Anja Vammelvuo

Anja Vammelvuo (7. oktoober 1921, Hausjärvi, Soome - 30. juuni 1988, Tuusula, Soome) oli soome prosaist ja luuletaja.

"Viskenool"

Anja Vammelvuo, "Viskenool", tlk Luule Kastein, rmt: "Soome novell", 1968, lk 273-286.

Minu mehe nimi on Volter. Ma ei kavatse lakkamatult korrata "minu mees", et rõhutada abielunaise isikupäratut omandiõigust. Volterile endale ma võiksin öelda: "Oled minu oma!" Ja seda ta on. (lk 274)
Sel ajal maksin kuussada marka väikese üürikongi eest, see tüdruk maksab kuus tuhat koha eest kahe inimese toas. Perenaine peab oma avaras korteris tervet naistudengite kolhoosi. Täpselt nagu siis. (lk 274)
"Õudne," oli mulle öelnud see Volteri õpilane, keda ta sinatab. "Päevade kaupa ei näe ühtki harkjalga." Volter ei kuulnud, ta ronis just siis mööda redelit üles, et asjaliku näoga midagi ülemiselt riiulilt kätte saada. Võpatasin seda sõna kuuldes. Kas Volter oli harkjalg? Imetaja, selgrooline, harkjalg. (lk 274)
Nii ei tohiks teha. Kogu mäng muutub mõttetuks, kui ei austata mängureegleid. Nukrutsemine olgu keelatud.

Just sellepärast ma ei läinud ka välja, et Usko lihtsalt sõpruse pärast ei hakkaks rumalusi rääkima. Või siis sõprusest enda vastu. Tema ei oleks kunagi võimeline sellisteks saavutusteks kui Volter. Kõrgeks mänguks, kus armastus ja maitse ühinevad. Või mänglevaks tegelikkuseks, milles Volter alati arvestas teist. (lk 275)

Mu silme eest libises mööda hulgaliselt noori ja vanu naisi ja samasuguseid mehi, kes, ehmunud läige silmis, trotsivad: "Mind ei peteta!" Ja haletsev-kurdil ilmel unustavad nad alandlikud, kes tunnistavad: "Juhtub sedagi." Kummaliselt tähtis küsimus inimestele nii sõpruses kui ka intiimsuhetes. Peavad ennast nagu mingeiks kõrgemaiks olendeiks, niikaua kui neid ei peteta. (lk 276)
Kui olin veel päris noor, oli mul raske mõista, et keegi võis minna teise juurest ära pikkade kergete sammudega, tundmata jääja valu. Nähtavasti hoolimata armukadeda piinadest.

Nüüd ma tean: olgu äramineja sammud kerged või rasked, ta ei tekita jääjale meelega valu. Armastus on terviklik tunne. See ei sisalda soovi halba teha. Muud objektid vaid lakkavad säramast. Armastaja kõnnib päikesele vastu. Teda ei saa vihmaga hirmutada teelt kõrvale pöörduma. (lk 276)

Mis sellest, et kogenud mees näeb naise nõksud tuhat korda läbi - kui need vaid puhkevad noorusest, mõjuvad nad alati. Nagu lill avaldab mõju, õun ahvatleb. (lk 276)
Korrektne kõneviis on kohutav, kui see ei kasva välja jutust endast. (lk 277)
Mulle meenus jutt ühest skulptorist, kes oma töö müras oli harjunud valjusti kõnelema. Tavalist asja kisas ta telefoni nii, et aparaati poleks üldse vaja olnudki. Kord sai noormees oma esimese kutse ühe lugupeetud daami juurde. Ja ta harjutas korrektselt kõnelema. Ütles isegi oma nime nii peenelt, et see sisises kui sisalik teineteist rahustavate käte vahelt. "Mis?" hüüdis vanaproua. Skulptor kordas oma nime. "Tulin teie juurde väljendama suurt..." — "Mis, mis??" hüüdis vanaproua kohkunult. "Rääkige kõvemini." Ja lõpuks kisas skulptor kurdile suurusele oma vanas stiilis, unustades vokaalide ahendamise ja lõpuhinguste neelamise ja noolimise. Ta oli olnud suurepärane. Vanaproua oli kohe tajunud inimese juuresolekut. (lk 277)
Selle jutu kaudu jõudsime luuletaja ausamba juurde. Olen veel praegugi uhke oma enesevalitsemise üle. "Mulle see meeldib," ütles tüdruk viisakalt ja mina: "Jah." Vaimustatult. Volter heitis mulle tänuliku pilgu, et ma ei põrutanud oma tavalisel kombel: "Hoidku, see on jõle." Volteril, kes tundis äärmist vastumeelsust ausamba vastu, oli kombeks öelda: "See on kõike seda, mida skulptuur ei tohi olla." (lk 277)
Mu silme ette kerkis omaenese noorus ja seal lippas üks ja teine seinataldrik ja kuldraamis peegel lausa neljal jalal pakku Volteri viisakalt hämmastunud pilgu eest. (lk 277)
Ma ei saanud jätta vilksamata Volteri poole, kuigi ta oli võtnud vaikse ja eemalviibiva hoiaku. Nagu ei oleks tajunud meie kummagi juuresolu. Tajus liigagi. Vaatas tüdruku figuuri. Minu oma tundus kohe tainana, mis kerkis otsekui pärmi mõjul üles mööda punase künatooli servi. Sääred jagunesid vaid lihasteks ja soonteks. Kellegi pilk ei koondanud neid õrna sirutusse. (lk 277)
Pärast seda, kui Maugham kirjutas oma "Targa abielunaise", ei saa targad abielunaised enam piiksatadagi. Rääkimata sellest, et igasugune tõeline hoolitsemine teise eest on ohus muutuda vulgaarsuseks, mees solvub, armuke solvub ja naine ei tea enam, kuidas olla. Kui naist ei ole näha, siis auväärt armuke solvub või mees solvub, set ta ei taha tunda ennast türannina. Pärast seda, kui ta on otsustanud tüdruku koju tuua. Aga seda targad abielumehed üldiselt ei tee. Nad kardavad naiste head läbisaamist rohkem kui riidu. (lk 278)
Kohati oli mul samasugune tunne kui piimapoes. Teate ju, kui igav on tänapäeval linnas - piimapoetüdrukud, jäätise- ja vorstimüüjad, koristajad, juuksurid, viimne kui üks kõnelevad korrektselt. Ja lopsakat kõneviisi kohtlevad nad ülbelt. Kellega küll luuletajad tänapäeval piima järel käies kõnelevad. (lk 278)
Volter vaatas mu lugudest mööda hämarusse, ja tüdruk kannatas need ära, kuna ma lähen niikuinii varsti uksest välja. Soovisin tõesti muutuda astraalseks olendiks, sest olin kogu aeg liiga palju liha ja verd selles kolmnurgadraamas. (lk 278)
Mul on Volteriga vahekord. Olin kogu elu temaga flirtinud. Olin igal hommikul ärganud ta suudluse peale ja põiminud oma käsivarred ta kaela ümber. Ja nii ärkan arvatavasti ka edaspidi. Iga hommik avaneb mulle imekaunina ilma pettuse ja hädaohuta, niikaua kui Volter ja mina elame. (lk 278)
Läksin rõdule meeleolus, mis käis peaaegu üle jõu. Vaatasin pügatud muruplatse keelusiltidega, tõukoeri oma pererahvast jalutamas, punaseid, siniseid, halle, musti autosid korrapäraselt pargituna, puhtaid endassesulgunud linnamaju, hästi rõivastatud inimesi valvsa pilguga. Nad hoolitsesid kõrge elatustaseme eest, näisid tugevasti tööd tegevat ja mures olevat oma tervise pärast. Meie ümber kasvas, suurenes, lakeerus ja suurepärastus mitmekordsete majade, säästjate ja hangeldajate maailm. Eeslinna maastik oli muutunud. Lääbakil hurtsikute ja lipendavate uberike asemele oli tulnud see toretsev ängistus: püsida ümbruse tasemel. (lk 279)
Seisin seal rõdul nagu järsaku serval, kust avaneb tühjus. Sellel tasemel, millesse ma kuulusin, mida armastasin ja mille eest hoolitsesin minu taga olevas korteris, ei olnud kuigi palju tegemist elatustasemega. Siin jõukal maal toimus meie mäng elatustaseme arvel. (lk 279)
Me ei olnud Volteriga enam päris noored. Ta lapsed eelmisest abielust olid juba täiskasvanud. Mäng, milles inimmeel oli alaliselt proovi peal, oli kulutanud kaloreid mõlemalt. Inimlik käitumine oli meid kütkestanud nagu pangaarve säästjat. Meistreid kohates tekkis elujanu. (lk 279)
Näisime kindlasti mõlemad südamlike ja kaunite naistena, kui seal hüvasti jätsime ja head suvepuhkust soovisime. Tüdruk pidi homme ära sõitma. Volter vähemalt oli ehtne hingekarjane, kui ta hoidis seal tüdruku valget jakki nagu altarivaipa. Ainult poeg heitis noorusele nooruse naeratuse. Volteri meelest oli see tore. Vaatasime rõdult nende minekut. Kõndisid tänaval väärikalt. Sama väärikalt, kui olid elutoas istunud. Kindlasti ei olnud siin musutatud. Mitte hirmust tagasihoituna, vaid inimliku käitumise hurmast. (lk 280)
Nägin väikest peenetundelist küsimust poja silmis: kas ema oli kurb? Miks isa ei olnud kurb, kui ema vaevas nukrus.

Muidugi tundis isa kõiki inimlikke tundeid. Ta oli peenetundeline kuni meisterlikkuseni. Isa meisterlikkuse hulka kuulus ka oma tunnete üle valitsemine. Ta oli õiglane. (lk 280)

Viitasin abielulisele enesepetmisele, kaubanduslikele ja jämedatele kooselu vormidele abielus. Poeg kuulas. Oma loogikaga sai ta sellest hästi aru, oma kogemustega vanemate ja tutvusringkonna kaudu veelgi rohkem, aga siis vist tuli sein vastu. Noor inimene tahtis kõigepealt asjad lahendada. Keskealine tahtis asju sisse hingata, tajuda oma mõtete ja vere liigatusi, niikaua kui erootiline elutunne oli olemas. (lk 280-281)
Kui seisin ennist üksi rõdul, mõtlesin sedagi, et mingil hetkel võiksin sisemiselt krampi tõmbuda. Mu mänguvõime võiks ära kuivada, Koos keha vananemisega võib see olla võimalik. Ja siis? Mul polnud siit rõdult kuhugi minna. Võisin ainult langeda. Ma ei osanud muud eluviisi. Kas peaksin siiski õpetama pojale midagi muud, et ta ei tormaks paljast teoreetilisusest oma isade teele, eemale mõistlikust elatustasemest. (lk 281)
"Ära kehita õlgu, see jätab vulgaarse mulje," ütlesin, kui märkasin, et ta juba kolmandat korda vastab õlgadega, ilmselt vaimustuses sellest kombest.

Ta näis siiralt hämmastunud. Samuti kui aasta tagasi, kui ta hakkas oma pöidlaid nipsutama, seletades, et poisid kutsuvad selle liigutusega baari ettekandjat. Ka sellest ta loobus. "Jengis" tehti nii. Aga sellest me nüüd ei kõnelnud. (lk 281)

"Naeraksin meeleldi," ütlesin ja tegin grimassi.

Poeg tegi grimassi vastu ja naeris.

See ei olnud siiski naer. Eemal kadusid Volter ja tüdruk bussipeatusse. Ma ei naernud, sest tüdruk oli nii noor ja mees nii vana — noor puhas kiskja ja vana peenetundeline inimene. Mis sellest saab? (lk 281)

Purskasime kolmekesi naerma. Volter heitis mõtliku pilgu pojale, ka mina silmitsesin rõõmsalt ülemeelikut poisinägu. Tosinad vanemad oleksid "vastuvõtliku poisihinge" ees oma tegude pärast hirmu tundnud. Aga mina naersin otse ta selgetesse silmadesse, temas uinuvasse seemnesse, oma otsestele järeltulijatele. Inimese suurus. (lk 283)
Millal oli kena hõbe katnud ta meelekohad kui tiibade paari? Mehed on kaunid saades, mehed on kaunid, kartes kaotada. (lk 284)
[Volter:] Ma vaatasin ta noorust ja ilmet, mis tuli nagu lähedale ja kaugenes siis. Kas treenitult või iseenesest? Noomisin ennast vana mehe kahtluste pärast. Olin juba noorena harjutanud ennast Heine värssidega:

"Usun su huulte valevannet!"

Noomisin iseennast ja silmitsesin ta noorust, mis juhtis mu mõtted tagasi enda omasse. Või tegi seda meri, mis lainetas vahupäisena päikeses ja paistis läbi tema taga olevate suurte klaasakende. (lk 285)

[Volter:] Arst oli mul soovitanud lõpetada purjetamise, mu kõige armsama ajaviite. Paks teadmisterikas arst ei teadnud, et sellega lukustas ta minu eest kogu looduse. Vist tõi meri äsja ka selle nüüd meelde. Mu naine käis mõnikord purjetamas, aga et mitte valmistada mulle meelehärmi, tegi ta seda pooleldi salaja, siis kui mina olin kindlasti hõivatud. (lk 285)
[Volter:] Ma ei tundnud mingeid südametunnistuse torkeid. Olin suvest irdunud, aga mitte kunagi oma naisest. Tema vembud ja naer, ta pulbitsev leidlikkus pillas ka argipäevale nii palju sära, kui ainult päike võib pillata. Sellisele särale tuleb vastata. Ka prügihunnik särab päikese käes, ja klaasikilluke. Meie elus oli palju argipäeva helki ja targa astumise rütmi. Me ei tundnud ägedat vajadust teineteist omada, meile oli tähtsam ennast teineteisega hästi tunda. Omada võib ainult keldris või seifis. Selline omamine on tapmine. (lk 285-286)
[Volter:] Oli see Kierkegaard või kes, kes soovitas rõõmustada just selle üle, mis oli kasvanud, ja mitte norutada selle pärast, mis oleks pidanud kasvama - sisuliselt ebakristlik mõte, sest kristlik on alati: sa pead! (lk 286)