Juta Kaidla
Juta Kaidla (kuni 12.12.1936 Koffroy; 25. veebruar 1923 Tallinn – 9. mai 1968 Tallinn) oli eesti luuletaja.
"Laanerahva talvepidu" muuda
Juta Kaidla, "Laanerahva talvepidu", 1973.
Tuli kaugelt Näärivana
sõpradele jutustama,
et ta laste juurde läheb,
ja et abi vajab vähe;
tal veel kingid valimata,
pakid valmis panemata.
Laanerahvas rõõmuga
teda nõus on aitama.
- "Tähtsad toimetused", lk 4
Jänku jookseb sinna-siia,
tal on tähtsad teated viia.
Kord ta abiks kutsub karu,
kord peab rebasega aru;
kord tal oravat on vaja,
kord peab leidma mägra maja
kutsub kokku osavad
kingituste pakkijad.
Leevikesed läksid linna.
(Nääritaat neid palus minna.)
Lastelt kirju punapugud
nokas toovad ühtelugu.
Käbilind nad lahti lõikab,
vares valjult ette hõikab.
Palju soovisid on seal —
Nääritaat kõik meeles peab
- "Tähtsad toimetused", lk 6
Õhtu laotab üle lume
juba sinetava jume.
Härmapärleid hõbedasi
puistab külmataadi käsi.
Kits kui jahukotist tulnud —
valge habe, valged kulmud.
Aga karu-karvapea
külmast midagi ei tea.
- "Näärikuuske ehtimas", lk 12
Aga üleval käib kahin:
hõiked, jutt ja tiivasahin.
Harak lendab kuuse ümber,
noka otsas kullaämber.
Orav sinna kastab saba,
katab käbid säravaga.
Teder härmanarmaist teeb
okste peale pikad keed.
Vares küünlaid üles kannab,
värvu näitab kus neid panna.
Pliks ja plaks! et aina paugub,
rähn taob okste sisse augud.
Rähn on küünlaid seadma väle
kõrgele ja madalale.
Mitu küünalt toks ja toks!
nääripuul saab iga oks
- "Näärikuuske ehtimas", lk 14
Nüüd uni laiali lööb tiivad
ja lendab tasa üle maa.
Paar tera imepehmet liiva
me silmadele puistab ta.
Kaob mängulust ja tantsutuju —
uus nukukene kaissu jääb.
Kuu üksi tähemeres ujub. —
Nii lõpeb laste nääripäev.
- "Oi pidu! Pidu! Pillerkaar!", lk 18
"Kas, Nääritaat, su kott on tühi?
Kas jätkus ikka kinkidest?"
Taat rüüpab mõdu, habet pühib:
"Jah, sõbrad. Tänan abi eest."
Hei, jänku, pane kannel ära
ja võta kätte lõõtsapill!
Nii rõõmsat pidu, lusti, kära
vist pole mujal kusagil.
- "Oi pidu! Pidu! Pillerkaar!", lk 20
Ja üha uusi külalisi
toob laanest kokku lõõtsamäng.
Näe, igast põõsast pikkamisi
kas tõuseb kõrv või kerkib händ.
Sääl nugis õigu ajab kaela,
ja ilves vurre liigutab;
hääst meelest võsavillem naerab
ja hundiratast tiirutab.
Sääl siutsub talvik männi otsas
ja kuusel kiigub tihane.
On väga kaugelt uhke kotkas
ka tulnud täna kohale.
Koos ümber pika pidulaua
suur laanepere lõbutseb.
On koiduni veel aega kaua,
ja seni pillerkaar siin keeb.
- "Oi pidu! Pidu! Pillerkaar!", lk 24
"Liblikaga võidu" muuda
Juta Kaidla, "Liblikaga võidu", 1982.
Juba hommik koitma hakkab!
Jaaniussil kustub lamp.
Rukkirääk on jäänud vakka,
ööbik laksutamast lakkab —
küll see suveöö on napp!
...
Kuhu kõige enne minna?
Kuhu panna külge käed?
Tuhat tahtmist täidab rinna
joosta siia, joosta sinna!
Alanud on sinu päev!
- "Alanud on sinu päev", lk 3
Kalamees! Kalamees!
Särje selg, näe, paistab vees!
Teda sa
tabada
oma õngega ei saa!
Kalamees! Kaiamees!
Kaval röövel on su ees!
Nõksatus...
Läinud uss...
Särg sai kehakinnitust!
...
Kalamees! Kalamees!
Särjepraad sul silma ees
Aga
õnge otsas vaid
ripub pundar
vetikaid.
- "Kalamees", lk 6
Kes seal kõrges, kõrges kõrab?
Mis seal pilvepõues põrab?
Kes seal kangast käristab,
lausa terast täristab,
nii et sula tuli sõrab?
Seal on pikker pidutsemas,
välgupoisid vallatlemas;
siuhti-säuhti, sik-sak-sak,
heledaks lööb pilvelakk —
kõueilm on ilutsemas.
Kõue pojad püsimatud,
noolteviskes väsimatud,
seadnud vibud pingule,
tulnud pilvekingule,
sihivad, ükskõik kus satub.
...
Välgu valgel voolab vesi,
pikker hüüab tasakesi;
sirav look on üle maa.
Äike oma lastega
taeva sinisemaks pesi.
- "Äike", lk 7
Liblikas, liblikas, hääletult tuled sa,
hõljud mu pea kohal kergema sulena.
Küll sul on ilusad kirevad tiivad!
Näita, kui kiirelt nad edasi viivad!
...
Miks sa mind narritad, viguritegija?
Küll ma su kätte saan, lilledel sebija!
Aga sa tiivad lööd sedamaid lahti —
jätkame jällegi lõbusat jahti!
- "Liblikaga võidu", lk 9
Suveöö nüüd aegamisi
hallid hõlmad lahti teeb;
ojadele tasapisi
udust sildu õhulisi
ehitab ta üle vee.
Aga kes seal oja kaldal
toomepuhmas laulu lööb?
Puhku puhata ei malda,
teda väsimus ei valda —
ööbik hõiskab kogu öö.
Uhuhh-uu, öökullikene
huilgab metsas pimedas;
naerab nagu inimene,
nuuksub nagu väetikene
silmalambid siramas.
Keset pilveute karja
kuu kui hiigelkopikas
veereb mööda metsaharja,
kuni vajub laane varju -
seal on uni ootamas.
- "Kes ei maga", lk 11
Meie väiksel kiisukesel
ainult rind ja käpad valged,
muidu üleni on hall.
Mitu korda päevas peseb
silmad, kõrvad, suu ja palged —
need on hästi puhtad tal.
...
Kiisu, küüned sul kui nõelad,
aga nõelad — need on õelad.
Mis ma nendega küll teen?
Kui tooks käärid? Lõikan maha
küüned teravad ja pahad.
Katsu kriipida siis veel!
- "Lasteaia kiisu", lk 12-13
Otsi kohta, mesilind!
Ringi sisse lükka mind!
Siis ma ise kõnnin aias,
otsin mett ja olen maias.
Leian lille,
väike Pille
ringi sisse läheb siis.
Kui kõik olnud mesilased,
läbi ongi meie mäng.
Algab teine, tantsu lase!
Polka kätte jõuab järg.
Nurgast nurka siiri-saari!
Teeme, sõbrad, pillerkaari!
- "Ringmäng", lk 14
Nukul põsel roosad täpid...
"Sarlakid! No küll on hull!"
Doktor prillisanga näpib...
"Täpselt nii kord oli mul..."
Pole mahti mõelda muule —
ruttu, ruttu telefon!
"Hallo!" — "Nakkushaigla kuuleb!
"Palun nukuosakond!
Saatke auto!" — "Kuhu saata?
Aadress? Nimi? Sünniaeg?"
"Nuku-Malle. Vanus: aasta;
elukoht on lasteaed."
- "Haigus on majas", lk 16
Hirmus oleks,
kui meil poleks
seepi, vett ja pesemist.
Ei siis peeglist
ennast keegi
üldse tunneks ära vist.
...
Oleme ju neljakesi:
sina, mina, seep ja vesi.
Üheskoos me sinu käed
puhtaks saame, küll sa näed!
- "Neli sõpra", lk 18
Täna Tiidule uni ei tule,
magama jääda ei saa.
Peab nägema, kuidas ta tuleb,
kas lendab või puudutab maad.
Kustkohast küll tulla võiks uni?
Miks Tiit teda iial ei näe?
Miks vaikselt ta tulekuni
Tiit põse all hoidma peab käed.
Kõik magavad. Kinni neil silmad.
Ei tea, kas nad nägid või ei,
kas uni käis tuhvleis või ilma;
kas sõrmega puutus ta neid?
- "Uni tuleb", lk 19
Lilleke, miks sa ei vasta?
Miks sa seisad norguspäi?
Sind on vaja palju kasta,
et sa saaksid janu täis.
Lilleke, vett sulle kallan.
Ei ma näe, kus on sul suu.
Vesi valgub mulla alla —
sul on suu vist sääl, kus juur.
- "Aednik ja lill", lk 20
Räästasse jäi pääsu pesa,
lõoke maha jättis kesa,
västrik ümber vee ei käi.
Kuhu pages piiri-pääri?
Kuhu lendas liiri-lõõri?
Kuhu linavästrik jäi?
Neegrikülas pääsupere,
lõoke sealpool Vahemere, —
linavästrik käib ja käib ...
- "Kuhu linavästrik jäi", lk 22
Rääk-rääk! Rukkirääk!
Kus võiks kuulda sinu häält?
Teised linnud nagu nooled
läksid teele lõuna poole
juba vara koidu ajal.
Sina jätsid jumalaga
paljad nurmed küla taga,
siis kui päike vajus loode.
Andsid ennast ööde hoolde -
läksid, ümberringi pime.
Mulle näib see nagu ime,
kuidas küll sa leidsid rajad.
Aga sa ju rukkiajal
olid siingi öine lind.
Sellepärast viiski sind
troopikasse
öine lend.
- "Rääk! Rääk!", lk 24
Tere, valged liblikad,
õrnad, külmad, kerged!
Tere, talveliblikad —
laiad lumehelbed!
- "Tere, valged liblikad", lk 24
Tii-u-tii, sul toas on soe.
Ära kauaks mine õue,
muidu külm lööb küüned põue,
kuri köha kurku poeb.
Tii-u-tii, ma tihane,
selle tähtsa teate eest
palun rasvaraasukest.
Tii-u-tii! Sa ole hea,
pekitükk seo nööri otsa,
pane aeda uibu oksa!
Kiigun, alaspidi pea,
kassid kätte mind ei saa,
olen meister-akrobaat.
- "Tii-tii!", lk 25
Vaak! Vaak!
Olen Jaak!
Külm on kõva.
Maa on kõva.
Kust nüüd lihatüki saaks?
Kraaks!
Vaat! Vaat!
Siit ju saab!
Tihastele pandud peki
mina ise ära mekin.
Kust siis vares muidu saaks?!
Kraaks!
- "Jaak", lk 26
Olen leevike, lumiste aedade lind.
Mul hallikad tiivad ja punane rind.
Kartsin kanget põhjapakast,
tulin talveks teie juurde.
Siin ma lendan ringiratast,
näitan oma kaunist kuube.
Põõsa alt saan tuulevarju,
nokin külmavõetud marju.
Mind mu pesapaik põhjalas ootama jäi,
kuni lõunamaa sõpru siin vaatamas käin.
- "Külmalind", lk 26
No palju's mina jaksan
neid marju ikka süüa!
Ma karvatõuke püüan,
paar mammu sekka napsan.
Sedam aid aetakse minema:
"Kõss! Sulipoisid! Marjavargad!"
Kui juba saan sellised nimed ma,
siis —
teise põõsa peale kargan.
Kuid talvel lood on pahad:
aed marjadest on tühi.
Tuul needki raasud pühib,
mis laps on poetand maha.
Olen see värvuke-varblane,
kel koduks õu ja aed ja tänav.
Ma pole nii halb, kui te arvate.
Siuts! talvel teid toidu eest tänan.
- "Sulipoiss", lk 27
Mida pikal talve ajal
teeme meie ise,
kui on maa ja puud ja majad
valgekuuelised?
Talvel linnas lugu täbar —
lumelell on kitsi.
Suusameestel tuju räbal —
pilvest lörtsi pritsib.
Külmapügalad ei saabu,
und veel näevad uisud.
Ilmataat käib alles kaabus —
kus on jää ja tuisud?
- "Meie tali", lk 29
Oi neid tuisuvihurlasi,
väikseid lumekihulasi!
Üles-alla, risti-põiki
käib neil akna taga lend.
Pisemastki pilust võiksid
tuppa pressida nad end.
Hea, et ema kinni toppis
hoolega kõik aknapraod.
Lehvib lakk, kui täisgalopis
Tuisutäkk me õuest kaob.
Ootame, las tuul jääb vakka,
siis meil suusalõbu hakkab.
- "Tuisk", lk 32
Tahan kosmonaudiks saada.
Ise Kuule sõitma pean.
Uurin, mitu kuiva maad ja
mitu merd on tema peal.
Mina siis just sinna lendan,
kui ta ümar on ja suur,
vaatan, kuhu vahel enda
päris ära peidab Kuu.
Tahan näha, kas ta mered
sinised on nagu meil;
kas seal päev on päiksest ere,
kas seal sajab lund või ei;
või kas Kuu peal pole tõega
üldse õhku ega vett.
Kõike teile siis võin öelda,
kui mind sinna viib rakett.
- "Tahan kosmonaudiks saada", lk 34
Hõissa, lumi! Hõissa, vastlad!
Nüüd saab kelguliugu lasta!
Teeme pika sõidu
teineteise võidu!
Ikka künkast alla siuhti!
Tuul käib rinnust läbi viuhti!
Hoidke tee pealt eest!
Näete vahvat meest!
...
Miks sa, vana lumelasu,
otse kelgutee peal asud?
Nüüd sul vesi silmas,
mina — võidust ilma.
- "Vastlasõit", lk 35
Oi, nood hõbedased nupsud,
siledad kui siiditupsud!
Kui nad tuppa sooja kanda,
paisuvad ehk pikkamööda,
saavad suureks mõne ööga,
siis võib küll neid kingiks anda.
Ühel hommikusel ajal,
kui veel magab terve maja,
peame tõusma kõige enne.
Lähme tasa, urvad süles,
äratame ema üles:
"Naistepäevaks palju õnne!"
- "Urvad", lk 38
Nurmel nii varasel kevadel
õisi ei näe —
siiski on kõikidel emadel
pidulik päev.
...
Emme, las olla su pidupäev
tuiskude kuul!
Täna sind kallistab kaisukäel
väike ja suur.
Lubame armsale emale
täna kõik koos:
tuhat õit suvekuul temale
igaüks toob.
- "Ei unusta emakest", lk 39
"Süda nõuab laule" muuda
Juta Kaidla, "Süda nõuab laule", 1960.
Eks kuulake,
kas mõistate,
mis sosistavad kuused.
Üks jutt käib ladvalt ladvale,
kord vali on, kord vagane.
Mis sosistavad kuused?
Pikk-pikad nad
ja sihvakad,
päid kallutavad kokku.
Kes nende saladusi teab?
Ja kuigi teaks, kes sõnad seab
neist kohinatest kokku?
On's tõesti võõrad kõik need lood,
mis metsakohin kõrvu toob?
Ei, need on igaühele,
kes mõistab metsa juttu.
Puu nagiseb...
või pragiseb
seal vana miiliahi?
Nüüd uneaega vajavad
vist väsind tõrvaajajad,
ja suitsu tossab ahi.
Känd kännu kõrval umbselt köeb,
neist külasepp saab ääsisöed
ja linnaproua samovar
tee-keeduks saab neist toitu.
Kuid päeva eel
laeb metsateel
salk vahvalt laulvaid mehi.
Näod päiksest mustaks põlenud
ja kaasa viia pole muud
kui oma sitkeid kehi.
Puud praksuvad...
või naksutab
seal pähkleid mõni orav?
Jah, kadunud on miiliaeg,
nüüd mürisevad mootorsaed,
ja vuhh! kaob ehmund orav.
Söepõletaja nimegi
puuhiiud vaid veel teavad siin.
Ja metsa muinaslood
on tõelised ja vanad.
Eks kuulake,
kas mõistate —
neist kahistavad kuused.
Jutt liigub ladvalt ladvale —
kord vali on, kord vagane,
aeg hääled vaid lõi uued.
On traktorite ragin see,
nad teel on raielangile.
Mets täis on oksaraginat,
mees juhib rasket masinat,
ja langend kuuse kõrvale
seab teine uue, õrna veel,
et jälle ladvalt ladvale
käiks sama lugu vagane,
mis teadsid vanad kuused.
- "Metsalood", lk 7-8
Sel kõige pilkasemal ajal
jäid lumest paljaks künkad, mättad.
Talv tembutas kui võrgutaja —
las kergeusklik jääda hätta!
Ja lendaski üks linnupisi,
tiib hallikirja suri-muri,
nokk lukutas veel lõõrimisi.
Kuid peagi näitas talikuri
jääst sõrmi konksuküünelisi
ja lõoke suri.
- "Kaks lõokest", lk 9
Kui kured läind, on kurjad ilmad taga:
tuul vihistades pillub leheprügi,
külm-lõikav niiskus lausa luuni trügib
ja valgeid herneid puistab pilvesagar.
Mis sest, et jahtunud on päiksekeris
ja halupinu hakkab kahanema;
mis sest, et rannakive pahasena
nüüd ööl ja päeval nuhtleb tume meri.
Las olla sügis hall ja sünk ja rõske!
Las lüüa põhjatuuled küüsi põske!
Me südameni nende jõud ei löö.
Meis endis on nii suured päiksevarud,
et neid ei hävita ka mihklimarud,
ei jagu saa neist pilkas-pikad ööd.
- "Sügisesed read III", lk 12
Kuid ju vaesel lumememmel
päikse peksust selg on lemmel,
tahmasilmas piisk.
Kuumad kiired nagu kurjast
vemmeldavad vee ta turjast
kõhnaks jääb kui kiisk...
Need, kes kord ta siia tegid,
enam nüüd ei muretsegi —
saagu tast, mis saab!
- "Kevad I", lk 15
Kas tõesti uued kohinad
on Rannapargi põlispuudes?
Kas vanad laulud kõik läind tuulde
või korduda ei tohi nad?
Kas nähes eilseid radasid
nüüd tõesti enam ma ei hellu?
Kas mälestus ei ärka ellu
või surun ma ta tagasi?
- "Suvised killud I", lk 17
Ühtsoodu meri mühiseb all rannas
ja laine laine järel paiskub liivale,
Tuul vintsutades tiivalt tiivale
kaht kajakat kui valgeid lehti kannab.
Mis mere nii võib mühisema panna?
Mis nõnda kohevile ajab vee?
Kes keerutab kõik lained vahule?
Kas merehiid või tormijumalanna?
Mul lapsepõlves kuuldud muinaslood
taas kerkinud on mälestuste Leetest,
ja tormi-ilm mind ranna äärde toob.
Oi, meri, sa vist koosned pillikeeltest!
Ja nüüd neid sõrmitsevad tuulehood.
Su müha viib mul väsimuse meeltest.
- "Suvised killud II", lk 18
Päev äikse-eelses lämbuses
ei paku kuskil viluvarju.
Tee ääres janust kängudes
üks eksind maasikas loob marju,
ja paksus tolmus lämbudes
kesk karvapäisi takjatarju
on põuasitik siruli. ..
Ah, tuleks tuulepirugi!
Kaeb nisul kõrrest terapea
nii kiitsakas kui kirbukene:
saaks üle mitme külvirea
siin söönuks ainult sirgukene.
Kesv kaalus juurde võtma peab,
et rokka saaks kord tsirgukene.
Kui nüüd ei tule vihmasagar,
siis sai ja sepik — jumalaga!
...
Ning sama rambust jagades
on vajund sarapiku varju
pool-ärkvel ja pool-magades
kui metsahaldjas — vana karjus,
ja arutab: miks kuumuses
kui kaamel inimlaps ei harju?
Miks tont ta talvel kirub pakast,
nüüd hoiaks peoga pilvelakast?
- "Põua aegu", lk 19-20
Andis me. soontesse hiiglaserammu
hiiglane-rahvas ja hiiglane-maa.
Vanadel teedel me enam ei tammu.
Padrikud maha — sest muidu ei saa!
Tulevik kaugete kinkude takka
rahvaste õlgadel kerkima hakkab.
Meilt saab see tulevik liha ja vere,
meilt saab ta hinge ja hääle ja jõu.
Näo talle annab me mehine pere,
tuksuva südame meilt saab ta põu.
Tulevik — ega ta kinkudest kerki —
sünnib meist endist — ja kannab me märkL
- "Tulevik sünnib meist endist", lk 23
Ma peatuma ei mõtle jääda Kuule!
Raketiratsut juhin suitsetest.
Las kosmos kajada mu huigetest;
ei mõtle enam millelegi muule,
kui lennata planeedi-jaamadesse,
kust jõuab Maani ainult vilkuv kiir.
Ma suure Inimmõtte sinna viin:
Kõik sealsed helid sõlmin salmikusse,
mis ükski kõrv veel pole kuulnud siin—
ja neist saab uus ning uhke lauluviis.
- "Uus laul", lk 24
Kust need ehitajad pärit?
Kust nad pisuhänna said?
Pärgliga vist peavad äri —
kes siis muidu üksijäri
aitaks müüriladujaid?
Õhus sõidab kivilasu,
peatub nagu lendav vaip ...
Mört on kohal havi käsul. . .
Kus ka abimees ei asu,
olgu kiidetud ta taip.
Näe, kus seisab avitaja,
müürimeeste "luuanõid"!
Imevitsa ta ei vaja,
klvikoorma lennutajat
juhib targa mehe oid.
Pilvedesse veel ei tüüri
oma koormat kraanamees,
sest et tema pole lüürik,
Ja nii väga kõrged müürid
pole vist ka plaanides.
Aga kus sel mehel aru!?
Müünd end tõesti kurjale?
Ladujail kui kannul karu —
näod on ammu higivarul,
särgid kleepund turjale.
Ega kraanajuht sest küsi,
endalgi on nõres pea.
Kuues korrus meeles püsib..
selle nimel nõnda rüsib —
tallegi saab korter sealt.
- "Pisuhänd", lk 25-26
Täna hoidis see ravija kindlasti peos
külm-läikivalt puhast metalli.
Sidus eluga haiget niitõrnuke seos —
aga elu on rikkustest kallim.
Aeg hinge peab kinni...
Kas tütarlaps saab
omal jalal kord kõndima minna?
Jääb kaarena kuklasse kitsuke haav —
teadus tõvega kokku lööb rinna...
Veel tütarlaps magab. Pea sidemeis tal,
kui ta viiakse puhtasse voodi.
Jääb lõhnama lõikustoa lähedal
ja palatis eetrit ning joodi.
...
Tähthaaval teeb laotuse kirjumaks öö...
Arstil väsimus oimudes tambib...
Süda tüdrukul nõrgemalt, nõrgemalt lööb...
toas süttivad heledad lambid.
Süst! Hapnikupadi! Uus! Lisa!
Ei tea,
kas vastu peab nooruke keha?...
Elu enda eest rängimat lahingut peab...
Kas võidab — või kustub kui eha?
Nüüd tuksahtab veri — kuis küüsi ja suud
hahk puna ka katmast ei tõrgu!
Arst voodi ees valvab.
Koit sängitab kuud.
Surm tühjalt veab tagasi võrgud.
- "Haiglas", lk 27-28
Veomasin masina-hiiglaste tõugu
kõveral tänaval uugab kui takus.
Juhil jalg on vist pidurit vaotamast rakus:
meetrike sõitu ja jällegi stoppa...
Ekskavaator platvormil kolksutab koppa —
siin ei saa ju avada terasest lõugu
ja näidata jõudu.
- "Autojuht", lk 29
Kuum heinakuine päev kui pannil
kõik künkad paljaks kõrvetab,
ja koduhoidjaks jäetud Sammil
keel ripub, süda närvetab.
Kas rebida end ketist lahti
või koera kombel kärvata?
Kui tuleks varas salamahti,
ei jaksaks valvur lärmata...
Heas lootuses veel kaussi pistab koonu,
kuid ammu selle on ta tühjaks joonud.
Kus on ta sõbrad hüüd, need lullerdajad,
kes muidu alati nii mängumaiad?
Kui palju kordi koos nad jahti ajand
ja võidu hüpand üle kopliaia!
Ta ravinud kui parim tohterdaja
on nende säärtelt metsaküünte raiad.
Nüüd keegi neist ei tule maja manu,
et kustutada seltsilise janu.
- "Sammi", lk 35
Vanaisa lehte loeb
soojamüüri ääres.
Hallikirju kassipoeg
nurru lööb ja sülle poeb,
aga püksisäärest
rebib väike kutsikas:
õigust pole olemas!
miks on süles ainult kass?
kõik on üheväärsed!
- "Vanaisa loeb", lk 37
Ei oleks pudeliski püsind poisivemmal,
toast tuppa tuiskas ta kui lõbus tuul.
just nagu ala oleks kuklas lennand
paar vapsikut sel rüblikul — mu vennal,
kel isa meremehelaulud suus.
Meil vana ajalehevaru terves majas
ta paatideks ja purjekaiks näis napp.
Ja kuna iga laev ka lippu vajas,
siis sobis seks mistahes riidelapp,
nii kuis just pakkus ema õmbluskapp.
...
Nüüd vend on sirgunud ja pikki pükse kannab -
sai juba mullu mihklikuul viisteist.
Vöörihmal läigib merekooli pannal,
mis sest, et lõug veel paljas udemeist,
ta nüüd on oma õiges sõiduvees.
Täis naeru nägu, klõpsab kokku kannad:
"Siin homne kaügesõidu tüürimees!"
- "Minu veli", lk 39-40
Aeg on otsmikule
kurrud vajutanud;
aeg on pilgust tule
ammu hajutanud.
Aga jalg on käbe
karja kiirustama
ega näpud läbe
vardaid jätta vakka;
ja kui päevaharjal
leitse lodus lamab,
tukutund on karjal -
memme tööd ei lakka.
Annab peenramaale
poole lõunaajast:
porgandeid ja kaale
kastab vanast pajast.
Teise poole pärib
soomaal heinakeere,
kuuri üksijäri
rehatäisi kannab.
- "Vanaema", lk 42
Su silmade luhal
veel sinavad õied
ja hinges ei uha
veel imelik piin.
Kord lapse-ea mänge
küll segasid peied...
ja õhtul sind sängi
memm
enam ei viind.
Kuid isa ju aitas
siis sööta su nukke
ja uinudes paitas
sul väsinud pead.
Ta oli vaid sinu.
Aeg liigutas tükke...
ja leegi õrn vinu
seal sigines pea...
Hulk aastateringe
puil tüvve on sigind,
ja kontsaga kingis
sa ammugi käid;
ning isal on keegi
taas südame ligi.
Sest hilisest leegist
hing kiivaks sul jäi.
Kõik sädemed põrmu
kuis praegu sa räsiks,
et isal kõik õrnus
vaid sinule jääks!
Kuid peagi sind puutub
elu teistmoodi käsi,
ja keerukaks muutub
siis mõte su peas.
Siis enam ei kuule,
mis isa sult pärib;
sa mõtled siis muule —
käid enese teed.
Sest sinuski leegi
siis läitnud on keegi —
ta juurde üksjäri
su süda on teel.
Siis mõistad sa isa,
kes vara jäi leseks,
ja kiivusepisar
su silmadest kaob:
siis andestad talle,
et kellelgi laseb
ta paitada palgelt
nüüd
ära kõik vaod.
- "Ühele tütarlapsele", lk 44-45
