Talupoeg

Talupoeg on põllumajandustööline, kellele kuulub või kes rendib vaid väikest maatükki.

Eesti talupoeg (Elizabeth Eastlake, 1842)

Emma Régis (1854-?], "Etüüd nelja talupojaga", s.d.

Holga Reinhard, "Talutüdrukud" (1882)

Proosa

• Eesti- ja Liivimaa talupoegade põli on kõike muud kui mitte kadedust äratav. Kui mõisnikud vaevalt teavad, kuidas sajatuhande-rublalisi aastasi sissetulekuid surnuks lüüa, ei tea talupojad sagedasti, mida homme süüa. Sää­rane on talupoegade põli ja see jääb seni sääraseks, kuni ainult mõisnikkudel on maaomandamise õigus, nagu lugu siin on. Kui nad hoolsalt maad harivad või muidu põlve parandavad, saavad nad selle palga, et nende tegu suu­rendatakse või nad kohast välja aetakse, kui nad oma maksusid ei suuda maksta. Imesteldakse, et nad nii tui­mad on, et nad viljapuuaedu ei istuta jne., aga kelle jaoks nad neid istutavad, sest nende kohta ei maksa lause: Insere, Daphni, pyros, carpent tua poma nepotes (= istuta, Daphne, viljapuid, küll su lapselapsed saavad neist vilja). Peale selle imesteldakse, et nad on hoolimatud, joodikud, ja väidetakse, et nad praegustes oludes võiksid palju paremini elada, puhtamalt asuda jne. Selleks kirju­tatakse lendlehti, mis kõike tahaksid korda saata, aga tõepoolest midagi korda ei saada, sest niikaua kui juur põeb, jääb puu halvaks, niipalju kui seda ka toherdatakse. Hiljuti lugesin ajalehtedest, et Ungaris talupoegadele viimaks ometi maaomandamise õigus moondatud. Kui Liivimaa mõisniku­seisus tänavu maapäeval koos oli, võeti seesugune küsi­mus päevakorrale, aga vastaserakond nõudis, et kõik jääks vana viisi, ja see erakond saigi võidu.
  • Elias Lönnrot, cit. via: Matthias Johann Eisen, "Elias Lönnrot Eestis", Eesti Kirjandus 8/1923

• Kui mult küsitaks, mida ma tahtsin teha, siis ma vastaksin, et tahtsin teha midagi väga liigutavat ja lihtsat, ja et see ei tulnud mul välja nii, nagu oleksin tahtnud. Ma nägin väga hästi, ma tajusin väga hästi lihtsuses olevat ilu, ent näha ja kujutada on kaks ise asja! Kõige enam, mida kunstnik võib loota, on kutsuda ka neid vaatama, kellel on silmad. Vaadake ometi lihtsust, vaadake taevast ja põlde, ja puid, ja talupoegi, eriti seda, mis on neis head ja õiget: te näete neid mõnevõrra minu raamatus, te näete neid palju rohkem looduses.
  • George Sand, "Kuradimülgas", rmt: George Sand, "Kuradimülgas. Leidlaps François", tõlkinud Tatjana Hallap, Perioodika, 1997, lk 8

• Eesti rahva maitsele näib iseloomulik, et ta kokkukõlalisest, tagasihoidlikust ilust lugu ei oska pidada ja tal ilmaski küll ei saa. Talupoiss, kes meie päevil kuival suve ajal kirikusse tuleb, veesaabaste otsas "vastsed kallussid", ei ole kuidagi linnakultuuri järelealpija, nagu arvata võiks, vaid meie rahva muistsete toreduse traditsioonide esindaja. Vanad saksa soost maarahva kirjeldajad ei oska küllalt imestada, kuidas naised, kes kodus ainult särgipihal käisid, kirikumäel ka kõige kuumemal suve pühapäeval teineteise pääle tõmmatud kuues ja kasukas kehklesid. Palju pidi olema, siis oli tore; üliküllust pidi avaldama, siis imponeeris; kuhjaga mõõt - mehe mõõt!
  • Helmi Reiman-Neggo, "Pulmakann", rmt: "Kolm suurt õnne". Koostaja: Hando Runnel. Ilmamaa, 2013, lk 144

• Järk-järgult läheb budistliku kleeruse kätte suur osa kogu maast. Maaharimine muutub seega pühaks teoks. Üha rohkem tekib paisjärvi, hiiglaslikke veevälju, mis põlde kunstlikult niisutades ulatuvad üle paljude ruutkilomeetrite. Nende plaanide teostamiseks aetakse rahvast tööle sunniviisil. Paisutatud veest on ju hiljem kasu ka talupoegade eneste riisipõldudele. Talupojad koguvad suuri saake. Nad oskavad suurepäraselt kultiveerida uudismaad ja nende targalt läbimõeldud niisutussüsteemid äratavad naabermaades tähelepanu. India vürstkonnad püüavad Tseilonilt oskustöölisi saada. Üks vana singaleesi vanasõna näitab, kui kõrgelt hinnati maamehe omadusi: "Võta talupoeg adra tagant ära, pese mustus maha ja ta on võimeline kuningriiki valitsema." Tõepoolest seisab talupoeg Tseiloni kastikorralduses väljapaistval kohal, ja ka kuningas pole midagi enamat kui "riigi esimene talupoeg".
  • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 52

• Pärast Beriat haaras Venemaal ohjad Nikita Hruštšov. Tema oli vaikne, rumal inimene. Ehtne talupoeg. Pidas Kremlis sigu ja kitsi, hoovi külvas aga lillede asemele maisi. Ja elas samuti talumehe kombel, käis paljajalu, nuuskas varrukasse ja võttis kõvasti viina. Riigiasjad Hruštšovi ei huvitanud, see-eest loomade eest hoolitses ta hästi. Ja ka inimestest meeldisid talle niisugused, kes mingi loomaga sarnanesid. Näiteks marssal Vorošilov oli väga lehma nägu. Hruštšovile oli ta kangesti sümpaatne.

"Kliment Jefremovitš on nii tore inimene," kiitis ta ühtelugu. "Lausa vissi! Talle peaks kindlasti veel ühe aukirja või ordeni andma."

• Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008, lk 90

• Varajastel fotodel näeme talupoegade isiksusi, tugeva karakteriga mehi ja naisi, kes on elanud karmides oludes ja teinud rasket maatööd, Nad kannavad rahvariideid, mis on olulised identiteediloome tähistajad. Need on algusest peale omaenda kätega talus valmistatud rõivad, millesse on kodeeritud kosmogooniline maailmapilt ja uskumused, kaitsemaagia, ilumeel, vastavus ilmastikule ning sõnum rõivakandja vanuse ja perekondliku staatuse kohta. Varajased fotograafid ei vaadanud talupoegi kui anonüümset rahvamassi, kellel pole hinge, vaid kui isiksusi, subjekte.
  • Heie Marie Treier, "Eesti fotograafia 100 aastat", 2019, lk 16

• Parrot edastas oma brošüüris kogemusi Normandias veedetud tuutoriaastatest, kus talupoeg elab korstnaga elumajas, sööb lihatoite, joob õunaveini ja käib puukingadega. Normandia on tänapäevani ajalooliselt tuntud puukingade ja õunaveini ehk siidri valmistamise piirkond. Nõnda siis küsiski Parrot: "Miks ei võiks Liivimaal kange alkoholi asemel õunasiidrit ajada? Õunavein on mõõdukas koguses tervislik ja kasulik ning Põhja-Prantsusmaa elanikele igati mokkamööda." Liivimaa kohalikuks väärt marjaks pidas ta aga mustikat, mida näiteks Schwarzwaldi piirkonnas ka veiniks tehakse. [---] Entusiastlikult asus Parrot Normandia maarahva traditsioone Liivimaale välja pakkuma, argumenteerides kõiki asju kasulikkuse ja tervislikkuse aspektist, kuid paraku tuleb tunnistada, et nõnda juhtub sageli, kui saabutakse võõrasse kultuuri ning ei osata arvestada kohaliku eripära ja sissetallatud traditsioonidega. Igatahes Liivimaa talupojad jäid endiselt pastlaid kandma ning õlut ja viina jooma.
  • Epi Tohvri, "Georges Frédéric Parrot: Tartu Keiserliku Ülikooli esimene rektor" Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019, lk 119-120

Vanasõnad

• Kukk talupoja kell, päike peremehe kubjas, lõuna saksa ärkamise aeg.
• Kõik saksad rikkad, kõik talupojad vaesed.
• Kõik talupojad targad, kõik saksad suurelised.
• Metsas talupoja õigus.
• Saab konn künka otsa ja talupoeg saksaks, ei saa kumbki enesest enam suru.
• Saks sõidab saaniga, talupoeg reega, mina kehva kelguga: takka tulen, ette lähen.
• Talupoeg on tööle tarka, härg on künnile kavala, toidab saksad, toidab sandid, toidab ilbakad isandad.
• Talupoja sugu ja paju võsu ei kaota keegi ära.
• Talupoja tütar talupoja naiseks.
• Talupojast saab küll saksa, aga saksast ei saa talupoega.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929