Jo Nesbø

Jo Nesbø (sündinud 29. märtsil 1960 Oslos Norras) on Norra kirjanik, ajakirjanik ja muusik.

"Verekuu"

Tsitaadid väljaandest: Jo Nesbø, "Verekuu", tlk Riina Hanso, 2023.

Lucille silmitses meest sel ajal kui too jõi. Ta oli pikka kasvu, ulatus isegi Lucille'i kõrval baarileti taga istudes temast tublisti kõrgemale. Arvatavasti vähemalt kümme, võibolla kakskümmend aastat noorem kui tema enda seitsekümmend kaks, alkohoolikute puhul on seda keeruline öelda. Mehe nägu ja keha olid justkui puust välja tahutud: kõhn, puhas ja karm. Nahk oli kahvatu ja ninal kumas läbi õrn siniste veresoonte võrgustik, mis koos punetavate silmavalgete ja pleegitatud teksa karva iiristega andis tunnistust sellest, et ta oli elanud karmi elu. Kõvasti joonud. Kõvasti kukkunud. Ja võib-olla ka kõvasti armastanud, sest selle kuu ajaga, kui mehest oli saanud Creaturesi uus stammkunde, oli Lucille tema pilgus vilksamisi midagi valulikku tabanud. Nagu läbipekstud koeral, kes on karjast välja heidetud, ikka üksi baarileti kõige äärmises otsas. Mehaanilise pulli Bronco kõrval, kelle baari omanik Ben oli endale krabanud megafiasko "Urban Cowboy" võtetelt, kus ta töötas rekvisiitorina. (lk 5)
See oli meeldetuletuseks, et Los Angelese linn ei ole rajatud mitte filmi-edulugudele, vaid finants- ja inimfiaskode prügimäele. Üle kaheksakümne protsendi filmidest ebaõnnestuvad täielikult ja raha läheb tuulde, siin linnas on USA suurim kodutute arv ja rahvastiku tihedus, mida võib kohata sellistes linnades nagu Bombay. Liiklus on linna surnuks kägistamas, küsimus on ainult selles, kas tänavakuritegevus, vägivald ja narkomaania ette ei jõua. Aga päike paistab. Jah, seda pagana California hambaarstilampi ei keerata kunagi kustu, vaid see särab halastamatult ja paneb kogu selle võltsi linna kassikulla sädelema nagu ehtsad teemandid, nagu tõelised edulood. (lk 5)
"Aga kas Oslo teid vastu ka armastab?" küsis Lucille. "Selles on küsimus."

"Vaevalt küll," arvas vestluskaaslane. [---]

"Nojah, meid tõmbab ju enamasti ikka nende poole," ütles Lucille. "Nende poole, kes meid vastu ei armasta. Nende poole, kelle kohta me usume, et nad hakkavad meid armastama, kui me ainult natukene rohkem pingutame." (lk 6)

[Lucille:] "Te tahtsite ilmselt küsida, kes ma olen. Ja ma olen..." Ta rüüpas sõõmu ja pidas aru, millist versiooni mehele pakkuda. Kas seltskonnale mõeldud varianti või tõtt. Ta pani klaasi käest ja otsustas viimase kasuks, pagan temaga.

"Näitleja, kes mängis ühte suurt rolli. Juliat filmis, mida peetakse endiselt parimaks "Romeo ja Julia" filmiversiooniks, aga mida enam keegi ei mäleta. Üks suur roll ei kõla just eriti uhkelt, aga seda on rohkem, kui enamikul näitlejatel siin linnas saada õnnestub." (lk 6-7)

[Lucille:] "Ma olen kolm korda abielus olnud, kaks meest olid rikkad filmiprodutsendid, kelle ma soodsatel lahutustingimustel maha jätsin, sedagi on rohkem kui enamikul näitlejatel. Kolmas oli neist ainus, keda ma armastasin. Pennitu näitleja ja Adonis, kellel puudus enesekontroll ja südametunnistus. Ta kulutas kogu mu raha ära ja jättis mu maha. Ma armastan teda siiani, kärsaku ta põrgus."

Ta jõi klaasi tühjaks, pani selle letile ja andis Benile märku, et soovib veel ühte. "Nojah, ja kuna mul on alati nõrkus selle vastu, mida ma endale ei saa, siis paigutan ma raha, mida mul ei ole, niisugusesse filmiprojekti, mis peibutab sellega, et neil on pakkuda suur roll vanemale naisterahvale. Projekti, kus on intelligentne käsikiri, näitlejad, kes oskavad tõepoolest mängida, ja režissöör, kes tahab inimestele mõtlemisainet pakkuda, lühidalt projekti, mis — nagu iga mõistlik inimene taipab — on juba ette läbikukkumisele määratud. Niisugune ma olen, unistav luuser ja tüüpiline angeleno." (lk 7)

[Lucille:] "Kas te põgenete millegi eest?"

[Harry:] "Kas ma näen nii välja?"

"Jah. Ma näen, et teil on abielusõrmus sõrmes. Kas naise eest?"

"Ta on surnud."

"Ahaa. Te põgenete leina eest." (lk 7)

[Lucille:] "Mina sain ta üheks ööks laenuks."

[Harry:] "Leonard Coheni või?"

"Tema enda jah. Kena armas mees. Tema õpetas mulle midagi riimide kirjutamise kohta. Et enamik inimesi teeb selle vea, et alustab oma ainsa hea lausega ja siis kirjutab järgmiseks riimisunni tõttu midagi keskpärast. Trikk on selles, et hädapärane riim tuleks panna esimesse lausesse, siis ei pane keegi seda tähele. Kui sulle tuleb pähe ilus lause "Your hair on the pillow like a sleepy golden storm", ja seejärel — et see riimuma saada — kirjutad banaalse lause "We made love in the morning, our kisses deep and warm", siis oled kõik ära rikkunud. Aga kui sa vahetad need ära ja kirjutad "We made love in the morning, our kisses deep and warm, your hair on the pillow like a sleepy golden storm", saavutavad mõlemad laused loomuliku elegantsi. Niimoodi me kuuleme, sest me arvame, et luuletaja mõtleb samas järjekorras, nagu kirjutab. Pole ka ime, meie, inimesed, oleme ju häälestatud nii, et see, mis toimub, on eelnevalt toimunu järg, mitte vastupidi."

"Hm. Et see, mis toimub, on peatselt toimuma hakkava järg?" (lk 8)

Harry lõi pilgu krediitkaardile, mille Ben oli tema ette letile visanud.

Tühi. Tühjaks tehtud. Midagi polnud enam alles. Mission accomplished. Mis oligi olnud eesmärk, juua, kuni alles pole midagi. Ei raha, ei päevi, ei tulevikku. Nüüd jäi ainult üle vaadata, kas tal on piisavalt julgust — või siis argust — kõigele joon alla tõmmata. Pansionaaditoas madratsi all oli vana Beretta püstol. Tal oli õnnestunud see osta kahekümne viie dollari eest kodututelt, kes elasid Skid Row's sinistes telkides. Selles oli kolm kuuli. (lk 10)

Meenutas ema, sõnaahtrat naist, perekonna valvetorni, närvikeskust, kes tõmbas niite nii diskreetselt, et kõrvaltvaatajale võis kergesti jääda mulje, et otsustajaks on isa. Ema, kes oli olnud kindel pelgupaik, kes alati mõistis, ema, keda ta oli üle kõige armastanud ja kellest seetõttu sai ka tema Achilleuse kand. Nagu tookord teises klassis, kui klassiruumi uksele vaikselt koputati ja seal seisis ema toidupakiga, mille Harry oli koju unustanud. Harry oli teda nähes tahtmatult särama löönud, kuni kuulis ühe klassikaaslase naeru, ning siis ema juurde koridori marssinud ja talle raevunult öelnud, et tal on ema pärast piinlik, mingu siit minema, tal pole süüa vaja. Ema oli ainult nukralt naeratanud, talle toidupaki ulatanud, põske silitanud ja ära läinud. Hiljem ei maininud ema seda enam kunagi. Ta sai muidugi aru, nii nagu ta alati mõistis. Ja kui Harry tol õhtul magama heitis, sai temagi aru. Et vastumeelsust ei põhjustanud mitte ema. Vaid see, et kõik seda nägid. Tema armastust. Tema haavatavust. Ta oli järgnevatel aastatel mitu korda mõelnud, et peaks vabandust paluma, aga see tundus vist lihtsalt tobe. (lk 11)
Katrine hakkas vaikse madala häälega melanhoolset laulukest laulma.

Oh sa mu sinine sikuke, on mures su karjapoisike.

Ta polnud aimugi, miks lapsed on juba üle saja aasta tahtnud, et neid äiutataks magama looga hirmunud poisist, kes muretseb, miks sinine sikuke, tema lemmikkitseke, pole karjamaalt koju tulnud, ja kardab, et karu on talle kallale tulnud ja ta lebab nüüd surnult ja väärkoheldult kusagil mägedes. (lk 13)

Katrine noogutas. "Kas sa oled kunagi mõelnud, kuidas me lapsena vanematelt tingimusteta armastust ootame, ise midagi vastu andmata? Et me oleme tegelikult parasiidid. Aga siis kasvame suureks ja asjad muutuvad hoopis teiseks. Mis sa arvad, millal täpselt on see hetk, kui me kaotame usu, et meid võidakse armastada tingimusteta ainult sellepärast, et oleme need, kes oleme?" (lk 14)
Septembrikuu oli siiani olnud suhteliselt jahe ja kuiv, ning värvimuutused surnu nahal — sinakas, lilla, kollane, pruun — võisid küll klappida asjaoluga, et ta oli ligi kolm nädalat väljas lebanud. Sedasama võis öelda haisu kohta, mida põhjustas keha toodetud gaas, mida hakkas vähehaaval kõigist kehaavaustest lekkima. Katrinele oli silma jäänud ka valgete karvaudemete rida ninasõõrmete all — seened. Kaelal suure haava peal vingerdasid kollakasvalged pimedad kärbsevastsed. Katrine oli neid näinud nii tihti, et ta ei reageerinud selle peale eriti. Porikärbsed on ikkagi — Harry tsitaat — niisama truud nagu Liverpooli fännid. Nad ilmuvad kohale tunni aja jooksul, hoolimata kellaajast, kohast, tuulest ja tormist, neid meelitab ligi dimetüültrisulfiidi lõhn, mida keha hakkab surmahetkest eritama. Emased kärbsed munevad sinna oma munad, mõne päeva pärast kooruvad neist vastsed ja nad asuvad roiskuva liha kallal maiustama. Siis nad nukkuvad, nukust saavad uued kärbsed, kes otsivad laipu, kuhu muneda, ning kuu aja pärast on nende elu elatud ja nad surevad. Niisugune on nende elukäik. Polegi palju teistsugune kui meil endal, mõtles Katrine. Või: kui mul endal. (lk 15)
"Kahju kuulda," ütles Melling. Ta ütles seda kõlatult ja Katrine kujutas sedamaid ette Bodil Mellingi ilmetut nägu, värvivaest riietust, temperamendivaest kehakeelt, raudselt konfliktidevaest pereelu ja intiimelu, millest puudus põnevus. Ta oli avastanud, et ainus asi, mis verivärskes krimibossis midagi liikuma pani, oli peatselt vabanev politseiprefekti kabinet. Asi ei olnud selles, nagu poleks Melling kvalifitseeritud, Katrinele tundus ainult, et see naine on nii väljakannatamatult igav. Kaitsevalmis. Arg. (lk 18)
Ta vaatas seda tükikest kuud, mis kõlkus puulatvade kohal. Eile õhtul rääkis Arne, noormees, kellega ta oli nüüd pea kuu aega käinud, et kahe nädala pärast toimub täielik kuuvarjutus, niinimetatud verekuu, ja et nad peaksid seda sündmust tähistama. Katrinel polnud aimugi, mis see verekuu on, aga seda juhtus ilmselt kord paari-kolme aasta tagant, ja Arne oli nii elevil, et Katrinel ei olnud südant öelda, et võib-olla ei peaks nii pika aja peale nagu kaks nädalat ette plaane tegema, nad ju vaevalt tundsid teineteist. Katrine polnud kunagi konflikte ega otseütlemist kartnud — selle omaduse oli ta arvatavasti pärinud isalt, Bergeni politseinikult, kellel oli olnud rohkem vaenlasi kui vihmaseid päevi linna kohal -, kuid ta oli õppinud oma lahinguid ja nendeks sobivaid ajahetki valima. Aga kui ta oli nüüd järele mõelnud, taipas ta, et vastupidi olukorrale, kus ta pidi otsustama, kas minna hammas hamba vastu mehega, kelle puhul ta polnud nende ühises tulevikus kindel, tuli tal praegu seda teha. Parem nüüd kui hiljem. (lk 19)
Seejärel jäi Katrine surnut silmitsema. Võib-olla just seetõttu, et ta ise oli meeste maailmas jõudnud omal käel sinna, kus ta praegu oli, polnud ta kunagi suutnud tagasi tõrjuda põlgust naiste vastu, kes tegid end meelega meestest sõltuvaks. Susannet ja Bertinet sidus mitte ainult asjaolu, et nad elasid meeste kulul, vaid et nad olid jaganud sama meest, endast üle kolmekümne aasta vanemat kinnisvaramagnaati Markus Røedi. Nende elu ja eksistents oli rajatud sellele, et teised inimesed, mehed, kellel oli raha ja töö, mis neil endal puudus, pidasid neid ülal. Vastutasuks pakkusid nad oma keha, noorust ja ilu. Ja — juhul kui seda suhet avalikkusele näidati — võimalust, et nende väljavalitud peremees võis nautida teise meeste kadedust. Aga vastupidi lapsele pidid sellised naised nagu Susanne ja Bertine elama teadmisega, et armastus ei ole tingimusteta. Varem või hiljem jätab peremees nad maha ja nad peavad leidma uue mehe, kelle peal parasiteerida. Või siis lasta enda peal parasiteerida, sõltub sellest, kuidas seda vaadata.

Kas see oli armastus? Või pigem: kas ka see oli armastus? Miks mitte, kas ainult sellepärast, et sellele oli nii masendav mõelda? (lk 20)

Pressikonverents toimus nagu ikka Politseimaja Kõnesaalis. Kell seinal näitas kolme minuti pärast kümme ning kuni VG krimireporter Mona Daa ja teised ootasid, et politsei esindajad poodiumile astuksid, nentis Mona, et kokkukutsumine oli hea mõte. Üle kahekümne ajakirjaniku, ja seda reede õhtul. Ta oli oma fotograafiga lühidalt arutanud, kas topeltmõrv müüb tavalisega võrreldes topelthästi või on see "vähenev tulu". Fotograaf arvas, et kvaliteet on tähtsam kui kvantiteet, et kui tapetu oli noor, rahvuselt norralane ja üle keskmise atraktiivne naine, saab lugu rohkem klikke kui näiteks siis, kui tegu oleks varem kohtulikult karistatud neljakümnendates eluaastates narkomaanipaariga. Või kahe — nojah, isegi kolme — kuritegelike jõukudega seotud pagulaspoisiga.

Mona Daa ei vaielnud vastu. Esialgu oli küll ainult üks kadunud tüdrukutest mõrvatuks tunnistatud, kuid realistlikult vaadates oli kõigest aja küsimus, enne kui selgub, et teist tabas sama saatus, ja nad mõlemad olid noored, rahvuselt norralased ja ilusad. Nii et paremini ei saanud ollagi. Ta ei teadnud, mida sellest arvata. Kas see näitas erilist hoolivust noore, süütu ja vastutustundetuma isiku vastu. Või olid mängus muud tegurid, nii-öelda tavalised klikimagnetid: seks, raha ja selline elu, mida lugejad oleksid endalegi soovinud. (lk 22)

Mona Daa istus oma töökohal ja luges, mida blogija Hedina kirjutas ilusurvest. Keel oli vaene ja kohati abitu, aga otsekohene suulisus tegi selle kergesti seeditavaks, just nagu istuksid kohvikulauas ja kuulaksid, kuidas sõbranna lobiseb igapäevaprobleemidest. Blogija "targad" mõtted ja nõuanded olid nii banaalsed ja etteaimatavad, et Mona ei teadnud, kas haigutada või tigedalt sisistada.

Sarnastest blogidest võetud ilukõnes korrutas Hedina siiralt ja nördimusega, otsekui oleksid need tema enda loosungid ja ideed, frustratsiooni selle üle, et elame maailmas, kus välimus on kõige tähtsam ja kuidas see nii paljusid ebakindlaid noori tüdrukuid kujundab. Muidugi oli paradoksaalne, et Hedina ise laadis üles leebelt pornograafilisi pilte võrratust, saledast ja rinnaoperatsiooni läbinud Hedinast, aga selle üle oli arutatud, ikka ja jälle, ning lõpuks — pärast kõigi lahingute võitmist — oli mõistus sõjas rumaluse vastu kurnatult alla vandunud. Ja mis rumalusse puutub, siis põhjus, miks Mona Daa oli pool tundi oma elust Hedina blogi lugemise peale ära raisanud, seisnes selles, et Julia, toimetaja, oli haiguspäevade ja Susanne-juhtumi seisaku tõttu pannud Mona kommenteerima Hedina kommentaaride kommentaare. Julia oli kübekesegi irooniata öelnud, et lugegu Mona kokku, milliseid kommentaare on rohkem, kas positiivseid või negatiivseid, ja lasku sellel otsustada, kas pealkiri lõpeb sõnadega "kiituseks" või "laituseks". Ja sinna alla clickbait'iks pisut — aga mitte liiga — seksikas pilt Hedinast.

Mona tundis ärritust.

Hedina kirjutas, et kõik naised on ilusad, igaühel tuleb lihtsalt oma ainulaadne ilu üles leida ja seda usaldada. Et ainult nii on võimalik lõpetada enda võrdlemine teistega ning panna piir iluduses kaotajate, söömishäirete, depressioonide ja rikutud elude juurdetootmisele. Monal oli kange tahtmine kirjutada sellest, mis oli ütlematagi selge, et kui kõik on ilusad, ei ole keegi ilus, sest ilu on see, mis eristub positiivses mõttes muust, lõpuks on just see selle sõna semantiline tähendus. Ja et kui tema laps oli ja ilus olemine sai sõna esialgses tähenduses osaks vaid mõnele üksikule filmitähele ja võibolla klassikaaslasele, ei vaevanud ei teda ega tema sõbrannasid eriti asjaolu, et nad kuuluvad suure enamuse tavaliste, mitte-ilusate hulka. Leidus muid ja tähtsamaid asju, millele keskenduda, ja tavaline välimus ei rikkunud kellegi elu. Just Hedina-sugused, kes võtavad silmagi pilgutamata omaks eelduse, et naised soovivad ja peavadki soovima olla "ilusad", toodavad kaotajaid. Kui seitsekümmend protsenti kõigist sind ümbritsevatest naistest on end opereerida lasknud, treeninud, söönud ja üles mukkinud välimuseni, mida ülejäänud kolmkümmend protsenti ei suuda, saab neist tavalistest, kes said varem täiesti suurepäraselt hakkama, korraga vähemus, kellel on nüüd põhjust päris korralikku depressiooni langeda. (lk 117-118)

Mona oli kord rääkinud ühe kohaliku väljaande ajakirjanikuga, kes oli nimetanud pealinna ajalehti söödikännideks, sest nood sõeluvad väikesed ajalehed läbi, näppavad sealt, mida tahavad ja riputavad üles, nagu oleks see nende oma uudis, lisavad siis viimasele reale võimalikult lühida viite kohalikule ajalehele, et keegi ei saaks neid mängureeglite rikkumises süüdistada. Mona oli hiljem guugeldanud söödikänni ja leidnud Vikipeediast, et see on lind, niinimetatud kleptoparasiit, kes varastab väiksematelt lindudelt saaki, nii et lendab neile järele, kuni nood on sunnitud toidu lahti laskma. (lk 120)
"Nii et kuni me rohkem teada saame, arvan ma, et me otsime — vabandust klišee pärast — psühhopaadist seksuaalmõrvarit."

"Kindel, et see pole lihtsalt haamriga tüüp?" küsis Øystein.

"Vabandust?" Aune kohendas prille, justkui selleks, et viletsate hammastega meest lähemalt silmitseda.

"Tead küll, kui sul on haamer, siis paistavad kõik probleemid nagu naelad. Sa oled psühholoog, niisiis arvad sa, et kõikide mõistatuste lahendus peitub psühho-värgis."

"Võib-olla küll," ütles Aune. "Pimedaks jääme kõigepealt ikka silmist, ja enesetunnetus on esimene, millest me ilma jääme." (lk 122)

[Harry:] Ma lugesin kusagilt, et statistiliselt vaadates möödub inimene tänaval sarimõrvarist seitse korda elu jooksul. Ma ise arvan, et see on liiga suur number. (lk 123)
Harry ei uskunud eriti isegi oma juttu. Ta ei uskunud midagi. Ükskõik mida teised arvavad, tahab ta püstitada alternatiivse hüpoteesi, lihtsalt selleks, et neile näidata, et valikud on olemas. Meelte lahtihoidmine on treeningu küsimus, see, et sa ei jääks teadlikult ega alateadlikult ühte kindlasse ideesse kinni. Kui see juhtub, riskib uurija sellega, et uut infot peetakse ekslikult kinnituseks sellele, mida uurija juba arvab, tekib niinimetatud confirmation bias, selle asemel et näha võimalust, et uus informatsioon osutab tegelikult hoopis teise suunda. Informatsiooni, et mees, keda sa juba mõrvas kahdustad, oli eelmisel päeval naissoost ohvriga sõbralikul toonil rääkinud, võidakse näiteks tõlgendada nii, et mees ihaldas teda, selle asemel et mõelda, et ta ei olnud ohvri vastu agressiivne. (lk 123)
Kui ta telefoni letile pani, märkas ta, et tema kõrvale libises üks kuju ning kuulis, kuidas leebe hääl tellis Ameerika inglise keeles ingveriõlut, aktsendiga, mille päritolu ta ei osanud ära arvata. Harry kiikas baaripeeglisse. Pudelid riiulitel varjasid mehe näo, aga Harry jõudis tähele panna, et mehe kaela ümber on midagi säravvalget. Seda tüüpi preestrikrae, mis paistab igale poole ära ja mille kohta USA-s öeldakse dog collar. Preester sai oma õlle ja kadus. (lk 123-124)
Ta võttis välja ühe lukuga kotikese, mille sees oli sammal, ning möödus söögilauast ja akvaariumist. Peatus kirjutuslauale paigutatud klaaspurgi ees. Kontrollis õhu niiskustaseme mõõdikut, võttis kaane pealt, tegi kotikese lahti ja puistas sammalt musta mullaga kaetud põhja. Uuris purgis olevat looma, ligi kahekümne sentimeetri pikkust neoonroosat nälkjat. Prim ei tüdinud eales tema vaatamisest ära. See polnud just märulifilm - kui nälkjas end üldse liigutas, oli jutt mõnest sentimeetrist tunnis. Samuti ei olnud seal palju miimikat ega nähtavat emotsionaalset draamat. Nälkja ainus väljendus- või muljete kogumise viis olid tundlad, mida tuli päris tükk aega uurida, et näha, et need tõepoolest liiguvad. Seepärast oli nälkjaga samamoodi nagu Temaga, väikseimgi liigutus või žest oli tasu. Ainult kannatlikkusega võis ta võita Tema poolehoiu, panna ta mõistma.

See oli Kaputari mäe nälkjas. Prim oli kaks roosat nälkjat terve pika tee Austraaliast New South Walesi osariigi mägedest kaasa toonud. Seda nälkjat leidus ainult seal, Kaputari mäe jalamil kümne ruutkilomeetri suurusel metsasel alal. Nagu müüja oli öelnud: üks lihtne võsatulekahju võib korrapealt kogu liigi välja suretada. Seepärast ei tundud Prim mingit südametunnistuspiina, et ta kõigist ekspordi- ja impordikeeldudest kõrvale hiilis. Nälkjad on üldiselt peremeesorganismiks nii paljudele ebameeldivatele parasiitmikroobidele, et nende üle riigipiiride sahkerdamine on niisama seaduslik nagu radioaktiivsete ainete smugeldamine. Seepärast oli Prim päris kindel, et need on ainsad roosa nälkja eksemplarid kogu Norras. Kui Austraalia ja muu maailm põleb, võib see osutuda liigi päästmiseks. Jah, üldse elu päästmiseks sel päeval, kui inimest enam ei ole. Sest see on kõigest aja küsimus. Sest loodus jätab alles ainult selle, mis teenib loodust. Bowiel oli õigus, kui ta laulis, et homo sapiensist ei ole enam kasu.

Nälkja tundlad liikusid. Ta oli avastanud oma lemmiktoidu lõhna, sulava sambla, mida Prim oli samuti Kaputari mäe jalamilt kaasa smugeldanud. Nüüd liigutas nälkjas end õige natuke, sile roosa nahapind läigatas. Millimeeter millimeetri haaval lähenes ta oma õhtusöögile ning jättis mustale mullale maha limase jälje. Lähenes eesmärgile, niisama pikkamisi ja kindlalt, nagu Prim lähenes enda omale. Austraalias leidub kannibalnälkjaid, need on pimedad röövloomad, kes liiguvad mööda Kaputari mäe nälkja limajälgi, et talle jahti pidada. Nad on ainult kübeke kiiremad, kuid lähenevad siiski saagile aeglaselt, lõpmata aeglaselt. Nad tahavad ilusa roosa nälkja elusalt nahka pista, krabada temast tillukese hambareaga kinni ja imeda sisse, kiht kihilt. Kas roosa nälkjas teab, et nad tulevad? Kas ta tunneb pika ootamise ajal hirmu, enne kui ta kätte saadakse? Kas tal on mõni lahendus, väljapääs? Kas ta näiteks mõtleb, et jälitaja võib sattuda mõne teise Kaputari mäe nälkja limajäljele ja loodab, et too muudab kurssi? Selline on igatahes tema enda plaan, kui talle jälile saadakse. (lk 126-127)

Prim tegi öökapi sahtli lahti ja võttis välja kokaiinitoosi. See on igatahes osaliselt kullast, arvas ta. Viie sentimeetri pikkune ja püstolikuuli kujuline. Snuff bullet. Kui sooneriba natuke keerata, "laetakse" kuul paraja doosiga, mida siis läbi kuuli tipus oleva augu sisse hingatakse. Tõepoolest elegantne. See oli kuulunud naisele, keda politsei nüüd taga otsib, kuuli küljel on isegi tema nimetähed, B. B. Üsna kindlasti kingitus. Prim libistas sõrmedega üle soonte, veeretas kuuli põse vastas. Siis pani ta selle sahtlisse tagasi, keeras raadio kinni ja vahtis tükk aega lakke. Tal oli nii palju mõtlemisainet. (lk 127)
"Kas kavatsed lahke-võmmi-triki käiku lasta?" küsis Truls ja osutas peaga köögipaberirulli poole, mille Harry oli kirjutuslauale pannud. Trikk seisnes selles, et kui kuri võmm oli ülekuulatava töinama pannud, marssis kuri vihaselt välja, mispeale lahke ulatas kohe köögipaberirulli, ütles paar kaastundlikku sõna ja võis siis lihtsalt ootama jääda, et ülekuulatav tüübile kõik ära räägib. Või siis naisterahvale. Inimesed arvavad rumalast peast, et naised on lahkemad. Aga Truls teadis paremini. Nüüd. (lk 128)
Tookord aastaid tagasi, kui Truls ja Mikael Bellman olid politseis paarimeestena tegutsenud, oli alati just Bellman good cop. Tal tuli see nii pagana hästi välja, ja mitte ainult ülekuulamistel, sel nutikal libedikul. Nii hästi, et nüüd on ta justiitsminister. Kuradi kurat, see ei mahu kuidagi pähe, kui mõelda kogu sellele jamale, mida nad kahekesi korda saatsid. Teisest küljest on see ju peaaegu et enesestmõistetav. Kellelgi pole sellist võimet nagu Mikael Bellmanil — sobrada kättpidi sügavas pasas, ilma et ennast ära määriks. (lk 129)
"Mida kuradit, Hole, miks ma oleksin pidanud seda tegema?" Røed tõstis meeleheites käed üles ja Truls märkas murelikult, et üks elektrood hakkas randme küljest lahti tulema. "Kas sa siis aru ei saa, et kui sa oled kuuekümnendate keskel ja sul on mõistev naine, siis ei karda sa just hirmsasti, et see tuleb välja, et sul on endiselt tõmmet ja sa teed kahekümneaastaste tüdrukutega keppi? Vastupidi, neis ringkondades, kus mina liigun ja äri ajan, lisab see respekti. See on tõestuseks, et sinus on veel piisavalt meest, et sinuga arvestataks." Røedi hääl valjenes. "Piisavalt selleks, et inimesed mõistaksid, et nad ei saa taganeda lepingutest, mis on juba peaaegu sõlmitud, ilma et sellel oleks vastavad tagajärjed." (lk 132-133)
"Tee, nagu tahad. Aga ära pane mind kahetsema, et ma sind palkasin, Harry."

"Mõtle sellest nii, nagu läheksid hambaarsti juurde," soovitas Harry ja tõusis püsti. "Pärast seal ära käimist sa ei kahetse." Ta läks garderoobikapi juurde ja hoidis pintsakut üleval, kuni Røed selle sisse puges.

"See..." uratas Truls pärast seda, kui nad olid ukse oma tööandja järel kinni pannud, "...oleneb ilmselt sellest, mida sa arvad, kui arvet näed." (lk 133)

Keegi oli koguni mõista andnud, et ta peaks end positsioneerima, sest äkitselt tuleb kätte päev, kui peaminister paneb pillid kotti. Ja järgmisel päeval pärast seda, kui üks ajalehekommentaator oli kirjutanud, et keegi valitsusest, näiteks Bellman, võiks peaministri kabineti võimult kukutada, oli peaminister hommikukoosolekul üldise naeru saatel palunud kellelgi Mikaeli kotti kontrollida, vihjates Bellmani silmaklapile ja samasusele Wehrmachti oobersti Claus Stauffenbergiga, kes üritas Hitlerile pommiatentaati teha. Aga peaministril pole midagi karta. Mikael lihtsalt ei taha seda kohta. Eks inimene ole ka justiitsministrina avalikult eksponeeritud, kuid olla peaminister - numero uno - tähendab hoopis midagi muud. Ajakirjandus on üks asi, aga ta kardab valgust. Nad ei jätaks kivi kivi peale ja paljastaks liiga palju minevikku, isegi tema ei tea, mida sealt võidakse leida. (lk 137-138)
"Me õpime valetama lapseeas, teise, ja viienda eluaasta vahel, ja täiskasvanuna oleme saanud eksperdiks," ütles Aune ja kohendas oma patja. "Uskuge mind." (lk 139)
"Üks psühholoog, kelle nimi on Richard Wiseman, väidab, et enamik meist valetab iga päev korra või kaks. Tähendab, jutt on korralikust valest, mitte lihtsalt kui-ilus-soeng-sul-on-valedest. Millised on šansid, et meid nähakse läbi? Noh, Freud väitis, et ükski surelik ei suuda saladust hoida, ja et kui huuled on kokku surutud, siis lobisevad sõrmeotsad. Aga ta eksis. Õigemini, vastuvõtja ei suuda eristada viise, mille kaudu luiskaja end paljastab, sest need on inimeseti erinevad. Seepärast oli vaja valedetektorit. Kolm tuhat aastat tagasi oli Hiinas selline asi olemas. Kahtlusaluse kurjategija suu pandi riisiteri täis ja temalt küsiti, kas ta on süüdi. Kui ta raputas pead, paluti tal riisiterad välja sülitada, ja kui talle mõni tera suhu jäi, oli loogika selles, et suu oli kuiv, sest ta oli närvis ja järelikult süüdi. Muidugi kasutu värk, sest inimene võib ju olla närvis sellepärast, et ta kardab olla närvis. Ja niisama kasutuskõlbmatu on polügraaf, mille leiutas John Larson 1921. aastal ja mis on põhimõtteliselt seesama valedetektor, mida kasutatakse tänapäevalgi, kuigi kõik teavad, et see on risuhunnik. Isegi Larson kahetses lõpuks, et oli selle välja mõelnud ja nimetas seda oma Frankensteini koletiseks. Sest see elab..." Aune tõstis käed üles ja krabas sõrmedega õhku. "Aga see elab ainult sellepärast, et nii paljud usuvad, et see töötab. Sest just hirm valedetektori ees võib mõnikord sundida üles tunnistama, olgu siis tõde või valet. Detroidis nabis politsei ühe kahtlusaluse kinni, mehel lasti käsi koopiamasinale panna, kinnitades, et see on valedetektor, ja esitati talle küsimusi, sel ajal kui masin sülitas välja A4-koopiaid, kuhu oli kirjutatud "HE IS LYING", kuni mees oli nii kabuhirmul, et tunnistas kõik üles." (lk 139-140)
"Kahtlusalused lasti ükshaaval pimendatud ruumi ja neile öeldi, et kobagu käsikaudu, kuni leiavad toast eesli, ja tõmmaku teda sabast. Kui nad olid ülekuulamisel valetanud, hakkavat eesel nimelt kisama, ammuma või mida need eeslid teevadki. Sest see on püha eesel, oli preester neile rääkinud. Ta jättis rääkimata selle, et eesli saba oli tahmaga kokku määritud. Nii et kui kahtlusalused tulid välja ja ütlesid, et jah, muidugi tõmbasid nad eeslit sabast, tuli lihtsalt nende käsi vaadata. Kui need olid puhtad, tähendas see, et sellel inimesel oli hirm, et eesel paljastab, et ta oli valetanud, ja ta saadeti võllasse või mis värki seal Indias tol ajal kasutati."

Aune vaatas vilksamisi Jibrani poole, kes oli raamatu kätte võtnud, aga noogutas vaevumärgatavalt

"Ja kui käsi oli tahmane," pakkus Øystein. "Siis tähendas see lihtsalt seda, et see inimene ei ole täielik idioot." (lk 140)

"Noh," ütles Harry. "Meie lasime ju käiku midagi vana koopiamasina ja püha eesli vahepealset. Ma olen üsna kindel, et Røed uskus, et see on valedetektor..." Ta osutas lauale, kus olid Trulsi isiklik arvuti ning juhtmed ja elektroodid, mille nad olid laenuks saanud alt kolmandalt korruselt, kus neid kasutati EKG-uuringuteks. "Nii et ma arvan, et ta hoidus valetamast. Aga minu meelest sai ta eeslitestist läbi. Ta tuli kohale ja sooritas testi, mis oli tema arvates päris. Juba see iseenesest viitab sellele, et tal ei ole midagi varjata."

"Või siis," ütles Øystein. "Teab ta, kuidas valedetektor ära petta ja ta tahtis meid selle abil valejälgedele juhtida." (lk 140-141)

"Kas sa arvad endiselt, et mõrvar on keegi, kellel on ohvritega side ja et motiiv on seotud suhetega?"

Harry raputas pead.

"Tore," jätkas Aune ja hõõrus käsi. "Sest siis võime ehk lõpuks ometi psühhopaatide, sadistide, nartsissistide ja sotsiopaatide poole vaatama hakata. Lühidalt, põnevamat osa inimkonnast." (lk 141)

"Otsime sealt, kust meie kõige tõenäolisemalt suudame midagi leida."

"Mis on niisiis koht, kus teda eeldatavasti ei ole?"

"Just nimelt."

Kolm meest vaatasid Harryle arusaamatult otsa.

"See on puhas matemaatika," ütles Harry. "Sarimõrvarid valivad oma ohvrid juhuslikult ja peidavad jäljed. Tõenäosus neid aasta jooksul üles leida on väiksem kui kümme protsenti, isegi FBI-l. Meil neljakesi ja meie ressurssidega? Ütleme kaks protsenti, siis on heldelt pakutud. Kui aga tapja võib leida ohvri suhtlusringkonnast ja kui on olemas arusaadav motiiv, on šanss seitsekümmend viis protsenti. Oletame, et on kaheksakümmend protsenti tõenäoline, et tapja on selles kategoorias, kust Ståle tahab, et me otsiksime, oletame, et ta on sarimõrvar. Kui suuname fookuse sellele kategooriale ja jätame suhtlusringkonnas olevad inimesed tähelepanuta, siis on meie tõenäosus õnnestuda..."

"Üks koma kuus protsenti," ütles Øystein. "Ja tõenäosus õnnestuda, kui me keskendume inimestele, keda ohvrid tunnevad, on viisteist protsenti." (lk 142)

"Vabandust,” ütles Aune. "Ma kuulen numbreid, aga ausalt öelda tundub see pisut kontraintuitiivne." Ta tabas Øysteini pilgu. "Tähendab, terve talupojamõistusega vastuolus. Ma mõtlen seda, et otsida sealt, kus me ei arva seda olevat."

"Tere tulemast politseijuurdlusele," ütles Harry. "Mõtle sellest parem nii. Kui me leiame süüdlase ... fantastiline, jackpot. Kui mitte, siis oleme teinud sedasama, mida uurijad enamikul oma tööpäevadest, aidanud kaasa kogu juurdlusele sel teel, et oleme mõned inimesed välistanud."

"Ma ei usu sind," ütles Aune. "See, mida sa räägid, on mõistuspärane, aga sina ei ole nii mõistuspärane, Harry. Sina ei ole see tüüp, kes töötaks protsentidele tuginedes. Jah, sinu professionaalne pool näeb, et kõik kaudsed süütõendid viitavad sellele, et tegu on sarimõrvariga. Nii et sa arvad, et see on sarimõrvar, aga usud midagi muud. Sest su kõhutunne ütleb nii. Just sellepärast esitadki sa selle rehkenduse, sa tahad iseennast ja meid veenda, et Harry Hole kõhutunde järgimine on õige. Kas mul on õigus?"

Harry vaatas Aunele otsa. Noogutas.

"Mu ema sai aru, et Jumalat ei ole olemas," ütles 0ystein. "Sellest hoolimata oli ta kristlane, kindla peale." (lk 142-143)

"Okei. Kui sa müüd... ütleme kokaiini. Siis ei põe sa nii väga sellepärast, et su isik võidakse tuvastada. Politsei teab üldjuhul tänaval müüjaid niikuinii ega tee väljagi, nad jahivad neid, kes on nende selja taga. Ja kui politsei sind tuuseldab, siis juhtub see ikka äri ajades, ja siis ei ole maskist nagunii miskit kasu. Nii et sellega on vastupidi, kui sa tänaval müüd, siis tahad, et kunded su kärsa ära tunneksid ja mäletaksid, et sa müüsid neile viimati head kraami. Ja kui sa tegeled kojuviimisega, nagu kuuldavasti too tüüp, siis on veelgi tähtsam, et kunde näeb ja usaldab su ausat nägu." (lk 143-144)
"Sellel on ju mingid piirid, kui kaugele Bertine võis auto juurest minna? Ja nüüd on teda üle kahe nädala taga otsitud ja ma ei saa aru, miks koerad teda ei leia. Teate ka, kui hästi koerad lõhna tunnevad? Tähendab, kui hea haistmismeel neil on? Ühes Trulsi raportis on vihje, mille andis Østmarkas asuva Wenggårdeni talu peremees. Ta teatas nädal tagasi, et tema vana invaliidist buldog lebab toas ja haugub nii, nagu ta teeb ainult siis, kui läheduses on korjus. Ma tunnen Østmarkat hästi, ja pagana pihta, see talu asub kuue kilomeetri kaugusel kohast, kust leiti Susanne Andersen. Kui koer suudab haista laipa rohkem kui viie kilomeetri kauguselt, miks nad siis Bertinet üles ei leia..."

"Ei suuda."

Kõik neli pöörasid end hääle poole.

Jibran Sethi lasi raamatul sülle vajuda. "Kui see oleks olnud verekoer või Saksa lambakoer, siis küll. Aga buldogil on koera kohta väga vilets haistmismeel. Nad on tegelikult nimekirja alumises otsas. Nii see läheb, kui me aretame välja looma selleks, et ta pullidega võitleks, mitte jahipidamiseks, nagu loodus mõelnud on." Loomaarst tõstis raamatu jälle üles. "Loomuvastane, aga selliste asjadega me tegeleme." (lk 145-146)

Jo Nesbø

"Verekuu"

Välislingid