Inge Põder

Inge Põder (kodanikunimega Ingeborg, aastast 1949 Laks; 1. mai 1917, Tallinn – 23. veebruar 1996, Tallinn) oli eesti laulja, tantsija, koreograaf ja lavastaja.

Intervjuud

• Kuidas sulle meeldis Noorsooteatri "Misantroop"?

Väga meeldis. August Sanga tõlge oli nii hea, nagu oleks Molière eesti keeles kirjutanud. Olin üllatunud, kui hästi mõnede näitlejate — Lembit Petersoni, Sulev Luige, Kaie Mihkelsoni, Andrus Vaariku — tekst saali kandus. Aga ajastu maneeridest jäi puudu. Neid oli liikuma õpetanud Aita Indrikson, kuid kostüümides nägi ta neid oma sõnade järgi alles etendusel. Ometi oleneb ju kostüümist, kuidas seista, kuidas kleidisaba kanda. Lehvikud ja rätikud näpus segasid neid ning mul oli tunne, et nii ei ole päris õige. Sellesse ei tohiks ükskõikselt suhtuda, lavastuse sõnaline pool on selleks liiga hea. (lk 5)

• Kas näitleja peaks ajalooliste näidendite puhul tegema kostüümiga iseseisvat tööd?

Ilma tööta ei tule midagi. Keegi pole nii suur sündinud talent, et kõik kohe välja tuleb, õppida ja harjutada on tarvis ka kõige lihtsamaid liigutusi: kuidas kätt anda, kuidas kleidisaba tõsta, isegi kuidas kõndida.

Andsin kord konservatooriumi lauluklassis liikumist. Nad käisid väga halvasti tunnis. Üks noormees teatas, et tema mängib kaks korda nädalas korvpalli ja tal ei ole tantsutundi vaja, sest niikuinii läheb RAM-i tööle. Küsisin, kas RAM-is polegi vaja lavale tulla või frakki kanda, mis nõuab head rühti. (lk 5)

• Praegu sa tegeled ise ka tulevaste näitlejatega. Mida sa neile õpetad?

Steppi, see on populaarne ja nad tahavad väga. Mulle tundub, nad arvavad, et see on lihtne. Kuid seda on väga raske õppida, selle taga on tohutu treening, pidev harjutamine. Peale selle peab olema hea rütmitunne, musikaalsusest rääkimata. Mina harjutasin iga päev kolm tundi koos akrobaatikaga, see oli vaevarikas, aga andis ka tulemusi. (lk 5)

• Alles hiljuti näidati TV-s kolme stepitantsijat, üks neist, nüüd juba vanem mees, rääkis, kui palju ta on kuuendast eluaastast alates tööd teinud. Milline tehnika tal oli! Selle saavutamiseks tulebki varakult alustada. Kord nädalas on tohutult vähe, kuskil mujal kui minu juures üliõpilased seda harjutada ei saa. (lk 5)
• Jumal tänatud, et mu jalad veel käivad! Nad olid mul väsinud, reielihased ei surunud mind treppidest hästi üles, lasin jalgu masseerida ja nüüd on jälle parem. Olen neid eluaeg hoidnud: kui jalad peaksid viletsaks jääma, oleks kohutav. Vanasti, kui varvastel töötasin ja tegin ikka jalavanne, ütles isa: "Nüüd teed neid vanne, aga varsti on sul ratastool!" See on mul nii mällu jäänud, et hoolitsen hirmuga nende eest. Aga tunnis — kas ma olen nii temperamentne? — lähen hasarti ja hüppan lastega kaasa. Kui ma tantsimise lõpetasin, ei tahtnud ma stanget nähagi. Aga jalad kippusid streikima. Käisin arsti juures, arst käskis kohe liigutama hakata. Siis läksin iluuisutajatele tunde andma, harjutusi ette näitama ja jalalabad hakkasid jälle tööle.

Varem kalpsasin görlidega ikka kaasa, loopisin jalgu, näitasin, kuidas neid tuleb visata. Kindlasti on pedagooge, kes ainult rääkides tunde annavad, muidugi juhul, kui kõik terminid on tuttavad. Aga lavakunstis ja estraadistuudios nii lihtsalt ei saa. Imestan, kuidas need tunde annavad, kes ette näidata ei suuda. (lk 5-6)

• Minul ei olnud ju koreograafiakooli haridust, pidin palju end ületades töötama, et teatud tasemele jõuda. Kui ma üle kivide ja kändude "Estoniasse" jõudsin, imestas kolleeg Ruth Käsnapuu, miks teatris rahvas räägib, et mõelge, Inge Põder on tööle võetud. Küsib minu käest: "Ei tea, miks nad seda küll teevad?" Vastasin: "On kaks võimalust — ma olen kas liiga kehv või väga hea, vahepealset ei saa olla, siis ei räägitaks midagi." Ma tulin Tamara Becki stuudiost ja pealegi töötasin varietees, sellele vaadati viltu, mul ei olnud hea maine. Tööd tegin palju ja eks vist läksin mõnest mööda. (lk 6)
• Raske ka veel sellepärast, et proovis kuulsin mõningate kolleegide märkusi oma puuduste kohta: tal ei ole kasvu, ei ole käsi, ei ole jalgu, need peaksid olema palju pikemad ja lüürilisemad, palju kaunimad. Seda kuulsin ma aastast aastasse, kui ma partneriga tantsisin. Minus tekkis hirmus trots, et ma näitan teile, ma võin tantsida kõiki osi, peale Luige loomulikult. Kord taheti ka Luike pakkuda, see oli Romanova ajal, aga mina soovisin omalt poolt Parti; kui tuleb "Pardijärv", olen nõus, aga Luike ma ei tee. (lk 6)
• Kõige rohkem tööd tegin Vanja osaga balletis "Dr Aibolit". Oli suur mure: kuidas tantsida poissi? Vaatasin vennapoega, mängisin temaga sõda ja panin end riidesse nagu poiss, vehkisin kodus poisilikult liikuda. Jälgisin, kuidas nad jooksid, kuidas mossitasid ja olid ägedad. See aitas mind palju. (lk 6)
• Raske oli lüüriliste stseenidega, adagio'dega. Ma olen rohkem karaktertüüp, ja puudusid ka eeldused, ei olnud kõrget, lahtist jalga. Tänu leidlikele ballettmeistritele Anna Ekstoniga eesotsas seati minu adagio'd nii, et ei riivanud kellegi silma. Kui lavastaja suunab sind õigesti ja arvestab sinu füüsisega, siis saad ka hakkama. Aga tehnilisi puudusi oli meil kõigil. (lk 6)
• Praeguste balletietenduste tehniline tase on tõusnud väga kõrgele. Mui hakkavad juba ainult vaadates varbad valutama, tuksuma. Kunagi küsiti mu käest, kui uuesti sünniksin, kas õpiksin ikka balletti? Tookord ütlesin kõhklemata — jaa! Aga praegu küll ei õpiks. See on nii tohutu vaev, nii lõpmata palju higi. Olen vahel mõelnud, kas see tõesti tasub ära? Vähe raha ka...

Kaevuri töö ja sekretäri palk...

... ja õigel ajal tuleb lavalt lahkuda, see on ka kurb. Mina küll ei nutnud, kui tuli pensionile jääda, aga tean kolleege, kellel oli täiesti ükskõik, mida nad teatris teevad, peaasi, et nad saaksid üle lava kõndida. Otsustasin, et kui kakskümmend aastat tantsitud saab, lähen ära. Tekkis väike segadus, pidin aasta veel olema. Mind võeti poolele palgale, kuna oli vaja kokku hoida, aga nii oleksin saanud liiga väikese pensioni. Ma siis natuke protsessisin. Viimane aasta nõudis suurt eneseületamist, tundsin, et ei või stange juurde minnagi. Ma pidin aga vormis olema: kui sa oled kõrgem kategooria ja öeldakse, et homme astud lavale, mis siis saab? (lk 6)

• Eks ebameeldivusi ole ka olnud, teater pole ainult rõõmu koht, siin on ka pisaraid... Olen aga selline natuur, et kunagi eriti kurvaks ei jää. Ma lähen sisemiselt tigedaks, tekib trots ja tuleb jonn — ma teile veel näitan... Ei tea, kas see on eestlasele omane või tuleb sellest, et olen sündinud 1. mail 1917 — igatahes võitlusvaimu on mul palju. (lk 7)
• Ma tantsisin, ega ma siis õppida tahtnud. Kadunud Panso, kellega koos Hiiu koolis käisime, rääkis mulle, kuidas nad õpetaja Aumanni 80. sünnipäeval käisid. Aumann olnud väga uhke, et koolist on tulnud palju kunstiinimesi. Ainult üks nendest on talle palju südamevalu teinud — Inge Põder. Küsimusele miks? vastas Aumann: "Temale oli antud kõik jalgadesse, aga mitte midagi pähe!" Väga vaimukas. Ega seal valet midagi ei ole, aga Panso ei julgenud mulle seda rääkida, kartes, et ma solvun. Mitte kunagi! See on ju tõsi!

Tol ajal tuli enne kooli lõpetamist teha testid. Ma olin Rootsis — saaks aga tantsida! — kus ma seda testi veel tegin. Vend käis siis tunnistuse järel... Nii lõpetasin mina oma algkooli! (lk 7)

• Tantsu õppisid sa Tamara Becki stuudios. Millise kooli see andis?

Aluseks oli klassikalise balleti treening. Meile õpetati klassikat, karaktertantsu, isegi akrobaatikat, seal pidi kõike oskama. Õpetus käis vene keeles, mina sellest hästi aru ei saanud. Tamara Beck hüüdis mind "Umoraks", siis ei saanud aru, miks, nüüd ma tean, mis see sõna tähendab. Kui ma midagi tantsisin ja sammud meelest ära läksid, improviseerisin, siis ta ütles: "No, Umora, juba jälle!" Aga ma ei jäänud kunagi seisma, sellepärast ma talle vist meeldisin. Tal olid huvitavad lavastused varietees, mis asus kinos "Grand Marina". Seal esinesid tuusad: Alfred Sällik, Hugo Schütz jt. Tamara Beck oli andekas inimene, hea fantaasiaga, lavastas toredaid etendusi, vähemalt minule on nii meelde jäänud. Edu oli suur, lavastused läksid pidevalt täissaalile, kuigi argipäeviti oli kaks, pühapäeviti koguni kolm etendust. Vaheajal tõi ta meile toidud, sõime kõik koos ja puhkasime garderoobis.

Kas ta ka tantsijate silmaringi vestlustega avardas?

Seda ma küll ei mäleta, et seal mingit jutustamist oleks olnud. (lk 7)

• Kas välismaal oli Tamara Becki trupi etendustel menu?

Oli küll. Kuigi vahel oli ühes linnaservas edu, teises vile. Itaalias on nii temperamentne publik, et kunagi ei tea, kas sa talle meeldid või vilistab su välja. (lk 7)

• Kel vähegi häält oli, pandi Tamara Becki juures laulma. Kuid lauluga leiba teenima hakkasin paratamatusest: olin varvastel tantsides jalad natuke üle töötanud. Siis sattusin Milanos Esmanoffide juurde, kus ma steppima õppisin; laulmine ja steppimine — see oli siis uudiseks. Esmanoffide juures olin õpilane, palka ei saanud, mind treeniti ja toideti. Aga selle eest olin tasuta teenija — minu kohus oli süüa teha, turul käia, pesu pesta. Kodus oli mind lapsest saadik hellitatud, nüüd tule siia kaugele Itaaliasse ja — äkki oled teenija! õppida oli neilt aga palju. Steppimine läks ladusalt, kuid akrobaatikatrikkidega oli kehvem: jalad olid mul tugevad, aga käed viletsad. Sellele vaatamata sain arabeski ja isegi dobiljoni selgeks. Esmanoffid olid tantsulised akrobaadid, tegid kätelseise, üleviskeid jt elemente, vahele aga steppisid. Tegid kolm numbrit järjest, see nõudis suurt vastupidavust. Prahas esinesin koos nende tütrega. Kui neile pakuti lepingut Hongkongi, oli selles punkt, mis keelas kasutada alla 21 aastasi, ja minust oli vaja lahti saada. Mind pakuti partneriks ühele itaallasele. See oleks tulnud odavam, poleks olnud vaja osta mulle kojusõidupiletit. Hakkasin vastu, tahtsin ainult koju, ja sain selle eest peksa... Mulatitarist lauljatar Louise Hopkins, kes mind natuke õpetas ja kuulas, kuidas laulan, tegi mulle selgeks, et välismaalast ei tohi lüüa.

Rohkem ma välismaale tööle ei kippunud. Ega see kogemus tühja läinud, peale oskuste arendas töö Esmanoffidega vastupidavust, sealt ma oma võhma sain. Kui "Estoniasse" tulin, oli naljakas vaadata, et inimesed ära väsivad. Treeningtund polnud midagi, ma ei saanud higigi lahti. Proovides olid ka kõik väsinud, aga mulle oli seda vähe! Praegu ma vaatan, kui vähe võhma on näitlejatel. Lasen üliõpilastel laulda ja tantsida, lõpuks veel mingid hüpped. Pärast pooltteist tundi ei saa — nad on ära küpsenud. Võhmatreeningut peaks aga pidevalt tegema, sest ka tekstiga on pinge kõva, kui pead tervelt kolm tundi järjest laval olema. (lk 7-8)

• Tänapäeval ei piisa sellest, kui käid kord üle lava! Harrastatakse ju aeroobikat ja break'i, see tuleb inimestele ainult kasuks. Ega igaühest pea saama näitlejat või tantsijat, aga see arendab liikuvust, elastsust ja vastupidavust, mis on elus ka väga oluline, laval peab seda aga veelgi rohkem olema. (lk 8)
• Oled Tallinna Moemajas õpetanud mannekeene kõndima.

Olin vist esimene, kes hakkas nendega tööd tegema, Õhtul, kui rätsepad olid töö lõpetanud, kõndisid mannekeenid laua peal, muud ruumi moemajas ei olnud. (lk 8)

• Üldine tänavapilt on vilets. Inimesed käivad väga lohakalt. Nad vist ei mõtlegi, kui oluline see on, kuidas kõnnid. Inimeste jälgimine on mulle omamoodi spordiks saanud. Rongis sõites vaatan, mida ta võiks mõelda, kuidas ta istub, miks ta niiviisi istub, ta peaks ilusasti istuma. Paljud teavad, et ma seda teen. Ülle Ulla tütar Ulla räägib praegugi, et kui ta mind näeb, tuleb meelde "aabitsa kukk" ja kohe läheb selg sirgeks. Paljud mannekeenid meenutavad, kui palju ma olen jorisenud nende kõndimise ja hoiaku kallal, aga see on andnud ka tulemusi. "Lembitu" kutsub mind praegugi, jaanuaris, kõndimist õpetama. See on olnud tore hobi, mulle on meeldinud neid liikuma saada. (lk 8)
• Kui ma haiglas olin, istusin üleval rõdul ja vaatasin Pärnu maanteele, kuidas inimesed autodest, bussidest ja trammidest välja astusid. Küll see oli lõbus! Mõeldakse ikka, et mind ei nähta, aga kunagi ei või teada, kus see aken on! Ootasin kord haigla ukse ees oma meest, ta ei tulnud, läksin vestibüüli helistama. Tuleb alla doktor Loige ja ütleb: "Oi, kuidas me teid aknast vaatasime!" Ma ehmatasin nii ära, läksin kohe märjaks, et ei tea, mis ma tegin, kas sügasin ennast või näppisin nina, seisin halvasti ja — läksin vist isegi näost punaseks. "Me imestasime, kui hea rüht teil on, kui ilusti te seisate, nii peaksid kõik naised olema." Mul läks kohe kergeks. Iialgi ei tohi end unustada! (lk 8)
• Külas olles küsin endale ikka kõva tooli, ma ei taha pehme peäl istuda. Ma ei usu, et see elukutse viga on. On küllalt tantsijaid, kes niimoodi istuvad, et imestad, kuidas ta üldse tantsida saab, kui ei oska selga hoida. Väga inetu on vaadata! (lk 8)
• [Iluuisutajate õpetamisest:] Sain uiskudel otse ja tagasi, pidin seda ju proovima, aga hüpata ma ei julgenud, ei saanud mina maast lahti. Leppisime niimoodi kokku: mina näitan sammud ette ja Vaike Paduri seab need jääle. Lii Piir sai masurka ja Anne Saraškina tarantella, mõlemad tulid kohtadele. Hiljem töötasin koos Lii Piiriga.

Tunde andsin Pioneeride Palees. Väga andekad poisid olid vennad Rennikud. Kord päris nende isa minu käest, mismoodi mehed tantsivad ja kuidas balletielu on. Mina vastasin, et need vanemad peaksid lollid olema, kes oma poisid tantsima panevad. "Hüppavad üles-alla, õige mul asi, mille eest raha makstakse!" nagu mu isa ütles. Mehed peaksid ikka midagi muud õppima! Ükskord pärast tundi kohtasin teda palees, ta ootas oma poega Hardot, kes minu juures tunnis käis. Hakkasin talle kohe rääkima, oi, viige ta koreograafiakooli, ta on nii suurte eeldustega: heade lihaste ja toreda hüppega. Ta vaatas mulle imestunult otsa, et mis te alles mulle rääkisite... Mina vastu, et see on hoopis teine asi, nii andekad inimesed peavad kindlasti balletti minema. Ta jäi kindlaks, et las poisid jäävad jääle. Mind on kutsutud hiljem ka tunde andma, aga tehnika on niivõrd kõrgele läinud, et ma enam ei torgi. (lk 8-9)

• 1953. aastal tuli teatrisse Koreograafiakooli esimene lend. Kuidas nad balletikollektiivi lülitusid ja kuidas sina neid vastu võtsid?

Nad tundusid mulle kaunitena ja andekatena, eriti kaks — Helmi Puur ja Ülle Ulla — olid mulle väga südamelähedased. Lähenema hakkas "Luikede järve" lavastamine. Olin rõõmus, et on leitud Luik ja mina saan lahti lüürilistest osadest, mida ma vaikselt eneses nii vihkasin. Lõpuks oli meil priimabaleriin, kes seda nime vääris ja kelle üle võisime uhked olla. Nad olid kõik toredad: Aime Leis, Ira Generalova jt. Šefluse alla võtsin Helmi Puuri. See laps oli väga andekas, väga lihtne, hirmus aus oma töös. Ma natukene kartsin, sest ta ei näinud kusagil halba, arvas, et ümberringi on kõik sama ausad ja kaunid. Keegi ei olnud teda veel tantsimas näinud, kui juba käis jutt, et ta ei ole midagi erilist. Nad töötasid Vladimir Burmeistriga kahekesi. Kui Helmi Puur ükskord kollektiivi ette astus, lõi ta kõiki pahviks. (lk 9)

• Lia Leetmaad ja mind paluti tulla kooli vaatama, keda sellest lennust suunata Leningradi õppima. Meie valik langes Helmile. Süda valutas hirmsasti, kas me otsus oli õige. Kui see laps särama hakkas, olime mõlemad rõõmsad. Ekspluateeriti teda natuke palju, eks võitlesin ka selle vastu, kuna olin tol ajal balletiinspektor. Leidus kolleege, kes teda hoiatasid, et mind ei maksa uskuda, ma hävitavat ta omapära, sest olen kade. Lapsed olid nii kaunid, et rääkisid sellised jutud mulle ära. Ma tegin neile selgeks, et nii see ei saa ju olla. Teie olete noored ja kaunid, tantsite hästi, keegi ei saa ju teise sarmi ära võtta ega enda omale juurde panna. (lk 9)
• "Bahtšisarai purskkaevu" tegi põhiliselt noortekoosseis, aga kord pidin ma ootamatult tantsima. Orkestriproovi ei antud, oli klaveriga lavaproov koos trupiga. Loomulikult olin närvis. Teen laval soendust, kui tuleb minu juurde Rein Ranniku: "Mida sa siis nüüd siin nii hirmsasti teed?" Ma palun, et mingu ära, teen end soojaks, olen närvis ja ärgu minuga parem rääkigu. "No kuule, mida sa siis endast kujutad?" "Kas ma sulle ei meeldi?" "Meeldid küll, kostüüm on ilus ja see turban sobib sulle. Sule oled endale ka pähe pannud, aga varsti on ta sul persses!" Närv oli järsku kadunud, mu tuju läks heaks, sest see ei olnud sugugi õelalt öeldud, ja nii proov kui ka etendus läksid hästi. (lk 9)
• Kui tantsisin "Kullaketrajates" Loksbergi osa, juhtus äpardus. Enne lavale minekut olid mul villased "soojendajad" jalas. Hüppan lavale, löön mantli eest lahti ja näen Tiiu Randviiru kohkunud nägu. Kohe meenus, et mul on närakad "tormiankrud" jalgade ümber. Nelja taktiga hüppasin lava taha, jõudsin need ära võtta ja variatsiooni esimese hüppega jõudsin jälle tagasi. Vaheajal sain Viktor Päri käest pragada, saalist tulevad kolleegid aga imestasid, millal mu väljatulekut on muudetud, niisugust kiirust pole nad minu puhul kunagi tähele pannud. Kui juba kolleegid ei märganud, siis publik loodetavasti ammugi mitte. (lk 9-10)
• Lauri Leesi on eesti rahvale mitu korda leheveergudel selgeks teinud, mis on varietee ja mis on kabaree, millised nad peaksid olema. Mida arvad sellest sina, oled ju varietees töötanud enne sõda ja pärast sõda varieteežanri uuesti elustada aidanud?

Lauri Leesi artikleid on olnud meeldiv lugeda, mitmeid asju on ta väga õigesti selgitanud, aga missugune varietee peaks täpselt olema, seda käsku pole olemas. Kõik oleneb kunstilisest juhist, tema ettekujutusest. Üks teeb süžeelise, teine divertismentliku, kolmas jälle natuke revüüliku kava. (lk 10)

• Esimene sõjajärgne varietee oli "Astorias", sellega alustas akrobaat Enn Loo. Kava oli divertismentlik, kirev, materjali tal palju ei olnud. Siis jätkasin mina samaga, aga jõude oli mul rohkem, agiteerisin "Estoniast" häid professionaalseid tantsijaid, keda huvitas varieteežanr. Palju pahandust oli seepärast, et arvati, et kõrge kunstilise tasemega tantsijaid ei kõlba kõrtsi tööle panna. Kollektiiv oli tore. Tol ajal pidi igaüks ise kostüümid õmmelda laskma, vahel ka tantsu lavastuse kinni maksma. Mõned numbrid lavastasin ise, solistid tulid juba valmis tantsudega. Esinesid Larissa Kaur, Riina Pinding ja Jaan Puusepp, Helju Nael ja Piia Tiitus. Kui Veera Bogatõrjova tantsis Anitrat, katsusime vabamalt, vähema ihukattega, aga sellega tuli väikene pahandus — üks grusiin karjus: "Hatšaa!", Veera ema tuli järgmine päev ja keelas tütrel esinemise ära. Püüdsin selgeks teha, et see oli ainult juhus, et asi ei olegi nii hull! Kavas oli veel võistlustantsupaar, kes tantsis ladinaameerika tantse. Hiljem tulid Elonna Spriit ja Ants Vähejaus. Varietee tegemiseks andis loa Moskva komisjon, kes leidis kava olevat tasemel ja maitseka. (lk 10)
• Siis läksin Leningradi Music Hall'i repetiitoriks ja töötasin seal mõned aastad. Eino Baskin rääkis, et Music Hall'i tüdrukud kutsusid mind Kobraks, ju sellepärast, et panin neile kõva mahvi peale. Vastasin talle: see on tore, kobra on ikkagi kõrgem kategooria, mitte lihtsalt uss! (lk 10)
• Varieteetööga hakkasin taas tegelema, kui avati "Viru" hotell. Appi organiseerima ja lavastajaks tuli Endrik Kerge, heliloojaks Gennadi Taniel ja kunstnikuks Aime Unt. Esialgu me tasu ei saanud, õppisime pool aastat, teadmata, kas see läheb või ei. Endrik tegi libreto, ta oli juba siis näitejuhi kalduvustega, mina improviseerisin, tema valis, mida jätta, mida mitte. Kahekesi oli väga tore töötada. (lk 11)
• Sina esinesid varietees juba enne sõda.

Kui ma välismaalt tulin, tegin endale paar numbrit, kus laulsin ja steppisin. Tol ajal oli kava divertismentlik, kasutati palju külalisesinejaid: tantsupaare, akrobaate, salongitantsu; küll jaapanlannasid, küll hispaanlannasid. Meil oli ka häid kodumaiseid jõude. Meelde tuleb Erna Sade, pimestavalt ilus naine, kellel oli huvitav number suurte tõstetega: kaks partnerit kandsid teda, maad ta peaaegu ei puudutanud. Pärnu Rannahoones esinesin ühes kavas Paul Kalde ja tema abikaasaga.

Millistes varieteedes sa esinesid?

"Estonia" Valges saalis, "Astorias", Meremeeste Klubis, käisin Tartus "Sinimandrias" ja siis hakkasin jälle otsast peale. Vaatasin, et kostüümide tegemine läheb kalliks, ja läksin orkestrisse laulma. Siiani räägitakse, et ma olin esimene džässilauljanna — ju ma siis olin.

Kui palju vanasti varietees esinemise eest maksti?

Minule maksti viis krooni õhtu pealt, görlid said kaks. (lk 11)

• Paljud inimesed peavad varieteed tänapäevani patumülkaks.

See on muidugi vale! Eks ta omamoodi raske ole, ahvatlusi on väga palju, kui iseloom nõrk on. Minulgi on olnud juhuseid, kus neiu ütleb, et ta ei saa varieteesse esinema tulla, kuigi väga tahaks: kavaler ei luba, kardab, et neiust saab "linnuke". Ütlesin, et tervita oma kavaleri ja ütle talle, et ta su maha jätaks, kui puudub usaldus. Sest "linnukeseks" võid ka ilma varieteeta saada, see on vabatahtlik. Varietees tuleb tööd teha. Miks varieteed nii halvustada? Kannatasin ise selle all: kui "Estoniasse" läksin, raputati pead, et vaat, kus koha pealt võeti. Ma ei pea seda õigeks, iga kunst on omal kohal! (lk 11)

• Ülle Ulla on omaette nähtus. Tänapäevani räägitakse, missugune varieteetäht ta oli... Kahetsema peab ainult seda, et ta natuke valel ajal ilmale tuli. (lk 11)
• Ega sa nüüd ometigi kodus istu ja Eino Laksile lõunaid keeda?

Mina lõunaid ei armastagi teha, rohkem on Laks mul kokk. Loen, katsun end raamatute abil arendada. Käin teatris. Ega "Estonias" töötades muuks mahti ei olnud, ikka oli etendus või proov. Palju vaatan telerit. Ikka vaatan ja võrdlen, kui tähtis on oma kutse korralikult kätte õppida, aga mitte ainult diplom saada.

Mul on tore mees, ta on alati erapooletut nõu andnud, väga õigeid otsuseid teinud. Kas või see, et ma pensionile jääksin. Ta ütles: on aeg, hakka tulema. On kergem, kui kõrval on sinust arukam inimene. Pean temast väga lugu ja me oleme suured sõbrad, varsti saab ka juba 40 aastat...

Kui mina pensionile jäin, läks tema teatrisse direktoriks. Olin pahane, et miks ta endale nii raske ameti võtab. Ta vastas, et kui kodus nii palju kunsti ümber on, ei jää ju muud üle. (lk 11)

• Olen loomu poolest heatujuline, optimist. Minuga juhtub alati midagi, tuttavad naeravad — ainult Ingega võib nii olla!

Kord talvel olime "Kuku" klubis, oli Ülo Tederi tööde näitus. Hakkasime ühe taksoga ära minema: Ülo oma piltidega, Mikk Mikiver ja mina. Teder läks varem maha, mina istusin tagaistmel tema kohale. Kott oli mul süles ja latrasin hirmsasti Mikuga. Järsku leidsin end lume pealt pikali! Kuidas ma siia sattusin? Äkki kuulen häält, mis küsib: "Inge, kas sa oled elus? Tule nüüd, sa oled autost välja kukkunud!" Autouks oli lahti jäänud ja kui ta kurvi võttis, olin mina keset teed lume sees pikali. Mikk arutab: küll oli imelik, ma räägin sinuga, aga vastust ei tule, vaatan taha, kas oled ära minestanud, näen aga, et auto hoopis tühi. Ütlen sohvrile, et teate, keegi puudub, too vastu: te olete täis. Ei ole, vaadake ise, ämma ei ole. Õnneks oli minuga kõik korras ja naersime mis kole. Järgmisel hommikul kohtasin Kivimäe jaamas Heino Mandrit, ta jutustas oma kukkumisest, kurtis, et nüüd on närv sees, arst olevat andnud ühed tabletid selle vastu, et ei hakkaks värisema. Sa kukkusid tooli pealt maha, aga mina eile autost välja ja olen elus, nagu näed, ilma tablettideta. Ise ootasin hirmuga, et millal ma värisema hakkan. (lk 11-12)

• Kord sõitsin rongis, olin mõttes. Rong peatub, üks kena noormees koputab aknale ja kutsub mind välja. Ma mõtlesin, et kas tal häbi ei ole, vaadaku mulle otsa, ma ei ole ju kaheksateist, ta võiks mu poeg olla. Aga ta jälle koputab ja kutsub. Ma ei teadnud mida teha, kas näidata keelt... mis ta siis koputab! Järsku enam ei koputanud, ma jäin rahule, et nüüd läks minema. Siis aga tuleb konduktor ja ütleb, et rong enam kaugemale ei sõida. Mul oli nii häbi, hindasin end üle, et noor inimene tahtis mulle külge lüüa, aga ta ainult ütles — kuule, mutt, tule välja, rong edasi ei lähe. (lk 12)
• Eino Laks on ju ka paras naljahammas.

Ta oskab asju naljaga väga hästi paika panna. Kord pidin ootamatult "Tiinas" Mari osa tegema. Aime Leisil oli esietendus ja teised Marid (Ülle Ulla, Yvonne Raksnevitš) olid tema Tiina kõrval liiga pikad. Olin osa peäl, aga millegipärast polnud veel teinud. Teatris arvestati minu kui karaktertantsijaga ja ei antud isegi varvaskingi. Mõtlesin skandaali teha. Helmi Puur soovitas ikka ära tantsida. Tulin koju, rääkisin mehele ja lootsin toetust saada. Ta kuulas mu ära ja palus korrata. Kordasin, et missugune häbematus, et ma pole vormis, et mul pole varvaskingigi. Ta vastas: sa oled kõrgema kategooriaga ja sul ei ole varvaskingigi, kellele sa julged seda rääkida? Tal oli ju õigus. Mul oli kolm päeva aega, harjutasin salaja fueteesid. Kartsin, et kui varvastele tõusen, kukun niikuinii maha. Kingad ma sain. Partneriks oli Uno Puusaag, adagio'sid ma ei kartnud, aga need 16 fueteed olid midagi hirmsat! Järjekordselt olid varbad kolm päeva vannis, aga ma tantsisin ära. Kõik olid lava taga ja vaatasid, kas ma kukun, ja meie kaunis Kirill Raudsepp, kes tahtis mu elu "kergemaks" teha, võttis fueteede ajal hästi aeglase tempo, et siis saan paremini pöörata. Arvasin, et suren varbaotsal, aga tegin nad kõik ära. Hiljem räägiti, et juba ammu taheti mind kõrgemast kategooriast alla tuua, sest mul pole koreograafilist haridust ja ma hoian kohta kinni. Nüüd öeldi, et niisugust tantsijannat polegi, kes pool aastat ei ole varvastel seisnud ja tantsib etenduse ära. Liiga palju on mul jalgades, see on õige. (lk 12)

• Sinu sünnipäeval, 1. mail on tavakohaselt lahtised uksed. Paljud sõbrad ja kolleegid pärast mairongkäiku ei mõistagi mujale minna kui Kivimäele Lauliku tänavale.

See on väga meeldiv, ma ei saagi seda muuta. Ka edaspidi jääb samuti — ikka lahtiste uste päev. Traditsioon on kestnud väga palju aastaid. Isegi kui olin Leningradis, ootasid nad mind selleks päevaks koju. Ma siiski ei sõitnud, aga pidu toimus ikka, Laks pidas 1. maid ilma minuta. Kui me kõik nooremad olime, kestis see mitu päeva, aga nüüd oleme nii palju vanemaks jäänud, et viimane kord pesin juba kell üksteist nõusid. (lk 12)

• Inge Põder, intervjuu: Kustav-Agu Püüman, "Vastab Inge Põder", Teater. Muusika. Kino 1/1987, lk 4-12