelgupaika. (lk 109)
  • [Sam:] Mida kirjanik endast kujutab? Enamikule neist meeldib pidada end äriasjanduses kaunis võhikuks. See on ju märgiks, et nende koht on vaimuinimeste ehk härrasmeeste ehk selliste tegelaste seas, kes nii mustast asjast nagu äritegevus kõrgemal seisavad. Loomulikult kasutavad mõned kirjastajad seda ära. Ja enamik autoreid on nii pagana rõõmsad, kui saavad oma esimese raamatu tõesti trükki anda, et nad kirjutavad alla ükskõik millele. Seda võiks nimetada võrgutamiseks, mitte väevõimuga röövimiseks. (lk 117-118)
  • [Tony:] "Kuid Amos oli tõsine kunstnik, Vera, ja tema kunst sureb koos temaga. Ta oli ainulaadne. Keegi ei suuda kirjutada nagu Amos, niisamuti kui keegi ei suuda kirjutada nii, nagu kirjutasid Tolstoi või Proust. Ei ole võimalik kopeerida autori stiili, kui autor on kord juba surnud."
"Ma ei tea, mida te silmas peate," vaidles Vera tõsise imestusega vastu. "Hollywoodis vaatame me kõigile kirjanikele nagu puuseppadele või torujüridele. Kui võttepaigal näib käsikirjaga midagi korrast ära olevat, helistab filmi direktor stuudiosse ja ütleb: "Saatke minu juurde mõni kirjanik." Tal on täiesti ükskõik, misuke kirjanik see on." (lk 126)
  • ... vaesuse juures on tegelikult kõige halvem see, et sa pead endale ise hommikusööki valmistama, kui veel unine oled. (lk 143)
  • [Maurice:] "...mõnedest inimestest saavad kriitikud, kuna neil on sadisti kalduvusi, ning teistest saavad sadistid, kuna nad on kriitikud. Sadism on kriitikutel samasugune kutsehaigus nagu kaevuritel silikoos." (lk 150)
  • [Basil:] "... kirjanduse valdkonnas on esinenud rohkem suurejoonelisi pettusi kui ühelgi teisel kunsti- või ametialal — Ossian, Chatterton, Saint-Beuve. Juba varjunime valik õhutab sellistele sulivõtetele, nagu on "Moll Flanders", või see naiskirjanik, kes hiljaaegu püüdis tõestada, et ta on teeninud lihtmadrusena, või nagu see meeskirjanik, kes väitis, et ta on viibinud salaluure ohvitserina Saksamaal, kuigi ta seda polnud. Kirjandusinimestel on erilist vaistu salasepitsuste punumiseks ning kõiksugu altvedamisteks, kuid seda läheb raskeks üksnes raamatukaante vahel pidada." (lk 180)
  • [Maurice:] "...iga loll võib sündmustikukava välja mõtelda. Teoste "Anna Karenina" ning "Edevuse laat" sündmustik ei kujuta enesest mitte midagi, kui see ühes lõigus ümber jutustada. Mõlemad sobiksid mõnda ajakirja. Ainult stiilist oleneb, kas asjast saab kirjandus või ei saa." (lk 185)
  • [Basil:] "Mitte keegi, kes ise kirjandusmaailma ei kuulu, ei hakka iial uskuma, et mõni sealsetest tegelastest võiks ka täie aruga olla." (lk 192)