Karen Joy Fowler

Karen Joy Fowler (sündinud 7. veebruaril 1950) on Ameerika kirjanik. Ta sai tuntuks oma romaaniga "Jane Austeni raamatuklubi" ("The Jane Austen Book Club", 2004), millest 2009. aastal valmis ka mängufilm (režissöör Robin Swicord). Eesti keelde on tõlgitud ka tema romaan "Me oleme kõik täiesti endast väljas" ("We are all completely beside ourselves").

"Jane Austeni raamatuklubi"

Karen Joy Fowler, "Jane Austeni raamatuklubi". Tõlkinud Krista Eek. Tänapäev, 2009.

Igaühel meist on oma isiklik Austen. (lk 11)
"Ma arvan, et see klubi peaks koosnema ainult naistest," pani Bernadette järgmiseks ette. "Meeste kohalolek muudab olukorda. Suhtlemise asemel peavad nemad jutlust. Nad räägivad rohkem, kui nende osa ette näeb."

Jocelyn avas oma suu.

"Keegi ei saa sõnagi lausuda," hoiatas Bernadette teda. "Naised on liiga ebalevad, et vahele segada, ükskõik, kui kaua keegi lobisenud on."

Jocelyn köhatas kergelt.

"Pealegi ei tegele mehed raamatuklubidega," jätkas Bernadette. "Nad võtavad lugemist kui individuaalset naudingut. Kui nad üldse loevad."

Joelyn sulges oma suu. (lk 13)

Jocelyni vanemad jumaldasid teda niivõrd, et ei talunud mõtet näha oma tütart õnnetuna. Talle ei jutustatud kunagi kurva lõpuga lugusid. Ta ei teadnud midagi DDT-st ega natsidest. Kuuba raketikriisi ajal ei lubanud vanemad teda kooli, et ta ei saaks teada meie vaenlastest.

"Meie, chippewalaste, kohustuseks sai rääkida talle kommunistidest," ütles Sylvia. "Ja lasteahistajatest. Holokaustist. Sarimõrvaritest. Menstruatsioonist. Põgenenud hulludest, kel olid käte asemel konksud. Aatompommist. Mis juhtus tõeliste chippewalastega." (lk 22)

[Jocelyn:] "Lugesin kord, et "Emma" süžeeliin, kus ilusale, enesega rahulolevale tüdrukule õpetatakse alandlikkust, on läbi aegade kõige populaarsem süžeeliin. Ma arvan, et see oli Robertson Davies, kes seda ütles. Et see on ainuke lugu, mida kõik kindlasti naudivad." (lk 25)
Mõtisklesime, kui suureks leevenduseks on koertemaailm Jocelyni-sarnasele inimesele, kõigile südamest head soovivale naisele tugeva kosjasobitajasuunitluse ja instinktiivse korraarmastusega. Koerakasvatuses tuli valida ainult isas- ja emasloom, kelle järglased tõuomadusi kõige tõenäolisemalt parandasid. Neilt ei tulnud seda küsida. Nende kohtumine tuli hoolikalt ajastada ja neid tuli koos hoida, kuni töö oli tehtud. (lk 37)
Me ei ole pühakud nagu koerad, aga emadelt oodatakse peaaegu samaväärseid iseloomujooni. (lk 39)
"Kuidas ma küll lasin endal unustada, et enamik abielusid lõpeb lahutusega," küsis Sylvia. "Seda sa Austenilt ei õpi. Tal on raamatu lõpus alati ikka üks või kaks pulma." (lk 44-45)
Osaline nimekiri nähtustest, mida ei leidu Jane Austeni raamatutes:

mõrvad lukustatud uste taga

karistatavad suudlused

poisteks maskeerunud tüdrukud (ja harv vastupidine maskeering)

spioonid

sarimõrvarid

nähtamatuks tegevad mantlid

Jungi arhetüübid, eriliseks kurvastuseks teisikud

kassid

Ent ärme keskendu negatiivsele. (lk 49)

[Sylvia:] "Enamik kirjanikke ei huvitu vanemate naiste probleemidest. Preili Austeni peale võib kindel olla!"

"Aga see raamat ei räägi nii palju proua Dashwoodist, kui tema noortest ilusatest tütardest," märkis Prudie. Ta oli tulnud otse õpetajate liidu koosolekult ning seega ebatavaliselt meigitud ja politiseeritud. (lk 52)

"Kui oletada," möönis Allegra, "et autoril ei ole lubatud aeg-ajalt kübarast jänest välja tõmmata, siis ei oleks raamatu kirjutamises ju mitte midagi lõbusat." (lk 56)
Kuigi Allegrale meeldis end kirjeldada kui täiesti tavalist lesbit, teadis ta tegelikult, et tõde on keerulisem. Seksuaalsus on harva sama lihtne, kui ta on loomulik. Allegra ei olnud meeste suhtes täiesti ükskõikne, ainult nende kehade osas. Teda tõmbasid tihti raamatute meestegelased, tavaliselt näisid nad kirglikumad kui naistegelased, kuigi päris naised tundusid kirglikumad kui päris mehed. Tavaliselt. (lk 57)
Kedagi, kes nii vaevata valetada võis kui Corinne, tuli kindlasti oma sõprade hulgas hoida, kui tahta, et neid valesid räägitaks sinu eest, mitte sinule. (lk 60)
[Allegra:] Sipelgatel on väga vähe graafikuvälist aega. (lk 65)
Üks teine naine kirjutas fantaasiaromaani ja selle süžee oli hea, tekst voolas sujuvalt, ainult et igal tegelasel olid silmad kas merevaigukollased või smaragdrohelised või ametüstpunased või safiirsinised. Mitte miski, mida teised kursuslased ka ei öelnud, ei suutnud naist ümber veenda, et ta kasutaks pruuni või sinist või ei mainiks neid kuramuse silmi üleüldse. (lk 70)
Ta oli just lõpetanud luuletuse, milles ühe naise rind rääkis mitmes salmis oma endistest imetlejatest. Luuletusel oli formaalne struktuur ja Lynne tunnistas, et kahtles, kas see ikka sobis teemaga. Ta palus, et publik suhtuks sellesse luuletusse kui veel pooleli olevasse teosesse.

Isegi rind rääkis luulelugemise häälega, iga rea lõpp oli laulev, nagu Poundil või Eliotil või ükskõik kellel, kes sellele õnnetule kombele aluse pani. (lk 71)

Kui aus olla, miks üldse vaeva näha? Miks üldse näha vaeva teismeliste koolisaatmisega? Kuna nende mõistus oli hormoonidest ummistunud, ei olnud mõeldav, et nad suudaksid ära õppida nii keeruka süsteemi kui matemaatika või keemia, veelgi vähem võõrkeele hullumeelse rägastiku. Miks ärritada neid kõiki proovima sundides? Prudie arvas, et ta võib lihtsalt teha midagi muud - märgata nende puhul enesetapule kaldumise sümptomeid või relvade olemasolu või rasedust või narkosõltuvust või seksuaalse kuritarvitamise tunnuseid -, aga paluda tal samal ajal neile prantsuse keelt õpetada oli tõesti liiga palju. (lk 88)
Kooli feodaalses läänisüsteemis määrati positsioon varakult. Sa võisid muuta oma soengut või riietumisstiili. Pärast oma õppetunni kättesaamist ei pidanud sa "Julius Caesari" kodutööd kirjutama jambilises pentameetris või vähemalt seda kellelegi ütlema. Sa võisid kontaktläätsi kasutama hakata, kodutööde tegematajätmisega oma nohiklikkust kompenseerida. Iga poiss koolis võis kaksteist tolli pikemaks kasvada. Päike võis kuradi noovaks muutuda. Ja sina jääksid ikkagi sellekssamaks ebardiks, kes sa alati olnud oled. (lk 89)
"Mulle tundub," ütles Laurie, "et sa võid abielluda kellegagi, kellega sul on vedanud, või võid abielluda kellegagi, kellel on sinuga vedanud. Varem arvasin, et esimene variant on parem. Nüüd ma ei tea. Kas poleks parem veeta oma elu kellegi sellisega, kes arvab, et tal on vedanud?"

"Miks ei või mõlemal vedanud olla?" küsis Prudie.

"Sa võid seda oodata, kui soovid." (Aga Laurie polnud veel abiellunud.) (lk 102)

Pulm oli väga kena, ütlesid külalised tagantjärele ja selsamal hetkel, kui nad seda ütlesid, mõistis Prudie, et ei olnud väga kena pulma tahtnud. Ta oli tahtnud midagi meeldejäävat. Nad oleksid pidanud põgenema ja salaja abielluma ning sellest igaveseks vaikima. (lk 102-103)
Austeni teised raamatud oli täis vaimuliku ametikohti, mida lubati, pakuti, ihaldati; aga seda rohkem majanduslikel kui usulistel eemärkidel. Mitte ükski kangelanna peale Fanny ei kõnelenud nii heakskiitvalt ülistamisest või ei paistnud vaimulikke nii väga imetlevat. Kuus raamatut. Nii palju külaelustseene, nii palju detailselt kirjeldatud tantsupidusid ja õhtusööke! Mitte ühtegi jutlust. Ja Jane'i enda isa oli olnud vaimulik. (lk 106)
Teatriga tegelevad noored moodustasid huvitava grupi. Suitsetasid marihuaanat, mis eristas neid teistest, kes tegelesid õpilasomavalitsusega (alkohol) või spordiga (steroidid) või aastaraamatuga (liim). Nii palju seltskondi ja alamseltskondi. Prudie soovis vahel, et oleks antropoloogiat õppinud. Oleks olnud materjali, millest kirjutada. (lk 107)
Jane Austen kirjutas kuus suurt armastusromaani ja üheski neist ei surnud mitte keegi armastuse pärast. Prudie pidas Austeni ja tema laitmatu enesealalhoiu austuseks vaikusehetke. (lk 108)
Sylvia nägi täna õhtul välja ebatavaliselt elegantne. Ta oli lasknud oma juuksed lõigata sama lühikeseks kui Allegral ja kandis pikka seelikut koos helepunase kehakumerusi järgiva pluusiga. Suule oli ta kandnud punalilla tooniga huulepulga ja lasknud oma kulme piirata. Olime rahul, nähes, et ta oli jõudnud lahutusprotsessi silmipimestavasse järku. (lk 119-120)
Vanaisa Harris töötas elektrifirmas elektrimontöörina. See on ohtlik töö, ütles Griggi isa. Griggil endalgi oli soov hakata kord ohtlikku tööd tegema, kuigi rohkem salaagendi kui esmaklassilise kommunaaltöölisena. Griggi enda isa oli elektrinäidukoguja ja neli korda koerahammustuste tõttu haiglas olnud. Tal oli kaks läikivat armi ühe jala sääremarjal ning veel üks arm seal, kus keegi seda ei näinud. (lk 122)
Tad rääkis neile kõigile, milline on tõeliselt hea raamat (dokumentaalkirjandus, kus olid mängus laevad — "Täiuslik torm"), ja samuti missugune raamat ei olnud hea (kõik, milles olid pagana rääkivad puud nagu "Sõrmuste isandas"). Tuli välja, et Tad ei olnud tegelikult lugenud kumbagi raamatut. Ta oli näinud filme. (lk 131)
Kõik olid tema arvutialastest oskustest vägagi õhinas. Ta veetis oma päevi kustutatud andmeid taastades, viiruseid jälitades, ühel ja teisel teemal PowerPointi esitlusi koostades. Tal oli harva aega oma õige töö jaoks, aga keegi ei nurisenud, kõik tundsid kergendust ülikooli tehnilise abi vältimisest. Ülikooli arvutiseltskond oleks nagu läbi viinud mingisugust omakaitseüksuse eliitoperatsiooni, et kogu informatsiooni suhtuti kui ülisalajasse, ning seda jagati välja vastumeelselt ja alles pärast korduvaid palveid. Inimesed naasid arvutiosakonnast ilmega, nagu oleksid nad just ristiisa juures käinud. Griggi palk oli väiksem kui enne, aga inimesed tõid talle alatihti küpsiseid. (lk 135)
"Kogu aeg on hoopis Austen olnud see, kes ohtlikke raamatuid kirjutab," jätkas Allegra. "Raamatuid, millesse inimesed tõesti usuvad, isegi sadu aastaid hiljem. Kuidas vooruslikkust ära tuntakse ja kuidas seda premeeritakse. Kuidas armastus jääb püsima. Kuidas elu ongi romantika." (lk 139)
"Ära midagi ette ütle," katkestas Grigg. "Ma pole seda veel lugenud."

Grigg ei olnud kunagi lugenud "Uhkust ja eelarvamust".

Grigg oli lugenud "Udolpho saladusi" ja, jumal teab, kui paljusid ulmekaid — terve maja oli raamatuid täis —, aga ta ei olnud kunagi leidnud aega ega soovi lugeda "Uhkust ja eelarvamust". Me ei teadnud tõepoolest, mida öelda. (lk 139-140)

"Mulle meeldivad raamatud tõelistest inimestest," ütles Jocelyn.

"Ma ei saa sellest erinevusest aru." Griggi silmad vaatasid jälle maanteed. "Elizabeth Bennet on päris inimene, aga ulmeraamatute omad ei ole?"

"Ulmeraamatutes on küll inimesed, aga need raamatud ei räägi inimestest. Päris inimesed on väga keerulised."

"On olemas igasugust ulmet," lausus Grigg. "Kui sa oled mõned läbi lugenud, siis olen sinu arvamusest huvitatud." (lk 167)

"Kogu see üritus tuletab mulle meelde mu esimest abikaasat," ütles Beradette. John oli poliitik, seega tuleb kõik heategevusüritustelt tuttav ette. Kammi oma juuksed ära, kallis, pese oma nägu, ja siin nimekiri asjadest, mida sa võid öelda, kui keegi peaks tahtma sinuga rääkida.

1. Kui tore üritus see on!

2. Kas toit pole mitte maitsev?

3. Kas lilled pole mitte ilusad?

4. Kas pole just minu abikaasa selle töö jaoks õige mees?

Oleme nüüd kõik tasa ja kuulame, kuidas tema räägib! Ma ise naeratan nagu mõni idioot kogu selle aja, kui ta kõneleb." (lk 174)

[Bernadette:] "Mida te Jane Austenist arvate, härra Bellington?"

"Suurepärane turustamine. Kadestan ta filmilepinguid. Kutsu mind Mo'ks."

"Milline tema raamatutest on sinu lemmik?" Prudie naeratas oma nukral viisil, mis ta huuled kaduma pani.

"Mulle meeldis see film Elisabeth Tayloriga."

Prudie käsi oli muutunud ebastabiilseks. Bernadette nägi värinat tema Verises Marys. "Su lemmik Jane Austeni teoste hulgast on "National Velvet"?" (lk 174-175)

[Bernadette'i jutustus oma abikaasast:] Tõelise eneseväärikusega inimesed märkavad harva, et see neil üldse olemas on. Kui näed kampaaniat, mis keskendub kandidaadi iseloomule, eksimatusele, moraalikindlusele, siis see on just õige koht, kus tuleks endalt küsida, mida see mees varjata üritab. (lk 178)
[Bernadette:] "Ükski mu abikaasadest ei olnud paha mees. Probleemiks olin mina. Abielu tundus alati nagu väikese ruumina, milles olin sunnitud olema. Mulle meeldis abiellumine ise. Kurameerimisel on süžeeliin. Aga abielus olemisel pole mingit süžeed." (lk 185)
Raamatukoguhoidjatele meeldisid üldiselt eripalved. Infootsinguga tegelev raamatukoguhoidja on keegi, kellele meeldib jaht. Kui nad loevad lihtsalt oma lõbuks, valivad nad tihtipeale hea kriminaalromaani. Sageli on nad ka kassiinimesed, seda veelgi ebamäärasemal põhjusel. (lk 204)
Jocelyn arvas alati, et kõik on korras. Kui asjad ei olnud tema kohale jõudes korras, siis tegi ta kindlaks, et need enne tema lahkumist, põrgu päralt, nõnda oleksid. Ta ei mõelnud asjadest, mida ta ei saanud korda ajada, kuni ta selleks sunnitud oli. (lk 207)
Sylvia ei olnud ise õnneliku lõpu tüüpi inimene. Raamatutes olid need toredad jah. Aga elus on kõigil sama lõpp ja ainus küsimus on, kes jõuab sinna esimesena. Ta võttis lonksu virsikumargariitat ja vaatas Danieli poole, kes tedagi vaatas, pööramata talt pilku.

Mis siis, kui sul juba oli õnnelik lõpp ja sa lihtsalt ei pannud seda tähele? Sylvia märkis selle mõtetes ära. Ära õnnelikku lõppu maha maga. (lk 232)