Mavis Cheek

Mavis Cheek (sündinud 15. juunil 1948) on Briti kirjanik.

"Minu tädi intiimelu"

Mavis Cheek, "Minu tädi intiimelu", tlk Faina Laksberg, 2016, 2. trükk.

• Nagu paljudele teistele minu aja tüdrukutele, õpetati mullegi juba varajases lapsepõlves, kui tähtis on teada oma kohta. Ja minu koht pidi olema madalal. Peale selle - erinevalt nii mõnestki teisest tüdrukust - õpetati mulle, et ma ei tohi pista pead kaevikust välja, et ma ei tohi oodata elult liiga palju ja pean rõõmustama kõige üle, mida elu mulle pakub. (lk 9-10)
• Armastus on vajadus. Armastus tähendab kaotust - alates hetkest, mil sa armastama hakkad. Armastus. Kummaline ja võõrapärane kaubaartikkel maailmas, milles ma täiskasvanuks sain. (k 10)
• Vaesus ja raske tööga täidetud elu keelas neil kahel naisel rääkida armastusest, kui võidelda tuli ellujäämise eest. Pruugib vaid kasutada sõna "armastus" ja sa oled kadunud hing. (lk 11)
• Mäletan vaid seda, et ma ei küsinud kunagi, kus on minu isa. Lapsed õpivad hoidma kaugele paikadest, kuhu on maetud nende pereliikmete kehad. Ühtlasi annab see õppetunni hilisemaks eluks selles osas, uidas soovi korral kedagi haavata. Lõppude lõpuks saab vältida laipade otsa komistamist vaid juhul, kui on teada, kuhu need on peidetud. (lk 11)
• Teadsin, et on inimesi, kelle elus on midagi ilusat, ja on inimesi, kellel seda pole - ilus elu hõlmas hellitusi, oma tuba ja isasid. Küll aga aitas kõige selle puudumine hoiduda mul liigsest klammerdumisest. Kui ma ei riski, ei saa ma ka haiget. (lk 12)
• Kui Carol Francist esimest korda nägi, ütles ta: "Tere, Frankie!" Mispeale mees väga viisakalt, aga väga kindlameelselt vastas: "Francis." Ning nendevaheline antipaatia oli saanud alguse. (lk 15)
• Nendel aegadel oli ühe häbeliku tütarlapse jaoks kõige olulisem oskus jätta efektselt käitudes mulje, et tal pole aimugi, kui muljetavaldav ta käitumine on. (lk 18)
• Francis oli üdini hea, väärikas, pühendunud - kuid poleks eales suutnud lüüa kellegi nina lömmi ega üritanud taevatähti kätte saada. Ma ei usu, et ta unistas millestki enamast kui hubasest kodust, õdusast olemisest kamina ees ja edukast karjäärist. Lugupidamine oli talle oluliste väärtuste nimekirjas esimeste hulgas ja seda eeldas ta nii iseendalt kui ka kogu ülejäänud maailmalt, ning isegi siis, kui ta juhtus õigelt rajalt kõrvale kalduma, mida juhtus muidugi haruharva, kahetses ta oma tegu, kiirelt ja siiralt. (lk 19)
• Igatahes oli neil tormakatel demokraatlikel kuuekümnendatel tõeliseks plussiks pärineda töölisklassi hulgast. Meie aeg, noorus ja revolutsioon oli see jõud, mis murdis endale tee läbi kõikide tõkete. Kui ma oleksin võtnud juurde ühe naela iga kord, kui mõni Kõrgeaulise tiitli omanik püüdis kuuekümne teise ("She Loves You") ja seitsmekümnenda (see vana vastik Yoko) aasta vahelisel perioodil omandada Liverpooli aktsenti, oleksin ma praegu Hamptoni kohtuhoone suurune. Sotsiaaldemokraatia oli tulnud, et jääda. Me uskusime. Meil polnud aimugi, et see kestab vaid kümmekond aastat. (lk 20; autor pidas tegelikult silmas Hampton Courti lossi)
• Niisiis, noored naised, kui te jahite vanemaid mehi, ärge unustage, et väärikus on neile kallim kui elu. (lk 30)
• Bruce jätkas peale isa firmast lahkumist üksiküritajana ja selleks ta ka jäi, ning torulukksepa ameti muutis ta kunstiks. Kui ta oli meie majja keskkütte sisse pannud, demonstreerisime vasktorusid uhkusega kõigile oma sõpradele. Need olid kaunid. Lausa erakordsed. Vasest sümfoonia. Torudest meistriteose valmistanud Morris Louis. Reklaami see mees ei vajanud. Kui nägin Londoni metroo renoveerimistööde käigus nähtavale tulnud viktoriaanlike ehitusmeistrite kätetööd, ütlesin Bruce'ile, et see oli meenutanud mulle tema meistritöid. Puhas kunst kunsti enese pärast. Ta läks metrood vaatama. (lk 33)
• Kõikide inimeste elus on kolm tühikut. Üks neist on tühik, mis jääb avatuks sellepärast, et sa ei saa piisavalt armastust, millega seda täita. Teine tühik jääb avatuks seetõttu, et sa ei suuda leida valdkonda, milles saaksid end teostada. Ja kolmas tühik jääb avatuks sellepärast, et sul pole nii palju raha, et täita neist kahest tühikust üks või mõlemad. (lk 34)
• [Virginiast:] Tema jaoks tähendas armastus teise inimese kontrollimist. Kui sa mind armastad, siis teed sa seda, oled selline, ei käitu niimoodi... Tema perekond oli õppinud teda sellest hoolimata armastama. (lk 34)
• Selles on midagi eriti meelitavat, eriliselt rahustavat, kui keegi sinust hoolib ja sinu eest hoolitseb. Pole ime, et valimisõiguse kättevõitmine võttis naistel nii palju aega. (lk 35)
• Väiklus on inimese seisunditest kõige eemaletõukavam. (lk 40)
• Pealegi teab igaüks, kes on sellel alal töötanud, et just nimelt töötu abiraha on see, mida võib tänapäeval pidada meie riigi suurimaks kunsti ja kunstnike patrooniks, just nimelt see on meie aja Medici. Meil puuduks vähemalt pool kogu sellest kunstiloomingust, millega meid on õnnistatud, kui valitsus kunstnikke töötu abirahaga ei spondeeriks. (lk 45)
• [Matthew:] Ma ei tea, miks see nii on, aga India toidab hinge. Nemad oskavad elus tasakaalu leida - kogu see riik on üles ehituatud tasakaalule, kuum ja külm tähendavad seal soojust ja jahedust - lühidalt öeldes sellised nähtused... Sa võid viia oma mure Gandhi memoriaali juurde ja tunned end pühitsetuna. Hoopis erinevad väärtushinnangud. Kogu elu muutub, ausalt. (lk 52)
• Ja ma palusin jumalat, et ta poleks nii nürimeelne nagu enamik minu suguvõsa meestest - näiteks nagu Francis, kes kohtusaalis oli nutikas agu nugis, kodus aga absoluutselt siiras. Temaga suheldes polnud mõtet millelegi vihjata - eriti intiimsemates sfäärides. Kord koos puhkusel olles proovisin teha talle ettepaneku seltskonnast põgeneda ja pärastlõunal koos voodisse lipsata - mispeale ta teatas kõva häälega meie lõunasöögikaaslastele, et "Dilysel on plaanis peale lõunasööki üks väike uinak teha." Kui sa midagi Franciselt soovisid, tuli see talle otse välja öelda. (lk 53)
• Süütunne on kohutav asi. Francis küsis minult igati mõistlikke küsimusi, igati mõistlikul häälel. Kuulasin neid äärmiselt mõistlikke küsimusi, mis olid esitatud äärmiselt mõistliku häälega, justkui kuuluks Francis ühtaegu Stasisse ja Gestaposse. (lk 55)
• Nooruses oli tädi Lizat lausa kerglaseks peetud. Mida iganes selle all siis ka mõeldi. Meie tänaval, seal, kus mina üles kasvasin, peeti kerglaseks nii seda, kui sa piimamehele tassi teed pakkusid, kui ka seda, et sa John Profumoga voodisse läksid. Järelikult oli kergemeelsuse skaala üsna lai, tähendades võib-olla isegi lõbumajas töötamist. (lk 56)
• Mu vanaema kasvatas kõik kümme last üles üksi, sest mu vanaisa oli tatsanud nurga taga asuvasse majja, et seal koos ühe teise naisega uut elu alustada. Ehk oli uus naine parema ettevalmistusega, näiteks väitis vahel, et armastab teda. Niipalju kui mina mäletan, tegi vanaema Smart juttu vanaisa Smartist ühelainsal korral, rääkides lugu sellest, kuidas vanaisa oli end kord kolmepennist õlut täis kaaninud ja siis koju tulnud, mispeale vanaema oli talle suitsuheeringate kausiga vastu pead virutanud. Seda kuuldes olin arvanud, et seepeale kaaluks nii mõnigi kodunt ärakolimist. (lk 58)