Vikitsitaadid

Kolgas

Kolgas ehk pärapõrgu on koht, mis asub kahe eikuskil asuva koha vahel.

Proosa

muuda



  • [Marge kirjas Dickie'le:] Nüüd on päris selge, et Sa põgened minu eest ega taha mulle otsa vaadata. Tunnista ometi ausalt, et ei saa oma sõbrakeseta elada. Kahju, et Sul ei jätkunud varem julgust seda otsekoheselt öelda. Kas Sa pead mind naiivseks kolkaplikaks, kes ei tea ilmaelust midagi? Ise Sa oled kolkast! Igatahes loodan, et minu kiri võtab Su süümepiinu vähemaks ja lubab Sul pea jälle püsti hoida. Kõige parem on see, kui armastatu üle saab uhke olla, eks ole nii? Me ju rääkisime kunagi sellest.


  • Reisibüroo vestibüülist juhatati mind kahekümne kolmandale korrusele, provintside osakonda. Kahjuks on see kurb, kuid ümberlükkamatu tõde. et Maa asub kosmose vähetuntud tarataguses kolkas!
    • Stanisław Lem, "Neljateistkümnes reis", tlk Olev Jõgi, rmt: "Ijon Tichy kosmoserändude päevikud. Ijon Tichy mälestused", 2003, lk 51


  • Korraga on ka Zuzial enesel midagi ütelda.
"Kui veidrad need meie omad on — see vanaema, kes nüüd siia sõitis ja tädi Gądek," lausub ta mõtlikult. "Kui imelikult nad räägivad! Ja kuidas nad riides on! Meil ei oleks keegi midagi seesugust selga ajanud."
"Need on vanad põlised talupojariided, vana kõneviis," selgitab Michał. "Nende küla on vist vanaaegne ja asub kolkas... Külasid on igasuguseid."


  • Asjad läksid oma rada. Läksid, nagu minema pidid. Ja enamik asju selles jumalast hüljatud kolkas näis olevat juba ette määratud ebaõnnestumisele. Nii nagu seegi automagistraal, mille nad suure raha ja vaevaga olid saanud suunata läbi kirikuküla, et see meelitaks turiste kohale jääma. Nüüd oli hoopis vastupidi, autod kihutasid läbi küla tulise jutiga, nii et tulemuseks oli vaid paar allaaetud pensionäri ja üks muu surnu. Enne magistraali rajamist oli mõni siiski veel nagu uudishimust külla põiganud, oli selle vanasse kirikusse ja poodidesse sisse astunud, kõndinud läbi saksa sõdurite surnuaia ja laplaste paganliku kalmistu, oli peatunud jõesillal ja tõmmanud kopsud täis õhku, mis oli nii läbipaistev, et lõikas haavad silmadesse. Ja mis kõige parem, otsustanud jääda küla võõrastemajja õhtuks ja ööks. (lk 3-4)
  • Kirikuküla, kui ta nüüd seda nime väärt on, oli selline, nagu ta sakslaste järelt üles ehitati: viis tänavat risti ja mõned mitmekorruselised majad, millelt sõjajärgne krohv kurvalt maha pudenes. Turg, paar kooli, tööbörs ja pensioniameti piirkonnakontor, kolm panka ja mõlemad kooperatiivid. Kaubamaja seisis teistest veidi kõrgemal ja vaatas igavlevalt lõunasse, kust ta oli tulnud. Jah, ja siis oli veel kirik ja viimsepäevapühakute palvemaja, laudadega kinnilöödud seltsimaja ja jõesadam, mis varsti jäätub kinni nagu paiste löödud silm. Jõgi roomas majade vahel ja haises kuidas jõudis. Lapi romantika oli sellest tõesti kaugel. Välja arvatud see, et selge ilmaga paistis tundur ja sinna ei saanud keegi midagi parata. (lk 4)



  • [Clark:] "Niisuguses kohas ei saagi midagi juhtuda," pomises ta, "mitte midagi. Esiteks on siin vähe inimesi, teiseks on see lihtsalt kole koht." (lk 7)
  • Maastik mõjus lakooniliselt nagu joonlaua ja kolmnurgaga paberile otsustavalt tõmmatud sirgjoon. Mis rõõmu siit loota — isegi neil vähestel, kes siin elavad. Oletatavasti. Turism siin ei õitsenud nagu põhja- või läänepoolsetel kõnnumaadel. Küllap see paik oli hõredalt asustatud ka enne Valitsuse otsust, aga mingid asulad, külad ja üksikud armetud talud siin olema pidid, kuna tänu hooletusse jäetud maanteedele oli siia kolkasse järjest raskem tulla; ja nüüd oli maast üle käinud majandusliku ja demograafilise optimeerimise kuum põuatuul need hoopis maatasa teinud — hullemini veel kui teised progressilainete varilinnad, reservaadid, mis seisid laavavutlaris ja kõigile vaatamiseks niisama — kui nende salakavalas hommikuudus just hingekella ei löödud. Rahutud ajad olid need olnud: Libbyl olid meeles tollased hüüdlaused ja nõrk protest — või oli see vere hääl, mida ta mäletas vanemate jutu põhjal? See oli olnud niisama halastamatu ja lõikav nagu täna väljas, see muutuste tuul, aga nüüd olid asjad paigas, nagu tolm oli see langenud vaikselt tagasi maale. Inimesed elasid seal kus vaja, ja maad kasutati paremini. Ei mingit raiskamist. Maailma kõige eesrindlikumas riigis. (lk 9)
    • Kathy Page, "Armuaeg", rmt: "Vabaduse teine kevad", tlk Anne Allpere, LR 24/1996


  • Kolm naist, kes näisid nooremad ja eelkõige ujedamad kui ülejäänud, lähenes pikkamisi grupile. Neis oli maainimese tagasihoidlikkust, nagu oleksid nad kaua kuskil kolkas peidus olnud ja maailma valvsa silma ja intriigide eest kõrvale hoidnud.
"Kui võluv," jätkas Vita. "Tõepoolest nagu lumikellukesed kuukressi, võhumõõga, nartsissi ja käokeele vahel!"
"Täiendus sinu kollektsioonile," mossitas Virginia. "Palun siiapoole, siin on vana daam, kes soovib teiega tuttavaks saada," hüüdis ta uustulnukatele.
Kolm naist olid laudadeni jõudnud. Victoria ja Karen istusid ühe ääres ning Vita ja Virginia jagasid naaberlauda.
"Siin on kuulus kirjanik Vita Sackville-West," esitles Virginia. "Mina olen proua Woolf. Ja siin on paruness Blixen ja proua Victoria Benedictsson Rootsist. Me kõik oleme kirjanikud."
"Charlotte Bronte," esitles end esimene.
"Anne," ütles teine, samal ajal kolmandat müksates, kes vaatas mujale, nagu ei puutuks asi temasse. "Emily, ütle tere!"
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 12


  • Glasgow' keskklassi hulgas oli moest läinud inglise aktsendi teesklemine, mille piinlikuks tagajärjeks oli enamasti see, mille kohta alles üsna hiljuti hukkamõistuga öeldi Kelvinside'i dialekt. Kelvinside oli üks peenem piirkond, kus Glasgow'st sai Glesgow. Uus keskeas keskklassi snoobide generatsioon matkis transatlantilist venitavat kõneviisi, kuid viskas aeg-ajalt valikuliselt sekka paar sõna šoti dialektist, näitamaks, et on osa rahvast, ja polnud midagi snooblikumat kui vasakpoolne glasgow'lane, kes igatses päevi, mil linn oli agulite ja meeleheite kolgas, selle asemel et nautida linna praegust edukat ilmet.
    • M. C. Beaton, "Snoobi surm", tlk Maria Lepik, 2012, lk 35-36


  • [Külavanem Johannes:] Öelge ometi oma vanematele, et nad oma sõgedusest loobuksid! Kõik mõistlikud inimesed kolivad praegu metsast külasse. Rumal on ju elada veel meie sajandil kusagil pimedas padrikus ja loobuda kõigist hüvedest, mida pakub tänapäeva teadus. (lk 24)
  • [Jaakop:] Mina usun küll, et ükskord tõuseb meie rahva hulgast ka kuulsaid koorilauljaid ja kastraate, kes terves maailmas kuulsust koguvad. Selleks tuleb aga kõigepealt meie maal ka nii kaugele jõuda, et siin hakatakse mune maha lõikama. See on häbiasi – me oleks nagu mingi kolgas, igal pool mujal tehakse seda tööd, aga meil mitte! (lk 188)


  • Steventoni küla asus maal, kuhu oli raske pääseda, kui konarlikud põlluteed olid muutunud porimülgasteks. Paljud kutsarid koguni keeldusid inimesi sinna viimast. Kord olla üks tõllaga Steventoni suunduv Austenite sugulane kutsarile hüüdnud, et too hakkaks ometi liikuma. "Ma liigungi, sir, seal, kus saan!" kostis kutsar. "Rumal mees," hõigati talle vastu, "seda oskab igaüks, mina tahan, et sa liiguksid seal, kus ei saa liikuda!" (lk 18)
  • Ent hoolimata sellest, et Jane ja tema õde tundsid inimesi, kes olid käinud Kariibi mere saarte orjaistandustes, India turgudel, kus härra Austeni õemees püüdis varandust teenida, ja Oxfordi kolledžite puhketubades, ei muutnud see tõsiasja, et nemad ise veetsid suurema osa oma ajast kauges vihmases maanurgas ja kirjutasid lugusid, sest neil ei olnud midagi muud teha. (lk 57)



  • Ma tõesti armastan suurlinnu, seda melu ja kultuuri. Käin teatrifestivalidel ja arhitektuuribiennaalil, aga olen ise ka märganud, et kui ma pean seal pildistama ja leidma teema suures linnas, siis see üldse ei õnnestu. Samas kui ma satun pisikesse kohta või kolkasse, siis leian ma kiiresti inimestega kontakti ja kohe tuleb idee, mida pildistada. Saan aru, mis need lood on, mida rääkida.
  • Rääkisin ühe loodusfotograafist sõbraga, kes hakkas kurtma, et ta jumaldab kõrbe, teeb sinna pikki reise, aga need pildid ei tule välja. Minu meelest olid suurepärased fotod ja siis ta ütles, et selleks, et kõrbe mõista, pead sa olema sinna sündinud. Seepeale sain aru, et mind tõmbab väikestesse kohtadesse, kuna ma ise olen ka pärit kusagilt maailma lõpust, seega ma lihtsalt saan nendest kohtadest paremini aru kui metropolidest, mida ma võin küll siiralt imetleda, aga kunagi mõistma ei hakka.

Luule

muuda

Ja Eestis on kõikjale lihtne pääseda —
välja arvatud ehk metsatagused külad,
kus buss peatub korra nädalas
ja kus elavad üksildased vanad emad;
külad, mille peagi lõikab maailma küljest lahti
suurlinnade vaheline
hiiglaslik kiirraudtee,
mille eest pole vist võimalik pääseda…


Jälle sõdivad inimesed — viirastus viirastuse vastu.
Mida nad tahavad, mida nad teavad? Otsekui karja
neid aetakse oma pimedaist kolkaist,
ei rebi nad end lahti sündmuste ahelast:
suured ideed ajavad oma sõjasaaki ees.


Purjus prohvet ent rabamas polkat
punasel pulbritünnil,
et lendaksid pilpaiks kõik pehkinud kolkad
uute maailmade sünnil.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kolgas&oldid=129729"