Rahvamass

Proosa

D'Artagnan sammus ees. Ta küünarnukk, ranne ja õlg moodustasid talva, mille ta oskas inimmassi suruda ja seda lõhestada ning osadeks lõhkuda nagu puuhalu. Tihti võttis ta abiks oma raudse mõõgapideme. Selle torkas ta kõige mässulisemate vastaste ribide vahele ja kasutas seda hoovana või kangina, eraldades vajaduse korral mehe naisest, onu vennapojast, venna vennast. Ja kõike seda tegi ta nii loomulikult, nii meeldiva naeratusega, et oleks tarvis olnud pronksist ribisid, et mitte karjatada, kui mõõgapide oma tööd tegi, ja teemandist südameid, et mitte lasta end võluda naeratusest, mis lehvis musketäri huulil.

Sõbrale järgnedes hoolitses Raoul naiste eest, kes imetlesid ta ilu, ja hoidis vaos mehi, kes said tunda ta lihaste kõvadust, ning sellise manöövri abil lõhestasid nad pisut liiga paksu ja räpast rahvavoogu.

Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", I osa, tlk Henno Rajandi, 1959, lk 439

Sotsialism tuli muidugi võitma, sest kogu ajastu pitser - masinakultuur, tehnika - pidi viima selleni, et võim läheb enamuse, mitte kõige targemate kätte. Seni kui areng kutsub uut initsiatiivi üles näitama - ja siis saavad kõige targemad või ettevõtlikumad masside hulgast võimaluse üles ronida ja siis on jälle olemas ülemklass ja alamklass kui normaalne nähtus. Uus moraal - ta oli näinud ainult seda, et see võrsub - ajab rõõmsalt võsusid; nähtus on tõenäoliselt sama vana kui inimkond, nii nagu näeb seda tuulemurrus või lagedaks raiutud mäenõlval: see, mis võsusid ajab ja levib, on enamasti seal ka varem kasvanud, aga varjus. Aja jooksul kasvab mets uuesti peale - uus moraal. See tähendab, et seal on ju midagi, mis ütleb, et metsapiir alaneb - kiltmaa, mis on kariloomade tallata, levib allapoole. Sinna ei ole midagi parata - maa vaesub niiviisi, kui ei olda nõus ohvreid tooma ja kaua ootama, et tulemusi näha saada.
- Sigrid Undset, "Gymnadenia", tlk Elvi Lumet, 2003, lk 88-89

Jumalusele ei suudeta inimlikke nõrkusi andeks anda; pettumuses paisatakse jumalus troonilt alla mudaauku, jäetakse sinna mädanema, ei suudeta sealt teda enam välja tõsta, ei suudeta surmatunnini andeks anda. Pettumuses ollakse armutu ja ülekohtune, siis pole vihal äärt ega piiri; pettumuses pillutakse jumalus kividega surnuks või kistakse elavalt lõhki. Ja häda veel, kui pettub suur rahvahulk! Ei ole tigedamat looma maailmas, kui pettunud rahvahulk.

Kõige hädaohtlikum ja tänamatum on olla kellegi poolt jumaldatud. (lk 62)

Nii hõljus ja liikus varsti terve maa oktoobri tõukel. Suurem ja ägedam oli liikumine linnas. Maal oli tõusmine linna järelkajana madalam ja pehmem. Hulk on inertne niisama seismises kui liikumises. On ta kord juba liikvel, siis ei suuda ta ennast ise seisma panna, vaid selleks on vastusurvet vaja. Hulgal enesel puudub mõistus, puuduvad enesetaltsutamise, piiramise närvid ja ta võib omapead liikumises areneda lõpuliku hävimiseni. Hävitamise tuhinas kaotab ta objektiivsuse ja ülevaatlikkuse tunde, ette- ja tahanägemise arusaamise. Mass on samasel juhtumil instinktide mängukanniks saanud, on nagu eksinud kari laanes, kes kaotanud rõhtloodse tasakaalu ja tormab meelesegaduses just vastuoksa. (lk 66-67)
- Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010

Siin jaamas ei andnud ema mulle aega ümber vahtida. Jõudsin ainult näha, et siingi oli suur parv inimesi. Ma ei osanud Rummusaarel tõesti arvata, et üldse leidus nii palju inimesi, kui ma nüüd neid juba näinud olin. Nende rohkus hakkas mind juba häirima ja tüütama.
- Alma Teder, "Elu õpilane", 1. osa, 1995, lk 21

Ainult indiviidideks muutunud rahval on ajaloos moraalne ja ülesehitav funktsioon; massiks muutunult teeb see enamasti kahju ja kurja, ja veel sagedamini äratab põlgust. Ja seda just kommunistid tahavadki: võimalikult palju rahvast massiks muuta, et seda siis kergemini ja õigustatumalt põlata.

Paaniline hirm massi ees on üks kommunismi vedrusid - see lubab värvata tarku ja ausaid inimesi, kes on eelkõige otsimas kaitset massi eest. Nende hoolikalt varjatud paranoia põhjustab, et nad eelistavad NKVD-d, Gestapot või UB-d massile. Lühinägelik valik, sest totalitarismi organid on lihtsalt massi kuritegelikkuse ametlikud organisatsioonilised vormid. Ent vabatahtlik samastumine massiga võib olla vahel varjupaigaks totalitarismi fundamentaalse julmuse eest.

Leopold Tyrmand, "Päevaraamat 1954", 23. veebruar, tlk Hendrik Lindepuu, 2021, lk 238-239

Inimene ei karda midagi rohkem kui tundmatu puudutust. (lk 13)
Ainult mass võib lunastada inimese sellest puudutusehirmust. (lk 14)
Massi esimene ja ülim omadus on tung kasvada. Ta tahab endasse haarata igaühe, kes talle kättesaadav. Temaga võib liituda igaüks, kel iganes inimese kuju. Loomulik mass on avatud mass: tema kasvul pole üldse mingeid piire. (lk 15)
Tähtsaim massi sees toimuv protsess on vabanemine pingest. Enne seda massi tegelikult ei ole, alles pingest vabanemine loob massi. Ta on see silmapilk, mil kõik temasse kuuluvad vabanevad oma erinevustest ja tunnevad end võrdsena.
Kõige meelsamini hävitab mass maju ja esemeid. Kuna sageli on tegu haprate asjadega nagu aknaklaasid, peeglid, vaasid, pildid, lauanõud, siis kaldutakse arvama, et just esemete haprus on see, mis ahvatleb massi hävitustööle. On küll kindlasti õige, et hävitamise lärm, lauanõude purunemine, aknaklaaside klirin lisab olulisel määral sellest tuntavat rõõmu: need on uue olevuse jõulised eluavaldused, vastsündinu kisa. Lärmi armastatakse ka seetõttu, et seda on nii kerge esile kutsuda, kõik karjub üheskoos kaasa ja klirin on asjade aplaus. (lk 19)
Mass on alati nagu kindlus piiramisrõngas, kuid teda piiratakse kahelt poolt: tal on vaenlane müüride taga ja tal on vaenlane keldris. (lk 25)
Kollektiivseid ühtsusi, mis ei koosne inimestest ja mida ometi tajutakse massidena, nimetan ma massisümboleiks. Säärased ühtsused on vili, mets, vihm, tuul, liiv, meri ja tuli. Neil kõigil on olulised massi omadused. Ehkki nad ei koosne inimestest, meenutavad nad massi ja etendavad sümboolselt massi osa müüdis ja unenäos, kõnes ja laulus. (lk 96)
- Elias Canetti, "Massid ja võim", tlk Mati Sirkel, 2000

Sulgeda maailma tabamatu printsiip mingisse inimese kuju ja näo järgi vermitud Isiksusse tundub mulle pühaduseteotusena, kuid samas ja kõigest hoolimata tajun ma mingi jumala osadust selles ihus, mis homme suitsuks muutub. Kui ma ütleksin, et just see jumal käsib mind teile "ei" öelda? Aga ikkagi, kuna igasugune puhas teooria põhineb meelevaldsel alusel, miks siis mitte leppida olemasolevaga? Iga doktriin, mis haarab laiu hulki, maksab lõivu inimlikule totrusele: kui juhtuks, et Muhamedi või Kristuse asemele pandaks homme Sokrates, oleks asi samamoodi.
- Marguerite Yourcenar, "Opus nigrum", tlk Merike Riives, 1982, lk 233

On üldiselt teada, et streikide, kodusõja ja sõja ajal toimub kohe algushetkest peale kõikvõimalikke tragöödiaid, kas või sellepärast, et igas ühiskonnas ujuvad pinnale inimesed, kes tunnevad kõrilõikamisest mõnu. Aga asi on selles, et sündmuste toimumise ajal mõistavad seda kõik teised peale neis otseselt osalejate, kes kõrvalseisjatele tunduvad olevat kas purjus, hüpnotiseeritud või arust ära. Eks nad olegi arust ära. Nad on haaratud massihullusest, ning kuni see kestab, ei saa neilt oodata vähimatki individuaalset otsustusvõimet.
- Doris Lessing, "Vanglad, milles me vabatahtlikult elame", tlk Krista Kaer, LR nr 22/2018, lk 23

Kusagil on tundmatu tore maailm ja religioon on katse seda seletada. Õnnetuseks aga peab religioon selleks, et jõuda igaüheni, looma organisatsiooni ja andma teenistust tervele preestrite väele, ja mis kõige hullem: usku tuleb lihtsustada nõnda, et laiad rahvamassid selle omaks võtaksid ja seda mõistaksid.
Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus", tlk Riina Jesmin, 1999, lk 242

Tänavatel patriitsi palee ees tungles rahvas. Valitses hullumeelne karnevalimeeleolu. Vimes laskis kogenud pilgul üle kokkutulnud inimsegadiku käia. See oli tavaline kriisiaegse Ankh-Morporki rahvamass: pooled neist olid tulnud siia kurtma, veerand ülejäänud poolt silmas pidama, ja kõik teised olid kohal, et ülejäänuid röövida, neid lihtsalt tüüdata või viinerisaiu müüa.
- Terry Pratchett, "Vahid! Vahid!", tlk Allan Eichenbaum, 2002, lk 122

Kirjandus

Gustave Le Bon, "Hulkade psühholoogia". Tõlkinud K. Martinson, 1936, 1991
Elias Canetti, "Massid ja võim"; tõlkinud Mati Sirkel. Tallinn: Vagabund, 2000