Aju

(Ümber suunatud leheküljelt Ajud)

Aju on peamiselt selgroogsetel loomadel esinev organ, mida kasutatakse närvisüsteemi kõrgema talitluse korraldamiseks, ehkki muidugi vaid juhul, kui antud liigi närvisüsteemis mingit kõrgemat talitlust esineb, milles inimkonna ajalugu ja poliitika alati tingimata ei veena.

Charles Babbage'i pilt ja pool aju

Proosa

muuda


  • [I]gaüks teab, et mõnigi epikuurlasest keigar, kes järjekindlalt vasika ajusid sööb, leiab pikapeale, et temalgi on natuke ajusid tekkinud, nii et ta oma ja vasika pea vahel saab vahet teha, mis ometi harukordset otsustusvõimet nõuab. Ja see ongi põhjus, miks noor keigar, kelle ees laual on intelligentse ilmega vasikapea, on kõige kurvem vaatepilt, mida te kunagi olete näinud. Vasikapea vaatab kuidagi etteheitvalt talle otsa, nagu tahaks ta öelda: “Et tu, Brute!”


  • [Sherlock Holmes:] Mina arvan, et inimese aju on esialgu väikese tühja katusekambri sarnane ja te peate sinna koguma mööblit oma äranägemise järgi. Rumal võtab vastu igasugust ettesattuvat koli, nii et vajalikud teadmised enam sisse ei mahu või parimal juhul on muu pahnaga nii segi, et naljalt midagi kätte ei saa. Osav töömees valib aga suure hoolega, mida ta oma ajukambrisse paigutab. Ta ei võta midagi peale nende riistade, mida ta töö juures vajab, kuid neid on tal suur valik ja kõik kõige eeskujulikumas korras. Väär oleks mõelda, et sellel väikesel ruumil on elastsed seinad, mida võib venitada ükskõik kui laiaks.
    • Arthur Conan Doyle, "Etüüd punases" [1887], ptk "Teaduslik järeldamine". Rmt: "Sherlock Holmesi lood" 1. osa. Varrak, 2003, lk 15



  • "See on kõige suurem meeltepettus ilmas, heli nimelt. Sest mis te arvate, on midagi selletaolist tõepoolest olemas? Lollus! Siis peaksid ka hobused Beethoveni ja Bachi maitsma, sest ka neil on kõrvad. Aga maitseb ainult inimene, mõni ainus inimene. Tähendab — mis on tõeliselt olemas? Kõrv, isik, tema peaaju, see on kõik. Nii et hobune näiteks võiks, kui ta oskaks mõtelda, meie muusikat küll uskuda, mitte aga maitsta ja tunda."
  • [Molotov:] "Idioot! Teie ei oska matemaatikas kõrvagi liigutada. Puupea! Sel on pudrust ajud. Kalkuni aru, jumala eest, kalkuni aru! Matemaatiline kanapimedus! Oina pealuu! neegritega teid puksima saata, seal olete õigel kohal! Täielik oina otsaesine, ainult kuhu olete oma sarved pannud? Igavene rõngasnina, oleks kõrvad pisut pikemad. Teil on peaaju asemel surnud kala oimud. Konnapoeg, ainult saba puudub ja ujuda ei oska! Küll! Enneaegne vasikas, kärbse aevastus peaajus… Kõik läbi? Tähendab — terve klass matemaatiline idioot! /---/ Kas saab muusikat tõestada? Ei! Muusika on tõestamatu. Aga matemaatika? On tema tõestatav? On keegi tõestanud aksioome? Näete, ka matemaatika on tõestamatu. Teda võib ainult õppida, kui on peaaju. Mina kasvatan teile matemaatilise peaaju."



  • Inimene, kellel on head ajud, kuid pole vaimset tasakaalu, on nagu käepidemeta mõõk.
    • Matti Kurjensaari, "Miekkatanssi" (1957), tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", LR nr 39 1971, lk 52


  • Võitluses südame ja aju vahel võidab lõpuks magu.
  • W walce między sercem a mózgiem zwycięża w końcu żołądek.


  • Inimaju loomisel evolutsioon mitte üksnes ei pannud eelajaloolise inimese vajadustest mööda, vaid see on ainuke juhtum, mil evolutsioon on ühele liigile andnud organi, mida viimane ei oska kasutada.
    • The evolution of the brain not only overshot the needs of prehistoric man, it is the only example of evolution providing a species with an organ which it does not know how to use.
    • Arthur Koestler, "The Ghost in the Machine", 1967


  • Aju on suurepärane organ. See hakkab tööle hetkel, mil te hommikul ärkate ega lõpeta enne, kui tööle jõuate.
    • Robert Frost, "Leo Rosten's Carnival of Wit, from Aristotle to Groucho Marx"


  • Üks mu vanemaid sõdu käib eristuse vastu mõtete ja tunnete vahel [---], mis on tegelikult kõigi antiintellektuaalsete vaadete alus: süda ja aju, mõistus ja tunded, kujutlus ja otsustusvõime. Meil on enam-vähem samad kehad, kuid väga erinevad mõtted. Ma usun, et me mõtleme märksa enam vahenditega, mida meile pakub meie kultuur, kui oma kehadega, ja sellest tuleneb mõtlemise palju suurem mitmekesisus üle maailma. Mõtlemine on tunnete vorm; tunded on mõtlemise vorm.
    • "Susan Sontag: The Rolling Stone Interview", Jonathan Cott (1978; ilmus 4. oktoobril 1979)


  • Aju suurus on indiviiditi väga erinev. Byroni aju kaalus 2238 grammi, Turgenevi aju 2012 grammi. Whitmani aju 1282 grammi, kuid äärmiselt vaimuka France'i aju oli ainult 1017-grammine. Peaaju koores on umbes 15 miljardit närvirakku. Mis selle ajuga kõik pole välja mõeldud! Puri, ader, ratas, raud, katapult, paber, püssirohi, number null, läätsed, õlimaalid, trükikunst, jumal ja selle tapmine, aatomiteooria, aurumasin, elekter, evolutsiooniteooria, plastmassid, relatiivsusteooria, kosmoselennud, küberneetika, lennuk, vitamiinid, alateadvus, geneetika, lahustuv kohv!


  • [Arthur Weasley:] Ära usalda kunagi midagi, mis oskab iseseisvalt mõelda, kui sa ei näe, kus see oma aju hoiab.
  • [Ron Hermionele:] Meil lihtsalt ei ole sinu ajusid ja sinu mälu ja sinu keskendumisvõimet - sa oled lihtsalt targem kui meie - kas on ilus seda meile nina alla hõõruda?
    • J. K. Rowling, "Harry Potter ja Fööniksi Ordu", tlk Krista ja Kaisa Kaer, 2003, lk 228


  • Aju mõtles samuti omapäi. Sellega oligi kõige raskem. See vesise koega täidetud kott silmade taga töötas omanikust sõltumatult. Ta võttis meeltelt informatsiooni, võrdles seda kõike mälus olevaga ja esitas oma arvamuse. Vahel üritasid selle mingid varjatud osad isegi suu juhtimist üle võtta! Inimesed ei ole üksikisikud, nad on, viimane kui üks, nõukogud!
  • On üldteada fakt, et inimene ei kasuta üheksat kümnendikku oma ajust, ja see, nagu enamik üldteada fakte, on vale. Isegi kõige lollim Looja ei näeks vaeva ega paneks inimese pea sisse lastiks mitut naela kasutut halli möginat, kui selle ainsaks eesmärgiks oleks näiteks jõuda delikatessina kusagil kaugel läbiuurimata orgudes elavate metslaste lauale. Aju kasutatakse. Ja üks tema ülesannetest on lasta imelisel paista tavalisena ning muuta ebaharilik harilikuks.


  • Tema keha oli jõuetu. Pea nii raske. Aju oli meeletu energiaõgard. Näiteks meritupp, selgrootu mereloom, jättis selle lihtsalt maha kohe, kui sai täiskasvanuks ja muutus paikseks. Meduusidel ei olnud ka aju. Nemad said elus hästi hakkama närvivõrgustiku abil. See pea. Juba sündimisel oli see liiga suur. Inimest polnud just kerge sünnitada. See liiga suur aju. Teadmiste salvesti, ülisuur nagu jääaegse hiigelhirve sarved, mammuti võhad, mõõkhammastiigri kihvad. Kuri saatus. Umbtänav. Millalgi. Mis sellest kasu oli? See teadmiste hunnik. See, mida me ei teadnud, ja see, mida me veel ei teadnud, ja kõik see, mida me tulevikus võiksime teada saada. Korrapäratu umbrohi. Siin ei aidanud mingi täienduskoolitus. Miski ei aidanud järjele. Kõik muutus aina komplekssemaks ja keerulisemaks.
  • Judith Schalansky, "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, 2012, lk 135



  • Koht, mille nõrkust ära saab kasutada, on aju kõige ürgsemas osas paiknev ellujäämisinstinkt, millel on vaid kolm kiiret reaktsiooni – vihka ja võitle, tunne hirmu ja põgene või püüa jääda märkamatuks teeseldes surnut kui puudub võimalus rünnata või põgeneda. Seega on vihkamine loodud mobiliseerimaks meid võitluseks ähvardava ohuga.


Draama

muuda
  • ABRAHAM: Inimestel on väga imelik, väga ohtlik omadus: tahtmine targemaks saada. Teistel loomadel sihukest kihku ei ole. [---] Nende aju käsutab neid mõistlikumatele asjadele: süüa, sigida, mõni väike meelelahutus vahel sekka kah, seegi rohkem sarvede proovimiseks.


Luule

muuda

Mu süda meeltekoldes tuhastub
ning aju söestub nikotiini vingus.
Kas iial enam puhastub
mu tahe, lõtvuv ulaelu lingus?


"Vaevata milleks ajusid,
kui maailma juhivad "olud"?" –
Oma "kutsumust" nõnda tajusid
rahva poolt kroonit kolud.


Ajudes mustad kaanid,
silmis neuralgia rusikad.
Hüvasti, õilsad plaanid –
naine, kiiktool ja hõbelusikad!


Uks lukutet, luugitet aken.
Mis väljas, üht grammi ei vae.
Ajukurdude kõverais sakes
seisatund aeg.

  • Paul Viiding, "*Minu toakarbi luitund tapet...", rmt: koguteos "Arbujad", 1938, lk 268


Kõrvus kirikukellade kaja ja veri
kohiseb ajus otsekui igavene meri,
millesse suubuvad maailma jõed.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel