Vikitsitaadid

Lyn Hejinian

USA luuletaja

Lyn Hejinian (17. mai 1941, San Francisco, USA - 24. veebruar 2024) oli USA luuletaja.

Luule

muuda

Me elame upakil ajal türannia vägitüki all; ärme
teeskleme eksiminekut, teeme seda, ärme teeme seda katkendlikult, olgem
eksinud, suunatajuta ja ealeski piiramata, nii et kõik võivad kuulda
määrsõnade sisinat, kui me laseme need türannide silmadesse, võbisevad
sabasuled libedad jäsemeist ja suunatud silmadega, mida katavad sulised
laud. Meie näojooned on kui kuivanud leib, mu peavalu sama jube
kui või joonis. Aknad: kui rumalalt klaasi
pingsus toob meile tagasi armastuse õõva. Asjad lahknevad, eralduvad
nagu Angerjajõe harud, mille kõrval on kahe türanni
võistlevad valed vaid lõhestunud kivid, mida on raputanud juhmistavate
aegade maavärinad, minutid läbi hiilgava metsa, naised,
kes on isiklikud sõbrad, ärahoitud küüliku küljed: pudeneda laiali
ja ähmastuda, vältida, vargsi
lihastuda ja tõtata, leidmaks asju, mida taaskombineerida.


Kasutu majakas ja rannal pang, räbaldunud begooniad
Unusta näited - ümberringi pole pole ühtki olemit ega üksikasja, mis poleks vaid näide
Mis on tõeliselt naljakas?
Ükskord oli hiir ja oli kaktus ja oli paar väga väikesi kummikuid auguga vasakpoolse tallas ja nüüd tagasi mõeldes mäletan ma, et oli laps pargasel keset lilli täis järve ja neist kõigist saab põimida loo ja küllap rohkem kui ühe
Muusika muutub kaminasimsil, fagotimängija on jahmunud, sünkronisaator ütleb üles
Logisev marmor, märg puit, tee kitseneb kauguses ja siis keerab ümber kalju
Kas see on tühi hea kirjutus, on see uuring, uuestitõus, teravmeelsus?
8, 9, 10, 11, miinus 31, 8
Võõras loob võimaluse
Nilbe hõbedane meri, sinu suurus paisub, kui keskpäev seisab rohus
Näe, mul on politseinikud - või neil olen mina; nii ütleb melahoolne memuaarikirjutaja on unenägude anarhia keskelt
Selge on ajutine asu
Jäigas õhus, piki tasakaalutut tuult, üle tolmuste truupide, kannavad naised oma heatahtlikkuse kuumi rakke
On's kõik imed väikesed?

  • Lyn Hejinian, "Järjeta uit" ("Unfollowed Figment"), poets.org, 2013  (Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)
    • [Lyn Hejinian:] See luuletus on osa seeriast, milles kõik on eleegilise suunitlusega ning neid mõjutavad leinamise veidrad jõud, mis lasevad valla ebaloogilised kulgemised võimatutesse mõttekonfiguratsioonidesse. Luuletus koosneb järgnevusetustest, sest just need jäävad surma järel maha. Me ei saa surnutele järgneda, olgu nad inimesed või mõtted. Selle asemel me jääme maha olukorda, milles nende puudumise tõttu puudub mõte.


Männioksad küünitavad - vihm! päike! liikuva õhu äär! kolm kitse!
Tüdrukud kokkupandavatel tõukekatel keeravad ümber nurga ja tõukuvad edasi
Autonoomia paistab päriselt välja, see särab otsuse tähtede keskel
Ohverdan kuulmise kirjutamisele, pöördun tagasi rongi tagumisse otsa
Ümbritsetuna üksnes klumbitäiest räbaldunud mungalilledest, on labidamees valmis kuulutama: "Lein väline, lein vangla"
Taevast langevad elajalikud männikäbid
Keskel, pehme seina juures, paisub kesköine tuuleiil
Jälgi rolli, rokki, reeglit!
Ingverisse vajutatud papist valgus vesi nimekirjale, sool puistus üle...
Miks on nii palju viiteid koertele, lillale ja banaanidele?
Siis karneval - see kerkis pärast nagu kinaverpunane piilar, et öelda iseenda kohta "see ilmub nähtavale"
Käblik põrutab enam-vähem otsejoones, floora magab elusalt
Yukil, Felicial ja Maxwellil on kolme peale 13 dollarit 75 senti ja nad on näljased, kui nad sisenevad väiksesse kohvikusse, kus näevad koogiletti ja otsustavad kulutada kogu raha kohe sealsamas kookidele - kui palju kooki igaüks saab, kui iga kook maksab 5 dollarit ja 25 senti?
Minu lühinägelikkus on võitmatu, suur on mu ümbermõõt, koorilised mu mõtted, tiivulised mu kulmud, sügav mu tähelepandamatus - kes ma olen?

Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Lyn_Hejinian&oldid=124151"