Krae

ProosaRedigeeri

Meie, tütarlapsed, olime lõpuks ometi loobunud kõrgetest pluusikraedest, mis kummaltki küljelt ja tagant olid jäigaks tehtud väikeste siksakiliste kalaluudega ja jätsid kaelale punase ebamugava jälje. Jõudis kätte päev, mil inimesed võtsid kokku julguse, et tunda end mugavasti. Peeter Paani krae oli arvatavasti kujundatud mahapööratud krae eeskujul, mida Peeter Paan kandis Barrie’ näidendis. See liibus ümber kaelatüve, oli pehmest riidest, selles polnud ühtegi kalaluud ja see oli taevalikult mugav. Seda oleks küll vaevalt võinud nimetada väljakutsuvaks. Praegu näib uskumatu, et kui tütarlapsed lasksid välja paista kaela paar tolli lõuast allpool, siis võisid nad omandada lodevate elukommetega plika maine. Tänapäeval plaažil bikiinides näitsikuid vaadates saame alles aru, kui kaugele me viiekümne aastaga oleme jõudnud.
- Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone, toimetanud ja luuletused tõlkinud Helve Võsamäe. Sinisukk, 1996, lk 244

Just lasteaias pandi kindel alus Francis Cornishi eluaegsele inimvihkamisele. Inimkonna esindajad, kelle sekka ta oli sattunud, kiusasid ja mõnitasid teda, ei pühendanud teda oma saladustesse, võtsid teda ainult kõige arvukama kaasalööjaskonnaga mängudesse, ilkusid tema rõivaste kallal ja kirjutasid kord keemilise pliiatsiga tema madrusepluusi kraele MUNN (mille eest ta Bella-Maelt ränga peapesu sai). (lk 79-80)
Zadok Hoyle pakkus tõlla või surnuvankri pukis silmarõõmu, sest ta oli mustade juustega ja tõmmu jumega tugev lihaseline, sirge mees ning tal olid vurrud, mis kaardusid nina all kaheks ilusaks eebenikarva kiharaks. Lähemal vaatlusel võis märgata, et ta on kõõrdsilmne, et tema nina punetab tugevasti ja et tema lumivalget kraed ja kaelust pesti harvemini, kui neid kriidiga valgendati. Pikk-kuue õmblused, mis tal surnuvankrit kutsides seljas oli, oleksid olnud valged, kui ta poleks neid tindiga värvinud. Tema silinder läikis, aga selle pind hoiti sile vaseliiniga. (lk 99)
Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999

Minu, kaheteistkümneaastase tütarlapse arvates on "kohutavalt tobe" selga tõmmata tumesinine kleit, tärgeldatud valge kange kraega, ja mis veel kõige hullem — ette siduda must põll laia plisseeritud volangiga allääres. Koolipõlle õhuke, peaaegu läbipaistev riie on ebatavaliselt kore ja "hammustab", kui see päevitunud põlvi puudutab. Hea vähemalt, et võib kooli minna lühikestes valgetes sokkides või nahavärvi põlvsukis, lõbusasti tolknevate tuttidega põlveõnnalde kohal kummalgi küljel.
- Karin Saarsen, "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993, lk 7-8

Tollest ööst peale ei saatnud ma enam oma isa tema käikudel. Palehigis harjasin ma tema ülikondi ja pesin ning triikisin tema lipse ja särke. Üksnes tema kraede tärgeldamine, nagu mu ema oli seda teinud, ei tulnud mul välja, sest ema polnud mind oma saladustesse pühendanud. Lõdvalt kui murtud tiivad rippusid mõlemad kraepooled mu isa särgikaeluste küljes, mis tegi talle meelehärmi, sest talle meeldisid kindlad vormid. Veidi enne päikesetõusu koju tulnud, astus ta minu voodi ette ja tõmbas mind õlgu pidi patjadest välja, ei tegu ega nägu, hüüdis ta valjusti, nagu esitaks mõnd süüdistust. Ma tõusin siis üles, läksin kööki, panin kohvivee keema ega meenutanud talle midagi, mida ta ka ise teab: et ta ei võida ühtki mängu ka tärgeldatud kraed kandes ja et tassid, millest me joome, on meil viimased, kuna ma olen ammugi hakanud kõike panti viima, mis pole naela või neediga kinni.
- Felicitas Hoppe, "Tunnistajad" kogumikus "Juuksurite piknik". Tõlkinud Mati Sirkel; LR 33/2001, lk 46

Ta polnud kunagi aru saanud, miks sunniti mehi smokinguid kandma. Kikilips oli kui silmus tärgeldatud krae ümber ja see oli kõike muud kui mugav. Samuel Duncan oli iseäranis halvas tujus. Ainus, mis võib asja päästa, on see, et õhtusöök saab ehk läbi enne, kui see üldse alata jõuab, mõtles ta, kui taksosse istus.
- Åsa Hellberg, "Väike maailm", tlk Malle Veisserik, 2016, lk 27

LuuleRedigeeri

Vist kulus kõigest väga palju aega.
Vihm. Tühjus. Udu. Hajuv kaldavall.
Tuhm jõgi sulab ühte taevalaega,
ma seisan sillal kergitatud kraega,
mu pea on hall.

Betti Alver, "Udus" kogus "Tähetund", lk 107