Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2020/juuli

... - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember
  • Ah, raske on leida seda jumalajälge keset meie elu, keset seda nii väga rahulolevat, väga kodanlikku, väga vaimuvaest aega, nähes seda arhitektuuri, seda askeldamist, seda poliitikat, neid inimesi!
  • Isegi ilma filosoofilist refleksiooni appi võtmata teab iga inimene, kes on veetnud teatud aja suletud ruumis koos erutatud nahkhiirega, mida tähendab kohtumine fundamentaalselt võõra eluvormiga.
    • Thomas Nagel, "Mis tunne on olla nahkhiir?" (tlk Tiiu Hallap)
  • Jänes teeb öösi rohkem jälgi kui lammas kogu suvel.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Tartu 1929
  • Minu kindlustunne teaduse suhtes rajaneb minu põhimisel usul, et nii nagu teaduses, niisamuti ka budismis püüeldakse tegelikkuse loomuse mõistmise poole kriitilise uurimistöö kaudu. Kui teaduslik analüüs peaks kindlalt näitama, et mingid väited budismis on väärad, siis me peame teaduse leiud omaks võtma ja neist väidetest loobuma.

Näe, kihutab kalessis
seal tüse mõisasaks.
Ta kuuel kuldsed tressid,
tas tähtis iga vaks.

Ta jõllis pilke saadab,
kui kõiki karistaks, —
kuid hiljuti veel laadal
ta lambaid paristas.

    • Janka Kupala, "No kuis siis mitte naerda...", tõlkinud Helvi Jürisson ja Muia Veetamm

Rein hüüdis: "Majesteet! Te olete liig hea!
Mis õrnust reedavad need sisepiinad!
Ah lambad?! Tobe tõug on nagunii nad,
me nende murdmist patuks küll ei pea.
Kuis sellest muret tunda võite?!
See oli neile au, et te nad ära sõite!"

  • Otsustusvabaduse võib saavutada alles siis, kui õpime indiviidi hindama tema enese võimete ja iseloomu järgi. Kui me siis peaksime inimkonnast parimad välja valima, avastaksime, et kõik rassid ja rahvused on esindatud. Siis me peaksime kalliks ja kultiveeriksime vormide mitmekesisust, mille inimlik mõtlemine ja tegevus on võtnud, ning jälestaksime - kui lõplikku stagnatsiooni viivaid - kõiki katseid pressida peale üht mõtlemismustrit kogu rahvale või koguni tervele maailmale.
    • Franz Boas, "Primitiivne teadvus". Tõlkinud Margit Rennebaum.
  • Aga eriti sestsaadik, kui kehalised harjutused nii moodi on läinud, kipub jõudeelu sportlikku kuju võtma ka sportimisest vabal ajal, nii et aja surnukslöömine toimub sageli mingis palavikulises elevuses, mis igavusele justkui enam kohta ega aega ei jäta, mitte enam endisaegses mõnusas äraolemises.

Kui seilab kaupmehe alus
otsima tundmatut riiki,
teokarpe ma mitut liiki
kogun, mis siinsamas jalus,
kuulates ööbikut salus,
mis kõrvuti allikaga —
ja naerdagu aga.

Valuga sünnivad vastsed maad.
Südameist välja
raginal kistakse juured.
Hoia südant
ja hoia hinge, kui saad!
Issanda maailma uudismaad
on nii suured.

Seisad väljajuuritud lepiku ees.
Su mõõdupuu on murtud su sees.

  • Ellen Niit, "Lepa laul" kogust "Linnuvoolija". Tallinn: Eesti Raamat 1970, lk 20

Taevas on täna nii pilvitu,
öösel veel rängasti sadas.
Punasepealise pilviku
poja pilk sambla sees tabas.

Alarm. Ja pohlad kus verevad
vaiguste mändide juuril,
rinnutsi ründame perega,
kandes korvisid suuri.

  • Muidugi ka lugemine ja mõtlemine on tähtis, aga heldeke, ka toitumine on tähtis! Kui õnnelikud me oleme, et oleme toitu tarbivad loomad. Iga toidukord peab olema suur lõbu ja inimene peab õnnistama iga päeva, mis toob endaga kaasa hea seedimise ja väärtusliku võime nälga tunda.
    • Iris Murdoch, "Meri, meri", tõlkinud Vilma Jürisalu, 1996, lk 13
  • Tõlkijad tõlgivad, arvestades sellega, et tõlkeid loetakse originaalina. Keelepiirid ületanud tuntud kirjandust õpetatakse ja õpitakse niisamuti: tegemata vahet emakeelsel ja tõlgitud autoril, kellest mõeldakse kui tema nime kandvast tekstist sündinud tuletisest.
  • Olemaks vaba, ei piisa vaid ahelatest lahti saamisest, vaid tuleb elada viisil, mis aitab kaasa ja austab ka teiste vabadust.
  • Pühapäev, 19. juuli 1910, magasin, ärkasin üles, magasin, ärkasin üles, vilets elu.
  • [Mõistus Kannatusele:] Vihkamist leevendatakse lahkusega, kadedust tagasihoidlikkusega, põlgust kuulsate sõpradega, auväärsete teadustega ja voorusega. Roomas polnud algul keegi põlatum kui Brutus, pärast oli ta sellest kaugemal kui keegi teine. Saada ka sina midagi head ja suurt korda, nii et sind ei oleks võimalik põlata!
    • Francesco Petrarca, "Ravimeist nii hea kui ka kurja saatuse puhuks", 2. raamat, 36. dialoog "Põlgusest", tõlkinud Ülo Torpats
  • ADVOKAAT: Eks ta ikka natuke segamini ole maailmas. Rahvas! Rahvas! Rahva hinge tõlgitsenud, rahva südamest kirjutanud, rahvast tõstnud, rahvast kiitnud, rahvas, rahvas! Kes on rahvas? Matsid mätta otsas. Nendest on kirjutamist. Aga meie, kes me midagi teostanud oleme? Kes tõstab meie hinge, kes kõneleb meie sügavustest? Meie oleme need kodanlased ja nemad, matsid ja moonakad - nemad on rahvas ja rahvas on moes. Võtame siis tõsine lonks selle peale, muidu hakkan vihastama.
  • Tahame meie oma esivanemaid täieste tundma õppida ja nende õnne ja õnnetust järeltulijatele kustumata mälestuseks teha, siis kandkem hoolt, et kõik vana aja tunnistused, mis veel leiame, kadumise kartuse eest hoiame ja üles kirjutame. Terane pää ja osav käsi saab neist ükskord suure ja kauni mälestuse samba isaisade haua pääle kokku seadma.
    • Jakob Hurt, "Pildid isamaa sündinud asjust" (1879)
  • Mitte ainult veresugulus ei seo inimesi. Armastus ja sõprus ühendavad neid sageli palju tugevamini. Eriti veel tänapäeva tsiviliseeritud maailmas.
    • Ago Künnap, "Maakaart maskis: Taas uurali asjust" Akadeemia 10/1996
  • "Ja seal, nagu te võite läbi laskeavade näha, seisavad viissada meest, kes peavad meid kas hulludeks või kangelasteks, mis muide on kaks teineteisega üsna sarnanevat lollide liiki."
  • Söögilauas nimetas Pfaff ennast perekonnaelu pooldajaks, öösiti mõnitas elatanud naist. Kariõigust kasutas ta, niipea kui töölt koju sai. Tütre kallal sügas ta oma punakarvaseid rusikaid tõelise armastusega, naist lihvis vähem. Kogu teenitud raha tõi Pfaff koju; see klappis alati karvapealt, ilma üle lugematagi, sest ükskord, kui rahad ei klappinud, tuli naisel ja tütrel öö tänaval mööda saata. Kokkuvõttes oli Pfaff õnnelik.
    • Elias Canetti, "Maailm peas". Tõlkinud Toivo Tasa. Tallinn, 1983, lk 5
  • Faktid ei lakka olemast lihtsalt seepärast, et neist välja ei tehta.

Oh see kõle, kole, kale
informatsiooni vool.
Pool mu teadmistest on vale,
tarbetu on teine pool.

  • Vabaproua ohkas. See oli pikk veniv, aeglaselt vaibuv ohe, ette nähtud just sääraseks juhtumiks. Mamanil oli varuks teisigi ohkeid - kiireid, lõõtsutavaid ebameeldivate olukordade puhuks, vaevaltkuuldavaid hingetõmbeid härrade tarbeks, vaimustatud, pisut vilisevaid endiste soosikute jaoks ja vaimustusest värisevaid kontserdil ning teatris pruukimiseks.
    • Kaari Utrio, "Armas Henrietta". Tõlkinud Merle Krigul. Sinisukk 1993, lk 12
  • "Lilled on kõige ilusam, mis maailmas on," ütles proua Flora härra Holmile, kui see trepist alla tuli, et tänavat pühkida.
"Tõsi mis tõsi," ütles härra Holm oma piibunosu popsutades. "Ei ole midagi paremat kui lilled. Ja tassike kohvi."
  • Tema nimi oli Gaia ja see sobis talle, sest Andrew polnud seda kunagi varem kuulnud ja ka tüdruk ise oli midagi täiesti uut. Ta oli ühel hommikul bussi astunud otsekui lihtne tõend looduse ülimaist saavutustest, ja poisist kaks rida eespool istet võtnud, samal ajal kui too tüdruku õlgade ja kukla täiuslikkusest lummatult paigale tardus.

alamlehed