Meteoor

Frederic Edwin Church, "1860. aasta meteoor" (1860)

Emelie Wallenskiöld, "Meteoor Helsingi kohal 29. aprillil 1877"

Witold Pruszkowski, "Langev täht" (1884)

Piibel

• Kuid neil päevil pärast seda ahistust

pimeneb päike
ja kuu ei anna oma kuma
25 ning tähed on taevast kukkumas
ja taeva vägesid kõigutatakse.

26 Ja siis nähakse Inimese Poega tulevat pilvedes suure väe ja kirkusega.

• Markuse evangeelium 13:24-26

• Ja ma nägin, kui ta avas kuuenda pitseri, et sündis suur maavärin ning päike läks mustaks nagu leinariie ja kuu muutus nagu vereks

13 ning taevatähed kukkusid maa peale, nii nagu viigipuu, mida suur tuul raputab, viskab maha oma suvemarjad.

• Johannese ilmutus 6:12-13

• Kolmas ingel puhus pasunat ning taevast kukkus maha suur täht, mis põles otsekui tõrvik ning kukkus kolmandiku jõgede ja [[allikas|veeallikate9] peale.

11 Tähe nimi oli Koirohi. Kolmandik vetest muutus koirohuks ning palju inimesi suri vee kätte, sest see oli läinud mõruks.

• Johannese ilmutus: 8:10-11

• Viies ingel puhus pasunat ning ma nägin tähe olevat kukkunud taevast ilmamaa peale. Sellele anti sügavuse kaevu võti

2 ning ta avas sügavuse kaevu ja kaevust tõusis suitsu otsekui suurest ahjust, ning päike ja õhk pimenesid kaevu suitsust.

• Johannese ilmutus 9:1-2

Proosa

• [1860, Üleameerikalisel Naiste Õiguste Kogul:] Vabadus, mu sõbrad, ei tule pilvedest nagu meteoor, see ei puhke õide ühe ööga, see ei tule ilma suurte pingutuste ja suurte ohvriteta; kõik, kes vabadust armastavad, peavad selle nimel tööd tegema.
  • Ernestine Rose, cit. via: "Ernestine Rose: A Troublesome Female", American Atheists/Internet Archive, 2008

• Parem oli elada tundmatuses ja jätta endast maha võlv, pottsepatöökoda, müür, millel küpsevad virsikud, kui põleda otsekui meteoor, jätmata tuhkagi.
  • Virginia Woolf, "Orlando", tlk Riina Jesmin, 2016, lk 68

• "See on vaid meteoor," ütles küünal põlglikult.
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. Loomingu Raamatukogu 48/1977, lk 24

• Aga näe, siis saadab Issand meeteori Kaiavere laande, ja vana Masing hoiab selle tükkisid pihus! Aga Jäsche, mu kallis, ja Cara mia ja Adlerberg ja kõik - kas te arvate, et see lihtne oli neid tükkisid kätte saada? Oi, ma mäletan väga hästi rajuilma, mis jo ka meilt siit Äksist neljanda juuni pärastlõunal üle käis. Cara mia, sina mäletad jo ka: tuul pani nõnda äkitselt puhuma, et piigad said oma pleekkangad jõe äärest pajuvõsast alles siis kätte, kui need vihmast juba lirtsusid! Ja sina, Hollmann, mäletad muidugi: sul viis esimene raksakas poole lambalauda katust minema. Nojaa, selle taevakivi langemise mürinat ei olnud Äksi küll kuulda, aga mina ajasin jo tunaeile seal Kaiaveres kõik talud ja saunad üksipulgi läbi ja käisin põldudel inimestega rääkimas. Nii et nüüd tean ma täpipealt, kuidas kõik sündis. Jaa: alles nüüd! Jäsche, ütle, kas see pole häbiasi, mis? Meeteor langeb neljandal juunil, aga alles üheksandal septembril saan mina sellest kõigi üksikasjadeni teada! Ja kui ma sellest nüüd Ökonoomiasotsieteedile ei kirjutaks, ei teaks kaugemal mitte keegi hing sellest aimugi. Ja see teadasaamatus ei segaks meie õnnistatud Liivimaal mitte kui kellegi und! Keegi ei köhiks selle peale! Jäsche! Aga teil on seal Tartus mitu persetäit professoreid koos! Struve ja Parrot, kenad mehed, ehitavad kahekesi tähetorni - kümme aastat - otsekui Paabeli torni, ütlen ma! Ja siis tahetakse teile see kuulus Fraunhoferi toru osta, nagu kuulda on. Aga ütle, vana sõber, mis tulu sellest kõigest tulla võib, kui teie academicus'ed seda küll uurivad, mis viie miljoni versta taga on, aga selle vastu teps huvi ei tunne, mis neile viiekümne versta taga oleks võinud vastu kiiru sadada. (lk 33-34)
• Ma sain Loko Mihkli karjuse Mardiga laheda jutu peale ja tema'p see oli, kes seda asja ligemalt oli pealt näinud kui keegi teine. Ta oli parasjagu veisekarjaga üle kesa kodu poole teel olnud. Vihma- ja tormivarju minemas. Kui pajapõhja karva pilvede taga undamine ja vilin ja mürin lahti läks. Ja ühe silmapilgu nõnda valjuks paisus, et rõhus Mardi vägisi kõhuli vastu mulda. Ja siis tuli tulekuul! Nõnda välkkiire, nagu oleks sirge tuline varras peaaegu püstloodis läbi vihma ja pilvede pistetud. Ja läks otse keset Loko Mihkli kesa hirmsa pauguga vastu suurt kivirahnu. Ja lendas tuhandeks tulekilluks laiali. Ei rohkem kui sammu kaks ja pool sada Mardist eemal. Nõnda, et Mardi lojused jooksid sõgedast hirmust möirates võpsikusse, küljed mitmel tulikildudest verised ja kärsal. Ja Mart märkas alles minuti aja pärast üle kesa taresse varju joosta, ise ehmatusest küürakil.

Noh, kui ümberkaudu rahvas söandas kohale minna, leidsid nad Loko Mihkli rahnu ümbert maast suitsevaid ja hõõguvaid kivitükkisid, mis jahtudes tumehalliks ja mustaks tõmbusid. Aga mis nõnda aegamisi jahtusid, et nad veel järgmisel hommikul vaevalt pihku võtta kannatasid. Nii vänge kuumus oli neil sees olnud. (lk 35)

• Jaan Kross, "Taevakivi", 1975, lk 33-34

• Ma tean, et vähesed saavad minumoodi täpselt seda, mida nad tahavad, ja veel vähem on neid, kellel on võimalik seda hoida nii kaua, kui on huvi. See osa minu loost kannab nimetust pärast: lõpp on õnnelik, vikerkaare jalamil ootas aaretelaegas, graal, kuldvõtmeke. See lepitab mind eelneva kurbusega ja pärastise ümberjutustamisele pühendan ma alati rohkem aega: kuidas ma olen liikunud võidult võidule, kuidas miski ei kao mul käest, ükski nimi ei unune, ükski detail ei jää kahe silma vahele ja tänu sellele olen ma teinud karjääri kiirusel, mida saab võrrelda ainult meteoori lennuga. Kuidas, tänu minu pingutamata enesekindlusele mäletada iga viimastki pisiasja, see kõik on mulle kätte tulnud vähimagi stressita, ühegi unetu ööta. (lk 20)
  • Kathy Page, "Kõige parem mälu maailmas", rmt: "Vabaduse teine kevad", tlk Anne Allpere, 1996, lk 15–26

• [Benito:] Tulles ratsutasid Beltránid läbi oru otsekui tulise vankriga, hoolimatult nagu meteoorid. Nad ei sõitnud lihtlabaste hobustega, nad ratsutasid küngastel hulkuvate metshobustega, aga ei suutnud neid iial täiesti taltsaks teha. Selgetel öödel näen metshobuseid takka üles löömas ja end tagajalgadele püsti ajamas. Nüüd on nad siiski kõik kadunud. On jäänud vaid kronud.
  • Lisa St Aubin de Terán, "Koja valvurid", tlk Riina Jesmin, LR 15-17 1995, lk 13

• Tihti jäävad märkamata asjad, mida me ei oska oodata. Meteoorid sähvatavad ilma kuuta ööl üle taeva, metsas matkates jälitavad meid tundmatud loomad, jalutuskäigul läbi linna ümbritsevad meid uhked arhitektuursed detailid. Ometi jäävad paljud neist tähelepanuväärsetest vaatepiltidest meil kahe silma vahele isegi siis, kui need asuvad otse vaateväljas.
  • Lisa Randall, "Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed", tlk Vahur Lokk, 2017, lk 19

Luule

Ma leidsin musta, raske kivi: meteoori.
Mis juhtus, et sa jätsid lennu, hiilgva loori ?
Ööl hämaral, kui valvas sureline saatus,
siin lõppis sinu ilukäigu viimne vaatus.
/---/
Must raudne kivi — nii kui üksus veel sa kestad
ja Maaga kõigest kadumisest, algjõust vestad.
Ma surun sinu külma raua vastu palget:
ka minus on kõik olemuse võimed, alged!

• Marie Heiberg, "Meteoor", rmt: "Käisin üksi tähte valgel" (1988), lk 66

Võib-olla on pattulangemise kaudteed
nagu meteooride salajased väejooksud
siiski kõue tähestikku
kirja pandud üksteise kõrvale?

• Nelly Sachs, "Aga võib-olla", tlk Rein Raud, rmt "Tähestiku laip tõuseb hauast" (2019), lk 48

Draama

JULIA: See helk ei ole päeva helk, ma tean,
vaid meteoor, mis tekkis päikse leitsest,
et oleks sulle tunglakandjaks öös
ja teed sul Mantuasse valgustaks.
Seepärast jää, veel pole minna aeg.

• William Shakespeare, "Romeo ja Julia", III vaatus, V stseen, tlk Georg Meri, rmt: "Kogutud teosed", 2014, lk 1090