Vikitsitaadid

Hing

(Ümber suunatud leheküljelt Hinged)

Hing on hüpoteetiline väike värisev osa inimesest, milleta ei saa elada, kuid mida saab (ehkki ei soovitata) müüa. Eriti populaarne on hing religioonides. Hinge olemasolu kohta loomadel ei ütle teadus midagi.

Hieronymus Bosch. Õndsate taevaminek. (~1500)
Karja kirik Kolgata raidreljeef (13. sajand)
Nelly Drell, Soul (2008)

Proosa

muuda
  • Mazarin, keda üha kannustas nurjatu ahnus, vaevas rahvast ränga maksukoormaga, ja see rahvas, kellelt ta prokurör Taloni sõnade järgi kõik peale hinge välja pigistas ja sellegi ainult sellepärast alles jättis, et polnud võimalik hingi oksjonil müüa, rahvas, kelle kannatust püüti hoida katkemast kuuldustega saavutatud võitudest, kes aga leidis, et loorberid ei kõlba süüa, see rahvas oli juba ammu nurisema hakanud.


  • Mida kauem kinkeakti tagasisaatmine viibis, seda rohkem kaldus Mazarin arvama, et nelikümmend miljonit on kindlasti väärt, et nende pärast millegagi riskida, ja eriti veel nii hüpoteetilise asjaga nagu hing.
Kui kardinal ja peaminister oli Mazarin peaaegu ateist ja täielik materialist.


  • Kübar otsaesisele tõmmatud, jälgis vastu troskaistet nõjatuv Dorian Gray tuima pilguga suure linna nurjatut häbi ning kordas endale aeg-ajalt sõnu, mis lord Henry oli öelnud talle nende kohtumispäeval: "Ravitseda hinge meelte abil ning meeli hinge abil." Jah, selles peituski saladus. Ta oli seda sageli üritanud ning üritab nüüd taas. Oli olemas oopiumiurkaid, kus sai osta unustust, ja õuduste urkaid, kus mälestust vanadest pattudest sai hävitada uute pattude hullusega.


  • Sinu maine keha pole midagi muud kui rõivas, mille all on hulga peenem rõivas ja selle peenema rõiva sees oled sina ise.



  • Talv istutab inimese hinge igatsuse. Kevade järele, õitsemise järele, rohelise lible järele, valge pilve järele, kiivitaja kiljumise järele, teise inimese järele. Ja pole üldsegi oluline, kui vana või noor keegi on. Oluline on, et hing oleks ärkvel.
    • Nasta Pino, "Kopliperasoos on rahapada", 1989, lk 109


  • Ta ju hakkas juba unustama, et temas piinleb kaks hinge, need hinged vaikisid ja nutsid ilma pisarateta vangikojas, milleks oli neile Marilena vägev kere, nende asemel aga kasvas selles keres täiesti uus, võõras hing, paks ja ablas, jultunud ja lõbus, ahne ja häbematu, teravmeelne, kui see oli kasulik, ja sünge, kui kahjulik.
Ei ole ju saladus, et inimeses lähevad vahel kaduma senised hinged ja sigineb uus, eriti koos vanusega. (lk 120)


  • Ines oli alati arvanud, et ilul pole naise elus mingit tähtsust, vaid hoopis hingel. Naist pidi karmistama ilus hing. Kahjuks polnud aga mitte ükski mees märganud Inese ilusat hinge. Ines süüdistas selles oma tööd. Tavaliselt on ju raamatukogutöötajad naised, kust siit neid mehi võtta. Inesel polnud ka sõbrannasid, olid vaid raamatud. (lk 11)
  • "Kõigepealt joome kosutavat teed," pakkus Agnessa, "melissi-lavendli ja lõhnava mündi teed. Lavendel on armurohi, nukrameelsuse rohi, münt on meelepuhastaja, meliss aga päikeseline meelerahustaja. Kui seda teed jood, siis hakkab hing looma, keha hingama ja tärkavad meelelised tunded." (lk 55)
  • Ines naeratas hetkeks, kuid siis kiskusid ta huuled kibedaks muigeks: "Ma ei ole proua, vaid preili."
Henna turtsatas naerma.
Inese põsed värvusid roosaks. "Jah, mina pole õiget meest leidnud, just korralikku..."
Henna täiendas: "Selline mees peab alles sündima."
"Jätke, tüdrukud," sekkus Rami, "pole ilus sedasi nokkida. Kelle asi see on, oled abielus või vallaline."
"Muidugi, muidugi," laiutas Henna käsi, "ega naise ilu pole tähtis, vaid hing. Nii sa, Ines, kunagi ju väitsid. Me isegi vaidlesime selle üle, vist läksime riidugi, mäletad."
Muidugi Ines mäletas. Mäletasid teisedki. See vaidlus oli toimunud lõpuklassi klassiõhtul, kui Ines teatas, et peab naise juures eelkõige tähtsaks hinge, haritust, mitte ilu. Henna oli siis lasknud poistel otsustada, kumb on tähtsam, hing või ilu. Poisid olid pidanud ilu tähtsamaks ja Ivari oli tol korral Inesele öelnud: "Sinu hing on nii kuri, et see on võtnud sinult igasuguse välimise ilu." (lk 65)
  • "Luulega?" Ben muigas jälle. "Luulega on küll täbarasti. Ma ei ole suur luulesõber."
"Arusaadav. Mehed ei loegi luuletusi samapalju kui naised."
Ben oli aus: "Ma ei loe üldse. Minu jaoks on luule igav."
"Igav? Nojah, võib tõesti igav olla," arutles Ines, "sest meeste hinges puudub sageli lüürika. Aga minul, tead Ben, minu hing on väga lüüriline."
"Lüüriline hing on kaunis," täiendas Ben, "teeb ka naise kauniks." (lk 100)



  • Luud on tehtud mullast, veest ja õhust, aga hing tuvi kudrutusest, laste häältest, sinistest õhtutest ja sellest salapärasest energiast, mida inimesed üksteisest mööda minnes vahetavad.
    • Tõnu Õnnepalu, "Pariis (Kakskümmend viis aastat hiljem)". EKSA, 2019, lk 20


Film

muuda
  • Esimees: Päevakorra punkt kuus, elu mõte. Noh, Harry, sul olid selle kohta mõned mõtted.
Harry: Õige küll, jah. Mul on üks meeskond selle kallal paar viimast nädalat töötanud ja meie tulemused võib võtta kokku kahe põhilise kontseptsiooniga. Esiteks, inimesed ei kanna küllalt palju mütse. Teiseks, mateeria on energia. Universumis on palju energiavälju, mida me tavaliselt ei taju. Mõnel energial on spirituaalne allikas, mis mõjutab inimese hinge. Aga see hing ei eksisteeri algusest peale, nagu traditsiooniline kristlus õpetab, see peab sündima juhitava enesevaatluse käigus. Selleni jõutakse aga harva, kuna inimesel on ainulaadne võime lasta igapäevastel pisiasjadel end vaimsetelt teemadelt kõrvale eksitada.
[Paus.]
Max: Mis värk nende mütsidega oli?
  • Filmist "Monty Python's The Meaning of Life" (1983). "Part V: Live Organ Transplants"


Luule

muuda

Külmand on maa - ja viisteist rasket talve
seal nõmmel kevadeks on üle läind;
truu on see hing, mis hoiab mälusalve,
kui on nii mitmest valust läbi käind.

  • Emily Brontë, "Mälestus", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 179-180


   Arg pole hing mu sees,
ei tuules-tormis värise mu rind:
   näen taeva sära ees
ja sama särav usk teeb julgeks mind.

  • Emily Brontë, "Arg pole hing mu sees", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 182-183


Issand, oh halesta mino henge
palava lätete vägevät iha,
halesta ahastust tundva henge
hullude mõtete mõtsikat viha.


Ja üha lähemaile
hing püüab kaugustelle.
Ei ole halastust talle -
uus rahutus kiusab jälle.


Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.

  • Artur Alliksaar, "Autoportree", rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 8


Käin ilmas ringi
teiste võlgnike seas.
Ühed peavad maksma
tiibade eest.
Teistelt nõutakse sisse
iga leht.

Deebeti poolel
on kirjas iga meie kude.
Mingit kombitsat ega vääti
ei või jätta endale.

Nimekiri on täpne
ja näib sedaviisi,
et meilt võetakse isegi tühjad pihud.
...
Protesti selle vastu
nimetame hingeks.
Ja see on ainus,
mida nimekirjas pole.

  • Wisława Szymborska, "Midagi ei kingita", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 7-8


Vahel on meil hing.
Kellelgi pole seda vahetpidamata
ja kogu aeg varnast võtta.
...
Ankeedi täitmise
või liha tükeldamise ajal
on hingel reeglina vaba päev.
...
Rõõm ja kurbus
ei ole tema jaoks kaks erinevat tunnet.
Ainult siis, kui need kaks ühinevad,
on ta meiega.
...
Materiaalsetest asjadest
meeldivad talle pendliga kellad
ja peeglid, mis töötavad lakkamatult,
isegi siis, kui keegi ei vaata.
...
Näib sedamoodi,
et nii nagu tema meile,
oleme ka meie talle
millekski vajalikud.

  • Wisława Szymborska, "Veidi hingest", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 9-10


Oma hinge ei või müüa – kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.


Vanasõnad

muuda

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Hing&oldid=117702"