Muutus

(Ümber suunatud leheküljelt Muutused)

Luule

muuda

Muuda ennast, muutub maailm ,
mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu;
kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat, näiteks,
nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!

  • Hando Runnel, "Eetika aine" kogus "Mõru ning mööduja", LR 14/1976, lk 25


Proosa

muuda
  • Mulle ei tule meelde ühtegi põhjapanevat muudatust inimkonna ajaloos, uljast hüpet mõistmise vallas, viljakat ja innustavat avastust, mis poleks paistnud kaasaegsetele naeruväärne.
    • Mircea Eliade, "Üleskutse olla naeruväärne" kogus "Kogemata avastatud tõdedest", tlk Riina Jesmin, LR 32-33 2002, lk 9


  • Tondinahad polnud harjunud minevikule mõtlema ega tulevikust unistama. Nad ei tundnud ajaarvamist, ei sügist ega talve. Ainult päev ja öö. Ajast aega elasid kevad ja suvi käsikäes. Puud õitsesid ja kandsid vilja üheaegselt. Nüüd tekkis iseenesest mingi piir või peatuspunkt — just nagu oleks voolavale ajale sõlm peale tehtud. Edaspidi räägiti: siis, kui tondinahkade maal esimest korda silmavett nähti. (lk 10)
  • Hallsilma painavad muremõtted muutusid aina keerulisemaks. Talle polnud ju keegi ütelnud, et miski ei ole maailmas igavene. Ta ei olnud kunagi kuulnud, et maakoor muudab oma kuju, et tuuled kannavad kõrbeliivu ühest paigast teise, et mäed murenevad, jõed vahetavad sängi, ühed rahvad surevad välja ja teised tulevad nende asemele. Ta ei teadnud isegi seda, et aja kulgedes võivad laiskadest virgad saada ning nobedad loodriteks manduda. (lk 18)
  • Kes on ette võtnud ajaloo uut lehekülge keerata, ei tohi oma nõrkusi teistele välja paista lasta. Hallsilm oli astunud otsustava, hulljulge sammu ja pidi nüüdsest peale meelekindlust ilmutama — ükskõik, mis ta ise poleks oma südames tundnud. Kes on kord juba parve kaldast lahti lükanud, peab unustama virisemise ja halisemise.


  • Kommunistid ja sotsialistid usuvad, et süsteem, milles me elame, on paheline, et kapitalistid ja ärimehed on kurjad, ning sellest olukorrast pole teist väljapääsu peale totaalse muutuse, mis on peaaegu vältimatult vägivaldne - verd ja ohvreid nõudev revolutsioon. Parempoolsed ja vasakpoolsed äärmuslased ja fanaatikud usuvad, et selle muutuse viib ellu juht, kellele avaldatakse andunult austust. Pärast üleminekut ühelt süsteemilt teisele saabub aeg, mil elu on vilets, toimub kohanemine ja ettevalmistus uueks eluks - kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad -, inimesed tuleb puhastada minevikujäänustest. Ja pärast seda puhastusperioodi on õnn käes ning unistused täituvad, saabub täielik sotsialism, täielik kommunism, kus kõik pahed kaovad. Selline on kristliku mõtteviisi struktuur ja vasakpoolse poliitilise mõtlemise struktuur ning nõnda mõtlevad ka mitmed poliitilised rühmitused, kes küll ei kuulu vasakpoolsete hulka, kuid usuvad vägivaldsesse ja drastilisse muutusesse, sest kõik ketserid ja pahelised inimesed tuleb ajada kas hauda või ümber kasvatada.
Niiviisi kirjeldatuna kõlab see nagu hullus - ja hullus see ongi.
  • Doris Lessing, "Vanglad, milles me vabatahtlikult elame", tlk Krista Kaer, LR nr 22/2018, lk 25


  • "Mina olen Hiiumaal varem käinud," lausus Rahel, "töökaaslastega ekskursioonil. Sõitsime kaks päeva Hiiumaa peal ringi, midagi õieti nägemata, kogu aeg oli kiire. Mäletan vaid Kõpu tuletorni, kuhu meid sisse ei lastud, ja Kärdlat, kust süüa sai osta. Ööbisime kuskil koolimajas. Oli külm, vist maikuu. Praam oli väike ja puupüsti rahvast täis."
"Millal see oli?" uuris Silver.
"Vist kakskümmend aastat tagasi või natuke rohkem."
Silver naeris: "Arusaadav! Nüüd elame ikka pisut teisiti."
Rahel ei mõistnud, mis Silveri meelest võiks teisiti olla, ega küsinud ka.
  • Helju Pets, "Klassikokkutulek Kassaris", 2014, lk 42


  • Kuulen sageli, kuidas inimesed leiavad, et teatud arengud, näiteks geneetikauuringud või internetist tulenevad edusammud, on enneolematult tähtsad. See pole päris tõsi. Põhjalikumad, sadu aastaid tagasi tekkinud teadmised haigustest või vereringest tõid kaasa vähemalt sama suuri muutusi, kui tänapäeval toob geneetika. Kirjakeele ja hiljem trükipressi kasutuselevõtt mõjutasid seda, kuidas inimesed teadmisi omandavad ja kuidas mõtlevad, viisil, mis on vähemalt sama tähtis kui internetist tingitud muutus.
    • Lisa Randall, "Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed", tlk Vahur Lokk, 2017, lk 12


  • Nad olid investeerinud Plymouthi ranna lähedal äsja valminud elamurajoonis korterisse, väga minimalistlikku ja modernsesse, ning külastanud kõiki populaarseid restorane ja baare, et olla nähtaval ja ajada äri. See oli toiminud hästi - vähemalt mõnda aega. Nad olid veendunud, et teevad edukat karjääri, ning maininud meeleldi, et neil on oma äri. Kuid siis saabus 2008. aasta finantskriis, uus arvutitehnoloogia aga muutis kujutiste töötlemise ja oma kunstiloominguga tegelemise lihtsamaks kui eales varem. Firmad hakkasid vahendustasude, reklaamide ja vabakutseliste töötajate pealt kokku hoidma ning tõstsid järjest enam koosseisuliste töötajate koormust, mistõttu Chrisi sõnul tabas kujundusgraafikat järsk allakäik. Töö tehti ära mujal. Neile jäi seda aina vähem. (lk 11)
  • Viimasel ajal pidasid kõik end disaineriteks ja fotograafideks ning said hakkama kõigega, mida Chris oli kunagi nii hästi teinud, ülihoolikalt ja pisiasjadele tähelepanu pöörates. Asi polnudki niivõrd majanduslanguses, ehkki kasuks see muidugi ei tulnud. Terve maailm oli muutunud. Chris oleks samahästi võinud proovida müüa piipareid või kassetilinte. (lk 14)
  • Ta lülitas kannu sisse ja kallas kuuma vee oma Scrabble'i lemmikkruusi. Kohvikruus oli maksnud seitse naela. Äkitselt näis see tobeda summana, mida ühe kruusi peale kulutada. Oli ta seda üldse tähele pannud? Kas ta elu oli tõesti nii palju muutunud? (lk 52)
  • Niisugune oli olnud olukord minevikus. Nüüd aga läksid nädalad ja ta avastas õudusega, et tema viimasest kandideerimisest möödunud aastate jooksul on kogu süsteem muutunud. Esiteks toimus kogu protsess internetis, enam ei trükitud CV-sid välja ega saadetud posti teel. Muutunud oli ka etikett ja talle ei vastatud mitte ainsastki firmast, kuhu ta oli kandideerinud: talle ei saadetud kirja ega isegi meili kinnitusega, et tema avaldus on tööpakkujateni jõudnud. Ta püüdis ühte kohta helistada ja sattus kõneposti, mis oli nii üle koormatud, et ei lasknud tal isegi sõnumit jätta. (lk 96-97)
    • Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021


  • Kas suured muutused ei ole kõik meie valeliku ettekujutuse vili? Sest miks need muidu on alati nii kohutavalt pettumust valmistavad? Alati. Kõik need suured elumuutused, mis me ette võtame. Ja siis need korraks ongi suured. Ja siis sa avastad ennast varemete keskelt. Iseenda varemete. Tahtega midagi tehes õnnestubki midagi teha: miski purustada. Ja kui muidu ei saa, eks siis ole seegi hea. Sest tükkidest sa päris sama asja enam kokku ei pane. Nii et ikkagi: muutus. Ja peamiselt see, et iga kord läheb mõni tükk ka kaduma. Sind jääb vähemaks. Seda sind, mida vaja ei olegi - selleks, et surra, et mitte jääda üksi.


  • Kunagi oli selline idealism, et ka teistel on võimalik aru saada nii, nagu mina tahan. Kui üldse mingi arusaamise huvi on tekkinud, siis on juba väga hästi. Teise mõistmine on väga suur pretensioon.
Ja arusaamad muutuvad ajas, tähendused teisenevad. Tulebki mõista nii, nagu praegu näha on, ja kõige parem on läheneda teostele ilma eelteadmisteta.
  • Ajakiiks on selles mõttes kõige lihtsam liginemismeetod maailmale. Midagi tegema ei pea, lihtsalt jälgima, kuidas muutused toimuvad. Aja kaduvuses on midagi hirmutavat ja aukartust äratavat. Kummaliselt lihtne fenomen, millega on praktiliselt võimatu midagi tarka peale hakata. Mida aeg edasi, seda vähem tahan selle peale mõelda, sellega tegeleda. Ehkki kõigi mu tööde juures on ajaline komponent mingil kujul olemas; see on mu suurimaks motiveerijaks. Kõik meie ümber ja sees on ajaline, aeg loob ka hinnanguid ja väärtusi. Aeg annab hinnangu esemetele, ka kunstiteostele. Aeg muudab endised ihaldusobjektid prügiks. Viimane protsess on muutunud järjest kiiremaks, toodetud uute kaupade kasutusaeg võib jääda ka väga lühikeseks või puududa sootuks.
  • Teater on omapärane nähtus. Tavamõistes mängitakse ühe lavastuse etendusi korduvalt, samas on see ülekirjutamine, sama asi on laiali laotunud, pole enam see üks ajahetk. Tegijate jaoks on lavastus etenduste seeria, suur ajaakende rida, pealtnäha sarnaste tunnustega elemendid. Teatriime loomulikult sünnib ühel hetkel ühes kohas, aga ka argikeskkond pakub teistmoodi kordumatuse teadvustamise hetki. Olen teinud sündmusi, mis toimuvad ainult ühe korra – nimetan seda polügoonteatriks. Teatraalses keskkonnas iga etendus muutub, aga siin ainult ühekordne sündmus ja ajaline element on rohkemgi tunda.
  • Minu prügikunsti põhiolemus seisnebki ehk selles, et muudan väheväärtusliku materjali millekski uueks, tõstan ta tavapärasest prügikategooriast väljapoole. Selliselt muudetud objekt muutub mitmetähenduslikuks, ühest küljest säilib äratuntavalt tema algupärane olemus, see, milleks ta kunagi ette oli nähtud ja toodetud, teisalt loob tehtud kunstiteos loodetavalt ka ise uue kujundi.
  • Ega oma ajakunsti sees elades ümbritseva muutumist ei taju. Kui tekiks mingi järsk ajahüpe, siis oleks meile pilt selge, mis on ühiskonnas juhtunud.


  • Pooleteise sajandiga muutub iga linn, eriti kui need aastakümned langevad kokku linnastumise ajaga. Kuhugi peavad need inimesed, nende autod ja poed ju ära mahtuma. Muutus on paratamatu ja harva hoomame, kui suur see on olnud.
  • Pean tunnistama, et olen nautinud Aare Olanderi fotokogu raamatusarja "Kadunud vaated" vahendusel rohkem kui sellel näitusel. Eriti Pärnu raamatut, mille südalinn minu lapsepõlve aastatel oli paar tänavat ja siis kuni jõeni laiuv üksikute räämas hoonetega tühermaa. Pärnu muundus minu silme all hiiglaslikeks akendeta kaubanduskeskusteks, mis siis need paar säilinud ja nauditavat tänavat kiirelt välja suretasid ja lagunema jätsid. Ma ei mõistnud enne Olanderi raamatu nägemist vanade inimeste nostalgilist õhkamist selle linna järele, seda armastust, mis neis inimestes linna vastu.


  • Ma olen nii kaua ilmas elanud ja saan väga hästi aru, et kiired muutused ei ole võimalikud. Sa pead väga palju inimesi saama endaga muutustele kaasa, vähemalt kaks kolmandikku nendest, keda see muutus puudutab, siis sa saad midagi muuta või teiseks teha. Kaks Narva halli kardinali on lausa vangis olnud, eks. Nüüd on hea see, et halle kardinale ei ole. Et asjad käisidki ausalt ja avatult läbi vastavate komisjonide. See on oluline, aga selleks, et ka Tallinna ajakirjanik ja Tallinna poliitik veenduks, selleks peaks olema pikem aeg ja meeskond, kellega muutusi teha. Niimoodi sõrmenipsust on see võimatu. See võtab aega, lihtsalt võtabki aega, aga veel kord, tegelikult Narva on õigel ja heal teel.
  • Me peame tooma eesti keelt üha rohkem ja rohkem avalikku ruumi. Selles mõttes on Narva väga muutunud. Narvas ei ole enam see, et sa pead ilmtingimata pideva kõne vene keeles või sa pead tingimata kogu kõne tõlkima, see on viimastel aastatel märkimisväärselt muutunud. Aga eks need muutused on inimestele olnud ju keerulised, ma pean silmas sõda, Eesti poliitika muutus, tänavanimed ja mälestusmärgid.