Helvi Juvonen

Helvi Inkeri Juvonen (5. november 1919, Iisalmi, Soome – 1. oktoober 1959, Helsingi) oli Soome luuletaja.

Luule muuda

Raputa palavat kätt, kõmahtades langevad
põhjala metsade puud, krigisevad
sadamates kraanad, laevad laulavad:
me tuleme tagasi. See on suur ilu.

Mis on väike, pärisin ja võtsin
sõrmega muraka ja maitsin ta mahla.
Suured sood end levitasid, sookaelad lõhna,
olid ka vaevakased ja kasvunappus.
Nii värske oli ta maitse.

Helvi Juvonen, "Kaljupõhi" ("Kalliopohja III", 1955), Stockholms-Tidningen Eestlastele, 6. detsember 1957, lk 2, arv. Ivar Grünthali tõlge

Veli karihiir, veli karihiir,
oh kannata natuke, kannata!
Oleks tore meil rohu sees rännata!
Kas on sinu säästlikkusel ka piir?
Kõike korjad sa, veli karihiir!
Sinu aitades eal ei tuhise tuul,
seal ei õitse lilled, ei kumenda kuu,
uruteid seal ei äärista metsaviir,
mitte ainuski muutus ei meelita sind.
...
Ei me rohu sees sure lohutumalt,
meie hinged saab endale radade Jumal.
Veli karihiir, pisut kannata,
oleks tore meil rohu sees rännata.
Milleks sulle see noos! On õnnega koos,
kes saab üheskoos rohu sees rännata.

Helvi Juvonen, "Veli karihiir", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: "Kaarsild: Soome luulet 1920-1950", 1997, lk 135

Minu pihta visatud kivid
jäid minusse.
Ma rändan edasi,
kuigi olen muutunud sambaks.

Tõstsin oma kivikäed
heiteks,
ja sambakujulisest minust
sai tiivuline ratas.

Mul on hulk käsi,
mis näitavad ühtvalu
üles, alla ja kõrvale.

Helvi Juvonen, "Kasvamine", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: "Kaarsild: Soome luulet 1920-1950", 1997, lk 136

Samblik tõstis oma hapra peekri,
vihm sadas selle täis. Ja vihmatilgas
sätendas taevatilk nagu tuuletõke.

Samblik tõstis oma hapra peekri -
toosti meie elu rikkuse auks.

Helvi Juvonen, "Peekrisamblik (Luuka 17:21)", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: "Kaarsild: Soome luulet 1920-1950", 1997, lk 136

Mastimänni murdund tüvi sosistab:
"Sain seljasoojaks samblavaiba," -
ja pohlaõied surevad. Eks surnud tule kord tagasi,
mõtleb öökull ja poetab
udusule lennul läbi hämaruse,
On mõnus maha langeda ja lamada.

Vaid tiivavihin teatab: "Elan liikumisest!"
"Jah, nii see on," kinnitab mahe öökull, hiirt
nokas kandes, "Ka mina elan,"
      kaebab hiir.

"Kõik te surete," hüüab tuul ja kisub
kirendavad lehed puult. Nood
hiilatavad õhus
      ja kustuvad.

      Siis teeb teerada kaare
ümber sõgeda kivi. On aeg ots ümber pöörata,
aeg lahti lasta. Äraminekuaeg on käes,
ütlevad sõnad.

Helvi Juvonen, "Sügismets", tlk Ly Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: "Kaarsild: Soome luulet 1920-1950", 1997, lk 136-137

Vaata Põhjala taevast.
See pole ainuüksi must samet,
mis annab sügavust Põhjanaela hiilgusele.
See on ülev vastavus Karude
ja Kalevi Mõõga tähtkujude vahel.
Tulevad meelde kristallid mustava öö pigistuses,
mis heidavad oma hiilgust
hangede lõputule reale.
Tuleb meelde pakase küütlev karmus
ja metsad ja metsad ja metsad.
Tuleb meelde kodude soojus, töö ja armastuse
soojus. Ja keelele kipuvad sõnad,
millest kaunimaid taeva all pole.

Helvi Juvonen, "Kaljuse põllu peal" II, tlk Ly Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: "Kaarsild: Soome luulet 1920-1950", 1997, lk 137

Et kas ma elus olen? Olen küll.
Ma kondan ringi elavate hulgas.
Mul hirmsad küüned on ja turris karvad.
Ei huulte sõnast aru saa mu kõrv.
Silm aina silma otsib, tühjust uurib,
ei lähe iial lahti metsa uksed,
ei saada taevas lumevaipa veel.
Kord raskemalt, kord kergemini
mul tatsub jalg.

Ah et kasukas kisti mul seljast ja et küüned lõigati ära?
Ah et hambad murti ajapikku suust?
See jutt ajab naerma tuulegi, mille taktis
ma end õõtsutan.
See jutt ajab naerma päevagi, mis mulle
silma paistab.
Oma kolba sees lagistan naerda, millal tahan.

Ei lähe iial lahti metsa uksed.

Helvi Juvonen, "Karu" II, tlk Ly Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: "Kaarsild: Soome luulet 1920-1950", 1997, lk 138

Ükskord jõuab kätte
pidulik silmapilk,
mil enam keegi
ei jaga sinuga jahedat
liikumatut taevasina,
taevas kerkib
otsekui karikas huultele,
aknaruutude taha
ilmuvad uued näod.

Helvi Juvonen, "Elu" II, tlk Ly Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: "Kaarsild: Soome luulet 1920-1950", 1997, lk 138

Tema kohta muuda

Helsingis, Bulevardil, "monta vuotta sitten",
seisis kadakas silmadega kui järved, laulik
Helvi Juvonen, kes ütles oma tuttavaile:
"Neljapäeval ärge tulge, olen metsas."
Aga tuli reede, laupäev, pühapäev,
ja metsa ta jäigi.

Ivar Ivask, "Kolmas suvi Soomes" IV, "Tähtede tähendus: esimene kogu luuletusi (1958—1963)", Lund, 1964, lk 23

Kirjandus muuda

Ajakiri Mana 1/1958