Kahvatus

ProosaRedigeeri

  • Roomajad on eemaletõukavad, kuna neil on külm keha, kahvatu värvus, kõhreline luustik, rüve nahk, raevukas välimus, arvestav pilk, vastik lõhn, kalk hääl, räpane eluase ja nad on mürgised, millest võib järeldada, et Looja pole eriti vaeva näinud, kui ta enamiku neist lõi.
    • Tsitaadi eestindus: Michael Crichton, "Sauruste park"; inglise keelest tõlkinud Urmas Rattus, Tallinn: Kupar, 1994, ISBN 9985610253
    • Originaal ladina keeles: AMPHIBIA, pleraque horrent Corpore frigido, Colore lurido, Sceleto cartilagineo, [hiljem lisatud: Vita tenaci,] Cute fœda [hiljem lisatud: nuda], Facie torva, Obtutu meditabundo, Odore tetro, Sono rauco, Loco squalido, Veneno horrendo; non itaque in horum numerum sese jactavit eorum Auctor.
    • Systema naturae per regna tria naturae. Editio decima, reformata. Stockholm 1758. lk 194 archive.org. Editio duodecima, reformata. Stockholm 1766. lk 347 books.google)


  • Tagasi tulles pidin ma peeglist mööduma ja tahtmatult puuris mu pilk selle sügavusse. Kõik paistis viirastuslikus tühjuses külmemana ning süngemana kui tegelikkuses, ja võõras väike olend, kelle kahvatu nägu ja käed pimeduses valendasid ning kes mulle peeglist vastu vaatas hirmust läikivate silmadega, kus ainsana elu näis tuksuvat toas, mis oli otsekui surnud, meenutas viirastust. See oli midagi tillukese haldja ja väikese kuradikese taolist, kes Bessie jutustuste järgi tulid välja üksildastest, soodetagustest ning sõnajalgu täis kasvanud metsatukkadest, et ootamatult hilise teekäija ette ilmuda.


  • Ma jätan järele valge segase joome; kahvatu vesi, kahvatud palged, ükskõik, kus ma ka seilan. Laeva kõrvale kerkivad kurjakuulutavad lainemäed, et mu jälgi enda alla matta; matku, kuid mina lähen enne läbi.


  • Enamik eestlasi on keskmist kasvu; nägu on enamasti üsna turd, loid, ilma märkimisväärsete näojoonteta ja kahvatu; üksnes siis, kui nad palava päikese käes töötavad, ilmub näole puna. Juuksed on kõige sagedamini blondid, lapseeas tihti valged; tuleb ette ka musti juukseid koos tõmmuka näojumega. Kehaline jõud on üsna keskpärane, temperament üldiselt flegmaatiline väikese kallakuga melanhoolsesse. Sellest olenebki, et nende keha pole haiguste suhtes eriti vastuvõtlik ja et nende vaim üksnes harva minetab oma tavalise laadi. Kõnnak on vankuv ja kõik liigutused aeglased.


  • Ainult täiskuu vaatab kahvatul palgel magamistoa aknast sisse, nagu tahaks ta vaadata, kas koolipoisid oma tondilugudega juba lõpule on jõudnud. Vaata, tema seal üleval teaks alles jutustada, kui ta hakkaks! Mis ei ole tema omal pikal eal kõik näinud! Tontisid, kodukäijaid ja sarvikuid on ta raba serval pidutsemas näinud, rõõmu ja kurbuse tunnismees on ta olnud. Tihti, pilve tagant välja vaadates, on ta kohutavaid asju silmanud, mis tema kahvatu palge veel kahvatumaks muutsid.
Imeilusal lehekuu ööl sulasid kahe noore inimese hinged lõpmatus armastuses ühte. Kui kuu mõninga aja pärast jälle sinna alla vaatas, kus nad seekord seisnud, oli noormees üksi ja valas pisaraid. Pisut kaugemal aga käis neiu ühe teise nooremehega ja vandus õndsal palgel jälle igavest armastust.
  • Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 228


  • Ühel päeval rääkis meile keegi, et hobune olevat tola löönud ning too ei saavat esineda. Vanaema saatis mind pudeli Prantsuse punaveiniga vigastatu juurde, võib-olla ka selleks, et mu tsirkusevaimustust pisut jahutada. Astusin viletsasse väikesesse telki, lavatsil vedeles nukrameelne vanem mees, kellelt poleks küll veidraid hüppeid ja häid nalju lootnud, ning tema kõrval istus sukki nõeludes väsinud kõhn naine, kahvatu, murelik, hallinevate juustega — ilus ratsutajanna. Kasvatajale, kes mind saatis, näis, et kaastundest nende vaeste inimeste vastu puhken ma peaaegu nutma; kuid see polnud kaastunne, mis pisarad kurku tõi, vaid pettumus, võib-olla ka instinktiivne kohkumus, mida tunneb inimene kes esmakordselt heidab pilgu elule kulisside taga.


  • Kviitung 1002.
1. Hoiulevõetud eseme omanik: Smuul, Juhan
2. Hoiulevõetud eseme omaniku elukutse: noorem kirjanduslik korkvender.
3. Ese: Isiklik arvamus.
4. Eseme kirjeldus: kohkunult kahvatu.
5. Eseme kaal: 4 grammi.
Kuupäev.
Allkiri.
  • Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 60


  • Nad pidid juba Andersi otsinguile asuma, kui ta lõpuks tuli. Ta ei jooksnud, vaid astus tasakesi ja oli näost kummaliselt kahvatu.
"Kui vilets sa välja näed!" imestas Eva-Lotta. "Kas sa oled ehk samasugune päikesepiste ohver, nagu ajalehes kujutatakse?"
"Ma olen keedetud tursa ohver," vastas Anders. "Ma ei seedi üldse kala, ma olen seda ei tea kui mitu korda emale öelnud. Nüüd on see siis tõestatud."
"Kuidas?" küsis Kalle.
"Ma oksendasin öö otsa. Muudkui voodisse ja jälle voodist välja!"


  • Mu nahk on kahvatu nagu äsja noaga poolitatud kartul. Pooleks lõigatud kartulil on ka samasugune üllatunud välimus. (lk 13)


  • See polnud esimene kord, kui Harvey märkas, et Ida-Euroopa vaesed inimesed sarnanevad omaaegsete Lääne-Euroopa vaestega mitte ainult asjade ja riiete, vaid ka kehaehituse ja näoilme poolest. Kes ta oli, kust ta tuli ja miks, see jäigi Harveyl teadmata, sest kui ta tahtis just midagi öelda, avanes uks ja üks mundris politseinik kutsus mehe ära. Mees järgnes talle närvilise valmisolekuga ja uks Harvey ees sulgus jälle. Kannatlikkus, kahvatu nägu ja suur hirm — seal kõnnib kannatus, mõtles Harvey. Ja ma leian, et ta on huvitav. Kas ainult äratundmise kaudu, kui igav võib olla maailm ilma teiste inimeste kannatusteta, saame me teada, kui lootusetult tuulevaikne oleks meie enda elu ilma kannatusteta?
    • Muriel Spark, "Ainus probleem". Tõlkinud Vilma Jürisalu. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 90


  • Jane'i kõige nõrgemaks kangelannaks on kahvatu ja kõhn Fanny Price, kes väsib juba kergest jalutuskäigust ja päikese käes küürutamisest. Tema nõrkus tuletab meile meelde, et vaktsiinidele, modernsele hambaravile ja aspiriinile eelneval ajastul olid tugevus ja tervis õnnelikuks erandiks, mitte reegliks. Jane'i loodud Fannyga kaasneb aga paeluv väide, et tegu oli toona laialt levinud kahvatustõve all kannatava noore naisega. Tänapäeval ei pea me seda eriti haigusekski, kuna seda on nii lihtne ravida: tegu oli rauapuudusega, mis põhjustas nõrkust ja kahvatust ning mida tunti toona ka roheka haiguse või neitsite haiguse nime all. Haigus ei olnud aga ainult füüsiline, vaid ka vaimne. Arvamine, et noored preilid pididki seda põdedes jääma jõuetuks ja tuimaks, võis põhjustada hoopis haiguse laiemat levikut.


  • Tõmban kotist passi välja ja lehitsen templiteta raa­matukest. Passipildi juures jään pidama. Mulle ei meeldi endast tehtud fotosid vaadata. Mu juuksed on liiga sir­ged, mu silmad on liiga suured, mu nägu on liiga kah­vatu. Ma näen välja, nagu lahustuksin olematusse.
Aga foto passis on teistsugune: see tehti kolm aastat tagasi, kui ma käisin veel põhikoolis. Mul on sellel kart­matu pilk ja ma näen välja, nagu oleksin oma ülejää­nud elu suhtes ülipõnevil. Ma olin siis üheteistaastane ja mulle meeldis tühjade munakoorte sees aedkressi kasva­tada.
Ma ei ole enam see tüdruk.
  • Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018, lk 10


LuuleRedigeeri

pika tumeda mantli
kulunud hõlmade lehvides
astub yle raekoja platsi
kõhna ja kahvatu näoga
sygis
too kurb kloun...
kõiki ta nalju oleme kuulnud
kõiki ta trikke oleme näinud
päikse nõrku reflekse
ja puude piinamist kirjuks

  • fs, "*pika tumeda mantli..." kogus "Piinakamber"


KirjandusRedigeeri

  • Henno Meriste, "Kahvastu mees ehk mees ilma kahvata", 1966