Vikitsitaadid

Tiiu Kirsipuu

eesti skulptor

Tiiu Kirsipuu (sündinud 29. oktoobril 1957 Tartus) on eesti skulptor.

Tiiu Kirsipuu, 2020.

Intervjuud ja pressiteated muuda

  • Mu vanemad on olnud erakordselt sallivad, mind alati toetanud ning pole kunagi oma arvamusi ja tõekspidamisi peale surunud. Ma arvan, et neile võis see raske olla, et ma 17-aastaselt üksinda Tallinna elama läksin. Aga ju nad usaldasid mind.
  • [Skulptuuri loomisest:] Sa nagu programmeerid ennast antud teema lainele, töö su peas käib kogu aeg, sa oled nagu vastuvõtja. Mingil hetkel tulevad ideed. Selleks annavad vahel tõuke asjad, mida näed, kuid millel ei ole skulptuuriga midagi pistmist. Millal ja kust täpselt ideed tulevad, ma ei tea.
  • [Tööseisundist:] Ma pean olema päris palju üksinda ja inimestega vähe suhtlema, et ma oleks justkui koondunud iseenda sisse ega hajutaks end laiali, ei jagaks oma energiat, vaid oleks oma kanalis sees.
  • Ma usun, et kui ma teen tööd sisemise tasakaalu ja rahu seisundis, siis ma ei tee negatiivse märgiga asju.
  • Kui ma olen heas vormis, siis on mul palju energiat ja ideed tulevad ning asjad sünnivad kiiresti. Loodan väga, et ma ei tekita oma loominguga siia maailma negatiivsust juurde. Ma ei pea oma pingeid kunstis välja elama, et teised selle siis sahmakana enda kraesse saaksid.
  • [Skulptuurist:] Võib-olla igavikuline kõlab liiga uhkelt, aga põhimõtteliselt on materjalid, mida me oma töös kasutame, tihti püsivad ja jäävad. Neid inimesi on küllalt, kes sotsiaalseid probleeme kajastavad, mulle ei ole see lihtsalt omane, mind huvitavad hoopis teised kategooriad ja filosoofilised plaanid ja eks igaüks teeb seda, mida ta tähtsaks peab või mis on temaga sisemiselt sarnane ja haakuv.
  • Eks see tavapärane töö tegemine tähendab siseruumi ja koduateljeed, kus olles sa ei ole väga suhtlemisaldis, sest sul on vaja energiat hoida ja keskendada. [---] See aga väljendub minu jaoks vahel sellises üksildase hundi elus.
  • Minu elus ei ole tavaliselt nii, et mul on hunnik töid valmis ja siis ma teen nendest näituse, võib-olla oli selline ainult esimene näitus 1987. aastal. Ma olen teinud tööd ikka konkreetse näituse jaoks ja kindlasse kohta.
  • Sa alustad iga kord jälle nagu nullist peale ja paned end uuesti proovile, kas sa ikka suudad sellel teemal välja pakkuda midagi sellist, millega sa ka ise rahule jääd. Ja tihtipeale ei olegi see kõik niisama lihtne.
  • [Konkurssidest:] See on nagu matemaatikas, kus sa lahendad iga kord uusi ja veidi erinevaid ülesandeid. Kui lahendamine tuleb välja, kui võidad konkursi või töö õnnestub, siis on see fantastiline. Kui aga ei õnnestu, siis oled sa endale ühe kogemuse ja arenguvõimaluse juurde saanud.
  • Mu tööd on nagu lapsed, kes on suureks kasvanud ja kodust ära läinud – sa tead, et nad on su lapsed, aga sul ei ole nendega enam nii tugevat emotsionaalset sidet. Kõige suurem rõõm on aga siis, kui oled just äsja midagi valmis saanud ja tulemusega rahul.


  • Fakt on, et tollal tuli kunstiinstituudi skulptuuri erialale astudes teha eksam, kus pidi joonistama akti. Ma õppisin Tartu 2. keskkoolis, mis on nüüd Miina Härma gümnaasium ja ei käinud Tartu kunstikoolis, sest meil oli nii tore klass ja kool ja ma ei tahtnud minna inglise keele koolist ära. Aga sel sügaval Nõukogude ajal ei olnud ühel keskkoolitüdrukul Tartus niisama lihtsalt võimalik akti joonistada. [---]
Mitte et ei lubatud, aga see ei olnud kombeks. Polnud selliseid kursuseid nagu praegu. Ma tulin õppima viimasesse klassi Tallinna 46. keskkooli ja käisin paralleelselt kunstiinstituudi ettevalmistuskursustel, kolm korda nädalas ainult selleks, et õppida akti joonistama. Tol korral olid need sisseastumiseksamid ikka karmid. Tänapäeval kirjutatakse esseesid ja on pigem vestlused. Aga ma pean ütlema, et tase oli ka siis teine, juba sisseastumisel.
  • Mis skulptuuri puudutab, siis mul on väga hea meel, et noori skulptoreid on sirgumas nagu seeni pärast vihma – vahepeal on olnud justkui tükk tühja maad. Jass Kaselaan on suurepärane, Jevgeni Zolotko... Neid nooremaid, kes teevad kolmemõõtmelisi asju, on päris palju.
  • Tänapäeva mõistes on skulptuur muidugi hoopis midagi muud kui klassikalises mõttes. Mul on veidi kahju, et skulptuuritudengid nii vähe modelleerimist saavad. Karta on, et tuleb põlvkondi, kes seda oskust enam ei valda. Modelleerimine nõuab tööd ja praktikat, areng toimub töö käigus, ja kui seda aega ja võimalust tööd teha napib, siis oskust ei ole.
  • Inimesed võivad olla kui tahes hea jutuga, aga ainult rääkides ei õpi. Kogu mahukas õpi- ja tööprotsess tuleks läbi teha. Sellel, miks praegune õpetamissüsteem kogu maailmas on teistsugune, on loomulikult palju põhjuseid – ka see, et nii-öelda moodne kunst väärtustab lihtsalt teisi asju ja võib tunduda, et noortel inimestel pole klassikalisi oskusi enam vaja... Aga see on tegelikult ekslik.
  • Ega kedagi ei saa sundida minema näitusele, mis teda ei huvita ja ei puuduta.
  • Mulle tundub, et inimesed vajavad ja otsivad rohkem tasakaalu, harmooniat ja ilu ning seda oodatakse ka kunstilt. Midagi, mis tasakaalustaks negatiivset ja rusuvat. "Ilus" on muidugi väga suhteline mõiste. Destruktiivsust ja negatiivsust, lõhkuvat energiat on kõikjal ümberringi.
  • Ma ei lähe kunstisaali, kui kellegi töö või näitus mulle nätaka ära annab. Ma olen kunsti energeetilisest mõjust teadlik, aga tihti kaitsevad inimesed ennast alateadlikult. Vajatakse ka kunsti, milles on harmoonia ja sisse programmeeritud positiivsus. Kui sa endast ja oma loomingust seda kiirgad, siis mõjutad ka ümbritsevat positiivselt, ja seda on hädasti vaja.
  • Olen ennast aegade jooksul õppinud tasakaalustama. Kui keskendun mingile tööle, siis ma tihti palju ei suhtle, hoian rohkem omaette, magan rohkem. Akumuleerin energiat. Ma ei ole kunagi saanud rahutuna, olmemurede paelus tööd teha.
  • Ma olen muidugi selle ühiskonna liige, aga kohati käib see kära minust veidi nagu ringiga mööda. Kui mina oleks katki ja paigast ära ja kuri ja õnnetu, ei võidaks maailm sellest midagi.
  • [Reisimisest:] Kõigile oma tuttavatele olen propageerinud Ladina-Ameerikat ja Aasiat. Nii paljud ei söanda Euroopast välja sõita, isegi kui see neil on võimalik. Just Euroopast ära käia tundub mulle tähtis, see avardab pilti ja paneb elu üle teistmoodi mõtlema. Kogu aeg enda võrdlemine Lääne-Euroopaga tundub mõttetu ja stressitekitav.
  • Paljudele inimestele tundub, et maailm ongi Euroopa – aga see pole ju nii! Annaks jumal, et inimesed saaksid rohkem ringi reisida ja tagasi tulla ja mõista, kui hea on Eestis elada, milline lotovõit see on – siin sündida!
  • Me ei saa olla nii avatud nagu lõunamaa inimesed, me oleme sündinud ja elame teises kliimas. Meil on ehk kohati liiga vähe energiat, et olla sama pulbitsevad kui lõunas.
  • Ma ei saa end pidada ei hinduistiks ega budistiks, ehk on taoism, selline kulgemise teooria mulle kõige lähedasem. See, mille kaudu ma maailma vaatan. Mulle tundub, et see on sarnane ka meie loodususuga. Igal asjal on oma põhjus ja tagajärg, mitte miski ei juhtu niisama.
  • Riskid on omamoodi toredad ka.
  • Üksinda Koreas olles on keeleprobleem muidugi tõsine, harva kohtad kedagi, kes inglise keelt kõneleb. Mul vedas tohutult, mul oli üks väga põnev kohtumine. Lõuna-Korea on zen-budistlik maa, üle külvatud budistlike kloostritega. Kui seal olid olümpiamängud, lõid nad üle maa võrgustiku, mida nimetatakse temple-stay’ks (templiöömaja) ja avasid kloostrid soovijatele. Koreas leiad budistlike kloostrite kohta palju infot: kaardid, koduleheküljed, telefoninumbrid. Saad sinna minna, maksta natuke, elada munkadega koos sedasama elu, süüa koos nendega ökoloogiliselt puhast taimetoitu. Võtta osa nende riitustest ja palvustest, õppida zen-meditatsiooni.
  • Kõige erilisem teadmine, mis ma Koreast sain, oli äratundmine: see viis, kuidas ma oma töid nii-öelda välja mõtlen, kuidas ma kontsentreerun mingile teemale või tööle, on puhas zen-budistlik meditatsioon. Ma olin rabatud, kui see mulle pärale jõudis. See on kogu tähelepanu ja energia keskendamine ühele lahenduse otsimisele.
  • [Korea Köögist:] Toidu juurde käib Koreas alati supp, seda eraldi ei tellita, selline leemekujuline, milles on palju tofut sees. Ja riis!
Veel on seal eriline hapendatud kapsas, hästi vürtsikas – kim chi. Sellega harjumine võtab algul natuke aega. Toit ja söömisrituaalid on seal hoopis teistmoodi, nii põnev oli selle kõige sees olla.
  • Kujurite ühendus on juba aastaid seda rauda tagunud, kuigi see ei paista ehk väga välja: meil on avalikku linnaruumi vaja inimlikus mõõdus skulptuure, ka modernset kunsti, mitte ainult monumente...
  • Meil väärtustatakse kahjuks põhiliselt ainult monumente. Aga linnakeskkond vajab enamat. Mu lemmikriik selles osas on Holland – sõidad ühest külast teise, kuskil ristmikul seisab skulptuur, keset külaväljakut kohe teine...
Modernne võib ju tähendada ükskõik mida: abstraktne või figuratiivne, eri materjalid jms. Tallinnas sellist kunsti praktiliselt pole, Tartus mõned toredad tänapäevased linnaskulptuurid ikka on.
  • Ehk pole alati vaja hirmus palju raha – meil on nii palju kujusid, mis seisavad hoidlates, kuid millest saaks teha koopiaid ja eksponeerida, ei pea alati alustama nullist tellimist. Meie inimesed oleks väärt, et sellist positiivset inimlikku mõõdet juurde tuleks...
  • Aeg-ajalt kuuleb selliseid kummalisi väiteid, et meil pole skulptoreid, kes midagi teha oskaks – skulptoreid on, aga neid ei tunta, sest neil pole selliseid tellimusi, et ennast näidata. Isegi kui nad võtavad osa konkursist, kus on 20–30–100 osalejat, aga ei võida... siis me ei tea neist midagi.
  • Me oleme pakkunud välja, et linn võiks tellida ühe kõige paremas mõttes dekoratiivse skulptuuri, mis poleks monument või mingi sihtotstarbeline kuju, igal aastal eri skulptori käest – siis me alles näeme, milliseid töid hakkab tulema! Küsimus on väärtushinnangute kujundamises. See pole nii hirmkallis.


  • Vanad eesti uskumused, maailmavaade – või ükskõik kuidas seda nimetada – on meie juured ja pärand. Mina ei saa näiteks sellest aru, kui tänapäeva inimesed arvavad, et on esivanematest tingimata targemad. Meie esivanematel on olnud teistsugune elukogemus, kombed, ja see on olnud paljuski ellujäämisõpetus, mida anti põlvest põlve edasi – kõik need teadmised, mis on seotud elu, surma ja elu kestma jäämise õpetustega.
  • Kindlasti muutub vanemaks saades inimese arusaam maailmast, nii elust kui ka surmast. Mina ei käinud lapsepõlves oma vanematega koos kalmistul vanavanemate haudadel. See oli minu vanemate asi ajada. Nüüd on see ka minu asi. Ma isegi naudin kalmistutel käimist. Suhtumised ja eluväärtused ju muutuvad inimese elu jooksul.
  • Hauakujundusi olen teinud nii avalikkusele tuntud kui ka tundmatutele inimestele. Ja minu jaoks pole sellel tuntuse osal erilist tähtsust. Igal juhul teen oma tööd nii hästi, kui oskan, ja nii, nagu asjad mu käe all sünnivad ja kujunevad.
  • Ma ei hakka enne kavandit tegema, kui olen käinud vaatamas kohta, kuhu hauatähis tuleb. See peab ikkagi võimalikult hästi ümbritsevasse keskkonda sobituma ja sellega arvestama. Peab vaatama, mis haua ümber ja läheduses on, et hauatähis sobituks olemasolevasse konteksti nii vormilt kui tonaalsuselt ja kindlasti ka suuruselt.
  • Silvi [Vraidi] hauatähisele kavandasin rõngasristi motiivi. Rõngasrist on iidne märk, mis sümboliseerib seda, et elu ja surm on üks. Üks süsteem, üks ring. See on nii alguse kui ka lõpu sümbol. Sellest teadmisest tuleneb ilmselt ka väljend "eluring", mis on ilus keeleline kujund.
  • Ikka ja jälle tõden, et skulptori töö on väga huvitav ja vaheldusrikas. Meil on ju katsetada ja kasutada nii palju erinevaid vormi- ja materjalide võimalusi, nende valik sõltub ideest, vajadusest ja otstarbest. Minu väikseim töö on 2,5sentimeetrine kuldmünt ja suurim töö on 8 meetrit pikk.
  • Tavaliselt kaob mu huvi töö vastu, kui see valmis saab. Kui ma kuskil oma loodud teost näen, on mul loomulikult teadmine, et see on minu tehtud, aga ei enamat. Kõige tähtsam ja huvitavam on ikkagi tegemise protsess koos loomingulise pinge, kahtluste ja otsingutega.
  • Kui juhe kokku jookseb, tuleb paus teha ja veidi tööga vahet pidada. Mina saan tööd teha ainult olles tasakaalus ja emotsionaalse rahu seisundis. Kui mingi argine mure vaevab, siis ma tööd üldse enne ei alustagi, kui sisemise rahu taas leidnud olen.
  • [Oscar Wilde'i ja Eduard Vilde skulptuurist Tartus:] See oli mulle suunatud tellimus ja tellijal oli väga konkreetne soov saada konkreetsesse kohta ühele pingile istuma kaks kirjanikku, Oscari ja Eduardi. Probleeme ei tekitanud seal mitte plaanitava teose kunstiline vorm, mida sel hetkel veel ei eksisteerinud, vaid sisu ehk et kuidas meie kirjandusklassik niisuguse mehega nagu Oscar Wilde ühele pingile istuma pannakse. Pea iga päev ilmus Posti­me­hes jutt skulptuuri poolt või vastu ja mina jälgisin seda sõnasõda oma Tallinna ateljees figuure modelleerides. Kui kaks pronksist kirjanikku Tartusse paika said, pole küll ühtegi vastu- või protestihäält kuulda olnud.



  • Meil kõigil on elus oma rollid etendada. Vähe sellest, et me oma eluteatris mängime, me mängime kaasa ka paljude teiste inimeste eludes. Mis kummaline elukutse on küll näitlejal, kelle tööks lisaks oma isiklike rollide eluteatris etendamisele on rollimängud ka laval... Kas lavarollid jäävad külge? Kas ja mis rolli mängivad näitlejad meie elus?


  • [Sean Connery pronksbüstist Šoti Klubile:] Ühelt poolt on väga tore sellist tööd teha, aga teisest küljest selle teeb keeruliseks vastutus. [---] Sean Connery on nii tuntud filminäitleja, et teda teavad kõik ja kui sa seal väga mööda paned, siis see ei lähe mitte. Nii et see vastutus on selle juures kõige suurem – kuidas saada kätte ikkagi Connery olek.
  • See ei olnud nii lihtne, sest ta on nii ammusest ajast tuntud. Ta on olnud noor, vanem ja veel vanem. Ta on olnud juustega, ilma juusteta, vuntside ja habemega, ainult vuntsidega. Ühesõnaga neid Sean Connery'eid on nii palju.
  • Ma tegin oma parima, mis ma suutsin. Ega see lihtne ei ole. See ei ole kunagi lihtne. See on lihtsalt väljakutse, mille saatus sulle kindana heidab ja sa võtad selle üles ja annad oma parima.

Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Tiiu_Kirsipuu&oldid=94329"