Dominique Fortier

Dominique Fortier (sündinud 1972. aastal Quebecis) on prantsuskeelne Kanada kirjanik.

"Paberlinnad"

Dominique Fortier, "Paberlinnad", tlk Laura Christine Arba, LR 27-28/2023.

Tänapäeval, mil meid ründab lõpmatu piltide voog, on hämmastav tõdeda, et naisest, kes oli üks suurimaid luuletajaid oma maal, on vaid üksainus foto, millel ta on kuueteistkümneaastane. Sel kuulsal portreel näeb ta välja kahvatu ja kõhn, pika kaela ümber tume sametpael, teineteisest eemal asetsevatest mustadest silmadest võib aimata vaikset tähelepanu ja huultel naeratuse varju. Ta juuksed on keskelt lahku kammitud ning taha sätitud. Tal on seljas heleda kraega lihtne voldiline kleit, mis on vöökohalt kroogitud, ning vasakus käes hoiab ta midagi, mis paistab olevat väike lillekimp. Tema kõrval laual on raamat, mille pealkirja pole võimalik välja lugeda. Muid fotosid, millel võiks teda näha noorema või vanemana, kusagil mujal või püsti seismas, ei ole - need on kas kadunud või hävitatud. Tal pole ega saa kunagi olema jalgu. Igavesest ajast igavesti on ta üksnes see nägu. Või pigem see mask. (lk 11)
Aed kahiseb lillede sosinast. Üks kannike ahastab oma kortsunud õite pärast. Teine kurdab, et kõrged päevalilled varjavad tema eest valgust. Kolmas piilub kadedalt naabri kroonlehti. Kaks pojengi peavad plaani, kuidas sipelgaid eemal hoida. Pikal kahvatul liilial jalad külmetavad: maa on liiga niiske. Roosidel on seis kõige hullem - mesilased tüütavad neid, ere valgus häirib ning nad on omaenda lõhnast joobnud. Ainult võililled ei kurda millegi üle, olles õnnelikud, et nad on elus. (lk 15)
Tema toas on voodi, kummut, laud ja tool ning kõikjal raamatuhunnikud. Raamatutes on kõik maailma riigid, taevatähed, lilled, puud, linnud, ämblikud ja seened. Mustmiljon tegelikku ja väljamõeldud asja. Raamatutes on teisi raamatuid, nagu peeglite palees, kus iga peegel peegeldab teist, muutudes iga kord väiksemaks, kuni inimesed pole suuremad kui sipelgad.

Igas raamatus on veel sada raamatut. Need on uksed, mis avanevad ega sulgu kunagi. Emily elab keset sadat tuhandet tuuletõmbust. Tal on alati vaja sooja kampsunit. (lk 33)

Sõnad on haprad olendid, keda tuleb paberile kinnitada. Nad lendavad ruumis ringi nagu liblikad. Või hoopis koid, kes on villase riide seest põgenenud - liblikad, kel pole ei värvi ega seiklusvaimu.

Emily loeb sel õhtul ühe prantslase kirjutatud raamatut juudist, kes elas sada elu. Sada elu, kah mul asi. Ja mitte üheski elus polnud ta lind. (lk 34)

Aias on lehed puudelt langenud, kõigilt peale ühe noore vahtra hoovi tagumises nurgas. Tema puutumatuna säilinud kollasele kuuele tulevad päikesekiired end soojendama. See on nagu väike lõke, mis seal tuules värisedes ja lähenevat külma trotsides põleb, tegemata välja teiste, paljaks riisutud tuletukisarnaste okstega puude vaiksetest hoiatustest. Isegi varesed hoiavad eemale, miski ei häiri vahtra kuldset hiilgust. Ta laotab oma laternad poole taevani. Kellele on vaja kiriku vitraaže, kui sul on oma aias selline puu? (lk 52)
Kui me pärast topeltakende paigaldamist korterisse tagasi tulime, oli temperatuur parimal juhul neli või viis kraadi tõusnud. Radiaatorite puidust katteid üles tõstes avastasime, et rasked malmist küttekehad olid renoveerimistööde käigus lihtsalt eemaldatud. Ilmselt pidid mööda seinu kulgevad peenikesed kuumaveetorud ise kõik kolm korrust ära kütma - rääkimata sellest, et boiler, mis ei saanud oma ülesandega hakkama, kuumenes aeg-ajalt üle ja lakkas täielikult töötamast.

Mäletan, et seisin selles luksuslikus korteris, müts peas ja saapadjalas, ning lõdisesin; vaatasin, uskumata oma silmi, tühje puidust karpe, kus pidanuks olema radiaatorid. Inimesed, kes olid lasknud kõik üle kullata ja katuseaknad paigaldada, olid eemaldanud kütte. (lk 58)

Kuumava kolde lähedal, mille kohal ripub suur malmpott, Lavinia mõõdab kaalub, valab, riivib, puhastab, koorib, eemaldab seemneid ja liigseid lehti, segab, leotab, viilutab, puistab, maitsestab, magustab, glasuurib, lisab soola, vürtse, kaneeli, koriandrit ja muskaatpähklit, kastab, jahutab, sõelub, niisutab, vahustab, klopib, purustab, tambib, määrib õliga, hautab, marineerib, sõtkub, vormib, jahvatab, lahjendab, lõikab, hakib, küpsetab, pruunistab, peenestab, röstib, säristab pannil. Ta pole kunagi unistanud mustkunstnikuks saamisest. Milleks, kui saab olla nõid? (lk 72)
Inimesel ei saa olla korraga nii elu kui ka raamatud - välja arvatud juhul, kui ta valib lõplikult raamatud ja jäädvustab nendesse oma elu. (lk 79)
Emily, kes pole kunagi jumalateenistustel käinud, põlvitab igal hommikul lillede ees. Talle ei meeldi rohimine, umbrohuks nimetatud taimed on sama head kui kõik teised, ja ta laseb neil meeleldi oma istutatud lillede keskel kasvada. Aed kuulub ainult poolenisti temale, ülejäänud pool on mesilaste päralt. (lk 89)
Paberit kraapiv hanesulg meenutab hiirt, kes üritab pähklikoorest läbi närida, et tuumani jõuda. See krabin on lambivalgusele seltsiks, kui maja magab, varjutuse vältel, mis eraldab õhtut hommikust. Emily ei tunne end kunagi vähem üksi kui neil tundidel, mil ta kummardub paberi kohale, käes mälestus hanest, nurgas kujuteldav hiir, tema lambis tohutu vaala õli, ja tint - tint, mis pärineb muinasjutulise, kaheksa käega mereolendi kõhust. Tint mäletab imesid juba enne seda, kui ta midagi kirjutanud on. (lk 92-93)
Emily vaikimine näib teda julgustavat. Ta jätkab, püüdes rääkida heasüdamlikul toonil:

"Ja miks ikkagi nimetada neid tekste luuletusteks, kui need on kirjutatud proosas?"

See on juba liig. Emily võpatab õudusest.

"Mille alusel te seda ütlete?" küsib ta väärikal häälel.

Mees kratsib nõutult lõuga, millel kasvavad tihedad karvad. Kuidas, kuidas küll õnnestub tal alati ära unustada, et mehed on karvased loomad?

"Noh, see lihtsalt ei riimu."

Nii et asi on selles. Äkitselt meenub Emilyle proua Lyoni õpetus täis- ja irdriimide ja blankvärsside kohta. Cat, hat. Fish, dish. Love, dove. Milline totrus.

Tema, kel pole sellest kõigest mingit kasu, tunneb vaid kaudseid ja rippuvaid riime, nagu peabki olema.

Ta tõuseb väärikalt püsti, noogutab külalisele ja lahkub. See ei riimu.

Ta ei suuda naeratust tagasi hoida. (lk 96)

Luule on alati võõrkeel. Neile, kes räägivad ja loevad prantsuse keeles, on ingliskeelne luule kahekordselt võõras, kaks korda tundmatu maa. Alguses ei tea sa midagi. Siis tead seda, et sa ei tea - pool teed on juba käidud.

Siis tulevad sõnad ja kujundid ringiga tagasi nagu pooleldi ununenud unenäod, mille tähendus meie eest aina põgeneb. Nad õpetavad meile ise, mida nad tähendavad. Nad lähenevad oma lugejale ettevaatlikult, et teda taltsutada. Peagi rändame läbi luuletuste nagu läbi metsa, mis on endiselt salapärane, kuid mille hämarust lõhuvad teerajad ja päikesekiired. Peagi asume sellesse metsa elama, selle linnudja asukad, tumedad tiigid ja kõrguvad tammed on juba tuttavad. Ja õige pea hakkab see mets kasvama meie sees. (lk 109)

Sügis ei vaja meid. Talle piisab iseendast oma uhketes kuld- ja pronksehetes. Tal on neid nii palju, et ta viskab oma rikkused naerdes maapinnale. Tema teab, et suvi on lühike, surm aga pikk. (lk 117)