Yrsa Sigurðardóttir

Vilborg Yrsa Sigurðardóttir (sündinud 24. augustil 1963 Reykjavíkis) on Islandi kirjanik.

Yrsa Sigurðardóttir, 2015.

"Nukk"

Tsitaadid väljaandest: Yrsa Sigurðardóttir, "Nukk", tõlkinud Peeter Villmann, 2022.

• Dísagi oli kunagi muretu olnud. Aga aeg, mil ta oli võimeline niiviisi nooruslikult uljaks muutuma, oli jäänud kaugesse minevikku. Ta suutis selle asemel et nautida käesolevat hetke - soolast maitset huultel ja juukseid sasivat tuult mõelda üksnes mere jäisele pigistusele. (lk 9)
• Dísa tütar pidas väga hoolikalt silmas seda, et kõik saaks ikka õigesti tehtud. Tema olemuse põhitunnusteks olid juba päris noorest east saadik olnud leebe meel ja lahke süda. Ta oli nii armas laps - kuid ometigi oli Dísa mures selle pärast, mis temast saab. Muretsemine oligi Dísa eriala. Ta oli arvamusel, et Rósale omaseid iseloomujooni peab hoolimatu maailm üksnes harva väärtuslikuks. Tal puudusid vaprus, tarmukus ja jultumus ehk nimelt need omadused, mida läheb tänapäeval vaja selleks, et kuhugi välja jõuda. Dísa kartis, et elu järab tema tütre peeneks ja sülitab moonutatud riismed välja. (lk 11)
• Raamatud on muidugi head ja isegi vajalikud, kuid elu leidub mujalgi kui ainuüksi nende kaante vahel. Lapsed peavad asju ka omaenda nahal läbi elama - või nii Dísa vähemalt uskus. Ta ei tahtnud, et tema tütar muutuks lõpuks samasuguseks nagu tema ise ehk langeks igavesti igasuguste hirmude küüsi säherduste asjade pärast, mille peale teised inimesed lihtsalt õlgu kehitavad. (lk 12)
• Nukk oli ilmselt pikka aega meres olnud. Ta oli kaetud tõruvähkide, valgete ussikeste ja muude nimetute elusolenditega. Tema kaela ümbritses habras kett, kuid seda, mis keti otsas ripub, ei olnud võimalik näha karpide ja muude olevuste pärast, kes olid nuku rindkerele kobarasse kogunenud nagu mingisugune rinnaturvis. Ühe silma koha peal oli tühi auk, teine vahtis neile klaasisena vastu lau alt, mis nägi välja nii, nagu vajuks see nuku kallutamisel kinni. Ripsmed olid enamjaolt kadunud. Nukk oli jäänud osaliselt ilma ka juustest ja nende asemel võis pealael näha sirgeid auguridu. Säilinud juuste sasipundar oli tõmmu. Nendes polnud midagi kena ega armsat. (lk 14-15)
• Rósa ei olnud ainus laps, kes oli arvamusel, et tema nukud on elus. Ka Disal endal oli veel praegugi vanemate maja keldris mitu kastitäit mängukarusid ja nukke, keda tal polnud südant ära visata. (lk 16)
• Elutoast kostis sülearvuti käivitumise tuttav heli. Tema süda vajus saapasäärde, kuni talle meenus, et arvutil on kombeks ennast pärast värskenduste automaatset paigaldamist taaskäivitada. Selles see asi ilmselt oligi. Milline murdvaras istuks lõppude lõpuks keset röövretke maha, et veebis surfata? (lk 18)
• Too koletislik nukk jälgis teda vannist. Disa pööras silmad ära ja keskendus pissimisele, kuid nukk tõmbas tema pilku taas vastupandamatu jõuga enda poole. Ta vaatas lummatuna ainiti seda plastsilma, mis näis tema liigutusi jälgivat, kui ta tualettpaberit haarama küünitas. Muidugi oli tegemist optilise illusiooniga nagu nende portreedegi puhul, mille silmad näivad sind seiravat. Selles polnud midagi, mida tasuks karta. (lk 18-19)
• Päeval oli see vaikus, milles ainult linnulaul talle ja tema poisile meelde tuletas, et nad ei ole siin võõral maal ihuüksi, meeldiv tundunud. Nüüd aga mõjus see rusuvalt. Linnud olid laulmise lõpetanud ja kahtlemata magasid kusagil rohupuhmaste keskel või telgi kõrval põlvekõrguses sookasevõsas. Kui ta oli koos Lennyga linnast välja jõudnud, hakkas talle tunduma, et siin on loodusele lõigatud siilipea - miski ei kasvanud maapinnast kõrgemale kui ligikaudu põlveni. See nõudis veidi harjumist, ent ei kulunud kuigi palju aega, kui ta oskas juba niisuguse maastiku väärtust hinnata. Igas suunas võis näha miilide kaugusele ning peagi avastas ta, et ei tunnegi puudest vähimatki puudust. Ta oli metsi alati veidi kartnud, sest kasvas üles koos kõikide nende muinasjuttudega lastest, kes lõputu hulga ühesuguste puude vahel õigelt teelt eksivad ja keda mõnel juhul ei nähtagi enam iial. Pealegi tegi turistidele mõeldud veebisait, mida ta enne seda retke oli lugenud, lausa süvitsi selgeks, et eksida on võimalik ka metsatul maal. Ja võib juhtuda, et sind ei nähtagi enam kunagi - nagu nendes lapsepõlvelugudes. (lk 23)
• Abby sundis ennast meenutama Hispaania talumatut lõõska, halastamatu päikesepaiste all kooruva nahaga tulipunaseid õlgu ja higi, mida voolas neilt ojadena pärast iga pingutust, mis nõudis rohkem jõudu kui käe sirutamine veepudeli järele. Kui aus olla, talus Lenny seda kuumust temast paremini, kuna Lenny nahk ei olnud nii hele ja tal oli neid vaevusi kergem eirata. Tema söandas koguni päikesevarju alt välja tungida. Nende odavhotellil oli nii vähe terveid lamamistoole ja päikesevarje, et kui nad tahtsid mõlemat saada, olid nad sunnitud tõusma esimeste koidukiirtega. Abby kidus basseini kõrval varjus ja püüdis mitte meelemärkust kaotada, Lenny aga ajas sellal veidi juttu teiste külalistega või tõi talle süüa ja juua. Ta ei suutnud ennast enne õhtut tollikestki paigalt nihutada. Isegi siis oli palavus veel väljakannatamatu, kuid ta oli vähemalt päästetud julma päikesepaiste eest. (lk 24)
• Näiteks olid nad enne otsuse langetamist veebist lugenud, et muistsete seaduste kohaselt tohib Islandil peaaegu kõikjal laagrisse jääda. Tuli välja, et see vastas tõele üksnes osaliselt. Kuna tegelikkuses naersid vihased maaomanikud säherdused vanad seadused välja, said nad aru, et internet tõlgendas neid üsna vabalt. Tollel esimesel õhtul kulutasid nad mitu tundi telgi püstitamiseks sobiva koha leidmisele. Viimaks valisid nad välja mingisuguse samblase nõmme linna läheduses, ent järgmisel hommikul kupatati nad sealt juba koidu hakul minema. (lk 26)
• Sõit avamerele polnud kaugeltki nii halb olnud - kuni laev laineid lõikas, sai ta endaga hakkama, ent nüüd, mil laev seisma jäi, läksid kõik asjad tema sees liikvele. See oli õnnetu meeldetuletus tema noorpõlve ühekordsest tööotsast tekipoisina. Tollane reis oli samuti hästi alanud, kuid lõppes see sandisti ja tulemus oli niisugune, et alusele tagasi teda enam ei kutsutud. Mitte et ta oleks sellise pakkumise miljonigi aasta jooksul vastu võtnud. Elus peaks olema ka midagi muud peale üle reelingu ripnemise ja meeleheitliku klammerdumise lootuse külge, et ta ei jää järgmise oksehoo ajal lisaks hommikusöögile ilma ka sisikonnast. Taas kuivale maale astunud, tõotas ta endale, et ei tõsta enam iial jalga ühelegi laevale. (lk 37)
• Huldar vaatas ringi. Ta oli võtnud sisse koha reelingu ääres ja keskendus kõigest väest mere ja taeva vahelt paistvale kitsale tumedale maismaaribale. Teised meeskonnaliikmed olid talle tema üürikese äpardunud tekipoisikarjääri ajal rääkinud, et pilgu koondamine ühele kohale aitab merehaiguse vastu võidelda. Aga see võte polnud toiminud siis ega olnud aeg seda ka nüüd põrmugi tõhusamaks muutnud. Ta tundis ennast praegu sama halvasti kui ennist, mil ta lahkus teises poordis reelingu ääres seisnud seltskonnast ettekäändega, et tahab suitsetada. Miski ei võinud olla temast kaugemal kui mõte suitsetamist, ent see kõlas siiski paremini kui "Andke andeks, ma käin korraks oksendamas." (lk 38)
• Kui Erla oleks olnud mees, oleks Huldar saanud tööst ära öelda, ilma et ülemus oleks lugenud sellest välja midagi muud peale lihtsa tõsiasja, et ta ei taha sinna minna. Vähemalt mina olen niivõrd otsekohene inimene, arutles Huldar, kelle viis õde ei võtnud iial midagi puhta tõena ja olid suutelised tõlgendama kõige süütumaid märkusi võimalikest kõige halvemal viisil. (lk 39)
• Erla oli andnud talle enne autosse istumist prinditud artikli ühe lagunemisprotsessi jälgimiseks merepõhja asetatud seakorjuste saatust käsitleva välismaise katse üksikasjalike tulemustega. Uurijate väitel meenutavad sead inimesi, sest nad on suured ja karvadeta ning nende seedekulglas elutsevad samasugused bakterid. Seetõttu arvati, et seakorjuste lagunemise kiirus sarnaneb täiskasvanud inimeste surnukehade omaga. Kõnealusel juhul sai kahest seast pelk luustik ühe kuu jooksul, kolmandal kulus selleks aga märgatavalt rohkem aega. Huldaril läks juba ainuüksi selle lugemisest süda niivõrd pahaks, et ta ci suutnudki täpselt aru saada, mis see oli, mis tulemuste niisuguse lahknevuse põhjustas. Ta taipas üksnes, et see oli seotud vee erineva hapnikusisaldusega korjuste paiknemise kohas. Tal polnud aimugi, kui palju hapnikku on vees Islandi lähikonnas, ega tegelikult ka muudest teguritest, mis selle uurimuse kohaselt võivad sääraseid erinevusi põhjustada. (lk 41-42)
• Huldar osutas jooksukingale. "See ei ole Nike. See on Adidas."

Eria laskus jalamaid tema kõrvale kükakile ja uuris jalatsit. "Oh sa pask, see on küll imelik. Kas inimene võis olla niisuguses seisundis, et hüppas vette erinevast paarist kingadega? Ma oletan, et kui sul on kavas kõigega lõpp teha, siis ei mõtle sa esmajoones sellele, mis sul jalas on."

Huldar polnud temaga päri. Ta oli käinud aastate jooksul õige mitmes kohas, kus oli leidnud aset enesetapp, ja mõni lahkunu oli ennast selleks puhuks lausa pidulikult riidesse pannud. Ta ei mäletanud siiski, et oleks kordagi näinud kedagi, kellel oleks olnud jalas eri paarist kingad. (lk 45-46)

• Eksida ei meeldinud Erlale mitte üks põrm ja ta jätkas Huldarile vastuvaidlemist. "Kui inimene on omadega täiesti läbi, võib ta vabalt panna jalga erinevas suuruses kingad."

"Võib-olla." Huldar tõusis püsti ja manas otsaesist krimpsutades endale vaimusilma ette pildi tollest teisest jalast. Seejärel võttis ta taskust telefoni ja otsis veebist üles luustiku skeemi. Ta ulatas telefoni Erlale. "Nagu sa näed, jääb jämedam sääreluu sissepoole ja peenem väljapoole. Kui see oli keegi, kes kandis erinevast paarist kingi, peaksid need luud olema nagu peegelpildis. Aga nad ei ole. Erla, need mõlemad on paremad jalad."

Selle põhjuseks ei saanud enam kuidagi pidada asjaolu, et keegi oli omadega täiesti läbi. (lk 46)

• Kes tahes inimene oleks võinud arvata, et meri tundis rõõmu võimaluse üle nendega veel veidi mängida. Laev hakkas otsekohe õõtsuma nii külg- kui ka pikisuunas rohkem kui varem ja Huldar suundus arukalt taas vastasparda reelingu juurde. (lk 47)
• Ta oli jäänud hommikul tule alla, kui püüdis toita pudruga oma väikest vennatütart Sagat, kes elas praegu Freyja juures, sest lapse ema oli koos oma uue noormehega Bali saarel päevitamas ja isa, Freyja vend Baldur, juhtis turismigruppi kümnepäevasel ringreisil mööda Islandit. Baldur oli alles hiljaaegu vabanenud Vemdis asuvast vangide rehabilitatsioonikeskusest ja Freyjal polnud erilist tahtmist mõelda sellele, milline turismijuht temast võis saada. Nii palju kui Freyja teadis, polnud Baldur Islandi geograafia ega ajalooga kuigi hästi kursis, samuti polnud tal avaldunud innukat huvi ratsutamise ja jalgsimatkaniise sarnaste vabaõhuharrastuste vastu. Aga ta nägi oma traditsioonilises kampsunis lopapeysa's hea välja ja jättis turistidele kahtlemata veenva mulje. Vähemalt ei tähendanud selle ameti pidamine Freyja teada seadusega pahuksis olemist, ehkki kui tegemist oli Balduriga, ei võinud midagi võtta enesestmõistetavana. (lk 48-49)
• Freyja vennatütar ei olnud selline nagu teised lapsed, kuid see ei tähendanud veel, et temaga oleks olnud raskem tegelda - temaga tuli lihtsalt tegelda teistmoodi. (lk 49)
• Freyja oli täna hommikul Sagale putru keetnud. Kuna puder oli lapsele tõenäoliselt sama ahvatlev kui kausitäis ussikesi, võttis Freyja abiks pudru peale pandud moosi. Saga kraapis moosi kuidagiviisi pudru pealt maha ja sõi ära ning hakkas siis putru tarmukalt mööda tuba laiali pilduma. Üks pudrularakas oli ilmselt maandunud Freyja pluusil, ilma et ta oleks seda tähelegi pannud, kuid tema vabanduseks tohib öelda, et tal olid käed sel ajal kahjude minimeerimisega tööd täis. (lk 49)
• Kuivati katkestas taas töö. Freyja toppis pluusisaba pükstesse ja tuletas endale meelde, et sugugi kõik asjad ei pea olema täiuslikud. Ei pea sugugi, ja mitte alati. See oli üks osa tal parajasti käsil olevast oma elu korrastamise kampaaniast, mis hõlmas kolmekümne päeva pikkust seksikeeldu ning kolme põhireegli järgimist - esiteks, naudi seda, mida on igal päeval sulle pakkuda, teiseks, ära püstita liiga suuri eesmärke, ja kolmandaks, pea kaaslase otsimisel vahet. Viimast reeglit oli kõige raskem täita ja ta tuletas endale pidevalt meelde, et kuigi ta ei ole armusuhetes, ei ole ta siiski ka üksi. Tal on ju vend Baldur ja on väike Saga. Ja koer Molly, kelle eest ta vajaduse korral venna ära olles hoolitses. (lk 50)
• Ta võbistas ennast mõtte juures sellele "lemmikloomale", mis kuulus korteri käesoleval hetkel täpsemini määratlemata kuritegude eest vanglakaristust kandvale omanikule. Freyjal oli korterisse kolimisest saadik olnud raskusi magama jäämisega, sest ta teadis, et koos temaga viibib seal ka püüton, ehkki too oli kindlalt luku taga. Ta kujutas igal õhtul silmi sulgedes endale ette mööda põrandat magamistoa poole siuglevat madu. Kõige hullemad ööd olid need, mil tema juures oli hoiul Saga. Siia elama tulles oli Freyja ladunud välja pataka raha vennatütrele mõeldud väikese nägusa lapsevoodi ostmiseks, aga Saga polnud senimaani saatnud selles kordagi mööda tervet ööd, sest Freyja tõi magava lapse ikka ja alati lõpuks sealt ära ja pani enda juurde voodisse. Ta suutis pingest vabaneda ainult siis, kui tüdrukuke oli tema kaisus ja ta võis endale öelda, et kui püüton peaks mingisuguse õnnetu ime läbi puurist põgenema, saab ta vennatütre päästa.

See polnud siiski mitte mingil juhul kindel. Oli igati võimalik, et püüton on temast tugevam. (lk 50-51)

• Liftiga üles sõites uuris Freyja pluusi peeglist. See oli ikka veel niiske. Oli ilmselge, et kui tema juurde lifti ei teki ootamatult mõnda tuulemasinaga poplauljat, torkab plekk kohtumisel räigelt silma. (lk 51)
• Yngvi ei vastanud tema naeratusele, ent see ei pannud Freyjat muretsema. See vähene, mida ta oli mehest näinud, andis mõista, et särav päikesekiir too just ei ole. Freyja oli isegi linna lastekaitseosakonna iga-aastastel lärmakatel pidudel märganud, et Yngvi istub omaette ja väänutab ilmselt mõttes käsi selle pärast, milliseks maailm küll muutunud on. (lk 51)
• Freyja võttis jaki seljast ja riputas tooli seljatoele, korrates endamisi mantrat, et sugugi mitte kõik ei pea olema täiuslik. Plekk tõmbas Yngvi pilgu küll viivitamatult endale, ent olles aru saanud, et ta on seda vahtima jäänud, lõi ta silmad kähku maha. Freyja üksnes muheles ja lubas endale üürikest kahjurõõmu, kujutades ette, kuidas Yngvi pärastpoole meeste tualettruumi läheb ja märkab seda tindiplekid omaenda särgil. Freyja soovis, et ta saaks olla sellel hetkel kärbes tualetiseinal. (lk 53)