Charlotte Bingham

Suurbritannia kirjanik

Charlotte Bingham (sündinud 29. juunil 1942 Haywards Heathis Lääne-Sussexis Inglismaal) on Briti kirjanik.

"Meretuul"Redigeeri

Charlotte Bingham, "Meretuul", tlk Anne Kahk, 2004.


  • Hiljem tollele ajale tagasi mõeldes näis neile kõigile, et ta oli tookord meretuulena nende ellu tuhisenud. Nagu oleks ta enda teadmata juhtinud nende mõtted eemale argielu tüütu rügamise, igaveseks katkenud suhete näriva valu ja hävingu kohutavate märkide juurest, mis polnud seni lubanud neil alles hiljuti lõppenud võitlust unustada. (lk 3)
  • Tema saabumine oli pannud nad üles vaatama, tõstma pilgu kauguses terendava silmapiiri poole, aimama tuleviku taevarannal võimalikke tormipilvi, kuid samas ka kirkaid värve igavesena paistnud halli kõrval. Ja muidugi mõista, ilma et see neile kuidagi varju heidaks, sest inimloomus lihtsalt on kord selline, ei jäänud keegi neist pikemalt juurdlema, millist mõju võiksid nad ise talle avaldada - mis on ka üsna loomulik olukorras, kus teise inimese olemus sind lummab. (lk 3)
  • Pakane oli metallist haagi kinni jäätanud, nii et kui härra Todd valmistus tütrepoeg Tamiga välja minema, pidi ta tükk aega pusima, enne kui külmast kohmetunud käed majakese laudadega üle löödud välisukse lõpuks lahti said. Aknad olid seestpoolt härmas ja räästa küljes rippusid sõrmepaksused jääpurikad. Kui uks lõpuks järgi andis, nägi väike poiss kõigepealt suurt musta lindu, kelle elutu keha lebas kõva valge maa peal, konksus küüntega varbad hääletus protestis taeva poole õieli. Vanaisa korjas vaese väikse laiba sõna lausumata üles ja heitis lähimasse maanteekraavi.
"Jäägu rottidele. Surnud varesed toovad õnnetust," pomises ta ja tiris lõikava idatuule käes kössi tõmbudes halli paksu salli peaaegu silmini. "Öeldakse ju, et kes hommikul surnud varest näeb, peab terve päeva ette vaatama."
Poisike ta kõrval ei kostnud selle peale midagi. Ta taipas, et vanaisal on õigus: nii karmil talvel ei saa isegi rotid päris omal jõul hakkama. Käre külm tõi talle imelikud mõtted pähe, nagu võiks elu üldse varsti seisma jääda — sedamööda, kuidas pakane jõudu kogub, vannuvad elusolendid üksteise järel alla ja lõpuks lamavad nad kõik surnult maas, kanged kondid paksu jääteki all välja sirutatud. (lk 5)
  • "Vanaisa, mis sa arvad, kas nüüd hakkab varsti lund sadama?" hüüdis ta vapralt, endal silmad vett jooksmas. "Hakkab ju?"
"Ei hakka, ilm on liiga külm. Nii kõva pakasega lund ei tule."
"Mismoodi liiga külm, vanaisa?"
"Vaata, poiss, pilved külmavad ju kivikõvaks ja lumi jääb nende sisse kinni. Nii on lood." (lk 5-6)
  • Lapselaps vahtis kortsus kulmul lahe poole, tihkamata paluda, et vanaisa viiks ta jäävangis venesid ja lumega kaetud paadisadamat vaatama. Vanale mehele meeldisid ainult need mõtted, mille peale ta ise tulnud oli; seda teadis poiss isiklikust kogemusest. Ka vanaema oli seda korduvalt rõhutanud.
Hoia kõik oma plaanid parem heaga endale, tavatses ta öelda Tami juukseid sasides, kuigi poiss seda jälestas, sest sinu vanaisa on just sedasorti mees, kes põrutab kohe vastassuunas minema, kui sa talle teed juhatad. Nii et las ta ise soovitab, kui miskit teha vaja. (lk 6)
  • "Mina küll enam ei taipa, mis mõtet oli üldse nii kangesti sõdida," kuulis ta vanaisa urisemas, kui nad lõpuks pärale jõudsid. "Vean kihla, et fritsud ei lõdise praegu külma käes, toiduks ainult tursakonservid - kõige jälgim kala, mida ma elus maitsnud olen - ega raiu igikeltsa seest jäätunud naereid välja. Tõesõna, kas me selle eest pidimegi nii kallist hinda maksma?"
"Mille eest, vanaisa? Ja kes see Frits on?"
"Ah, mis tost enam, poja," vastas härra Todd järsku raskelt ohates. "See kõik on juba minevik. Oli, mis oli, matame maha ja lähme oma eluga edasi." (lk 6)
  • Pilgu kellale heitnud, nägi proua Todd, et abikaasa oleks pidanud juba viis minutit tagasi kodus olema ning hakkas otsemaid muretsema; naise komme iga väiksemagi asja pärast hirmsasti pabistada oli härra Toddi nende pika abielu vältel tihti meeleheitele ajanud. Kuid proua Todd ei saanud sinna midagi parata — sul oli juba sündides murekorts kulmude vahel, oli ta oma ema talle korduvalt öelnud, nii murelikku last polnud keegi veel näinud. Aga mis seal imestada, saatus oli talle muretsemiseks kuhjaga põhjust andnud. Sündinud vaesuse keskele, mida meheleminek põrmugi ei leevendanud, saatis teda esimestel abieluaastatel alaline rahahäda. Võib-olla oli majanduslikust kitsikusest tingitud närvipinge põhjustanud ka kõik need nurisünnitused, mille halastamatu korrapärasus laskis pikapeale oletada, et proua Todd ei too mitte kunagi elavat last ilmale. Kuni saabus Rusty, Toddide esimene elujõuline järeltulija, ning seejärel kaks poega. Nüüd olid ainult Rusty ja Mickey järel; Tom, poegadest vanem, oli hukkunud Dunkirki päästeoperatsioonil. (lk 7)
  • "Ja Mickey on ikka veel kalmistul?"
"Minu meelest täiesti asjatult," vastas proua Todd teetassiga mehe vastu istudes. "Maa on kivikõva. Kirikuõpetaja olla kurtnud, et nii palju matuseid on juba edasi lükatud ja midagi pole parata. Matusebüroodes laibavirnad muudkui kasvavad, hirmus mõeldagi. Küla peal räägitakse, et iga päev leitakse mõni surnuks külmunud õnnetu, igas Inglismaa otsas, enamasti ikka ukseavades maganud hulgused. Aga mitte ainult. On ka kodu kaotanuid ja orbe ja seegi pole veel kõik. Mõnel pool seisavad endised sõdurid tänaval paukuva pakase käes ja müütavad tuletikke — pärast kõike seda, mis nad on isamaa heaks teinud! Kuidas nii ometi võib?"
"Tõepoolest," ohkas härra Todd. "Nad riskisid oma riiki kaitstes eluga — kas tõesti ainult selleks, et kusagil trepi peal armetult otsa lõppeda?"
"See on karjuv ülekohus. Lausa mõistusevastane."
"Aga milline sõda seda poleks? See ongi mõistusevastane nähtus. Kas sina oskad nimetada mulle mõnd sõda, millel oleks mõte sees olnud? Mina küll ei oska." (lk 9)
  • Keha mäletas veel vastsündinu soojust, kui laps tema kätel lebas, põsk tundis tita näo pehmet puudutust, ta nägi ennast hoolega tekki seadmas, et väikesel külm ei hakkaks. Peter oli küll enne tööleminekut naise voodile täiendavaid pleede ja kuubi kuhjanud, kuid ikkagi uhkas see tuba külma, mida miski poleks suutnud peletada, sest tita oli surnud, Mickey oli läinud tillukese laibaga kalmistule, ja Rusty teadis, et kogu oma ülejäänud elu veedab ta kaotatud lapse peale mõeldes ja juhtunule seletust otsides. (lk 10)
  • Te saate veel lapsi.
Teiste jaoks oli see laps lihtsalt üks imik, aga Rusty jaoks kordumatu isiksus. Üht inimest ei saa ju teisega asendada; kust pärines siis ometi see kalk mõtlematu ettekujutus, et uus tita vahetab vana välja?
Te saate veel lapsi.
Rusty tundis, et kui ta seda lauset uuesti kuuleb, võib ta endale käe külge panna. Isegi kirikuõpetaja oli samu sõnu kasutanud, kui ta matusetalituse lõppedes leinaval emal hüvastijätuks kätt surus.
Te saate veel lapsi, proua Sykes, ma olen selles kindel.
Rusty oleks tol hetkel äärepealt karjuma hakanud, suutes end vaid suurivaevu talitseda. See puudutas teda nii valusalt, et ta oleks tahtnud kirikuõpetajat ägedalt raputada ja öelda, et laps on ometi midagi enamat kui katki läinud taldrik. Nagu võiks ta minna poodi ja endale uue asemele tellida, sama mustriga mis vana! Kuid ta hoidis ennast tagasi. Ainult vahtis maha ja noogutas vaikides ning tõmbus kiiresti eemale, niipea kui viisakus lubas. (lk 11)
  • Ta mähkis ennast teki sisse, tõmbas selle endale üle pea ja lootis kainet mõistust eirates, et homset päeva ei tulegi, või kui tuleb, siis mitte enam tema jaoks. Kuigi ta vihkas pimedust, soovis ta sel õhtul hardalt, et öö kestaks igavesti, et päike ei tõuseks enam kunagi taevavõlvile ega saadaks kahvatuid valguskiiri õhukese kardina tagant sisse piiluma, et tema, Rusty, ei näeks enam uut talvehommikut, ei kuuleks summutatud hääli, avanevaid ja sulguvaid uksi, sagivaid inimesi, kes oma eluga edasi lähevad. Ta ei tahtnud sellest enam osa saada, ärgata üha uude külmast kolisevasse päeva, mille järel tuleb piinavalt pikk jäine öö, tunda üha uuesti valu, närivat kurbust, meeleheidet. Rusty ei tahtnud enam midagi muud kui ainult seda, et tema noor elu lihtsalt ära lõpeks. Kohe praegu. (lk 11-12)
  • Viis minutit hiljem oli päike värsked kohevad hanged nii eredalt kiiskama pannud, et kui Judy Tate oma majakese ukse avas ja välja astus, pidi ta talvise maastiku imetlemiseks käega silmi varjama. Kaunis vaatepilt tõstis otsekohe tuju, kuid peagi tundis naine, et pakane pole põrmugi järgi andnud - külm õhk ähvardas hinge matta ja sundis teda paksu punast salli ninani tirima. (lk 12)
  • "Kus siis Richards on?" imestas Judy hallis ringi vaadates ning märkas järsku mõne tuttava maali puudumist. Oma tähelepaneku hoidis ta targu endale. Ta teadis niigi, et Meggie majanduslik olukord oli pärast sõda pisut halvenenud, seoses ootamatult tekkinud vajadusega ära klaarida eelmisel suvel Ameerikas hukkunud vanemate maksuvõlgnevus ja maksta muud võlad. Traagiline autoõnnetus oli Gore-Stewartite suguvõsa niigi ebakindlad finantsid lõplikult tasakaalust välja viinud, mis sundis Meggiet tegema järgemööda rahaks kõik need helded kingitused, mida jumaldav ja jumaldatud vanaema talle kunagi teinud oli. Cucklington House'i üha lagedamaks muutuvad seinad ja hõbeesemete kadumine puhvetkappidest lasksid aimata, et olukord püsis jätkuvalt pingeline.
Meggie pööritas tehtud meeleheites silmi ja Judy küsis nüüd juba otse, mis salapäraselt kadunud ülemteenriga juhtunud oli, lisades mõttes, et võib-olla oli temagi pandimajja viidud. (lk 13)
  • "Tule nüüd, lähme ruttu kööki. Ma leidsin sahvrist karbitäie sardiine ja lapsepõlve küpsisekarbist meile juustu kõrvale mõned biskviidid - kujuta pilti, need polegi tõukudest järatud! Kas pole imede ime? Pealegi on köögis peaaegu soe."
Sõbranna eeskujul üleriideid selga jättes tippis Judy läbi tumeda kiviparketiga koridori avarasse kööki. Ruumi valitses vana koorekarva pliit, mis tõmbas neid sama vastupandamatu jõuga nagu kaminas põlev tuli; nad surusid kinnastatud käed pliidi vaimustavalt sooja müüri vastu. (lk 13)
  • "Nii et Richards ei nõustu enam voodist välja tulema? On ikka rist ja viletsus! Järelikult pead sina siin kõigega üksipäini toime tulema ja maja suurust arvestades pole see just lihtne ülesanne. Kui ma õigesti mäletan, siis kurtis juba su vanaema, et majapidamine on tema jaoks liiga suur, kuigi endal oli terve kari teenijaid."
"Proua vanaemal oli siin pehmelt öeldes kuldne põli. Aga Richards tehku, mis tahab, minu poolest võib ta seal endale sambla selga kasvatada. Tühja sellest, et kõik kohad on tolmu täis ja ämblikuvõrgud ripuvad laest alla - kedagi pole ju nägemas peale minu ja Richardsi, kelle punased silmad niikuinii suurt midagi ei seleta."
"Oled sa kaalunud võimalust teda jõuga jalule ajada?"
"Ei, aga mõrvaplaani olen küll pidanud. Ainult mõte, et mind võidakse selle eest oksa tõmmata, hoiab mind tagasi. Ma siiski leian, et vanaema juhmaka ülemteenri hulluksajavad veidrused pole piisavalt väärikas põhjus, et eluga riskida. Tegelikult päris naljakas, et ta alles nüüd ära vajus, mil sõda lõpuks ometi möödas on - saad aru, see poleks nagu tema moodi! Siis, kui meid veel pommitati, oli ta väge täis, kindel nagu kalju, me kõik lootsime ju igas olukorras tema peale, jumala eest!"
"Tal on võib-olla igav?" mõtiskles Judy. "Paljud inimesed tunnevad puudust sõjaaja põnevusest. Mine tea? Või sai tal lihtsalt jõud otsa?"
"Seda mõistan ma suurepäraselt," ohkas Meggie ja läitis sigareti. Judyle suitsu pakkudes märkas ta sõbranna pilgus imestust. "Kas sina siis ei tunne sama, Judy? Pärast Ameerikast naasmist valdab mind üha süvenev rahulolematus, isegi ei mõista, miks. Nagu ma oleksin varem elanud täiel rinnal ja nüüd mööduvad mu päevad mingis poolunes."
"Kui sa sellest kord juba juttu tegid, hakkab mullegi tunduma, et võib-olla tõesti," teatas Judy pärast hetkelist kaalumist ja tema sõnad üllatasid teda ennastki. "See pole mulle varem küll kordagi pähe tulnud. Sõda oli nii kohutav ja ma mõtlesin kogu aeg, et kui kord saabub rahu, et siis..."
"See on täiesti loomulik," ei lasknud Meggie tal klaase uuesti täites lõpetada. "Jumal küll, pärast kõike seda ohtu ja ärevust, mil igaüks tegi, mis suutis, on elu järsku nii neetult igav!" (lk 14)
  • Judy pahvatas naerma. "Muidugi, praegu on meil raske aeg, aga kas pole see siis hind, mida tasus maksta?"
"Küllap on sul õigus." Meggie ohkas. "Aga ootused olid ju hoopis teised. Minu kasvatus pole mind selleks ette valmistanud. Aga noh, kuni kapis leidub veel mõni pudel tulivett ja sul on sõpru, kellega seda jagada, oleks patt nii väga nuriseda. Ma ise olen ju loomu poolest nii kärsitu, et tüdimus kipub igal ajal kallale." (lk 15)
  • [Judy:] "Aga mis ma sinna parata saan, et pärast Ühendriike on siinne elu ikka üpris masendav. Hommikul ärgates tunnen ma alati puudust päris ehtsast kohvist ja igatsen taga sooje kukleid, kuhu külma võid peale määrida... No pidin ma seda nüüd ütlema!"
"Tõepoolest, oleksid parem ütlemata jätnud."
Judy ohkas süngelt. Kujutluspilt ehtsast kohvist ja võiga kaetud, valgest jahust tehtud kuklitest täitis teda talumatu igatsusega. Ta tõrjus täitumatu unistuse peast ja keskendus brändiklaasile. See oli vähemalt tõeline. Selle asemel, et mõelda maailma muutumise üle, mis polnud jätnud neist kedagi puudutamata, pöördusid ta mõtted praegu lähima teema juurde, muudatuse juurde, mis oli tabanud Meggiet, seadnud ta uude harjumatusse olukorda, kus ta elas ihuüksi suures tühjas majas ja otsis võimalusi kuidagi hakkama saada. (lk 15)
  • "Mul on sulle üks palju huvitavam küsimus: mis tunne on meest tagasi saada?"
Judy avas juba suu, kuid jäi hoopis vait.
"Imelik tunne on," vastas ta viimaks otsekui vastu tahtmist. "Ma ei oska öelda, miks, ja ma poleks kunagi arvanud, et selle valjusti välja ütlen, aga Walteri kuueaastane äraolek ja see, et ma teda surnuks pidasin — kõik on nii imelik."
Meggie noogutas, nagu poleks sõbranna sõnu kuigi hoolega jälginud. "Kas Walter räägib üldse sellest, mis ta sõjas üle elas, või käitub nagu eelmise sõja veteranid? Enamik neist ei puudutanud seda teemat kuuldavasti mitte kunagi. Mitte poole sõnaga. Vähemalt vanaema jutu järgi. Nagu nad polekski konutanud neli aastat kaelani Flandria poris. Kas Walteriga on sama lugu?"
Judy lõi kõhklema; ta kartis olla ebalojaalne ainsa mehe suhtes, keda ta kunagi armastanud oli, kuid tundis samas teravat vajadust oma abielu teise inimesega arutada.
"Midagi sinnapoole," tunnistas ta viimaks. "Võiks ju arvata, et pärast kõiki neid aastaid Norra vastupanuliikumise ridades on tal kogunenud lugusid, mida teistele jutustada, aga minu pärimiste peale vastab tema iga kord: mitte praegu, Judy, võib-olla kunagi hiljem. See teeb mulle isegi veidi haiget. Kahtlustasin esimese hooga, et tal oli seal vist armuke või mingi sedalaadi seiklus, mida ta ei saa minuga jagada. Kuni ükskord tabasin ta pilgus hoopis isemoodi varju ja taipasin, et see on midagi muud."
"Mida muud?"
"See oli eksinud inimese pilk. Nagu ta ei teaks päris täpselt, kus parasjagu viibib. Võib-olla sellepärast, et oli sunnitud tapma, või midagi sellist."
"Mis on küllaltki tõenäoline, kullake, kui mees on sõjas käinud."
"Aga sina ise ei räägi kah kunagi Prantsusmaast ja vastupanuliikumisest," jätkas Judy. "Isegi mulle mitte, nii et ma ei tohiks tegelikult imestada, kui Walter on sama kidakeelne."
"Me vist kardame inimesi oma sõjajuttudega surnuks tüüdata, kullake. Jäägu see kõik parem minevikku, eks ju? Mis olnud, see olnud. Minevik on targem rahule jätta, milleks inimesi oma mälestustega haigutama ajada?"
"Sellest patust oled sa igatahes prii," naeris Judy ja viibutas Meggiele sõrme. "Sa ei rääkinud mulle isegi sellest, et keeldusid medalit vastu võtmast! Sain ise juhuslikult teada."
"Medal pole muud, kui tükk metalli, pole seal midagi rääkida," vastas Meggie ja ajas end jalule. (lk 16-17)
  • [Meggie:] "Kui nüüd aus olla, siis saia küpsetama õppisin ma juba lapsena. Proua vanaema nõudmisel ja tema koka käe all. Vana daami arvates on üldse kolm oskust, mida naisel elus läbilöömiseks vaja läheb: sa pead oskama armastada, saia küpsetada ja bridži mängida." (lk 18)
  • "Praegu võib elu ainult paremaks muutuda, mulle vähemalt tundub nii, Meggie," mõtiskles Judy, kui nad jälle pliidi ette istusid. "Talvel tundub kõik nagunii süngem, eriti veel nii karmide ilmadega kui praegu."
"Ei tea, kuidas sina, aga ma ise olen kasvanud teadmises, et pärast sõja võitmist saab rahvas võidu vilju maitsta. Et siis saabub jõukuse, optimismi ja suurte saavutuste ajajärk. Mitte nappus kõigest eluks vajalikust, järjekorrad ja kitsikus. Aga palun väga, vaata praegu meid! Võiks arvata, et me kaotasime, mitte ei võitnud seda sõda!"
"Võib-olla see ongi nii. Kui kole mõte." Judy pilk puuris tühjust, nagu püüaks midagi tabada. "Tegelikult, kui järele mõelda, siis mulle tundub üha enam, et me tõepoolest kaotasime, jah, nüüd ma olen selles juba päris kindel. Mitte küll sõda, aga midagi kohutavalt olulist."
"Ja mis see küll olla võiks?"
"Ma kardan, et me kaotasime oma süütuse." (lk 18)
  • "Te võib-olla ei usu mind, Ellen, aga mööbliesemed saavad tunduvalt puhtamaks, kui nipsasjakesed tolmu pühkimise ajaks mujale tõsta, selle asemel, et neid lapiga ähvardada," nähvas ta vastuseks ja rõhutas etteheidet range pilguga, mida kõnetatu pidas ainult õlakehituse ja ninaga nuhutamise vääriliseks. "Minu sigarettide lugemisest on muuseas sama vähe kasu," laskis ta ajakirja sulgedes ennast lõpuks siiski vestlusse tõmmata. "Üleüldse, ma ainult täidan oma kohust. Kas teie pole siis tähele pannud, et suitsetamine on iga Inglise kodaniku kohus? Terve London tossab nagu jaksab. Eesotsas meie peaministri, härra Attleega..."
"Kulla preili Mattie, ma tean väga hästi, kes on meie peaminister," torkas Ellen vahele. "Ise hääletasin ta võimule."
"Härra Attlee innustab kõiki võimalikult palju suitsetama. Ole patrioot ja tõmba varavalgest pimedani välja, vaat selline on riiklik üleskutse.” Mattie valis endale uue ajakirja. "Iga kahekümne minuti tagant uut sigaretti läites täidan ma oma kohust jumala ja kuninga ees."
"Mulle ei mahu lihtsalt pähe, miks keegi peaks üldse suitsetama? Tee või tina, preili Mattie, mitte ei saa aru."
"Riiklikul tasandil mõeldakse vist nii, Ellen, et mida rohkem kodanikud suitsetavad, seda harvemini tunnevad nad kõhus näljanäpistust. Vaat selles ongi asja tuum. Nad loodavad, et suitsetades ei pane me võib-olla tähele, et meil ei ole teed, võid, leiba, mune ega praktiliselt üldse mitte midagi." (lk 19-20)
  • Aga Mattie oli juba kuuldekaugusest väljas, ta jooksis nii väledasti, kui jalad võtsid, püüdma Maxi, kes ei teadnud midagi eespool varitsevast ohust. Poistekamp oli teda muidugi märganud, kuid ei näidanud seda välja, vaid loopis lumepalle üle jõmpsika pea, kui ta nende vahelt läbi silkas. Mattie aimas, mis plaani nad pidasid - see polnud neil esimene kohtumine, ka varem oh sama kamp Maxi kiusanud. Mattie hüüdis veel kord pojale, et too peatuks ja lisas hoogu, kuid hanged olid kõrged ning ta kukkus näoli lumme. Kuni ta ennast püsti ajas, oli juba hilja. Üks suurematest poistest oli hoolega sihtides saatnud teele tõelise lumepommi. Max sai täistabamuse ja lendas selili; kui Mattie lõpuks tema juurde jõudis, üürgas ta juba vihast ja ehmatusest.
"Väike värdjas! Vaata teinekord, kuhu sa ronid! Viripill!"
Kamp jooksis naerda huilates laiali; ema jäi oma poega lohutama, Rusty hõikas põgenejatele sajatusi järele ja tõttas lähemale. Max kisas tema kohale jõudes ikka veel, kuid õnneks oli saanud kannatada ainult ta eneseväärikus. (lk 23)
  • [Rusty:] "Tagakiusamisega ei harju kunagi ära. Tam räägib peaaegu iga päev koju tulles, kuidas teda koolis keegi jälle pilkas, hoolimata, sellest, et me oleme tema isaga nüüd juba abielus. Ja kas tead, kes on kõige hullemad? Teised emad! Kena, mis? Võiks ju loota, et vähemalt nemad saavad aru, aga kus sa sellega! On hoopis kõige agaramad osatama, isegi naised, kes on ise ka sohilapse sünnitanud! Need on vahest veel kõige õelamad! Loodavad vist, et kui nad hästi kõva häälega tänitayad, ei oska teised neid endid kahtlustada!"
"Nagu oleks see lapse enda otsustada," ütles Mattie poja mantlit lumest puhtaks kloppides. "Laps ei ole ju milleski süüdi." (lk 24)
  • Kaks naist jätsid hüvasti ja läksid kumbki oma teed. Mattiel ja Maxil oli koduukseni vaid paar jardi astuda, kuid see teekond tundus talumatult pikk; on ju ajal kombeks välja venida, kui inimene kiheleb eemalduma mõnest ebameeldivast olukorrast, nagu episoodist kiusliku poistekambaga ja kohtumisest vaese aru kaotanud Rustyga, kes kussutab tekki mähitud portselannukku. Kuid viimaks seisid nad värava taga ja siis juba lävel; Mattie tõmbas ukse otsustavalt kinni, nagu püstitaks tõkke nende kahe ja Rusty muserdava meeleheite vahele. (lk 24)
  • "Vaene Rusty Sykes, jah, ma tean küll." Ellen ohkas. "Aga ta vähemalt liigub jälle ringi, mis on ometi hea märk."
"Ellen, ta liigub ringi, süles teki sisse mässitud portselannukk."
Koduabiline jäi talle laupa kibrutades otsa vaatama, nagu kahtleks oma kõrvakuulmises.
"Portselannukk? Mis nukust te räägite, preili Mattie?"
"Täiesti tavalisest, Ellen!" vastas Mattie ägedalt. "Portselanist peaga. Sellisest, millega lapsed mängivad. Roosad riided seljas ja roosa tekk ümber. Rusty kussutab seda nagu last!"
"Nagu oma last?"
"Nagu oma last, kui see teie arvates paremini kõlab. Ta ehmatas meie Maxi soolasambaks."
"Vaene Rusty! Nüüd ta siis tassib lapse asemel nukku kaasas! Vaene õnnetu! Vaene vaevatud hing! Poleks osanud arvata, et see talle nii rängalt mõjub!"
"Öelge, Ellen, kui kaua sellest juba on, kui tema tita suri? See vist juhtus alles hiljuti?"
"Ma täpselt ei tea, preili Mattie. Võin öelda ainult niipalju, et teie Londonis olles korraldati matusetalitus, aga teie olite ju ära, nii et kusagil kahe nädala ringis, kui ma ikka õigesti mäletan. Ega nad muidugi ei saanud vaest linnupoega veel maha matta, kuigi kombetalitus tehti ära, aga kuidas sa matad, kui maa on kivikõvaks külmunud. Isegi nii tillukese kirstu jaoks ei suudetud auku kaevata. See vist oligi vaese Rusty jaoks viimane piisk." (lk 25)
  • [Ellen:] "Mine tea, ta võis ka idanema läinud kartulaid süüa. Minu ema ikka hoiatas, et titte oodates ei tohi mingil juhul idanenud kartulaid süüa ja ega see ju muulgi ajal kasuks tule." (lk 26)
  • Mattie oleks tahtnud vastu vaielda, oli ju Rusty talle alati meeldinud ning Mattie tundis talle südamest kaasa, olles kindlalt veendunud, et vaeseke pole ise oma õnnetust põhjustanud, et sellised asjad lihtsalt juhtuvad, kuid taipas samas, et ta ei suuda Ellenit iialgi ümber veenda; nagu enamik kohalikke elanikke, uskus ka nende koduabiline kindlalt, et inimesed on tavaliselt ise süüdi kõigis neid tabanud hädades, Hitler ja sõda kaasa arvatud. (lk 26)
  • Mattie püüdis millelegi muule mõelda, kuid pärastlõunased sündmused keerlesid visalt peas ja hoidsid teda veel pikki tunde ärkvel. Kui ta viimaks magama jäi, painasid teda katkendlikud sünge sisuga unenäod; ta ärkas hommikul tundega, nagu oleks ta veetnud öö peeglitaguses, pahupidi maailmas. (lk 26)
  • Kaminasimsilt Swan Vesta tuletikke otsides jäi Meggie pilk pidama fotol, mis kujutas teda koos Daveyga Kerge Südame pardal seismas, vaid nädal enne sõja algust, siis, kui maailm oli veel turvaline — nad olid seilanud kuni Lyme Regiseni, et veeta lembeöö jahi tekil, sirava tähevaiba all.
Nähes, kuidas ta oli tookord kahe käega Davey käsivarre külge klammerdunud, tõmbus naise nägu pilve ning ta püüdis endale hetke vältel sisendada, et Davey ei olegi päriselt sumud, et ühel ilusal päeval ilmub ta ootamatult välja nagu Judy abikaasa Walter Tate, lööb Cucklington House'i paraadukse hooga lahti, päevitunud ja elurõõmust pakatav, osaliselt tänu Kolmes Tünnis kummutatud märjukesele. Ning siis haarab ta Meggie sülle ja keerutab ringi, teeb ta hetkega relvituks, ja proua vanaema koos Richardsiga ootavad innukalt järge, et noormees oma sarmi ja lustliku meelega neidki ümber sõrme keeraks.
Hõberaamis fotot käes hoides unustas Meggie tuletegemise, vajus vanasse sitskattega tugitooli ja jäi igatsedes oma kaotatud armsamat vahtima.
"Aga muidugi oled sa surnud," ütles ta fotole. "Sa vajusid igaveseks ulgumere voogudesse, üks paljudest hukkunud kangelastest, ning sul pole isegi hauakivi, mis märgiks su lahkumist ja tähistaks elatud elu." (lk 27)
  • Vanaema oli manitsenud teda abiellumisega sõja lõpuni ootama. Meggie ei tohtinud kiirustada, sest muidu võis ta hiljem avastada, et on suure vea teinud. Või hakkab Daveyle endale niimoodi tunduma, oli vanaema hoiatanud. Pärast sõda on mõlemad võib-olla hoopis teised inimesed - ja millised oleksid sellisel juhul abiellumise tagajärjed?
Ja mis siis, mõtles Meggie praegu, mis see lugenud oleks!
Mis siis, kui nad oleksid ikkagi abiellunud ning tõepoolest leidnud hiljem, et see oli viga? Nad oleksid saanud vähemalt veidigi koos olla, kas või mõne nädala, päeva või vähemalt tunni! Nüüd aga lebas Davey Inglise kanali külmas hauas ja Meggie, kes oli teda lapsest peale nii palavalt armastanud, istus üksinda kustunud kamina ees võidu tagajärjel laostunud kodumaal. (lk 28)
  • Daveyga naitudes poleks Meggie läinud Prantsusmaale, vaid jäänud koju Bexhami, vältides ohte nagu abielunaisele kohane — ta oleks olnud turvaliselt abielus, tõenäoliselt ka Davey laste ema. Davey abikaasana poleks ta iialgi lasknud Judy äial, Hugh Tate'il, ennast vastuluuresse värvata, et hüpata langevarjuga okupeeritud Prantsusmaale. Ning ta poleks mitte iialgi sattunud olukorda, kus üksildus ja saadud ülesanne oleksid viinud intiimse suhteni Heinrich von Hantzeniga, kellesse Meggie oli lõpuks isegi armunud; hiljem oli see Saksa ohvitser päästnud ta Gestapo küüsist, oma elu tõsisesse ohtu seadmise hinnaga.
Seda meenutades kompas Meggie pilk ärevalt kaminasimssi, nagu tahaks veenduda, et seal pole fotot temast sakslasest armukese kaenlas, mis reedaks kõigile nende keelatud suhte. Ka Heinrich oli surnud - ta langes 6. juuni dessandi päeval, nagu tema õde pärast sõja lõppu Meggiele kirjutas.
Taevane arm, mõtles ta järsku, mida küll oleks Bexhami rahvas tema sõjaaegsest armuloost arvanud? Ja mida nad ütleksid siis, kui see praegu päevavalgele tuleks?
Taibanud, et selline võimalus polnud talle varem pähegi tulnud, reageeris Meggie talle omasel viisil — järsku ajas see mõte teda kohutavalt naerma. Ju nad siis oleksid tal pea kiilaks ajanud, solvava plakati kaela riputanud ja mööda tänavaid ringi lohistanud — nad võivad seda nüüdki veel teha, kui tõde ilmsiks tuleb! Ja kindlasti ei kutsuks enam keegi teda endale külla, vaid kõik ütleksid tutvuse üles, kõige vaesema ja viletsani välja. Ta poleks siis enam muud kui see kohutav Meggie Gore-Stewart, kes oli isamaale pühendatud kangelastegude asemel hoopis vaenlasega voodisse läinud. Mis sellest, et Heinrich polnud nats, vaid haritud, intelligentne, kuldse südamega mees - vähemalt Bexhami rahva silmis oli sakslasega sõbrustamine surmapatt, mida karistati eluaegse äratõukamisega. (lk 28-29)
  • Meggie mõtisklused katkestas imelik heli; pilgu tõstnud, nägi ta Richardsi liigagi tuttavat armetus seisundis kogu, kulunud ruuduline hommikumantel päevinäinud halli poolvillase pidžaama peale tõmmatud, kangete jalgade otsas pleekinud mustad tuhvlid. Vana mees vaarus hämarasse jääkülma salongi ja nägi nii haige välja, et isegi raisakullid oleksid ta ära põlanud.
"See olen mina, preili Megs," kuulutas ta väriseva häälega. "Just äsja surnust tõusnud."
"Teid praegu vaadates julgen tõusmise osas tõsiselt kahelda, Richards, sest mulle näib, et eluvaim on teid lõplikult maha jätnud," teatas Meggie piredalt, tõusis kärmelt tugitoolist ja asetas foto tagasi kaminasimsile, enne kui Richards vaevaliselt komberdades temani jõudis. "Minge otsige endale midagi süüa ja püüdke kaineks saada, enne kui päev õhtusse jõuab." (lk 29)
  • "Ma ei soovi toitu, tänan pakkumast, preili Meggie, ainus, mida ma vajan, on sulepea ja puhas paberileht. Selleks on mul hea põhjus: ma nimelt kavatsen mustvalgel karskuslubaduse anda."
"Nende teie karskuslubadustega, Richards, võiksin ma salongi seinad ära tapetseerida."
"Aga seekord on mul tõsi taga, preili Megs. Käisin juba päris põrguväravas ja seda kogemust ei soovita mina isegi kõige õelamale vaenlasele, herr Adolf Hitler kaasa arvatud, kui see vennike veel elus ja terve oleks."
Meggie jälgis muiates Richardsi vaevalist teekonda pähklipuust kummuti juurde, kust ta sulepead ja paberit otsis, samal ajal enda ette ägisedes, kuidas ta Hadest külastas ja nüüd oma elus uue lehekülje pöörab.
"Kui te oma vandeandmisega ükskord valmis saate, Richards," ütles perenaine sigarette ja tulemasinat kaasa võttes, "siis tulge minu juurde kööki, ma püüan turgutada teid viisil, mis maapealses elus harilikult paremaid tulemusi annab." (lk 29-30)
  • "Minuni on jõudnud kuuldused..." Richards puuris teda pilguga, mis polnud enam päris veripunane. "Räägitakse, et Kolm Tünni pannakse varsti müüki."
"Vaat kus lugu! Teie kalduvustega mees sobib muidugi ideaalselt tema uueks omanikuks. Nagu rusikas silmaauku."
"Te võite mind ju pilgata ja eks ma ole selleks küllaga põhjust andnud, aga mina sain kunagi kindlast allikast teada, et pole midagi kainestavamat kui pidev pealtnägemine, kuidas teised inimesed ennast põhja joovad. Kui isegi see mind joomisest ei võõruta, siis võib küll lootuse päriselt maha matta." (lk 30)
  • "Aga kuidas ma ilma teieta toime tulen?" muretses Meggie täiesti siiralt. "Me oleme ju nagu Siiami kaksikud, meeldib see teile või mitte, vanapoiss!"
"Kullake, teil hakkab ilma minuta hoopis kergem!" Järsku Richards ohkas ja vajus lonti nagu tühi kott. "Oma praeguses armetuses pole ma muud kui üks ülearune hing, kelle peale oleks patt isegi ilmaruumi õhku kulutada, ja palun ärge püüdkegi mind selles küsimuses ümber veenda."
Meggie suu kiskus vägisi naerule, kuid ta sundis ennast tõsiseks, nagu tegelikult iga kord, kui Richards eriti teatraalseks muutus. (lk 31)
  • Kolme Tünni ostmise idee ei kõlanud küll kuigi mõistlikult, aga Meggie taipas sellegipoolest, et Richardsi jutus peitub tõetera, nagu mitmel korral varemgi. Vahetult pärast sõja lõppu oli Richards pidanud plaani võtta üle üks väike restoran teisel pool sadamat, kuid sellest ei tulnud mitmel erineval põhjusel midagi välja. Kõrtsmikuks hakkamist võis tõepoolest pidada lahenduseks, mis vana ülemteenri kas hauda viib või viinaveast terveks ravib; pealegi kujutas Meggie elavalt ette, kuidas publikumaias Richards väikelinna trahteri igavusest kopitanud õhu liikuma paneb. Kui isegi tema teatritegemine ei suuda kohalikku rahvast tardumusest üles raputada, on asi ikka päris lootusetu. Juba ainuüksi sellepärast hakkas mõte Meggiele üha rohkem meeldima. (lk 31)
  • Kurbus oli nagu kaev, kuhu ta oli sisse kukkunud, ja varsti upub ta sinna ära, liiga nõrk, et kauem vee peal püsida. (lk 32)
  • Rusty seisis silmitsi tõsiasjaga, et abikaasal on vähemalt esialgu kahju rohkem endast kui temast. Kõige tipuks ei astunud Peter kordagi naise kaitseks välja. Ta ei püüdnudki kummutada ämma oletusi lapse surma kohta, ei öelnud talle: Mitte see ei põhjustanud meie teise lapse surma, et Rusty aitas teil kardinad üles riputada, ega ka see, et ta esimestel kuudel kodus puhkuseta toimetas, ega isegi mitte see, et ta võis tõepoolest kogemata mõne idanenud kartuli ära süüa. Tal ei tulnud pähegi proua Toddile selgeks teha, et imik — meie laps — suri, kuna tal oli nabanöör kaela ümber ja see oligi õnnetuse ainus põhjus.
Ta jättis need sõnad lihtsalt ütlemata.
Ta hoidis suu lukus, kui oleks pidanud naise kaitseks välja astuma. Põgenes hoopis majast, et parandada teiste inimeste rikki läinud autosid, et nokitseda hilisõhtuni oma töökojas, päev päeva järel, lõputult. (lk 33)
  • Toidunappus ja karm talv, puudus rahast ja küttest, argielu katsumused, mis ei jätnud kedagi puutumata, poleks suutnud Rustyt maha murda, küll aga armastuse ja kaastunde nappus. Ta ei tahtnudki, et keegi teda haletseks, ta vajas ainult natukene armastust ja õrnust. Kuid selle asemel kohtas ta igal sammul etteheiteid, isegi looritatud süüdistusi, et oli hoolimatu käitumisega oma suure õnnetuse ise põhjustanud. Talle endalegi hakkas tasapisi tunduma, et selles on oma tõetera, et ränk saatus tabab ainult neid, kes on selle kuidagi välja kutsunud. (lk 33)
  • Alguses oli kõik nii hea olnud, Peter tundus just nii hell ja armastav nagu lapsepõlves, kui nad kõik Bexhamis üles kasvasid. Ei sõjakoledused ega isegi jala kaotus polnud suutnud teda kibestada. Nad olid õnnelikud, ka Rusty tillukesse isakoju tagasi kolides, kuni mõlemad märkasid, et koos võimalusega elada omaette kippus kaduma ka nendevaheline lähedus - mitte ainult ihuline, vaid ka hingeline. Ja nüüd veel see uus kaotus, kõige suurem ja kohutavam. Järsku tundus Rustyle, et ta oli armunud mitte mehesse, vaid tema mundrisse, sangarlusse, mida ta kehastas, sest sellel Peteril, kellega ta praegu oma elu jagas, ei jätkunud naise jaoks ei armastust ega kaastunnet, isegi mitte terakest õrnust.
Ma ei või öelda, et ma teda ei armasta, aga ma lihtsalt ei ole temasse armunud, oli Rusty kuulnud paljude neidude suust, kes koos temaga sõja ajal vabrikus töötasid. Paistis, et tema ja Peteriga oli nüüd sama lugu. Ta oli Peterisse sügavalt kiindunud, selle kiuste, et, mees praegu kõik valesti tegi. Tõsiasi, et Peter ei osanud teda aidata, ei kahandanud millegipärast naise poolehoidu. Kui järele mõelda — see tõdemus pani Rusty voodis istuli tõusma — siis pidas ta Peterit ikka veel niivõrd kalliks, et ta lihtsalt ei tohtinud nende kooselu jätkata. See polnuks mehe suhtes aus. (lk 34)
  • Lihtne on võtta vastu pöördelisi otsuseid, kui sa lesid ülakorruse magamistoas ning sinu abikaasa töötab varavalgest hilisõhtuni, et perel oleks natukenegi, mida suhu ja selga panna ja et ämma-äia majapidamine ikka kuidagimoodi koos püsiks; niipea, kui asi konkreetseks läks, tundis Rusty samasugust abitust nagu lapsepõlves, mil ta ühel hetkel taipas, et laps on tegelikult nagu vang - sõltub täielikult teistest inimestest, peab muudkui ootama, et keegi toidaks ja kataks, suutmata ennast ise aidata. Praegu hiilis sama tunne jälle Rusty hinge.
Ta oli uuesti lõksu langenud, kuid seekord ei hoidnud teda vangis mitte lapseea paratamatus, vaid abielu ahelad. (lk 34-35)
  • "Kui sõja ajal oleks selline talv tulnud, oleksid fritsud jääd mööda nagu nalja üle kanali kõndinud, seda ma teile ütlen," teatas Gwen perenaise hommikusööginõusid koristama asudes. "Mis ma näen — te jätsite leivakoorukese söömata! Ei tohi leiba niimoodi raisata, proua Tate. Meie oludes on lausa patt raasukestki taldrikule jätta."
"Hästi, Gwen, võtke teie see kooruke endale. Palun, olge lahke! Vaadake, mida te saate mustal turul selle vastu vahetada." Judy ämm tõusis naeru lõkerdades lauast. "Ja kui te kord juba seal olete, siis järsku õnnestub teil mingil imekombel veel paar värsket muna välja kaubelda! Ma annaksin ei tea mida ühe korraliku munapudru eest!"
"Kaks ja pool naela tosin? Vaat nii palju ei anna mitte keegi, proua Tate! Ma lihtsalt ei mõista, kuidas neil jätkub jultumust sellist hinda küsida! Mitte ei mahu pähe! Ja üleüldse, kust meie teame, kui värsked need munad on? Tahaks näha seda kana, kes käreda pakasega ikka veel muneb! Minul on küll kuri kahtlus, et need munad, mida sadamas müüakse, on kusagilt väljamaalt sisse toodud! Ja üldsegi mitte Inglise kanade munetud!"
"Mul ükstapuha, Gwen, olgu kas või Aafrikast!" vastas Loretta Tate, keda sõbrad võisid kutsuda Loopyks, ja tõmbas pealmise kampsuni koomale, et kaitsta end aknapragudest sisse tungiva jäise hinguse eest.
"Aga mina ei suuda mõelda muust kui taldrikutäiest taevalikult kohevast munapudrust krõbeda peekoniga. Kuigi lepiksin ka paari korraliku röstitud saiaviiluga, kuhu on paksult võid peale määritud. Taevane arm, pidin ma selle nüüd välja ütlema! Lähen veel niimoodi peast segi!"
"Ainus võimalus peekonit hankida on paluda Ameerika sugulastel seda endale pakiga saata, proua Tate," pomises Gwen ja lennutas saiapuru perenaise hüljatud salvrätiga laualt põrandale. "Teie šansid seda maiust oma taldrikul näha on umbes sama suured kui see, et mina Errol Flynnile mehele lähen."
"Oi, oleksingi peaaegu unustanud!" hüüatas Loopy ja manas koduabilise selja taga näole jaburuseni süütu ilme. "Härra Flynn ajas teid eile õhtul jälle telefoniga taga, Gwen!" (lk 37)