Vikitsitaadid

Anu Hint

eesti moekunstnik

Anu Hint (sündinud 8. novembril 1961) on eesti moekunstnik.

Anu Hint (paremal) koos tema loodud kleidis modelliga (vasemal), 2011.

Intervjuud

muuda
  • Oma juuri ja tõekspidamisi tuleb hoida ning oma inimesi väärtustada.
  • [Tööst Tallinna Moemajas:] Pidin valima kolleegide kavandatud mudelite seast rõivad, mida esitlesin kauplusejuhatajatele. Neist osa mudeleid läks moemaja seeriatootmisse. Pole tõsi, et Nõukogude Liidu ajal ei valmistatud ilusaid rõivaid. Neid tehti, kuid väikeses koguses. Praeguse ületootmise ja -tarbimise ajal tundub see kontseptsioon päris ilus – maailma ei koormatud liigsete asjade virnadega. Kangaste koostis oli palju kestvam. Majandusele oli see halb, kuid loodusele hea.
  • Kaks korda aastas lõime uhkeid autorikollektsioone. Olime neid kavandades vabad, ei pidanud arvestama mudelite müüdavusega. Kangad saime valida Nõukogude Liidu piires. Rõivaid valmistasid parimad rätsepad ning juurde tellisime peakatted, jalanõud, ehted. Meie kuu norm oli 11 mudelit, mitte 30 nagu tänapäeval. Kunstnikele olid loomingulised komandeeringud, et eksootilistest maadest – küll liidu piires – inspiratsiooni ammutada.
Palk polnud suur, ent töö kõrvalt jäi piisavalt aega "haltuuraks". Mina trükkisin kord nädalas moemaja ateljees siidi-trükitehnikas kangaid ARSi poodi. Need said alati müüdud.
  • Tahan olla kindel, et kollektsiooni on kellelegi vaja.
  • Itaalias olen leidnud uskumatult odavate hindadega outlet'e, kus kohalikes tehastes valminud rullikangaid, mis jäänud eelmisel hooajal välja ostmata. Taaskasutus? [[Eesti9]s on taaskasutusega tegeldud sajandeid – vaene elu on seda alati tinginud.
  • Armastan tunnet, mil täpselt ei tea, kuidas edasi liikuda – alati on lahendus. Ja tore, kui tehakse ootamatutes olukordades komplimente. Mulle isegi meeldib, et Eestis on moekunst provintslik ja me ei võistle maailmaareeni tippudega.
  • Itaallased on olnud kavalad – paljud väärikad linnad on püsinud ehedatena, ehitustegevusega pole üldmuljet rikutud ja seetõttu turistid meeleldi tulevadki.
  • Itaallastel on koguni kõnekäänd "Pikkus on pool ilu". Kuna tänavapilt on kirju, torkavad põhjamaised naised rohkem silma. Ent kuigi palju asju on Itaalias paremini kui Eestis, olen siiski väga õnnelik, et minu laps on eestlane nagu minagi ja selleks me ka jääme. Ma ei kujuta ette, et oleksin sünnitanud näiteks itaallase või hiinlase.
  • Olen külastanud elu jooksul 50 riiki ja see kogemus on õpetanud: iga kultuur on erinev ning sellisena tuleb seda ka hoida. Välisekspertide asemel tuleks kuulata oma rahvast ja usaldada oma inimesi. Ning austada vanu – neil on elukogemus!
  • Siinsed moeloojad on alati hiilanud hea maitse, põhjamaiselt karge stiili ja mõistlike lahendustega. Rahvuslik nüanss eristab meid teistest ja annab moekunstnike loomingule suurima väärtuse.


  • "Eesti stiil" ja "Eesti märk" on mõistatused, millele läbi aegade on vastuseid otsitud. Eriarvamusi on palju - kõiki neid võib pidada spekulatiivseteks. "Eesti märgid" (Welcome latakas ja Oksendav siil) on minu jaoks täiesti arusaamatud. "Eesti stiil" seondub eelkõige sümbolitega rahvakunstist, aga ka eestlaste käitumismallide ja tavadega.
  • Arvan, et suhtumine oma identiteedi/eripära olemasolusse kasvab inimese vanemaks/targemaks saamise protsessi jooksul. Aastaid tagasi arvasin samuti nagu tänapäeva noored, et "eesti stiil" on lihtsalt üks mix erinevatest laenudest igast ilmakaarest. Kuid see segu kokku ongi meie eripära. Iga ülevõtmine on seotud valikutega, need valikud, mida on teinud meie esivanemad ja mida teeme meie, moodustavadki kokku "eesti stiili".
  • Eestlusega seonduvad märksõnad: vaikus, rahu, kannatlikkus, tagasihoidlikkus, korralikkus aga ka eksperimenteerimislust. Samamoodi iseloomustaksin jaapanlasi, arvan, et need kaks rahvust on sarnased ja sobivad teineteisega. Mäletan eelmisel laulupeol kogetud vaikust suures rahvamassis - täpselt samamoodi austavad vaikust jaapanlased.
  • Mida me otsime võõrastes maades? Ikka eripära. Maailm oleks jube igav, kui kõik maad näeksid välja samasugused: samad poed, majad, hotellitoad, sama muusika, kunst, samad road, ühtemoodi inimeste segu igal pool. Oma kaubaga kogu maailm üle ujutada - see on kõigi suurtootjate unistus. Selles suunas maailm liigub, midagi rõõmustavat ma selles ei näe. Globaliseerumise tagajärjel on kadumas paljud väärtused, mis olid au sees meie esivanemate seas ja see on suur kaotus. Kõige suurem kannataja on hetkel kõigi eestimaalaste (nii inimeste, loomade, lindude kui putukate) kodu - meie mets.
  • Astanas toimunud näitusel ütles mulle üks näitusekülastaja, et eestlased kasutavad seepärast lilltikandit, sest elavad lillede keskel. Astuvad hommikul oma õuele ja vaatavad, millist lille seekord tikkida. Kõrbe- ja stepirahvad lilli ei tiki.
  • Moodsat rahvuslikku stiili iseloomustab ka ebatraditsionaalsete tehnikate kasutamine nagu näiteks mustrite loomine valgendamise teel, kangaservade sulatamine, digitrükkimine jne. Paralleelselt julgete ideede ja uudsete materjalide ning töövõtetega kasutavad disainerid traditsioonilisi elemente respektitundega.
  • Rahvariided ei ole vanamoodsad, vaid ajatud. Tänapäeval on eklektika au sees - vana ja uut võib kombineerida omavahel. Mõni detail vanaema garderoobist ja midagi ka emalt vääristavad kindlasti tänapäeva neiu riietust. Rahvariiete seelikuid võib kanda erinevate džempritega, teksajakkidega, kudumitega, isegi T-särkidega. Piisab kasvõi rahvusliku vöö kandmisest teksapükstel. Fantaasia on vaba!
  • Kuna rahvuslik mood on ajatu, siis disainielemendid korduvad üsna sarnases võtmes ja polegi suurt vahet 40aastase intervalliga loodud mudelite vahel. Vanema põlvkonna kunstnike disain hiilgab elegantsiga, noorem põlvkond eristub bravuursemate lahendustega.
  • Itaalias näitust korraldades tekitasime imetlust Bologna moekooli õppejõudude seas, sest Itaalia koolid rahvuslikule moele tähelepanu ei pööra. Näitus aga tekitas neis tunde, et võiks sellele teemale rohkem pühenduda.
  • Laulupeo aeg on heaks võimaluseks oma juurte üle uhkuse tundmiseks ja selle väljendamiseks rahvusliku stiiliga esemeid või rahvariideid kandes. Oluline on see, et rahvuslikud tooted oleks valmistatud Eestis. Just sellisel hetkel tuleb toetada eelkõige oma ettevõtjaid. Täiesti ebaeetiline on tellida laulupeo T-särgid Bangladeshist, kui meil on olemas oma trikotaaživabrik Marat.
  • Tundub, et kodumaaga seonduvaid rõivaid kantakse võõral maal erilise uhkusega. Euroopa tänavapildis eristuvad aafriklased oma trükimustritega maani kleitide ja moslemid rättidesse mähitud peadega. Oht kaotada oma identiteet lööb lõkkele just võõral maal elades.



  • [Moenäitusest "Eestlane olla":] Palju neid asju siis on, mille koha pealt me oleme maailma mastaabis nüüd esirinnas või eriti unikaalsed. Just see rahvuslik käsitöö ja meie enda disain on see, mis aitab meil eristuda teistest


Kirjutised

muuda
  • Eesti kaubamärk on praegu maalähedus ja vaikne nokitsemine. Meie käsitöölised on õigel teel: nende kaup on lihtne, arusaadav ja mõistliku hinnaga. [---] Eesti metsadesse rajavad kodud tublid omaette tegutsejad: seebikeetjad, lambakasvatajad, käsitööesemete valmistajad. Inimesed, kes on tüdinud suurlinnade ületootmisest ja tarbimisest.
  • Meie disainerite suurim viga näib olevat liigne pingutamine. Asjad muudetakse kas liiga keeruliseks või arusaamatuks ja tagatipuks veel mõttetult kalliks.
  • Nüüd on just see aeg käes, kus ahnitsemine tuleks lõpetada. Pole vaja kogu tööd endale krabada, midagi võiks ka teistele jätta!
  • [Hiinast:] Olen praegu heas hotellis, kus saan toas vabalt arvutit kasutada, tänaval peab võitlema interneti kasutamise eest. Võitlemine tähendab siin aktiivset selgitustööd ja vaidlemist. Mulle teatati ühes kohas uhkelt, et internet pole minu (välismaalase) jaoks. Täna ootas mind näituse mahavõtmisel viiest noormehest koosnev tiim: üks aitas torsodelt kleite võtta, üks võttis silte maha, üks pakkis torsod kokku, üks ajas telefoni teel asju minu Hiina tugiisiku Lydiaga, kellele pidin oma soovidest teatama, ja viimane oli autojuht. Tundsin end nagu Lumivalgeke pöialpoiste keskel.
  • Liigne nõudlikkus enese vastu ja oma ego ülehindamine blokeerivad mõtlemise. Tuleviku võti on koos toimimises ja üksteisega arvestamises.
  • Õnn pole rikkus ja kuulsus. Inimesed peaksid looma uue õnnemudeli, mis lepib vähemaga: vähem tööd, vähem mõttetuid asju, vähem maju, vähem autosid, vähem lapsi. Annuste vähendamine ei mõju tegelikult halvasti. Õnnetunne ühe suhte, teo või eseme üle olevat sama suur kui mitme puhul. Ja tegelikult: mida vähem inimesel midagi on, seda rohkem ta olemasolevat hoiab!
  • Inimesi on tegelikult lihtne mõjutada. Eriti suur vastutus on õpetajatel ja lapsevanematel. Paljud saavad liiga vara lapsevanemateks, olles ise alles kasvuraskustes.
  • Kui naised valitseksid maailma, oleks see kindlasti palju parem koht. Erinevalt meestest tunnevad naised vastutust palju enam ja teevad oma otsuseid, lähtudes infost, mida nad kuulevad. Mehed aga sooritavad isegi oma eluaegse partneri valiku välimusest lähtudes, mis ei tundu just arukas tegu. Eriti rumalad on need rahvad, kes naiste arvamusega ei arvesta. Seda on hästi näha islamimaades.
  • Kui kellegagi koos elama hakata, siis ainult samasuguste huvide ja ellusuhtumisega inimesega. Kust on tulnud arusaam, et vastandid sobivad?
  • Tegelikult on lihtsad inimesed igal pool maailmas ühesugused. Peaasi, et austatakse koduplaneeti, mitte üksnes riigipiire. Midagi kaunimat ja täiuslikumat kui maakera pole meile antud. Peame oma ühist kodu hoidma ja mõtlema, kuidas meie tegevus mõjutab tulevikku.
  • [Hiinast:] Olen siin internetitoas ainuke naine, mu ümber on umbes viiskümmend Hiina poissi, kes arvutimänge klõbistavad ja aeg-ajalt kõva häälega karjuvad. Ei loe siin keegi enam Confuciuse teoseid... Hiina on tõusuteel: majad kerkivad, korstnad tossavad, inimesed šoppavad. Eelmisel aastal osteti siin 12 miljonit autot. Õhku pole, kuid optimismi jagub. Hiina on kogu maailmale ohu allikas... Võib ju loota, et meie käsitööle ja nokitsemisele suunatud väike näitus inspireerib hiinlannasid ja ühel päeval leiavad nad, et ei tahagi enam Gucci rõivaid...


Kuivanud puud maalidel kannavad sõnumit kõige kadumisest,
nad on mälestus elust, mälestus keskkonnast, mis toimis tänu tervele keskkonnale.
Kuid puude ja taimede hukk pole lõplik, kändude all on juured, milles
tuksub endiselt elu, oodates uut ringkäiku - ülestõusmist.
Puud on justkui jumalikud olendid,
mis eksisteerivad ilma kopsude, selgroo ning
mõistuseta ning suudavad end taasluua isegi siis, kui enamus nende
maisest olekust on hävinud, vastupidiselt hääbuvatele inimkehadele.


  • Itaalias kogesin, kuidas esteetilisse maastikuvaatesse kinnitunud kultuurimälu aitab inimestel mõista traditsioonide olulisust ja võimaldab aru saada sellest, kes ollakse ja kuhu liigutakse. Inimkonnal on viimane aeg aru saada, et loodusest võimsamat jumalat pole olemas. Kes aitab meid siis, kui pole enam puhast vett ega värsket õhku? Oleme ennast paigutanud liigina keskkonnast väljapoole. Siiamaani ei saada aru, et suurim keskkonnaprobleem on inimene ise. Ristiusk inimest ei pidurda, kuid looduse au sisse tõstmine võiks päästa nii meid kui meie planeedi. Peaksime ehk pöörduma taaskord animistlike usundite poole.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Anu_Hint&oldid=96235"