Nõges

Nõges (Urtica L.) on nõgeseliste sugukonda kuuluv taimeperekond, kuhu kuulub 30–45 liiki. Mitmel liigil on kõrvekarvad, mis muudab nendega paljakäsi kohtumise väga meeleolukaks.

Kõrvenõges (Urtica dioica)

Bertha Wegmann (1847-1926), "Natüürmort nõgestega", s.d.

Marianne North, "Tšiili nõges ja mardikad" (1880ndad)

Piibel

Tema paleedes kasvavad kibuvitsad,
linnustes nõgesed ja ohakad;
see saab šaakalite asukohaks
ja jaanalindude pesitsuspaigaks.

• Jesaja raamat, peatükk 34, salm 13

Kibuvitste asemel kasvavad küpressid,
nõgeste asemel kasvavad mürdid.
See sünnib Issanda auks,
igaveseks, hävimatuks märgiks.

• Jesaja raamat, peatükk 55, salm 13

Proosa

• Suur suutäis ajab suu lõhki ja iga lind võib laulda ainult nii, nagu talle nokk on kasvanud, ja kui keegi teine arvab, et ta teise eluteed võib roosidega ehtida, siis ei tohi ta pahaks panna, kui teda kästakse sülest maha heita takjad ja karuohakad ja kõrvenõgesed, enne kui ta läheneb sellele, kelle eluteed ta tahtis ehtida. (I osa, XIV ptk)
  • Oskar Luts, "Suvi", rmt: "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest", Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 8. trükk, lk 108

• Ta [Anna] läks rohtaeda, mille onu kord suurejooneliselt rajanud ja mis nüüd niisama suurejooneliselt raisku lastud minna. Nähtavasti on siin loomadki ajuti pidutsenud, puud katki tallanud, latvu napsinud. Põõsad kaovad umbrohtu, mis lokkab kui meeletu. Nõges, ohakas, kobruleht ja takjas, putk, kastehein ning orasrohi, aianurgas tapud, mis ronivad mööda vardaid ja aeda.
  • A. H. Tammsaare, "Kõrboja peremees", 7. ptk

• Ühes teistega tõusis lauast ka Pearu, ja et tal pükse jalas polnud, siis pidi ta paratamata palja reisi varruliste keskel kõndima. Kõlblusvastast polnud selles küll midagi, sest tal oli seljas ilus valge linane särk, mis ulatus põlvini, ja kaelas kirju sitsirätik, sõlm lõua all. Aga niisugune kõndimine haavas kasinate ja neitsilikkude perenaiste viisakustundeid ja nemad arvasid, et neil on võimata ainult pealtvaatajaiks jääda. Kui siis Pearu välja päikese paistele astus, ilmusid naised vitste, tikerpuu-okste ja värskete nõgestega ning siis algas üleannetu karistamine – aina mööda paljaid sääri, mis särgi alt välja paistsid. Esiteks kannatas Pearu, aga siis pistis ta naiste eest jooksu, need suure kisaga järele. Pearu jooksis õueväravast välja ja siis mööda peenart edasi, mis seisis kesa ja rukki vahel. Aga purjus pea tõttu komistas ta ja kukkus rukki äärde maha. Et naised tal kannul olid, siis ei saanud ta enam üles tõusta ega uuesti jooksu pista, vaid ajas enda kükakile ja pistis jalad ning sääred särgisaba sisse. Aga naised ei hoolinud sellest. Silmapilk kisti Pearul särk üle piha kukla peale kokku ja vitsad, tikerpuu-raod ja nõgesed töötasid roosal seljal, pihal ja tagumikul, kuni hakkasid paistma siin-seal verepiisad. Pearu karjus.
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" I, 27. ptk

• Nimeta lill on umbrohi; ladinakeelse nimega lill on tõstetud nii-ütelda kutselisele tasemele. Kui teie peenral kasvab nõges, siis pistke ta juurde nimetahvlike "Urtica dioica", ja te hakkate teda austama; kobestate isegi pinnast tema ümber ja väetate teda tšiili salpeetriga.
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta", tlk Lembit Remmelgas, Loomingu Raamatukogu, nr 40/41, 1964, ptk "Aedniku aprill", lk 44-45

• Kõik kohad olid täis nõgeseid, need olid nagu armee eelvägi. Nad olid juba lämmatanud terrassi, neid lokkas jalgradadel, nad sirutasid end, vulgaarsed ja närvetud, lausa vastu maja aknaid. Oma vahisõduriametis olid nad hoolimatud, sest mitmes kohas oli rabarber nende ridadest läbi murdnud, ning nad seisid, ladvad krimpsus ja varred paljad, moodustades ligipääsuradasid küülikutele. Ma läksin sissesõiduteelt edasi terrassile, kuna nõgesed ei olnud mulle, unenägijale, mingi takistus. Ma läksin otsekui nõiutuna edasi ja miski ei saanud mind tagasi hoida.
  • Daphne du Maurier, "Rebecca" [1938], tlk Virve Krimm, Tallinn: Varrak, 1993, lk 5

• Siin, Porta Camollia lähedal varisesid majad ja väiksed aiad nende vahel olid ammugi umbrohtu kasvanud. Need, kes siin kunagi olid elanud, nii peremehed kui ka teenijad, olid üheksa aasta eest katkusurnuaiale kantud. Hiljem oli siin mõneski kohas tuli oma hävitustööd teinud, sest tühjad majad said ööasemeks koduta hulkureile. Ainult umbrohi, mis oli niisama visa hingega kui patune inimene, lokkas rõõmsalt. Aga siiski õitsesid siin ohakate ja nõgeste vahel ka lopsakad punased moonid ja arglikud kannikesed. Ja viljapuud metsistunud aedades õitsesid hoolitseva inimkäe puudumisele vaatamata.
  • Karl Ristikivi, "Mõrsjalinik", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965, lk 15

• Kontvõõraste suhtes tuli ülimalt ettevaatlik olla: kus lapuline kuseb, sinna kasvab nõges. (V "Punased purjeained", lk 268)
  • Lennart Meri, "Hõbevalge", Tallinn: Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2008

Luule

Juba õhtu on käes.
Kaste nõgestel särab.
Seisan remmelga all,
teele lahti on värav.

• Sergei Jessenin, "*** Juba õhtu on käes". Tõlkinud Helvi Jürisson. Rmt: S. Jessenin. Luuletused. Tallinn: Eesti Raamat 1970, lk 5

Nõges. Takjas. Lepavõsa.
Samblasärgis õunapuud.
Üle murtud
kaseladva
vaatlen kollatõbist kuud.

• Eduard Eeda Kook, "* Nõges. Takjas. Lepavõsa" (1983)

Ma tean, et kord mu põrmust kasvab nõges maas,
et liiva sattununa tehakse must klaas
öös valupakku hiilijale purju juua,
kel pilk on tyhjuses, suul vaikimise kaas.

• Märt Laarman,II "... Ma tean, et kord mu põrmust kasvab nõges maas" kogus "Kylmad rubaiid", Vagabund 1996

Ta teab, et kord ta põrmust kasvab nõges maas,
muust ilmast äraminekuni teadlik
ja ilmast ilma muutumatu mees
sääl kaetud päi ta seisab jalad vees
mu isand Õpetaja süngevõitu aadlik

• Juhan Viiding, rmt: Jüri Üdi, "Käekäik". Tallinn: Perioodika, 1973, lk 55

Iga puu ja taim sai kontimööda koha —
kaktus kõrbes, vesiroosid jõgedes,
liival lõikhein, kaldal kõrkjas vohav.
Hiljaks jäid vaid kõrgid kõrvenõgesed.

Olid alles jäänud ainult aiaääred.
Seda riidu siis ja seda jagelust!
Möödujail veel nüüdki tunda saavad sääred
nõgeslaste põlist, väiklast kadedust.

• Eino Sepp, "Kadekops" kogus "Madis, maamesilane" (1974), lk 7

Yha kompides
kõhkluste kõrvenõgesepuhmaid
uued kublad saan enne, kui vanad on vanunud
käsi limpsides istun
tõmmates hinge
näen, omapead olin, nyyd niutsub siin teisigi.

• Peep Ilmet, "Lauliku lausumised" kogus "Mõraseks mõistetud meel" (1991), lk 7

Kirjandus

• Triin Paja, "Nõges", 2018