Berit Renser

Berit Renser (sündinud 20. septembril 1985) on Eesti sotsiaalmeedia- ja usundiuurija ning reisikirjanik.

Artiklid

• Sotsiaalmeedianõiad olid tegevad juba ammu enne koroonakriisi ja tavalised nõiad ammu enne sotsiaalmeediat. Koroonakriisist on räägitud kui üldise digitaliseerimise kiirendajast – ka nõiad seovad aina aktiivsemalt pärimuskultuure ja uusi uskumusi meediatehnoloogiaga ning vormivad sel kombel uut arusaama paganlusest. Samas ei ole meedia neutraalne vahendaja, vaid paratamatult kujundab seda sõnumit või nähtust, mida selle kaudu edastatakse. Nii sünnibki uuspaganlus Facebooki seintel ja vestlusakendes.
• Uuspaganlus ongi oma olemuselt eklektiline kompott, mis põimib uue vanaga, lähedase kaugega, usu teadusega – libahundi inglikaartide ja kompuutertomograafia loitsuga. Ehkki tehnoloogia arengut on korduvalt seostatud usu mõju vähenemisega ühiskonnas, näib see olevat nõiaelule hoopis uue hingamise andnud. Nii mõnigi moodne nõid leiab, et ilma sotsiaalmeedia abita ta sellist hobi või ametit polekski endale valinud.
• Sotsiaalmeedia vahendusel tegutsev nõid on distantsilt kättesaadav ka siis, kui ta elab parasjagu Soomes, ja isegi nendele, kellel varem jäi käik nõia juurde transpordi, raha või julguse puudumise tõttu tegemata. Samuti saab sotsiaalmeedias kehastada mis tahes rolle. Nii võib moodne nõid olla päeval riigitöötaja või turvamees ning alles õhtul koju jõudes Facebook Live'is pendlit keerutama asuda. Ka privaatsus on oluline argument. Mõni nõid mäletab lapsepõlvest, kuidas kaardimoorist vanaema väikeses korteris pidevalt rahvast vooris, nii et kunagi rahu ei saanud, mõni teine toob näitena autode rivi Kaika Laine ukse taga, mis ei kadunud isegi öötundideks.
• Nõia uus vastuvõturuum on Facebook Messengeris. Vestlusakna kaudu ei pea nõid enam külalistega ükshaaval kohtuma, vaid saab suhelda mitme kliendiga korraga, vastates neile täpselt siis, kui endal selleks aega jagub. Seejuures ei näe nõid mingit sisulist vahet, kas kohtumine toimub otse või tehnoloogia vahendusel. Ka telefoni teel saab väelooma välja kutsuda või vett energiaga laadida, samuti saab vestlus­aknasse trükkida ouija-laualt saadud sõnumeid kadunud hingedelt.

Sellegipoolest tunnevad nõiad, et sotsiaalmeedia ajastul on tõelist nõiatööd vähem, kui tahaks, sest tihti peavad nad võtma psühholoogi või ärakuulaja rolli. Privaatvestluses jõutakse nõia jutule tihti alles siis, kui kõik teised lahendused on osutunud sobimatuks või ei osatagi kusagilt mujalt abi otsida. Milline riiklik institutsioon su murekoormast vabastab, kui mees joob, laps on haiglas, töölt lastakse lahti ja pidev stress on rikkunud tervise? Või nagu ütleb üks nõidadest – tema kirjakasti jõuab kontaktisoov enamasti siis, kui "kõik on juba täiesti pekkis".

• Segastel aegadel otsitaksegi nõidade juurest tihemini abi, seda nii isiklikus elus kui laiemalt ühiskondlikul tasandil. Nõukogude ajal pöörduti selgeltnägijate poole kadunud inimeste leidmise sooviga, mis oli otsene küüditamise järelmõju, kirjutas folklorist Mare Kõiva.
• Samas on ka nõiagruppides juba pikemat aega läbivateks mõisteteks "hirm" ja "ärevus". Nõiad arvavad, et üks probleemide läte on sotsiaalmeedia ise, sest infomüras ei tea inimene, mida või keda enam uskuda. Nõidade jutule jõuab aina rohkem neid, kes ise endale kummitusi, needusi ja haigusi diagnoosivad. Nii peavadki nõiad inimesi hoopis rahustama: su töökaotuse taga ei ole kaetamine ja öösel seisma jäänud kell ei ennusta su peatset surma.
• Osa sotsiaalmeedia nõidu näevad end hoopis korrahoidjate ja uute väravavalvuritena, kes Facebooki funktsioone kasutades paganluse lubatud vorme kirjeldavad, reegleid loovad ja lubatust üleastujaid grupist välja heidavad. Minema on aetud nii neid, kes lubavad hapras olekus inimesele alastifotode pealt ennustada, kui ka neid, kes nõiarohu nime all püüavad MMSi müüa. Sellised oportunistid ei ole hukka mõistetud ainult ajakirjanduse veergudel, vaid ka nõidade endi seas. Üsnagi vastupidi oodatule võib juhtuda, et sotsiaalmeedia nõid saadab abiotsija arsti jutule, kuid annab teele kaasa mõne toetava loitsu.
• Suurima eestikeelse Facebooki nõiagrupi populaarsus annab mõista, et pidevalt muutuv pärimuskultuur on digitaalse eluga hästi kohanenud ja esitleb end nüüd hoopiski atraktiivses ja kättesaadavas vormis. Just karantiiniajal, kui inimesed sulgusid teadmatuses kodudesse, avanesid sotsiaalmeedia nõidade postkastid, pakkudes seal tuge, lootust ja lohutust.
  • Berit Renser, "Sotsiaalmeedia nõidade vastuvõtu­ruum asub Facebook Messengeris", Eesti Ekspress, 09.09.2020

"Minu Indoneesia"

Berit Renser, "Minu Indoneesia", 2017.

• Pärast lõputuid rüselusi emamaa Hollandiga, aga ka Jaapani okupatsiooniga, saavutati lõpuks, 1945. aastal, iseseisvus. Arhipelaagi elanikud olid nüüd korraga küsimuse ees: kes me oleme ja mis meid seob?

Nendele küsimustele pidi vastused andma Indoneesia esimene president, karismaatiline Sukarno, keda kutsuti hellitavalt Indoneesia isaks. Sukarno alustas riigi põhjaliku brändimisega, esmajoones selle asukaile endile.

Ühtsel riigi oli vaja ühte riigikeelt - saagu selleks indoneesia keel. Ühtsel riigil oli vaja ideoloogiat - saagu selleks Pancasila. Ühtsel riigil oli vaja hümni - saagu selleks "Suur Indoneesia". Rahvuslikku ühtsustunnet ja patriotismi pidid nüüd kasvatama lõputud pisitegevused. Üks õige indoneeslane käis paraadidel puna-valges marssimas; heiskas hommikuti koolihoovis lippu ja võimles selle all lugupidavalt; üks õige indoneeslane tegi oma riigi heaks ühiskondlikult tasuta tööd ja ehitas üles terve 1962. aasta Aasia mängude staadioni. (lk 10)

• Panna Indoneesia raamidesse, mida võimaldavad ühtsed raamatukaaned, on vaat et võimatu projekt. Sellest metsikust variatiivsusest, 261 miljonist inimesest ja 17 000 saarest ühiste joonte väljavõlumine oli ülesanne, millega maadlesid poliitikud aastakümneid. Kuidas nüüd mina, Indoneesias kokku umbes kolme aasta jagu elanud välismaalane, võin vastutada Indoneesia defineerimise eest? Ju vist peangi tegema midagi sellist, mida tõenäoliselt tegi Sukarno omal ajal maakaarti vaadates: koguma kokku tuhanded haakumatud osad, mahutama need ühe raami sisse ja kirjutama sellele peale "Minu Indoneesia". (lk 11)
• Pikad reisid algavad enamasti segadusega. (lk 14)
• Siin on palvetamine nii tähtis elu osa, et väikeseid tubasid võib palvuse läbiviimiseks leida igal nurgal. Need pisikesed tühjad ruumid vaibaga põrandal on nii koolimajades, büroohoonetes, ostukeskustes kui ka isegi maanteeäärsetes bensiinijaamades. Ühtegi Indoneesia püha meest ei paista see solvavat, kuid mulle tundus kummaline, et sildid musholla ja WC alati samasse kohta juhatavad. Ju on see siis nurk, kus toimuvad loomulikud eluks vajalikud tegevused. (lk 18)
• Hiinlased pole enamasti moslemid ja seetõttu kehtivad neile teised reeglid. Üldse on hiina kogukond jaavalaste silmis kahtlane kamp lõtvade elukommetega tüssavaid kaupmehi. Hiinlased küpsetavad koeralihatoite ja hiina "maffia" käib selleks kristlaste tagant koeri varastamas. Kui midagi siin linnas veidrat toimub, siis on selle taga kindlasti hiinlased. (lk 19)
• "Aga preili KTP, see ju ometi ütleb, mis usku preili on?"

KTP on siinne ID-kaardi ekvivalent. Ka preili KTP ei öelnud usu kohta sõnagi ja proua Tika ei suutnud oma kasvavat hämmingut tagasi hoida. Tema enda KTP, mille ta kiiruga rahakotist välja tõmbas, nimetas päris selgelt, et tegemist oli 40aastase moslemi usku koduperenaisega, kes oli 1,56 sentimeetrit pikk.

Jõudsime mõlemad järeldusele, et ühe uskmatu elu on Indoneesias keeruline. Usk on Indoneesias nii a ja o, et ilma usuta jääb toitumisahel katki, enne kui esimese ampsu haugata jõuad. Kui pole usku, ei saa KTPd. Kui pole KTPd, ei saa autot ega mootorratast, tööd ega arstiabi. Usu mitteomamine on siin nii sotsiaalne kui ka majanduslik enesetapp.

"Palju lihtsam oleks ju uskuda," leidis proua Tika.

"Palju lihtsam oleks mitte kõike usuga siduda," leidsin mina. (lk 21)

• "Äkki Berit ei lähe veel kooli?"

Mida ta nüüd sellega mõtleb? Äkki ikka lähen?

"Võib-olla käib Berit enne kodust läbi?"

• Berit just tuli kodust! Berit oli juba pikemat aega tahtnud jõuda ühte jahutatud klassiruumi. Unistus, mis sätendas vaimusilmas lootustandvalt nagu taevavärav usklikule.

"Kas need on Euroopas ka moekad sandaalid?" küsis seejärel Lola mu varvaste poole vaadates.

Need olid tõesti väga ilusad sandaalid, kaamelinahast ja toodud mulle kaugelt Maroko kõrbepiirilt, aga mitte seda ei tahtnud Lola mulle öelda. Lola andis vihjamisi mõista, et sandaalidega ei olnud ma kooli oodatud.

Milline ebaõiglus! Paljudel Indoneesia kaugemate saarte lastel oleks olnud hea meel, kui nende läheduses oleks üldse olnud mõni kool, kus nad võinuks töötamise asemel õppida. Ja seada piire kooliskäimisele, sest kellelgi olid parasjagu valed jalanõud jalas!? Kui see oleks minu teha, ütleks ma, et tule kasvõi kilekott seljas, peaasi, et kohale jõuad. Lola raputas pead. Paljad varbad võisid solvata suurt guru. (lk 62)

• Mõtlesin - milleks mulle see? Olin tulnud aastaks õppima midagi sellist, millel ei näinud tulevikus ainsamatki rakendust. Indoneesia ei ole Hiina, mille globaalse ülemvõimu ootuses võiks keele õppimist praktiliselt põhjendada. Ei ole ka Jaapan ega Lõuna-Korea, mille suurlinnades võiks eurooplane end üsna koduselt tunda. Meil ei ole Indoneesia saatkonda, me ei söö Indoneesia toite, me ei leia raamatukogust peaaegu ühtki Indoneesiat käsitlevat raamatut, me tõenäoliselt isegi ei kanna seljas eriti midagi, millel oleks kirjas "Made in Indonesia", või kui siiski, läheb see ilmselt juba esimeses pesus katki.(lk 65)
• Besok, saya, jalan-jalan, veerisime klassiruumis üheskoos sõnu. Minu suureks üllatuseks olime möödaminnes moodustanud täiesti legitiimse lause: homme ma lähen jalutama. Kui see oli tõepoolest nii lihtne, siis võisin ma seda keelt sama hästi ju ka õppida. Mina, õppima, indoneesia keel - näe, jälle üks korrektne lause! (lk 66)
• Kuid Marie tassis orkestrit muudkui Jaava ja Pariisi vahet ja oli juba vaat et kultuuriatašee. Siiamaani meenutas ta korda, kui enne Pariisi reisi kogunes terve orkester, et arutleda tähtsate küsimuste üle. Neist kõige tähtsam oli teadagi see, kes võtab Pariisi kaasa orkestri riisivaru. Marie sai jälle muie suul seletada, et meil seal Euroopas on saia kõrval ka riisi, isegi risotosid ja paellasid oskame teha. Suure skepsisega loobusid auväärsed gamelanigurud 50kilosest riisikotist pagasis. (lk 68)
• Jaaval, nagu ka paljudes muudes Aasia kultuurides, lihtsalt ei tohi vaielda kellegagi, kes on sinust vähegi vanem või auväärsem. Ühest pardaajakirjast leidsin isegi artikli, kus kirjeldati lennuõnnetust, mis oli juhtunud, kuna noorem kaaspiloot ei olnud peapiloodi veale julgenud osutada. Kuid nüüd saavad lennukompanii piloodid spetsiaalse treeningu, kus õpetatakse katastroofi vältimiseks oma arvamust avaldama. Kujutage ette, et kultuuri poolt allasurutud instinktide hädaolukorras elavdamiseks oli eraldi kursust vaja! (lk 69)