Anne Frank

Anne Frank (õieti Annelies Marie Frank; 12. juuni 1929 Frankfurt – veebruar või märtsi algus 1945) oli juudi päritolu tüdruk, kes pidas Saksa okupatsiooni ajal Amsterdamis ajavahemikul 1942–1944 päevikut. Eesti keeles on Anne Franki päevik ilmunud Oskar Kuninga kaudtõlkes saksa keelest 1958. aastal ja Vahur Aabramsi tõlkes hollandi keelest 2003, 2010 ja 2019.

Anne Frank (1941)

"Anne Franki päevik"

Tsitaadid väljaandest: Anne Frank, "Anne Franki päevik. 12. juuni 1942 — 1. august 1944". Tõlkinud Vahur Aabrams. Tallinn: Tänapäev, 2019.

• Ma loodan, et saan Sulle usaldada kõik, nii nagu ma pole veel saanud usaldada kellelegi, ja ma loodan, et Sa oled mulle suureks toeks. (12. juuni 1942, lk 5)
• Minusugusel on hästi imelik päevikut pidada. Mitte ainult sellepärast, et ma pole seda kunagi enne teinud, aga ma arvan, et hiljem ei tunne vist ei mina ega keegi teine ühe kolmeteistaastase koolitüdruku pihtimuste vastu huvi. Nojah, tegelikult ei olegi see oluline, mul on suur tahtmine kirjutada ja veel suurem tahtmine oma süda igasugu asjade koha pealt ükskord korralikult puhtaks rääkida. (20. juuni 1942, lk 10)
• Mul on terve rodu austajaid, kes vahivad mulle silma ja kui muudmoodi ei õnnestu, siis püüavad katkise taskupeegliga mind klassis vilksamisi tabada. Mul on sugulasi, kalleid tädisid ja tore kodu. Jah, pealtnäha ei ole mul puudust millestki peale päris tõelise sõbratari. Ma ei saa ühegi oma tuttavaga midagi muud teha kui lõbutseda, ma ei jõua eales niikaugele, et räägiksin vahel ka millestki muust kui argistest asjadest või muutuksin kellegagi pisut lähedasemaks, ja selles ongi konks. Võib-olla on viga minu väheses usaldavuses, igatahes on see fakt ja kahjuks ei saa ma sinna midagi parata. Seepärast see päevik. (20. juuni 1942, lk 11)
• Meie elu ei kulgenud ärevuseta, sest Hitleri juudiseadused ei säästnud teisi Saksamaal elanud sugulasi. Pärast 1938. aasta pogromme mu kaks onu, ema vennad, põgenesid ja jõudsid terve nahaga Põhja-Ameerikasse, minu eakas vanaema tuli meie juurde. Ta oli siis seitsmekümne kolme aastane.

Pärast 1940. aasta maikuud said head ajad läbi: kõigepealt tuli sõda, siis kapitulatsioon, sakslaste sissemarss ja algas meie, juutide viletsus. Üks juudiseadus järgnes teisele ja meie vabadust kärbiti kõvasti. Juudid peavad kandma juuditähte; juudid peavad oma jalgrattad ära andma; juudid ei tohi sõita trammiga; juudid ei tohi sõita autoga, isegi mitte eraautoga; juudid tohivad teha sisseoste ainult kella 15.00st kuni 17.00ni; juudid tohivad käia üksnes juudist juuksuri juures; juudid ei tohi kella 20.00st õhtul kuni kella 6.00ni hommikul tänavale minna; juudid ei tohi viibida teatrites, kinodes ega muudes meelelahutusasutustes; juudid ei tohi käia ujulas ega tennise-, hoki- või muudel spordiväljakutel; juudid ei tohi paadiga sõita; juudid ei tohi avalikus kohas sporti teha; juudid ei tohi enam pärast kella kuut õhtul istuda ei oma aias ega ka tuttavate pool; juudid ei tohi kristlastel külas käia; juudid peavad käima juudi koolides ja kõike muud seesugust. Nii see meie eluke veeres, me ei tohtinud seda ja me ei tohtinud teist.

Jacque ütleb mulle kogu aeg: "Ma ei julge enam midagi teha, sest ma kardan, et see on keelatud." (20. juuni 1942, lk 12)

• On hirmus palav, kõik ähivad ja pühivad, ja sellise leitsakuga pean ma veel igal pool jala ära käima. Nüüd alles taipan, kui tore asi on ikka tramm, eriti lahtine, aga seda mõnu ei ole meile, juutidele, enam antud, meile kõlbab kondimootor kah. (24. juuni 1942, lk 16)
• Kui me paar päeva tagasi oma väikese platsi ümber jalutasime, tegi isa juttu peituminekust ja ütles, et elu maailmast täiesti äralõigatuna saab meile olema väga raske. Küsisin, miks ta seda juttu juba praegu räägib.

"Vaata, Anne," ütles ta seepeale, "sa tead, et me oleme juba rohkem kui aasta aega riideid, toiduaineid ja mööblit teiste inimeste juurde viinud. Me ei taha, et meie vara sakslaste kätte satuks, aga veel vähem tahame, et meid endid kätte saadaks. Seepärast läheme ära omatahtsi ega jää ootama, kuni meile järele tullakse." (5. juuli 1942, lk 22)

• Panime end neljakesi nii paksult riidesse, nagu tuleks meil külmkapis ööbida, ja ainult selleks, et veel mõned riidehilbud kaasa võtta. Ükski juut poleks meie olukorras riskinud kohvritäie riietega majast väljuda. (8. juuli 1942, lk 24)
• Ma näen siin alati nii ilusaid unenägusid, aga tegelikkus on selline, et meil tuleb siin istuda niikaua, kui sõda on läbi. Me ei tohi kordagi välja minna, ja külla tohivad meile tulla ainult Miep, tema mees Jan, Bep Voskuijl, härra Voskuijl, härra Kugler, härra Kleiman ja proua Kleiman, aga tema ei tule, kuna ta peab seda liiga ohtlikuks. (12. juuli 1942, lk 38)
• Aga ühte ma nüüd tean ja see on: sa õpid inimesi hästi tundma alles siis, kui oled nendega korra tõeliselt tülitsenud. Alles siis saab nende iseloomu üle otsustada. (28. september 1942, lk 54)
• Täna on mul teatada üksnes süngeid ja masendavaid uudiseid. Meie juudi sõpru võetakse hulganisti kinni. Gestapo kohtleb neid kõike muud kui leebelt, nad saadetakse loomavagunites Westerborki, suurde juudilaagrisse Drentes. /---/

Kui see juba Hollandis nii hirmus on, ei tea, kuidas nad siis veel nondes kaugetes ja barbaarsetes maanurkades elavad, kuhu neid saadetakse? Meie oletame, et enamik neist mõrvatakse. Inglise raadio räägib gaasiga mürgitamisest, võib-olla ongi see kõige kiirem suremismeetod. (9. oktoober 1942, lk 61)

• Lugematul hulgal sõpru ja tuttavaid on kadunud hirmsa sihtpaiga poole. Õhtust õhtusse poriseb tänavatel rohelisi või halle sõjaväeautosid. Antakse iga ukse taga kella ja küsitakse, ega seal juute ei ela. Kui elab, tuleb kogu perekonnal samuti otsekohe kaasa minna, kui mitte, siis minnakse jälle edasi. Keegi ei saa oma saatust muuta muidu kui vaid peitu minnes. (19. november 1942, lk 76)
• Tõsijutt, ära arva, et on lihtne olla ühe näägutava põrandaaluse perekonna kasvatamatu keskpunkt. (28. november 1942, lk 79)
• Toas valitses selline tohuvabohu, et hoia ja keela. Proua põll ees, oli härra van Daan kogu oma paksuses (ta paistis palju paksem, kui tegelikult on) lihaga ametis. Verised käed, punetav nägu ja plekiline põll andsid talle ehtsa lihuniku väljanägemise. Proua tegi kõiki asju ühekorraga, õppis mingist raamatukesest hollandi keelt, liigutas suppi, vaatas liha, ohkas ja kaebas oma katkise roide üle. Seep see on, kui vanemad daamid (!) hakkavad tegema hirmlollakaid võimlemisharjutusi, et oma paksust tagumikust lahti saada! (10. detsember 1942, lk 80)
• Meie mõtted saavad sama vähe vaheldust kui me isegi. Nagu karussellil liiguvad teemad alalõpmata juutide juurest toidule ja toidu juurest poliitikale. Mis juutidesse puutub, siis eile, nagu mõnda ilmaimet, nägin kardina vahelt kaht juuti. Oli nii imelik tunne, otsekui oleksin ma need inimesed reetnud ja passiksin nende õnnetust pealt. (13. detsember 1942, lk 84)
• Oi jah, ma muutun nii mõistlikuks! Kõike tuleb siin teha mõistusega, õppida, kuulata, suud pidada, aidata, hellitada, järele anda ja ei tea mida kõike veel! Kardan, et minu mõistuse tagavara, mis pole niigi teab kui suur, saab niimoodi liiga ruttu otsa ja sõjajärgseteks aegadeks ei jää enam midagi. (22. detsember 1942, lk 86)
• Meil ei jää muud üle kui nii rahulikult kui võimalik selle viletsuse lõpp ära oodata. Nii juudid kui kristlased ootavad, kogu maakera ootab, ja paljud ootavad oma surma. (13. jaanuar 1943)
• Rauter, mingi tähtis frits, pidas kõne. "Kõik juudid peavad olema 1. juuliks germaani maadest lahkunud. 1. aprillist kuni 1. maini puhastatakse (nagu oleks tegu prussakatega) Utrechti provints, 1. maist kuni 1. juunini Põhja- ja Lõuna-Hollandi provintsid." Nagu karja õnnetuid, haigeid ja hoolitsuseta jäe­tud loomi aetakse neid vaeseid inimesi räpastesse tapamaja­desse. Aga las ma vaikin sellest, omaenda mõtted tekitavad mul õudusunenägusid! (27. märts 1943, lk 101)
• Ma ei suuda kuidagi kujutleda, et maailm muutuks meie jaoks kunagi jälle tavaliseks. Räägin küll sellest, mis on "pärast sõda", kuid nii, nagu räägiksin mõnest õhulossist, millestki, mis ei saa kunagi tegelikkuseks.

Näen meid kaheksakesi koos Tagakojaga, nagu oleksime lapike sinist taevast, ümberringi mustad, mustad vihmapilved. Oma piiratud sõõrikesel on meil veel kindel seista, kuid pilved suruvad üha tihedamalt kokku ja ring, mis meid lähenevast hädaohust lahutab, tõmbub üha koomale. Nüüd oleme juba niivõrd ohu ja pimeduse keskel, et meeleheide pääsetee mitteleidmise üle paneb meid üksteise vastu põrkama. Me vaatame kõik alla, kus inimesed omavahel võitlevad, vaatame üles, kus on rahulik ja ilus, aga vahepeal on meid ära lõiganud sünkjas laam, mis ei lase meil liikuda ei alla ega üles, vaid seisab meie ees nagu läbitungimatu müür, tahtes meid lömastada, kuid veel ei suuda. Ma ei saa teha muud kui hüüda ja anuda: "Oo ring, ring, avardu ja avane meie ees!" (8. november 1943, lk 150)

• Kõik ajalehed on täis juttu invasioonist ja ajavad inimesi hulluks, sest nad kirjutavad: "Kui inglased peaksid Hollandis maabuma, tuleb Saksa võimukandjatel kaitsta maad kõigi vahenditega, vajaduse korral ka üleujutamisega." Avaldatakse kaarte, millel on viirutatud need Hollandi osad, mida annab üle ujutada. Kuna viirutatud piirkonna alla jääb suur osa Amsterdamist, oli kohe meie esimene küsimus, mida teha siis, kui tänavaid katab meetrikõrgune veekiht. (3. veebruar 1944, lk 184)
• Tema [Peteri] meelest oleks hulga lihtsam, kui ta oleks kristlane või võiks pärast sõda kristlane olla. Küsisin, kas ta laseks ennast ristida, aga seda ta poleks teinud. Nagunii ei oleks tal sama tunnet nagu kristlastel, ütles ta, aga pärast sõda ei teaks keegi nagunii, kas ta on kristlane või juut. Seda kuuldes lõi mulle korraks piste südamesse. Mul on nii kahju, et temasse on jäänud ikkagi kübeke ebaausust.

Peter ütles veel: "Juudid on olnud alati äravalitud rahvas ja küll nad jäävad selleks alati!"

Vastasin: "Mina loodan ikka, et nad on kordki ka millekski heaks ära valitud!" (16. veebruar 1944, lk 195)

• Igaühele, kes kardab, on üksildane või õnnetu, on kindlasti parimaks abinõuks minna välja kusagile, kus ta on päris üksi, üksi koos taeva, looduse ja Jumalaga. Sest alles siis, üksnes siis on tunne, et kõik on nii, nagu olema peab, ja et Jumal tahab näha inimesi lihtsas, aga ilusas looduses õnnelikena.

Niikaua kui on see, ja nii jääb vist alati, tean ma, et olgu olud millised tahes, leidub ikkagi igale kurbusele lohutust. Usun kindlalt, et kogu häda ja viletsuse kiuste suudab loodus paljudest koledustest võitu saada. (23. veebruar 1944, lk 201)

• Armastus, mis on armastus? Usun, et armastus on midagi sellist, millest rääkimiseks ei olegi tegelikult sõnu. Armastus on see, kui sa kedagi mõistad, kelIestki hoolid, jagad temaga õnne ja õnnetust. Ja pikapeale kuulub selle juurde ka kehaline armastus: sa jagad midagi, annad midagi ära ja võtad midagi vastu, ükskõik siis, oled sa abielus või vallaline, saad sa lapse või ei saa. Kas su au on läinud või mitte — kõik see pole tähtis, kui sa vaid tead, et kogu edasise elu seisab sinu kõrval keegi, kes sind mõistab ja keda sul ei tarvitse mitte kellegagi jagada. (2. märts 1944, lk 206)
• Ma ei vaja austajaid, vaid sõpru, mitte neid, kes imetleksid veetlevat naeratust, vaid käitumist ja iseloomu. Tean väga hästi, et siis oleks ring mu ümber hoopis kitsam. Aga mis see loeks, kui niiviisi jääks mulle alles kas või paar inimest, siirast inimest? (7. märts 1944, lk 213)
• Mis sest, et olen alles neljateistaastane, ometi tean ma väga hästi, mida tahan, tean, kellel on õigus ja kellel mitte, mul on oma arvamus, oma suhtumine ja omad põhimõtted ja see võib ju teismelise suust imelikult kõlada, aga ma tunnen end rohkem inimesena — hoopis rohkem inimesena kui lapsena. (17. märts 1944, lk 226)
• Vanemad ja üldse inimesed käituvad sel [seksuaalsuse] teemal kõneldes väga kummaliselt. Selle asemel et nii tütardele kui ka poegadele kui nood kaheteistaastased on, kõik ära rääkida, saadetakse lapsed selliste vestluste korral toast välja, ja vaadaku siis ise, kust oma teadmised hangivad. Kui vanemad hiljem märkavad, et lapsed on ikkagi üht-teist teada saanud, siis nad arvavad, et lapsed teavad kas rohkem või vähem kui tegelikult. Miks ei ürita nad isegi siis kogu kahju korvata ja küsida, kuidas lood on? (18. märts 1944, lk 227)
• Kui muutud ise, siis märkad seda alles siis, kui oled muutunud. Ma olen muutunud, ja põhjalikult, läbi ja lõhki. (25. märts 1944, lk 241)
• Kirjutades vabanen ma kõigest, mu kurbus kaob, julgus ärkab ellu! Aga — ja see on suur küsimus —, kas ma suudan kunagi kirjutada ka midagi suurt, kas ma saan kunagi ajakirjanikuks ja kirjanikuks?

Loodan seda, oo, loodan seda nii väga, sest kirjutades saan ma selgeks ja paika kõik, oma mõtted, ideaalid ja fantaasiad. (5. aprill 1944, lk 254)

• Meile tuletati väga jõuliselt meelde, et me oleme aheldatud juudid, aheldatud ühe paiga külge, ilma õigusteta, tuhandete kohustustega. Meie, juudid, ei tohi oma tunnetele vaba voli anda, peame olema julged ja tugevad, kõik koormad nurisemata enda kanda võtma, tegema seda, mis on meie võimuses, ja usaldama Jumalat. Kord saab see kohutav sõda ometi läbi, kord oleme ometi jälle inimesed ja mitte ainult juudid! (11. aprill 1944, lk 264)
• Oo Anne, kui häbiväärne; aga tõesti, minu meelest ei ole see häbiväärne; istume siin luku taga, maailmast ära lõigatud, hirmus ja mures, viimasel ajal eriti, miks peaksime siis meie, kaks armastajat, teineteisest eemale hoidma? Miks ei võiks me sel ajal teineteist suudelda? Miks me peaksime ootama, kuni sobivasse ikka jõuame? Miks me peaksime nii palju küsimusi esitama? (17. aprill 1944, lk 270)
• Eile sai - nagu Sa oled tõenäoliselt juba isegi avastanud - meie Führer viiskümmend viis aastat vanaks. Täna on Tema Kuningliku Kõrguse Yorki kroonprintsessi Elizabethi kaheksateistkümnes sünnipäev. BBC-s anti teada, et teda pole veel täisealiseks kuulutatud, nagu printsesside puhul muidu kombeks. Pidasime juba aru, millisele printsile see iludus mehele pannakse, ei suutnud aga parajat leida; mine tea, vahest pannakse tema õde, printsess Margaret Rose, veel paari Belgia kroonprintsi Boudewijniga! (21. aprill 1944, lk 273)
• Aedvilja on endiselt väga raske saada, täna sõime lõunaks mädanenud keedusalatit. Selle kõrvale veel mädakartuleid, mis oivaline kombinatsioon! (3. mai 1944, lk 282)
• Jah tõesti, miks nad ehitavad Inglismaal üha suuremaid lennukeid, üha raskemaid pomme ja samal ajal taastamise otstarbel standardmaju? Miks kulutatakse sõjale iga päev miljoneid ega leita sentigi meditsiinile, kunstnikele, vaestele inimestele? Miks peavad inimesed nälga kannatama, sellal kui maailma muudes osades üleliigne toit mädaneb? Oo, miks on inimesed nii hullud? (3. mai 1944, lk 283)
• Ühesõnaga, isa on saanud tipp-topp kasvatuse ja naeris eile mis hirmus, sest esimest korda oma 55-aastase elu jooksul pidi ta laua otsas praepanni põhjast toitu kraapima. (8. mai 1944, lk 288)
• Kuulsime, et antisemitism on tõstnud pead ringkondades, kus sellele varem ei mõeldudki. Kõiki meid kaheksat puudutas see jutt sügavalt, väga sügavalt. Selle juudiviha põhjus on mõistetav, vahel isegi inimlik, aga vale. Kristlased heidavad juutidele ette, et sakslastega kõneldes rääkivat nad end sisse, et nad reetvat oma abistajaid, et paljusid kristlasi tabavat juutide süül hirmus saatus ja karistus. See kõik on tõsi. Aga nagu kõikide asjade puhul, peaksid nad vaatama ka medali teist külge: kas kristlased käituksid meie asemel teistmoodi? Kas leidub inimest, olgu ta juut või kristlane, kes suudaks sakslaste meetodite juures vaikida? Igaüks teab, et see on sama hästi kui võimatu, miks siis nõutakse võimatut juutidelt? (22. mai 1944, lk 304)
• Kahtlemata on inimestel hea meel, et lõpuks käärib logelev Inglismaa ka ise käised üles. Seda, kui ebaõiglased on nende väited, inimesed ei taipa, korrates ikka ja jälle, et siia pole Inglise okupatsiooni tarvis. Kokkuvõttes taandub kogu mõttekäik sellele, et Inglismaa peab võitlema, sõdima ning ohverdama oma poegi Hollandi ja teiste okupeeritud alade heaks. Hollandisse jääda inglased ei tohi, peavad kõikide okupeeritud riikide käest alandlikult vabandust paluma ja Hollandi-India selle algsele omanikule tagastama, siis võivad nad kurnatult ja vaesena Inglismaale tagasi pöörduda. On vast tola, kes asja niimoodi kujutleb, ja ometi, nagu juba öeldud, tuleb paljud hollandlased nende tolade hulka arvata. (19. juuni 1944, lk 316)
• Proua van Daan ja Dussel, minu peamised süüdistajad, on mõlemad tuntud oma täieliku ebaintelligentsuse ja — võin selle ju rahulikult välja öelda — lolluse poolest! Lollid inimesed enamasti ei seedi, kui teised neist midagi paremini teevad; selle parimaks näiteks on tõepoolest needsamad kaks lolli: proua van Daan ja Dussel. Proua peab mind lolliks, kuna mina ei põe seda haigust nii rängalt kui tema, ja pealetükkivaks, kuna tema on seda veel rohkem, ta peab mu kleite lühikesteks, kuna tema omad on veel lühemad, ja mind ninatargaks, kuna ta ise võtab veel kaks korda rohkem sõna teemadel, millest ta tuhkagi ei jaga. Sama käib ka Dusseli kohta. (13. juuni 1944, lk 317)
• Inimesed, kellel on religioon, peaksid olema rõõmsad, sest igaühele ei ole antud usku üleloomulikesse asjadesse. Ei maksa karta isegi surmajärgseid kannatusi; puhastustuli, põrgu ja taevas on asjad, mida paljud ei suuda omaks võtta, kuid ometi hoiab mis tahes religioon — milline nimelt, ei puutu asjasse — inimese õigel teel. See pole hirm Jumala ees, vaid omaenda au ja südametunnistuse kalliks pidamine. (6. juuli 1944, lk 326)
• Kardan väga, et kõik need, kes tunnevad mind sellisena, nagu ma olen, võiksid avastada, et mul on teine, ilusam ja parem pool. Kardan, et nad hakkavad mind pilkama, naeruväärseks, sentimentaalseks pidama ega võta enam tõsiselt. Olen harjunud, et mind tõsiselt ei võeta, kuid sellega on harjunud ja seda suudab taluda üksnes "kerge" Anne, "raskem" aga on selleks liiga nõrk. Kui ma mõnikord tõesti hea Anne üheks veerandtunniks rambivalgusse lasen, tõmbub ta mimoosina kokku, niipea kui peab suu lahti tegema, annab sedamaid sõna Annele nr 1 ja on kadunud veel enne, kui arugi saan. (1. august 1944, lk 337)