Roheline

(Ümber suunatud leheküljelt Rohelised)

Roheline on värvus, mis jääb sinise ja kollase vahele. Fotosünteesivad organismid — näiteks taimed — kipuvad olema rohelised, kuna ilma klorofüllita on fotosünteesida mõnevõrra keeruline ning klorofüll on roheline. Seetõttu seostatakse rohelist värvi looduse, kevade ja islamiga.

Kevadine pargivaade. Rohkelt fotosünteesivaid organisme
Julia de Cock-Stigzelius, "Suvepäev Normandias" (1879)
Gaines Ruger Donoho, "La Marcellerie" (u 1881)
Joseph Decker, "Rohelised ploomid" (u 1885)
Sarah Sewell Hayden, "Neiu rohelises" (1899)
Joakim Skovgaard (1856-1933), "Vaikelu roheliste lehtedega klaasis", s.d.
William McGregor Paxton, "Roheline kleit" (1914)
Gerda Palm, "Vaikelu lilledega" (1940)
Júlia Vajda, "Roheline trepp" (1976)
Jenny Hladíková, "Roheline žest" (seinavaip, 1976)


Proosa

muuda
  • [Mr. Rochester:] "Nähes oma armukest uue austajaga sisse astumas, tundus mulle, otsekui kuuleksin ma mao sisinat, ja roheliste silmadega armukadeduseuss lookles heledas kuuvalguses üle rõdu minu poole, libistas end mu põue ja mõni hetk hiljem näris juba mu südant."
    • Charlotte Brontë, "Jane Eyre", tlk Elvi Kippasto, Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 140


Kewadises looduses on elu:
Tume-rohelised ussid sööwad hele-rohelisi sisalikka. Walkjas-rohelises majas rohelise laua taga küürutawad mustjas-roheliste kirgedega mehed mängu wõimsas
närwipingutuses äritusest rohelistel nägudel.

  • Richard Roht "Roheline", lk 3 (Richard Roht, Henrik Visnapuu, Alfred Varik. "Roheline Moment: Pühendatud kõigile kirjanduslistele paganatele ja wariseeridele". Tartu: Moment, 1914)


  • Nils lebas päris üksi kambris, ta ei teadnudki, et oli seitsmeteistkümnes juuni ning et kogu maa oli nii haljendavalt roheline nagu siis, kui ta vastlooduna Jumala käe alt tuli.
    • Astrid Lindgren, "Junkur Nils Ekast", rmt: "Päevanurme", tlk Vladimir Beekman, Tallinn: Eesti Raamat, lk 71


  • Vanatare on vist veel ainult minu mälestuses alles oma jämedate, aastakümnete jooksul tumedaks ja praguliseks parkunud palkidest seintega ja ristnurkadega ning sammaldunud katusega, mis nagu roheline karvamüts ähvardab üle väikeste tahmaste aknasilmade vajuda. Mu kuulmeisse on jäänud koguni mälestus rehetoa kilkide kilast ning sõõrmeisse suitsu- ja vinguvürtsisest õhust.
  • Alma Teder, "Elu õpilane", 1. osa, Tallinn: Ajaraamat, 1995, lk 4


  • See "üks" oli roheline kübar. Kuid milline roheline kübar! On arusaamatu, miks noor Sikusarv ei märganud, kust jaamast ta peale tuli. Kuid siis hakkas roheline kübar ikka rohkem ja rohkem lähenema ning seni, kui ei paistnud veel ta kandja nägu, tasus sedagi vaadata. Ning noor Sikusarv vaatas. See kübar meenutas — ma ei oska täpselt ütelda, kas jõulupuud või Oleviste torni. See oli pikk terav roheline koonus, mille tippu kroonisid kaks sulge. Kuskil allapoole oli õmmeldud nagu vapp punasest riidest murtud süda. Oli veel lehvikuid, sabasid, lilli, mingisuguseid nimeta vigureid, mille kirjeldamine läheks pikale. Rohelise koonuse servast rippus alla neljakandiline tükk uut halli kiluvõrku.
    • Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol", Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963, lk 41


  • Krabat ei olnud enam endine Krabat. Järgnevate päevade ja nädalate jooksul elas ta teispool kuud ja päikest. Ta tegi, mida vaja, ta rääkis poistega, ta vastas nende küsimustele, aga tegelikult oli ta sellest kõigest kaugel eemal, mis veskis toimus: ta oli tüdruku juures ja tüdruk tema juures, ja maailm ümberringi muutus üha helgemaks, iga päevaga üha rohelisemaks.
Mitte kunagi varem polnud Krabat tähele pannud, kui mitmekesist rohelust oli olemas: sadu liike rohurohelist, kase- ja pajurohelist, sekka samblarohelist, mõnikord sinaka varjundiga, noort leekivat rohelist veskitiigi kallastel, igas hekis, igas marjapõõsas, ja tumedat tagasihoidlikku mändide vanarohelist Koselbruchis, mõnel tunnil sünget, siis ähvardavat ja peaaegu musta, kuid mõnikord vastu õhtut särama löövat, nagu kullaga lakitud rohelust. (ptk "Teispool kuud ja päikest")


  • Kui see on roheline või vingerdab, siis on see bioloogia.
Kui see haiseb, on see keemia.
Kui see ei tööta, on see füüsika.
  • Arthur Bloch, "Murphy seaduste täielik kogu. Käepärane sissejuhatus tänapäeva teadusse", tlk Toomas Niit, Tallinn: Ersen, 1999, lk 126



  • Ta vaatas aknast välja, vihma sadas, rohelist vihma, sest jaamahoone kohal kõrgusid suured ja tihedavõralised jalakad (ja vahtrad), ta vaatas aknast välja, nagu ootaks ta rongi – mida ta mingil määral ootaski –, nagu oleks ta tsiviilreisija, juhuslik jaamatulija, kes võinuks sõitmata jätta (seda ta ei võinud, sest deserteerumine ohvitseride hulgas polnud veel alanud), kuid juhtumisi siiski sõitis, oli siin jaamas rohelise vihma alla sattunud, seisis nüüd ja vahtis seda rohelist hetke, milles ei olnud jälgegi kärsitusest, kuigi oli oodata rongi.


  • Iga kord suhistas rong mõnda linna jõudes ja sealt lahkudes mööda pilvise taeva all rohetavatest väikestest köögiviljaaedadest, tuhandete askeldavate inimestega tagahoovidest, majade raudtee poole pööratud tagakülgedest. Põllud olid rõõmsalt rohelised — see rohelus algab Hollandis varakevadel ja kestab peaaegu lume tulekuni, ahmides endasse niiskust nii õhust kui maast ja veest, mis kilgendab kõikjal, kuhu silm küünib.


  • Aeg-ajalt oli Stine siiski midagi öelnud. Lühidat. Lihtlauseid, mis ei olnud Kasperil kunagi meelest läinud.
– Maitse ja lõhna sügavus, ütles Stine, – tekib ainult siis, kui kasutad värsket maitserohelist.
Järgmisel päeval oli Kasper pannud oma Fazioli peale plastkasti ja täitnud selle lillepottidega, milles kasvasid koriander, roheline ja sinine basiilik, kreeka tüümian, tavaline ja varspetersell, till, murulauk, sidrunhein, pune. Paistis, nagu oleks klaveril suur, roheline parukas, ka praegu, terve igavik pärast Stine kadumist.
  • Peter Høeg, "Vaikne tüdruk", tlk Tiina Toomet, Tallinn: Eesti Raamat, 2008, lk 113


  • Taimed muundasid energiavaeseid aineid energiarikasteks. Loomadel oli vastupidi. Meie lihtsalt ei olnud autotroobid. Igas väikeses lehes, igas tillukeses kloroplastis sündis iga päev ime, mis hoidis meid kõiki elus. Epiderm, kutiikula, parenhüüm. Kui me oleksime rohelised, poleks meil vaja enam süüa, poes käia, tööd teha. Poleks vaja üldse enam midagi teha. Piisaks, kui pisut päevitada, vett juua, süsihappegaasi omastada, ja kõik, tõepoolest kõik oleks korras. Kloroplastid naha all. See oleks imeline!
    • Judith Schalansky, "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, Tallinn: Tänapäev, 2012, lk 55


  • Mõisted nagu "roheline", "keskkonnasõbralik" või "jätkusuutlik" ei tähenda tegelikult midagi. Kuigi need eeldaksid nagu teatud keskkonnakasu, ei ole nende defineerimiseks rangeid standardeid. Kui ettevõtted reklaamivad "rohelist" toodet, kuid ei selgita, mida see tähendab, on see otsene rohepesu.
Peab ütlema, et sellised väited on niivõrd üldlevinud, et pole mõtet ühtegi üksikult välja tuua. Iga ettevõte suudab leida mingi põhjuse, miks tema toode on rohelisem kui mõni muu, kuid lähemal uurimisel on tavaliselt tegu sõnavahuga ja konkreetsed argumendid puuduvad.
  • Jüri Liiv, "Suur rohepesu käsiraamat", Tallinn: Hea Lugu, 2023, lk 18

Luule

muuda

Kui õnnis saar kesk kiirte sätendawat walgust
Mets nagu roheline tempel tõuseb üles
Ja peene helin liigub wilu pehmes süles,
Üks laul, mis otsib oma sünnitaja algust.


Ja maja ümber kollendavad kressid
Ning, humalate roheline vöö,
Sa oma vilu haljendava kee

Kui efeu ümber halli rõdu mässid,
Kus kelmis mängutujus laotan kätt
Su järel, väänlev, värisev vinjett.


Kuupaistel roheline läigib jää,
kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur.
Öötuules lumitolm keeb üles tuhkur
ja tähina meil' vajub üle pää.


Sund, mis rohelist süütenööri mööda kihutab õieks,
kihutab taga mu roheluspõlve; mis lõhkab puude
                                             juured,
hävitab minu.
Ja mina olen tumm ega saa ütelda kipras roosile,
et minugi noorust kõverdab seesama pakane palavik.

  • Dylan Thomas, "Sund, mis rohelist süütenööri mööda kihutab õieks". Tõlkinud Paul-Eerik Rummo, rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 126


Iidne meri, olen joobunud häälest,
mis voogab su suudest, kui nad avanevad
nagu rohelised kellad ja viskuvad
tagasi ja lahustuvad.


Kuu rohelise taliõuna valgel
kord kassitapud kasvavad mu palgel
ja juustest sünnib pisarkaera põld
ja pihlapärleist punab kael ja õlg.

  • Leelo Tungal, "Hülgaja" (1965) kogus "Täisminevik" (2007), lk 14


Vaid siin ja nüüd ja igavesti kohe
on vaja välja karjuda orkaan.
Mu isepäine roheline lohe
ei küsi eales, kas ma olla saan

truu sõbraga mererannas -
tuldpurskava lohega pimedas öös.

  • Juhan Viiding, "Tuldpurskava lohega pimedas öös - truu sõbraga mererannas". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Tallinn: Tuum, 1998, lk 336


Ühes rohelises toas
tean üht kollast klaverit.
Ühes rohelises toas
näen ma und ja klaverit.
/---/
astun rohelisse tuppa,
ütlen - klaver, ava kaas!
Astun rohelisse tuppa,
mis on avar nagu aas.

  • Ott Arder, "Tibukollane tiibklaver" kogust "Üks kõiksus". Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 11-12


Õhk seisab ja seisavad ka mõnusat varju pakkuvad võimsad puud. Nii hea on lesida kynkal, selg vastu jämedat tyve, ja laotada pilk yle rohelise maastiku. Taamal on roostikku kasvanud järv, veelgi kaugemal metsariba, ent otse mu ees rullub lahti heinamaa. Yle selle roomavad majesteetliku aeglusega korrapärases rivis tankid. Ilus.

  • fs, "Idyll"


Tuul puhub majadest läbi teadmisega
et lõpuks ei jõutagi kusagile Aga kui piisavalt
kannatlikult aina minna? Kajakad õppisid selgeks
kasside keele ja trügivad nüüd nokakoputuste
saatel tuppa Rohi on roheline on roheline
on roheline ja soe Õppida end mõistma
on sama mis oodata talvelt halastust

  • Carolina Pihelgas, "Ka unenägudes tuleb" kogus "Tuul polnud enam kellegi vastu" (2020), lk 32


Draama

muuda
  • Jago:

Armukadedusest hoidke end!
See rohelisesilmne kurat reostab
roa, mida sööb. On õnnis sarvekandja,
kes oma häbi teab ja põlgab petjat;
kuis piinleb aga see, kes kahtleb, põues
nii hirm kui kirg, nii kiindumus kui kiivus!


  • Ei ole kerge olla roheline.
    • Konn Kermit, "Muppet Show"


Vanasõnad

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel