Vikitsitaadid

Vangla

(Ümber suunatud leheküljelt Vangikoda)

Vangla on ühiskondlik institutsioon, mille põhiülesanne on isoleerida osa inimesi ülejäänud ühiskonnast. Vangla võib täita ka lisaülesandeid nagu õpetamine, vabatahtlik või sunnitöö, ümberkasvatamine jne. Üldjuhul tegutseb vangla peamiselt seaduste või muude õigusaktide alusel, kuid võib olla nii riiklik kui ka era- või kolmanda sektori asutus.

Liitlasvägede sõdurid pärast vabastamist Changi vanglast Singapuris, 1945.
Wilhelm Marstrand, "Vanglastseen Roomas" (1837)
Edvard Diriks, "Akerhusi vangla" (1879)

Piibel

muuda


Proosa

muuda
  • "Sel juhul on see maailma lihtsaim asi, tooge mulle tõendid ja ma saadan ta Bastille'sse."
"Hästi, monsenjöör, aga edasi?"
"Kui ollakse Bastille's, siis ei ole enam edasit," ütles kardinal süngelt.
  • [Rochefort:] "Ma olen nii kaua vangis istunud, monsenjöör, et ma pooldan veel ainult üht parteid - vabaõhuparteid." (lk 38)
  • "Noh, kallis krahv," ütles Aramis. "Mis te sellest asjast arvate?"
"Lugu on halb," vastas Athos. "Väga halb."
"Kuid ometi võtsite pakkumise vaimustusega vastu."
"Nõustusin, nii nagu ma alati nõustun kaitsma suuri põhimõtteid, mu armas d'Herblay. Kuningad võivad olla tugevad ainult aadlile toetudes, kuid aadel on suur ainult kuningate läbi. Seepärast toetagem monarhiat, sest nii toetame iseennast."
"Me laseme ennast seal tappa," ütles Aramis. "Ma vihkan inglasi. Nad on labased nagu kõik need, kes joovad õlut."
"Kas peate siis paremaks siia jääda," ütles Athos, "ja minna omakorda istuma Bastille'sse või Vincennes'i kindlusvanglasse härra de Beaufort'i põgenemisele kaasaaitamise pärast? Uskuge mind, Aramis, siin pole midagi kahetseda. Pääseme vanglast ja teeme kangelasteo - siin pole raske valida." (lk 409)
  • [Athos?:] "Ja milline karistus teie arvates kuningale määratakse?"
[D'Artagnan:] "Ma kardan väga, et surmanuhtlus. Nad on tema vastu liiga nalju patustanud, et talle armu anda. Nende ainus võimalus on ta tappa. Kas te ei ole siis kuulnud, mis ütles härra Oliver Cromwell, kui ta Pariisis käis ja talle näidati Vincennes'i kindlusvanglat, kus peeti kinni härra de Vendôme'i?"
"Mis ta siis ütles?" küsis Porthos.
"Valitsejaid võib haavata ainult kaelast."
"Olen seda kuulnud," vastas Athos.
"Ja kas te arvate, et ta nüüd, kus kuningas tal peos on, oma maksiimi ellu ei rakenda?" (lk 593)


  • Niisugune vangistamine oli tol ajal revolutsionäärile ainult kasulik, oli vahepealseks ülikooliks enese leidmise, süvenemise, arupidamise ja hindamise kohaks, - kõrveks, kuhu pühad põgenevad rahva eest, et enese "sisse vaadata". See vägivaldne eraldumine inimestest ja seltskonnast oli seesmiseks rikastumiseks ja enesedistsipliini kasvatamiseks. Tundsin ise, kuidas muutusin niisuguse istumise järel palju taltsamaks ja rahulisemaks. Mis sees kees, ei tarvitsenud iga kord välja purskuda.
Mis mul iseäranis meeldis vangisolemises, oli tänulik meel, lapselik rõõm kõigest, mida väljas ei pannud lihtsalt tähele: paar sõna tervituseks, tuttav nägu läbi aknavõre, naeratus, tükike sinist taevast, roheline puuleht, väike tähelepanu, meeletuletus - missuguse tänu ja soojusega võttis seda vang vastu! Vang armastas inimesi ja tundis rõõmu igast elavast olevusest. Kõik olid talle head sõbrad, kellele ta saatis sooje kiiri. Ei iialgi väljas pole inimesel niipalju sooje kiiri, nii vähe jämedat egoismi. Vang oli hele, oli tõsiselt püha, nagu inimene suudab püha olla.
Aga see oli ka ainult siis - revolutsiooni romantika ajal -, kui polnud veel pettumusi, kui usk oli kõikumatu. (lk 42)
  • Iseäranis raske, õudne ja rõhuv oli elada tol ajal väljaspool vangikoda. Inimesed olid nagu luupainaja küüsis. Ainult vangikojas eneses kestis veel optimistlik meeleolu. Vabadus oli tänavalt vangikotta hiilinud. Ainult trellide taga jätkati veel miitinguid, lauldi revolutsioonilisi laule, unistati ja loodi ilusat tulevikku. (lk 70-71)
  • Väljas valitses terror, aga vanglamüüride vahel kestsid kodanlikud vabadused - sõna-, koosoleku- ja revolutsioonilaulude laulmise vabadus. Meid taheti vähehaaval harjutada endise lõaga. See kinnitati meie kaela ettevaatlikult, samm-sammult. Äkiline tõuge oleks revolutsionääri närvidele liiga teinud, ilmaaegseid sekeldusi sünnitanud, rumalaid mässe provotseerinud. Stolõpin oskas tange pikkamisi koomale vedada. Surma ja verega oli vaja inimesi harjutada: alustada üksikute surmamõistmise juhtumitega, kuni lõpuks ei suutnud surmamõistetute nimestikud enam kellegi verd tarretama panna, ei kedagi üllatada.
Ainult meie Balti karistussalgad armastasid mässu mahasurumiseks reklaami ja see ärritas ilmaaegu inimesi. Nad külvasid oma toore peksuga igavese tasumise idusid rahva hinge. Vaen sakslaste vastu sai uut toitu, kuristik kisti laiemaks.
Ainult meie vangis olime heas tujus ja uskusime revolutsiooni kestvusse, Venemaa tõsisesse pöördesse. Uskusime, et meie vangis viibimine kestab ainult mõne nädala, kõige rohkem paar kuud. Siis oleme vabad jälle!
Ka karistussalku me ei kartnud. Siiski tungis üks õudne kuulujutt müüride vahele. Põhja-Eesti karistussalga ülem Bezobrazov olevat valinud endale mõned ohvrid Tallinna vangide seast, muuseas Otto Sternbecki, Amalie Undi ja minu. Teistele, vähem kuulsatele, valmistatud vitsad. Need vitsad toodud juba vangihoovi. Kohalik kindralkuberner aga keelanud selle draama ja nii olla me pääsenud surmast. Rahvahulk aga oodanud meid mitu korda tänaval, et meid viimsele unele saata. Koguni Peterburi lehtedest lugesin sest vereteost, mille ohvriks mind ennast kirjeldati.
Meie aga püsisime oma optimismis: uskusime muretult inimesse ja ka vaenlase headusse. Ei suuda usumäratsejat ükski vägi heidutada. Ta ei kaota oma usku seni, kui usk tema enese turja veriseks oli peksnud. (lk 72-73)
  • Ka vangimaja administratsioon muutus vähem lahkeks. Uksehoidjad olid kartlikumad ja korralikumad, sest kehvad revolutsionäärid ei jõudnud tasuda. Nad kartsid nüüd rohkem ülemust, kuna kodanlaste istumise ajal oli ülemus ise meie vabaduse poolt. Oma poolehoiust meie vastu ei taganenud nad nüüdki, ainult olid tagasihoidlikumad. Meie olime nende teades õiguse ja rahva eest kannatanud - seda oskasid nad alati hinnata.
Meie vahid-uksehoidjad olid vaheldamisi sõduritest vangiküüturid ja jalaväelased. Esimesed vahtisid viis päeva, teised kaks päeva. Vangide küüturid olid pärit üle Venemaa, lahked ja head vangide vastu, mõned üksikud toored korrad välja arvatud. Nende vahekord vangidega oli inimlik, koguni sõbralik. Nad olid rohkem arenenud sõdurid - pidid olema kirjaoskajad, ja nende distsipliin oli ka mõistlikum kui sõdivate sõdurite oma.
Nad küütisid peaasjalikult vange ja olid harjunud nendega, võtsid neid inimlikult. Poliitiliste vangide vastu oli neil suur lugupidamine.
Tallinna vangikoja ja trellidetaguse vabaduse ajal olid nad eriti sõbralikud. Olime nende head tuttavad, kelle vahiks nad meeleldi kippusid, koguni võidu. Nende seas oli ka palju eestlasi
Mul oli neile tagavaraks kirjandust - väike raamatukogu. Sellest teadsid ka jalaväesõdurid. Oma vahipäevil läkitati mõni valitud sõdur minu kogust kirjandust paluma. Ja siis sobisime ka nendega. Õpetasin neile ülemuse petmise kunste - kinnitõmmatud lahtisi uksi ülemuse juuresolekul kavalasti valla keerama. Kavalust tarvitati heade tagajärgedega.
Meil polnud millegi muuga nende heategusid tasuda kui ainult hea sõnaga. Nad olid tänulikud ka selle üle. Tol ajal veel oli meil häid sõnu nende jaoks.
Liigutav oli ühe vahisõduri kiri mulle. Ta tegi mulle kaitsmise-ettepaneku. Tal olevat neli tessatini maad Venemaal, lehm ja hobune. Ma võivat seal muretult ja vabalt elada. Ta uskus kindlalt, et tema kosimine vabastaks mu vanglast. Ta soovis ainult head. (lk 74-75)
  • Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010


  • Tihtipeale öeldakse, et naine mõtleb näärmetega. Mees unustab üleolevalt, et temagi keha sisaldab hormoone ja meessugunäärmeid. Mees tajub oma keha otseses ja normaalses suhtes maailmaga, mida ta arvab mõistvat objektiivselt, pidades samal ajal naise keha takistuseks, vanglaks, kammitsetuks kõigest sellest, mis teda eristab.


"Mu pojuke, viska see mõte peast välja," ütles isa talle hellalt.
"Vanglas on kõik puha ausad inimesed."
"Aga mis paha nad siis on teinud?"
"Mitte kui midagi. Just sellepärast ongi nad vanglas. Vürst Sidrunile ei meeldi korralikud inimesed."
Cipollino jäi viivuks mótlema ja talle paistis siis, et ta midagi mõistab.
"Tähendab, vanglasse sattuda on auasi?" küsis ta.
"Mõnikord jah. Vanglad on tehtud nende tarvis, kes varastavad ja tapavad, aga sellest ajast peale, kui vürst Sidrun valitsema hakkas, on vargad ja mõrtsukad ta õukonnas, vanglas aga istuvad ausad kodanikud." (lk 8)


  • Paljud neist, kes oma aega ennetasid, olid sunnitud seda järele ootama mitte eriti hubastes ruumides. (lk 28)
  • Lammutagem Bastille’d enne, kui need valmis ehitatakse. (lk 31)


  • Tõsi, te pole veel tuttav selle vangikongiga, mida keskajal tiivakärpijaks kutsuti. Enamasti jäeti inimene sinna elu lõpuni. See kong paistis silma oma nupukalt kavandatud mõõtmetega. See oli liiga madal, et püsti seista, ja liiga kitsas, et pikali heita. Vang pidi end selle järgi kohmakalt sättima ja diagonaalis elama; magamine tähendas kokkuvarisemist, ärkvelolek — kükitamist. Mu armas, see lihtne leiutis oli geniaalne, ja ma mõtlen seda tõsiselt. Alati, kui ta keha sundasendist jäigastus, sai hukkamõistetu teada, et ta oli süüdi ja et süütus pole muud kui mõnuga ringutamine.
    • Albert Camus, "Langus", tlk Krista Soomere, rmt: Albert Camus, "Sisyphose müüt", Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 361


"Kuninga tööriistana. Või nii." Mind valdas ängistus. Põgus nägemus kollaste teede kohal kummuvast sinisest taevast ning sellest, kuidas ma ise Tahmiku seljas mööda neid teid rändan, haihtus. Mulle tulid silme ette hoopis oma küütides olevad jahikoerad või peakotiga ja kammitsetud haugas, kes istus kuninga randmel ja keda lasti lahti ainult selleks, et ta täidaks kuninga käsku.
"See ei pruugigi nii halb olla," lausus Chade vaikselt. "Suurema osa vanglatest loome me endale ise. Ja iga mees loob ka oma vabaduse."
  • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane", tlk Kaaren Kaer, 2000, lk 126-127


  • "Kinnipidamine," ütleb ta [Ravn] aeglaselt, "väikeses helikindlas akendeta ruumis, nagu mulle on räägitud, olevat eriti ebameeldiv, kui inimene on üles kasvanud Gröönimaal."
Temas ei ole sadismi. Ainult täpne ja võib-olla pisut melanhoolne teadmus oma mõjutamisvahenditest.
Gröönimaal ei ole vanglaid. Suurim erinevus Taani ja Nuuki seadustes ongi selles, et Gröönimaal karistatakse palju sagedamini trahviga nende üleastumiste eest, mis Taanis tooksid kaasa aresti või vanglakaristuse. Gröönimaa põrgu ei ole euroopalik väävliloikudega mägimaastik. Gröönimaa põrgu on suletud ruum.
  • See kaduvväike osa Taani rahvastikust, kes ei ole veel kinni istunud, arvab, et vanglad on vaiksed kohad, täis kibedat kahetsust ja endassesüüvimist. See teooria on ekslik. Vanglad on lärmakad nagu kiskjapuurid toitmisajal.
  • Peter Høeg, "Susani efekt", tlk Eva Velsker, 2016, lk 9


  • [Galkin:] "Vangla on kõige parem koht, kus teha uusi inimesi. Teist niisugust ei ole."
  • Mitte iial ei jaga Galkin enam temaga oma sisimat, ei räägi muredest nagu varemalt. Ei ütle: jah, ma tean, sest minu peast on pärit türmid, koridorid, trellid, narid, lämmatavalt ahtad seismiskambrid ja pimedad kongid koridoride servades, kuhu vang pistetakse, et ta seltsimeest näost näkku ei näeks, isoleeritud seinad, mis ei lase koputades ühendust pidada - minu peast pärineb kõik see, mida on vaja, et jätta inimene ilma inimeseks olemisest, et murda sidemed inimeste vahel, et muuta inimene täiuslikuks aatomiks mehaaniliselt ümber üksteise tiirlevate aatomite riigis.


  • [Risku:] Vangla on nõmmel.
Taevas ja maa on ühtmoodi hallid nagu sõduritekk. Silmapiiril sulavad need kokku: taevaranda ei ole näha.
Vangla on ehitatud põlevatest küünaldest. Nende keskel liiguvad valgeis rõivais vangid ja laulavad keskaegset madrigali.
Väikese poisi juustest pudeneb lilli. Need lahustuvad aeglaselt märga maasse.
Valvuritel on tumedad mundrid, ja valvurid kadestavad oma vange.
Laulva ringi keskel vees istub tütarlaps. Ta on alasti, ei ütle midagi ega igatse kuhugi. Ma puudutan tüdruku paljast õlga. Tüdruk vaatab minust otse läbi.
Nõnda tutvusin ma Annaga seitse aastat tagasi: unes.
Ta muidugi naeris, kui ma talle sellest rääkisin.


Draama

muuda
  • [Hamlet:] Lubage üksikasjalikumalt küsida: millega, mu head sõbrad, olete te ära teeninud, et Fortuna saadab teid siia vanglasse?
[Guildenstern:] Vanglasse, mu prints?
[Hamlet:] Taanimaa on vangla.
[Rosencrantz:] Siis on ka terve maailm.
[Hamlet:] Ja ongi: suurepärane vangla, kus on palju urkaid, konge ja keldreid. Taanimaa on üks hullemaid.


Luule

muuda

Schilloni valli külje all,
Küll tuhat jalga sügaval,
Seal kihab, keerleb meie voog,
Lööb vastu kalju laente loog.
Schilloni valge valli pealt,
Kuis hirmul vaadata on sealt…
Vood vangi koda piiravad,
Kui surnuhauda – elavat…
See pime põrgu sügaval
On järve põhjas, laente all.
...
Mull armsaks jäi ka vangi raud
Ehk kaugel küll ju keldri haud.
Nii see mis kauaks seisma jääb,
Ka meie loomu sisse lääb.
Küll vangist lahti lasti mind,
Kuid vangi jälle vaevles rind…


Mu akna ees võre, täis rõskust mu torn.
All akna sööb kotkas, mu kaaslane morn,
ta sööb, ja on ärev ta tiibade löök,
ja küünte all võppub ta verine söök.


 
Patarei vangla 1988. aastal

Ja nüüd ometi näen ma sind, oh mõõtmatu meri!
Kui avar, kui suur, kuis helendad sa!
Kuis vabadust hoovab sust vastu otsata!
Rind rusutud vastu vangla seina,
käed kramplikult aknaraudades,
silmad täis aja trotsi ja leina -
nii viimaks sind ometi näen!

Vaata ka

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Vangla&oldid=110498"