Vikitsitaadid

Klaarika Kaldjärv

Eesti tõlkija ja kirjandusteadlane

Klaarika Kaldjärv (sündinud 24. märtsil 1973) on Eesti tõlkija, kriitik ja kirjandusteadlane.

Kirjutised

muuda
  • Võib-olla ongi võõra maailma köitvuse põhjuseks see midagi teistsugust, millele niikuinii päris ligi ei saa ja mis mõjub seetõttu eriti lummavalt, mine sa tea.
  • Francisco de Quevedo elas vastuolude ajajärgul, barokiaja Hispaanias, kus Ameerikast toodud kuld ja hõbe kulus sõjapidamisele protestantlike riikidega, samal ajal kui riigis valitses viletsus ja mahajäämus ning katoliikliku verepuhtuse saavutamise nimel kiusati taga mauridest ja juutidest sisevaenlasi. Kõik see viis viimaks selleni, et maailma valitsenud impeeriumist sai teisejärguline riik. Ja siiski sündis nendest vastuoludest hispaania kirjanduse kuldajastu, kogu oma jõulisuses ja väljendusrikkuses.
  • Vastuolulisus iseloomustab ka barokiaja kultuuri. Moes on luksus, edevus, kunstlikkus, vaimukus, teravmeelsus, sest ebakindlus sunnib pidevalt reaalsuses kahtlema ja rõhutama selle mööduvat, ajalist olemust, ebapüsivust, illusoorsust. Barokiaja kirjanduses saavad korduvateks kujunditeks maailma hullus, elu kui unenägu, inimese elu kui teater, teemadeks olemine versus näimine, pettus ja pettumus (engaño/desengaño), sellest tulenev üksindus ja eksistentsiaalne äng.
  • Quevedo oli oma aja intelligentsemaid kirjanikke, tuline, poleemiline, salvav, antisemiitlik, misogüünne, patriootlik traditsionalist, samal ajal ka manduva, labase ja võltsi ühiskonna kriitik, kes kirjutas lõikavat satiiri paljude kohta. Oma jao said kirjanikud, naised, rätsepad, advokaadid ja arstid, sarvekandjad, homoseksuaalid, juudid, katalaanid ja teisedki, nahutada inimlik edevus ja võlts olek: vanad naised, kes üritavad näida nooremad, argpüksidest kiidukuked, ebavooruslikkus, müüdavus, Itaalia pankuritelt laenamine, edevus, tööpõlgus, võlts aumõiste, tühikargamine jne. Tema loomingus on ideaaliks müütiline minevik, vapruse ja kasinuse ajad, enne läänemaailma vallutusi, Ameerika metalli, kaubandust idamaadega, enne raha valitsemist, enne kapitalismi. Kaubandus, raha ja kuld on inimese tasakaalust välja viinud, kaubastanud inimestevahelised suhted.
  • Enam-vähem üks kolmandik Quevedo luulest on aga armastusluule ja seal, eriti sonettides, avaldub teravalt seesama olemise ängistus – elu lühidus, surma lähedus. Elu ei peatu kunagi mingis punktis, vaid on pidevas liikumises, olemine on kogu aeg ka mitteolemine, surma poole teel. Mitmed neist on suurimad hispaaniakeelsed armastusluuletused ja ühtlasi kogu petrarcaliku sonetitraditsiooni parimad näiteid.
  • Sama teksti kahe või rohkema tõlkevariandi puhul saab alati nähtavaks tõlkimise subjektiivsus, arbitraarsus, lõplikkusetus, kinnistamatus (mõned tõlketekstid võivad vastuvõtvas kultuuris muidugi ka kinnistuda, saada nii-öelda iseseisvaks, lähetekstist sõltumatuks). Üheainsa tõlketeksti puhul võib meile jääda mulje, et see ongi originaali aseaine, seesama teises keeles. Seda uskuda on muidugi enesepett, aga mis parata, selline on meie lugemisharjumus. Sellega seostub näiteks tsiteerimise küsimus: kui tõlgitavas tekstis on katkend või tsitaat tekstist, mis on juba tõlgitud, peaks justkui tingimata kasutama just seda (nt kui tõlgime romaani, kus tegelane tsiteerib Shakespeare'i sonetti, siis otsime üles eestikeelse tõlke), nii on kombeks. See komme omakorda osutab sellele, et mis kord tõlgitud ja avaldatud, on oma lähteteksti esindaja ja asendus. Olemegi uuesti ringiga sealsamas tagasi. Kui on tehtud juba mitu tõlget, on tunne palju vabam ja soovi korral võib kas või ise proovida.
  • Uue kogu tarvis on tõlkija peaaegu kõiki Quevedo luuletusi kohendanud, enamasti teinud mõne väikse muudatuse (mõnel juhul on tegu ainult kirjavahemärgi või kokku-lahkukirjutusega), kuid kõnealune sonett on ainsana läbi teinud põhjaliku teisenemise. Tõlkeuurijale on see muidugi huvitav küsimus: miks on tehtud kaks erinevat varianti, kas põhjus on sisuline, vormiline või mõlemat? Silmas tuleb pidada, et vormikindla luule tõlkimise puhul on vormist tingitud otsused vägagi määravad.
  • Kõnealune sonett on üks analüüsitumaid hispaania kirjanduses ja kõik on nõus, et sõnum on justkui selge: ma võin küll surra, aga minu armastus ei sure. Ent kuidas lugeja selleni viiakse? Ridahaaval mõttekäiku jälgides ei ole tähendused üldse mitte üheselt mõistetavad. Luuletuses on kaks peamist vastandust või paradoksi. Esimene on kontrast surma absoluutse paratamatuse ning armastuse absoluutse väärtuse vahel. Mõlemad on vääramatud: surm tuleb ning armastus on ja jääb. Teine paradoks on hinge ja keha vastandumise küsimus: kummas neist elab armastus? Armastus ei sõltu siin mingist konkreetsest objektist: ei mainita ühtki inimlikku, maist omadust, vaid ainult armastust kui jäävat suurust.
  • Teksti hispaania keeles lugedes jääb see ambivalentseks nii, et erinevad tõlgendused ei välista üksteist, tõlkimisel on selle saavutamine peaaegu võimatu ja saab ainult kirjeldada, millise valiku tõlkija on teinud. Quevedo on käänanud, kui rütm seda nõuab, lauseehituse sobivamaks: värsirida ei võrdu lausega, osa lausest on viidud teisele reale (siire), tegusõna või omadussõna on kasutatud mitmel real või stroofis paikneva nimisõna tarvis (tseugma), sõnajärg lauses on ebaloomulik (hüperbaton).
  • Tähelepanuväärne on see, et kuigi jutt käib kõige tõsikindlamast asjast maailmas, surmast, jääb mulje, nagu oleks see vaid üks võimalikest sündmustest. Kui surm peaks tulema, siis oskab mu hing ujuda ja kõik, mis on olnud, jääb elama.
  • Quevedol domineerib alati meetrika süntaksi üle, tuues kaasa paradoksaalse efekti: semantilise käänulisuse ning samal ajal meetrilise selguse ja kindluse – poeetiline rütm asendab loogika. Sonett lõpeb kindla võiduga surma üle ning poeedi kindla võiduga ideoloogilise ja semantilise keelemateeria üle. Luuletuse suurus seisneb autori võimes materjali organiseerida ja kõlama panna nii, et lugejale jäävadki meelde eelkõige esimene ja viimane rida, surm ja selle võitmine.

Tema kohta

muuda
  • Märksa teravamalt kritiseerib aga Kai-Mai Olbri kakskeelset kogu "Elujooned. Líneas de la vida" Klaarika Kaldjärv. Arvustaja on küll proovinud peenetundeliselt sõnastada asjaolu, et Olbri ei oska hispaania keelt piisavalt hästi, et omaenda luuletusi sellesse keelde tõlkida, kuid siin-seal torkab Kaldjärv päris vahedalt: "Tõlgetest on aimata, et võõrkeele omandamisel ollakse poolel teel, et see pole igapäevane suhtluskeel ja teatud karisid ei suudeta vältida. Mõnikord oleks vaja tublisti grammatilis-süntaktilis-sõnavaralisi kohendusi, et tähendus oleks enam-vähem vastav eestikeelsele variandile (kui tähendus muidugi peab olema vastav) või et oleks üldse arusaadav." Ehkki arvustusest leiab mitmeid põhimõttelisi etteheited Olbri luulekogule ("Paraku takistab teises võõrapärasuse ülistamine nägemast toda teist kui samasugust, oma probleemide, argipäeva ja pimedate räpaste nurgatagustega. Muidugi, kes ei tahaks leida sellist paika, kus muresid ei ole, kus on soe ja sünnib puhas luule [---]."), proovib Kaldjärv autorit ja tema valikuid siiski mõista, mitte täielikult põrmustada.

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Klaarika_Kaldjärv&oldid=128430"