Võrk

töövahend kalapüügiks
(Ümber suunatud leheküljelt Võrgud)
Mårten Eskil Winge, "Kraka" (1862)
Christen Dalsgaard, "Võrku kinni jäänud tüdruk" (1869)
Eugénie Marie Salanson (1836-1912), "Krevetipüüdja", s.d.
Jeanne Bôle, "Tüdruk liblikavõrguga" (1877)
Amélie Lundahl, "Kalurineiu" (1880ndad)
Suzanne Valadon, "Võrgu heitmine" (1914)

Kong Fuzi

muuda

Piibel

muuda


  • Aga Galilea järve randa pidi kõndides nägi Jeesus kaht venda, Siimonat, keda nimetatakse Peetruseks, ja tema venda Andreast, noota heitvat - nad olid ju kalurid -
19 ning ütles neile: "Järgnege mulle ja ma teen teist inimesepüüdjad!"
20 Ja nad jätsid kohe oma võrgud sinnapaika ning järgnesid talle.
21 Ja kui ta läks sealt edasi, nägi ta teist vendade paari, Sebedeuse poegi Jaakobust ja Johannest, kes olid koos oma isa Sebedeusega paadis ja parandasid võrke, ja ta kutsus neid.
22 Ja nemad jätsid kohe paadi ja oma isa sinnapaika ning järgnesid talle.


Proosa

muuda
  • Fiktsioonis või luuletuses on alati element või dimensioon, milleni ratsionaalne kriitika ei küündi. Sest kriitika on mõistuse ja intelligentsuse harjutus, kirjanduslikus loomingus aga astuvad mängu, mõnikord otsustaval määral, intuitsioon, tundlikkus, ettenägemisvõime, muuhulgas ka juhus, mis lipsavad läbi kõige peenemastki kriitilise analüüsi võrgust.


  • Ühel päeval pani Miia sulepea kõrvale, ja enne kui sirutas käe värvilise pliiatsi järele, millega ta eriti tähtsad kohad lehe äärel välja tõi, vaatas mulle otsa. Otse tarretusin ta pilgu all. Nii iseäralikult sügav ja hirmus oli see. Kuigi Miia istus ikka teisel pool lauda, vajus mulle peale seesama udu või võrk, mida aimasin ta pikimail ning põgusail külaskäikudel, ja tundsin: nüüd olen sees, nüüd on mu tund tulnud, nüüd ütleb Miia midagi, millest ma ilmsi ka lahti ei saa.


  • Päikesekiired heidavad oma võrgu liivasesse merepõhja, kajastades kuldraha, sireeninaeru ja väikeste laste varbajälgi.



  • Pesa ongi essee teine keskne kujund, mis seostub pigemini poeetilise kui mütoloogilise mõttetasandiga, ja selle üle arutleb Krull lähtuvalt Gaston Bachelard'i ruumipoeetikast. Loomislaulus asetub pesa Krullil vähemalt kahele teljele – läheduse ja seotuse omale. Kui aga Bachelard'i pesa puhul on turvalisuse ja hapruse vastuolu kõrval oluline pesa ümarus, siis Krull analüüsib pesa pigem kui keerulist punutist, võrku – pesa on "kosmiline seostevõrk, mis hoiab kõike olemasolevat koos" (lk 27). Ühtaegu habras ja turvaline, laieneb see põiming tänu kosmilisele loomisväele universumiks endaks: "Kui inimesed elavad jumalanna pesas, siis on kosmos nende kodu" (lk 27). Siin kajab vastu Bachelard'i pesaunelma "tõlge" metafüüsika keelde: "maailm on inimese pesa" ("Ruumipoeetika", lk 159).


Luule

muuda

Kui kuusirp heidab sädelust öö-uttu,
kus läbipaistvalt kumab põld ning paim,
maailmast võlutust täis muinasjuttu
ja rajatust mu hinges süttib aim.
...
Joon seda sära, kahvatut ja rauget,
kui haldjat hällitab mind kiirte võrk.
Ma kuulan vaikust, kõnekat ja kauget.


Su all, mu väike nõid, nüüd leban tallatu,
kuldkiharate voogavasse võrku püütu.
Su kleit nii lühikeseks lõigat, vallatu
ja mask su silmil otse häbematult süütu.


Mänd kaldal üksik, jändriksünge, kõrgub.
Salk linde kerkib-laskub tummund veel.
Paat longund purjel, sarlakruskel teel
toob kodukaile mehed, kalad, võrgud.


Ja see rand, mis kord oli noor
ning lõhnas esimest korda,
kevade rand oodates suve laineid,
pehmed linnupesad jahedail kividel,
võrgud, mis helkisid särjesapist,
esimene vesikaare tuul
üle lõpmatu lageda maa --
see rand on vana ja hall,
isegi kivid on surnud.

  • Karl Ristikivi, "Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa." kogust "Inimese teekond"


Puud ei liigu mets ei võppu
laotab võrku härmatis
sellel võrgul pole lõppu
lättesilmas kirmetis

  • Minni Nurme, "Taliharjapäeval", kogust "Päev on aja aken" (2009)


Vabumaal kuivavad võrgud,
tukastab tilluke ait
trepil istuvad kõrvu
kaks, kes on mõlemad vait.

  • Muia Veetamm, "Muraste rand", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 21)


Vanasõnad

muuda