Kristina Pai

Kristina Pai (sündinud 21. augustil 1967 Jõgeval) on Eesti raamatukogundustegelane, semiootik ja tõlkija, 2021. aastast Tartu linnaraamatukogu direktor.

Intervjuud

• Kõige meeldivam on see, et on palju tarku ja häid kolleege. Eesti raamatukoguhoidjate ühingu viimatisel aastapreemiate jagamisel me saime neist lausa kolm ja raamatukoguhoidjate mälumängu võitsime ka eelmisel korral taas meie. Iga päev tulen rõõmuga tööle ja tunnen, et toetavad on nii kolleegid kui ka linnaametnikud, kellega pean suhtlema.
• Kõige suurema mure on kaasa toonud aasta alguses toimunud palgatõus. [---] Põhjus on selles, et raamatukoguhoidjad on jaotatud kahte palgaastmesse, mis omal ajal ilmselt oli õigustatud, kuid tänapäeval enam mitte. Kõik peavad oskama teha enam-vähem kõike, igaüks peab olema hea kirjanduse ja samuti arvuti tundja. Nüüd kasvas kahe palgagrupi vahe hiigelsuureks, inimesed tunnevad ebaõiglust ja me tahaksime saada nad valdavalt ühte palgagruppi.
• Muu hulgas soovime mitme teise riigi eeskujul muuta ka Eesti raamatukogud rahulikuks võrdse arutelu paigaks, kus kõigil oleks võimalik oma seisukohta väljendada ilma vaidluseta.
• Eestlased on huvitatud Ukraina-teemalistest raamatutest, ja suurem osa neist – kui mitte kõik – on välja laenutatud. Meile täitsa uus asi on see, et peaksime hankima ukrainakeelset kirjandust tunduvalt rohkem, olemasolevatest on väga palju sõjapõgenikele välja laenutatud. Millal me tellimuse kätte saame ja kas raamatulaod Ukrainas on veel üldse alles, on keeruline küsimus, aga igal juhul valmistume selleks, et ukrainakeelseid lugejaid tuleb kindlasti juurde.
• Kui ma mõtlen praegusele keerulisele ajale, siis oleks väga sobilik lugeda Margaret Atwoodi "Teenijanna lugu". See on kirjutatud düstoopilise romaanina, mille sündmustik leiab aset Ameerika Ühendriikide praegusel territooriumil, sinna on moodustatud fundamentalistlike kristlaste juhitud teokraatlik Gileadi Vabariik. Sealsed õudused ei tundu praeguse Venemaa sõjalise tegevuse taustal Ukrainas üldsegi võimatud.
• Mulle meeldib Loomingu Raamatukogu, sest seal ilmub palju head kirjandust ja õhukesi köiteid saab mõnusalt igale poole kaasa võtta. Ka siis, kui on vaja minna kaitseliidu õppustele, saab lugemise vormipükste taskusse mahutada.
• Alati tasub lugeda eesti autoreid, sest just nende töödes on meie keel ja mõtteilm kõige täpsemalt paigas.
• Raamat peab igal pool kaasas olema, vabal hetkel saab lugeda.
  • Kristina Pai, intervjuu: Raimu Hanson, "Raamatukogu rõõmude hulka tõi suure mure kaasa kauaoodatud palgatõus", Postimees, 6. aprill 2022

• Kui uudsus möödub, siis ka laenutamine väheneb. Nii on ka leivaga – värske leib kaob letilt ruttu ja see süüakse kiirelt ära ka ilma leivapealseta.
  • Kristina Pai, intervjuu: Inkari Lindve, "Raamatukogu direktor Kristina Pai: uued teosed on populaarsed, justkui leivapoes – värske päts kaob letilt ruttu, kuivanud kooruke jääb seisma", Õhtuleht, 12. jaanuar 2022

Kirjutised

• Raamatukogu ei ole vaid kirjasõna ja teadmised, see on ka linnasüda, kogukonnakeskus. See on nii kultuuriline, hariduslik kui ka sotsiaalne keskkond, nn kolmas ruum kodu ja töökoha vahel – meie kõigi elutuba.
• Iga teine Eesti inimene on raamatukogu kasutaja.
• Iga tegevus eeldab teatud tingimustele vastavat ruumi. Toimiv raamatukoguruum peab olema funktsionaalne ja dünaamiline: üks funktsioon peab minema sujuvalt üle järgmiseks ning arvestama kõigi kasutajate eriliste soovidega. Inimesed, kes raamatukogus käivad, on erinevad: veerand neist lapsed, palju eakaid, aga enim käib raamatukogus umbes 35-aastaseid.
• Raamatukoguteenus on sisult taaskasutus, olles rohelise mõtteviisi kandja – ära osta, vaid laena!
• Raamatukokku jõudvad inimesed on erinevad, nende kodud on erinevad ja erinevad peavad olema ka raamatukogu ruumid: süvenemiseks mugav vaikusala, vestlemiseks suhtlusala, eriilmelisi istumiskohti puhkamiseks, lugemiseks, kirjutamiseks, mõtisklemiseks.

Peab olema koht, kus saab rahus teha tööd, pidada koosolekut, olla omaette ja samas koos teistega. Peab saama katsetada midagi uut, mängida pilli, digida vanu perepilte, osaleda keelekohvikus, meisterdada, õmmelda, saada abi e-keskkondade avastamisel.

• Meie peamaja on jaotatud kuubikuteks, iga saal on kui omaette suletud maailm kinnise hoidlaga selle taga.

Majja sisenejale vaatavad vastu lift ja suur trepp, mittekutsuv avatud ruum. Saame siin värvida seinu, kuid ei saa muuta ruumiplaani, võtta maha kandvaid seinu ja avada lugemissaale või hoidlaid. Seega nelja korruse vahel jaotuv logistiline kohmakus jääb.

• Millisest raamatukogust me unistame? Unistame avarast, põnevast eriilmelisest ruumist, kus kõik end hästi tunneksid. Kus saab üksteist häirimata teha kõiki neid asju, mida raamatukogudes üle ilma tehakse: nii vaikseid kui lärmakamaid, nii istudes kui ka sagides ja mängides, nii omaette kui ka pere või sõpradega.
• Oluline on noorteala mängude ja isetegemise võimalustega, sest noored on eriline seltskond, kelle soove peab arvestama. Paljudes raamatukogudes on noortealad eraldi või lõimitud muusikaosakonnaga. Mõnel pool on noorteala juures silt "Lubatud vaid noortele, täiskasvanutel sissepääs keelatud". Seda selleks, et heitliku meelelaadiga teismeline end hästi tunneks ega tajuks, et on kellegi valvsa pilgu all.
• Paljud kirjanikud on rõhutanud, kui olulised on neile olnud raamatukogud, kuivõrd on need muutnud nende elu. Helsingi Oodi raamatukogu avamisel võrdles Soome president Sauli Niinistö seda Vana-Kreeka agoraaga, kõigile avatud turuväljakuga, kohtumispaigaga, kus on lubatud arvamuste paljusus.
  • Kristina Pai, "Meie unistus raamatukogust", Postimees, 2. juuni 2022

• See raamat on tüdrukust, kes sündis perre, kus kõik kirjutasid. Nii tema isa, ema kui ka pea kõik tema vanemate sõbrad olid kirjanikud, luuletajad, tõlkijad või lavastajad. Kohvilaua ümber räägitud jutud kirjandusest, tõlkimisest, teatrist ärgitasid kujutlusvõimet, panid lugema ja joonistama, pabernukkudele riideid kujundama.

Läks aeg ja paberist nukkude kleitidest said päris näitlejate kostüü­mid, joonistused kasvasid tohutute mõõtmeteni ja muutusid lavakujundusteks.

• See on mitmekülgselt andeka kunstniku, loomingulise, targa ja haritud, aga ka lihtsalt väga armsa inimese lugu. Lisaks sellele, et ta oli väga hea stsenograaf, kirjutas ta ka mitu näidendit, õmbles ja kudus oma perele riided selga, küpsetas võrratult - millest laste antud nimi Koogitädi -, kujundas suvilas imelise lilleaia...
• Tänu sellele, et olin lapsena sageli Liina juures, sain (lisaks kaunitele tualettidele) osa teatri ja tele võlumaailmast: teatri lõhn, kunstnike ja kujundajate värviplekiline avar maalisaal, butafooride põnevad toad, malemäng telemaja fuajees lastesaatest tuntud onu Kalmeriga. Koolivaheaegadel "käisime tööl" telemajas või teatris, kus parajasti kujundus valmimas oli. Selliseid elamusi sooviksin igale lapsele.
• Meil oli tädi Liinaga ka mitmeid oma traditsioone: lehelihapirukad telemaja kohvikus, õhtused krimkad Soome TV-s, ooperid ja kohvikud. Pidasime mõlemad lugu elust, mille motoks on "pool on tööd ja pool on lõbu".
  • Kristina Pai, "Sissejuhatus", rmt: Liina Pihlak, "Elu puu", 2021

• [Siegfried von Vegesacki teosest "Balti tragöödia", 1935:] Ehkki romaanis on maarahva (lätlased) ja aadlike vahel nähtamatu, aga läbimatu "klaassein", oli kodumaa (Heimat) neil üks. Kõrvuti, aga samas eraldatult elati pikki sajandeid. Nüüd, kui Balti tragöödia viimasest vaatusest, 1939. aasta ümberasumisest (seda autor ei kujuta, sest esmatrükk ilmus 1935. aastal) on möödunud pea sajand ja kunagine siin valitsenud vähemusrahvus on lõplikult kadunud, oleks aeg see "klaassein" kõrvale lükata.
• Tahame seda või ei, kuid baltisaksa kultuuriruum on meid mõjutanud pika aja jooksul. Balti erikord oma autonoomiaga andis meie aladele võimaluse erineda Vene impeeriumi teistest piirkondadest, tulemuseks tihe teedevõrk ja efektiivsed põllumajandusüksused – mõisad. Eks ka maarahva pilgud olid suunatud mõisale, küll rusikat taskus hoides, kuid eeskuju võeti ikka sealt. Elujärje paranedes hakati kodu ja koduümbrust kujundama, laulukooris käima ja pilli mängima. Selle kõige eelduseks oli muidugi emakeelse hariduse jagamine talupoegadele. Võib isegi öelda, et just baltisakslased olid "süüdi" eestlaste–lätlaste rahvusteadvuse tõusus, seega Eesti ja Läti rahva tekkes. Nii nagu olid nad ka meie teadusele ja kirjandusele alusepanijad.
  • Kristina Pai raamatusoovitus; Linda Pärn, "Tartu Linnaraamatukogu direktor soovitab lugemiseks haaravat ja meisterlikku kirjandusteost", Postimees, 2. oktoober 2021

• Kogudest mahakandmine on kõigis maailma raamatukogudes sama tavaline protsess kui uute raamatute hankimine. Mitte et see raamatukoguhoidjatele meeldiks, kuid see on paratamatus.
• Ühtegi raamatut ei kanta maha kergekäeliselt. Iga otsuse taga on mitme inimese kaalutlus, kontrollitakse raamatu olemasolu nii enda kui ka teistes kogudes ja otsustatakse, kui vajalikud need on. Tavaliselt peetakse nõu ka ülikooli õppejõududega. Kohati on otsusele jõudmine võtnud lausa aastakümneid, sest see on raske ja ebamugav, meie elukutsega kokkusobimatu.
• Üleliigsete raamatute valusal teemal on mõtteid avaldanud ka Ameerika kirjanik ja raamatukoguhoidja Elizabeth Camden. Ta ütleb, et inimestele on raamat püha ja et mitte pühadust rikkuda, tuuakse üleliigsed raamatud raamatukokku. Raamatukogud võtavad raamatuid tihti vastu selleks, et kogukonnaga häid suhteid hoida. Camdeni kogemuste põhjal visatakse koguni 99 protsenti annetatud raamatutest ära ja nii teevad raamatukogud "musta tööd", mis inimestele endile on liiga raske. Mõistame, et see võib riivata inimeste tundeid, kuid see on paratamatu tänapäeva maailmas, kus pidevalt tuleb teha otsuseid, milliseid teavikuid säilitada, milliseid mitte.
• Paraku mõned raamatud, mida keegi ei taha, jäävad ikka üle. Ja neist tehakse tänu taaskasutusele midagi uut.
  • Kristina Pai, "Kõiki raamatuid ei saa alles hoida", Postimees, 19. jaanuar 2017

• Mida tähendab minu jaoks Tartu Ülikooli Raamatukogu?

Eelkõige on ta unikaalne varamu, mille säilitamine ei ole ainult ülikooli, vaid kogu Eesti riigi ülesanne!

Teiseks on ta vaimne tugisammas, millele toetub Eesti ainus universitas.

Kolmandaks on ta koht, kus on hea olla ja kus töötab palju erakordselt meeldivaid intelligentseid inimesi.

• [R]aamatukogus peab alati olema nii noori kui vanu — nii neid, kes õpivad, kui neid, kes õpetavad. Paljude tööde tegemiseks on vaja vähemalt kolmeaastast töökogemust ja pidevat konsulteerimisvõimalust kogenenumate kolleegidega. Samas tuleb traditsioonilisi raamatukogutöid jätkata uuel tasemel, käia muutustega kaasas. Selle eelduseks on pidev enesetäiendamine ja muidugi ka tööle vääriline palk.
• Nii nagu paljudele meie 29 000 lugejast, on ka töötajate jaoks kujunenud raamatukogust teine kodu, kust sageli ei märgata tööpäeva lõppedes lahkuda. Et vaid tahtmine, lootus, jaks ja töörõõm otsa ei saaks!
  • Kristina Pai, "Kristina Pai endast ja raamatukogust", Tartu Ülikooli Raamatukogu aastaraamat 2002