Charlotte Mary Brame

Charlotte Mary Brame (1. november 1836 – 25. november 1884) oli inglise kirjanik.

"Dora Thorne"

Charlotte M. Brame, "Dora Thorne", tlk Aulis-Leif Erikson, Odamees, 2011.

[Lord Earle:] Narritempude tagajärjed löövad harva ainult tembutaja enese pihta. (lk 5)
Polnud kahtlust, et noil päevil uskus Ronald Earle end olevat kutsutud suurt missiooni ellu viima. Ta unistas ajast, mil klassidevahelised barjäärid lammutatakse; ajast, mil inimestel saavad olema võrdsed õigused ja eesõigused; ajast, mil mõistuse ja vooruse aadelkond saab eelise siniverelisuse ees; ajast, mil rikkus jaguneb võrdsemalt, ning ajad, mil üks inimene sureb nälga, kui teine külluses elab, lakkavad lõplikult olemast. Tema unelmad polnud täpselt ei liberaalsed ega ka radikaalsed, need olid lihtsalt utoopilised. Kui keegi oleks noormehele nimelt siis, kui ta oli kõige enam õhinast tulvil, teinud ettepaneku, et tema, Ronald Earle, võiks uue maailmakorra esimesena sisse pühitseda nimelt sellega, et esimesena jagab laiali oma varanduse, oleks tema teooriate mõttetus Ronaldile pärale jõudnud. (lk 13-14)
Niisiis istus noor Earlescourti pärija, teeskles, et naudib maasikaid, tegelikult aga oli haaratud võluvast kujust enda ees. Neiu ei liigutanud, ei lausunud sõnagi. Õunapuuokste all, millest päikesekiired läbi tungisid, oli ta nagu müstiliselt maalilt välja astunud; mehe pilk oli temas kinni nagu needitud.

See kõik oli väga armas ja väga vale. Ronald poleks tohtinud majahoidja tütrega juttu teha ning see kaunis talupoeglik Dora Thorne teadis seda ülimalt hästi. Kuid nad olid noored ning selliseid päevi tuleb ette, harva küll, ja need mööduvad kiirelt. (lk 18)

Dora esimene käik oli talle iseloomulik. Ta läks otseteed oma kambrisse ja keeras ukse lukku; siis pani ta väikese mõranenud peegli päikesevalgusse ning asus oma nägu uurima. Ta tahtis näha, mida imetlusväärset Ronald Earle selles leidis. Ta pani üsna imeks seda uut väge, mida ta nähtavasti valdas. Dora pani peegli lauale, istus ja uuris oma palet. Ta tunnistas, et nägu on kenake: jume oli värske, elav nagu roos; punased huuled kaardus ja naeratavad; tumedad leebed silmad, pikad siidjad selge joonega ripsmed. Naerulohukestega nägu kõneles meeldivast, lihtsast, kiinduvast iseloomust — see oligi kõik —, mitte aga teravast mõistusest, hingest, hästi kasvatatud, koolitatud peenusest; ei midagi peale innuka, veidi kohkunud ilu. (lk 21)
Kord sajandis, usutavasti, satub silma alla niisugune naine nagu Valentine Charteris. Kõige puhtam ja selgepiirilisem kreekaliku iluideaali koopia, malbe, suursugune, siidiselt särav blondiin peenelt maalitud kulmude ja huulejoonega kuningannalikul näol - pikk ja aristokraatlik soliidselt lohakate ja peente maneeridega, mida võib omandada alles kauase hoolika harjutamise tulemusena. (lk 39)
Valentine’ile Ronald meeldis ning talle meeldis mõte, et võib säärase mehe abikaasa olla. Talle avaldas muljet noormehe vaimne võimekus ja mõtete originaalsus. Koguni "hullumeelsed poliitilised vaated", mis hirmutasid ja ärritasid vana isandat, tegid neiule nalja. (lk 42)
Saabus suure balli päev ning hommikueine ajal arutasid daamid, missuguseid bukette tuleks kanda. Sellest nihkus jututeema lilledele. "Siin on neid nii palju," lausus Valentine, "ja ma ei tea kunagi, milliseid peaksin kandma."

"Mina küll ei kõhkleks," ütles Ronald naerdes. "Te võite mind muidugi sentimentaalsuses süüdistada, aga mina annaksin eesõiguse valgetele piibelehtedele. Piibelehed on kõige kaunimad."

Leedi Earle kuulis nende vestlust, kuigi keegi teine ei paistnud seda märkavat. Ning ta polnud eriti üllatunud, kui Valentine ilmus ballisaali valgete piibelehtedega juustes ning samadest õitest buketti, mis oli pooleldi peidetud haljaste lehtede alla, kandis ta käes.

Paljud pilgud pöördusid imetledes jahedale, uhkele kaunitarile ja ta valgetele lilledele. Ronald nägi neid. Ta pidi täheldama, et õhtutualett on pimestav ning seda ei riku ükski pisidetail. Kaunid piibeleheõied olid värsked ja lõhnavad. Talle ei tulnud mõnessegi, et Valentine oli need valinud, et talle meelehead teha. (lk 43)

Kui Ronald Earle’i süda ja mõte poleks nii visalt teise, vägagi erineva kujutluspildi juures püsinud, oleks ta pidanud nägema, kui kaunis oli Valentine. Läbi tiheda lehestiku tungiv päikesesära kuldas neiu nägu. Valge kleit ja sinised palistused ning tuules lendlevad juuksed olid uhked tumeda ojakalda ja puude taustal. Kuid Ronald ei näinud seda. Alles pärast pikki aastaid tuli talle see jälle meelde ning siis pani ta imeks oma kanapimedust. Kuid tookord ei näinud ta valgete peente sõrmede värinat, kui need mänglesid hooletult vereva sõrmkübara õitega. Ta ei näinud õrna puna neiu näol, uhkete huulte võbinat ega armusära silmis. Ta nägi vaimusilmas ainult Dorat. (lk 49)
Valentine ei olnud mingi tragöödia-kuninganna; ta ei öelnud endale, et elu on rikutud või kasutu või ränk. Kuid kinnitas endale, et ei abiellu enne, kui on leidnud kellegi, keda võiks võrrelda Ronaldi lihtsa rüütellikkuse, tema lojaalsuse, võltsimatu loomuga ning ilma nõrkusteta, mis olid põhjustanud ja põhjustavad nii palju kannatusi. (lk 55-56)
Kuid Ronald avastas peagi, et Dora ei suuda kauem lugeda kui mõne minuti. Ta võis raamatu avada ja hirmsasti keskendudes pingutada. Siis aga rändas ta tumedate silmade pilk kuhugi kaugusse, mägede poole või kilgendavale jõele. Ta ei suutnud lugeda kunagi, kui päike parajasti paistis või linnud laulsid.

Seda nähes jättis Ronald ära kõik päevased kirjandustunnid. Kui õhtul lambid põlema pandi ning looduse kaunis pale oli peitu läinud, katsetas ta uuesti ning see õnnestuski umbes kümneks minutiks. Kuid siis vajusid Dora rasked pikaripsmelised laud silmile ning oma suureks pahameeleks avastas Ronald, et naine magab maailmakirjanduse meistriteoste kohal. (lk 67)

See krahvinna Rosali — polnud mingit kahtlust — nautis kõigiti väikest flirti. Tema sünge ja tõsine abikaasa oli sellest teadlik, kuid vaatas kõike rahumeeli pealt. Tema sügavamõttelise meele jaoks oli krahvinna pigem mõni ilus liblikas kui mõistusega olend. Ta teadis ka, et kuigi krahvinna võib naerda ja lobiseda teistega, kuigi ta võib otsida imetlust ja nautida peent edvistamist, oli too oma südames truu nagu teras. Noor daam armastas eredaid värve ning kõike muud, mis säras ja lõhnas. Tema oli noppinud rooside õienupud; nende okkad jäeti vist kellegi teise tarvis. (lk 69)
Ronald ei teadnud, kuidas veetis Dora need pikad tunnid, mil ta ära oli. Naine ei paistnud kunagi nukker või väsinud, mees ei näinud kunagi pisarate jälgi ta näol, ehkki Dora valas neid palju. Pikki päikeselisi päevi ja seejärel õhtutunde istus ta üksinduses ja mõtles kaugele Inglismaale jäänud kodule - kus teda oli armastanud ja austanud üks karm, õiglane ja aus isa ning armastav ema. Ta mõtles ka Ralphile ja tolle ilusale vaiksele talukohale keset rohelisi välju, kus teda oleks austatud perenaisena, kus peened daamid ei oleks ajanud teda segadusse oma küsimustega ning kus keegi poleks pidanud teda rumalaks või kohmakaks. Sellest kõigest mõeldes aga ei armastanud ta Ronaldit sugugi vähem, kuigi teatav hirm hakkas Dora armastusse sugenema. (lk 75)
Vaene rumal armukade süda - puhkust polnud sellele määratud! (lk 95)
Maailm on tulvil ilu ning iga maa saab sellest oma osa. Šveitsile tema lumemütsides mäed, Saksamaale ta tumedad metsad ja laiad jõed, Prantsusmaale ta päikeselised väljad, Itaaliale ta "tuhat looduse ja kunsti meistriteost". Kuid vaikne, rahuline, kodune, tagasihoidlik ja võimatuid kõrgusi ja kaugusi mitte ihaldav ilu, mis alati näib niisama värske kui siis, mil Võimas Käsi ta lõi, jääb Inglismaa maastikule. (lk 103)
[Lillian ja Beatrice:] "Püüa olla veidi leplikum, Beatrice. Meie ei otsusta viimselt oma elude üle, meie ei valitse oma saatust."

"Mina tahaksin valitseda oma saatust," ohkas Beatrice.

"Püüa olla leplikum, kallike," jätkas mahe paluv hääl. "Me kõik ju armastame ja imetleme sind. Keegi pole kunagi olnud nii hellalt armastatud ja kaitstud. Päevad tunduvad vahel pikad olevat, aga kõikjal meie ümber on ju looduse ja kunsti ilu."

"Loodus ja kunst on ülimalt kenad küll," hüüatas Beatrice, "aga anna mulle elu!" (lk 129)

Varastatud kohtumise romantika oli Beatrice’i ära võlunud. Kui Hugh’d oleks kutsutud Jalaka tallu, oleks neiu temast ühe nädalaga tüdinud. Kuid salapära andis ta rahutule vaimule viimaks ometi tegevusainet. Viimaks leidus midagi, mis võiks ta meeli vallata. Iga päev pidi ta valmistuma pikaks eksirännakuks, et Hugh’d kohata. Niisiis, kuniks vili põldudel valmis ning lilleõied olid kadunud; kuniks soe ja võimas suvi veel valitses oma kuldse nimbusega maailma, läkski Ronald Earle’i tütar oma saatusele vastu. (lk 136)
"Ma ei ole kunagi vähimatki katset teinud uurida teie lahkumineku tagamaid, Dora," lausus leedi viimaks rahulikult, "sest ma ei taha seda teada. Mu poeg ütles, et te ei saa kauem koos elada. Mina armastasin oma abikaasat. Olin ustav, kiinduv ja tähelepanelik abikaasa. Armastasin tema voorusi ja harjusin tema puudustega, nii et oma kogemuste järgi ei oska ma öelda, mida mina sinu asemel teeksin. Nüüd ütlen sulle seda, mida ütleksin Ronaldilegi — needsamad pidulikud sõnad: "Mida nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu." Aga las ma ütlen oma arvamuse. See on, et mitte miski ei õigusta seesugust lahutust nagu teil — ei miski peale mingi kõige ilgema solvangu või kõige võikama julmuse. Võta ometi õige suund, Dora; talitse oma vastakat meelt oma mehe ees. Usu mind, naiste õigused on kõik ainult fantaasia ja mõttetus. Allaheitlik ustavus on naise au ülim tipp ja ehe. Isegi kui Ronald on milleski väga eksinud, hoia tagasi oma uhkus ja ägedus ning jäta talle eesõigus."

"Ma ei saa seda," lausus Dora süngelt. (lk 147)

"Kui muutunud sa oled," ütles ta poega kiirelt kaduvasse õhtuvalgusse tirides. "Nägu justkui pronks. Ja sa paistad nii vana — kurb ja väsinud! Oh, Ronald, ma pean sind õpetama, kuidas jälle nooreks ja õnnelikuks saada!"

Leedi Earle ohkas sügavalt ning emasüda kurvastas, nähes seda rahutut näoilmet.

"Vanamoelised õpperaamatud ütlevad, ema, et "kui tahad olla õnnelik, ole hää". Ma ei ole olnud hää," lausus mees muiates, "ja ma ei saa kunagi õnnelikuks." (lk 160)

[Beatrice:] "Kes need lilled niimoodi seadis? See on häirinud mind juba pool tundi." Ta marssis üle toa ja võttis lauakeselt võrratuid õisi täis hinnalise vaasi.

"Näete," hüüdis ta Lioneli poole pöördudes, "valge kanarbik, valged roosid, valged liiliad ja nende kahvatute hallide õitega segi! Sellises seades puudub kontrast. Kujutlege, millise muudatuse teeks mõni hõõguv granaatõunaõis või veripunane raudürt."

"Teile ei meeldi selline vaikne harmoonia?" sõnas Lionel naeratades ja mõeldes, kui iseloomulik on see väike vahejuhtum.

"Ei," vastas neiu. "Andke mulle löövaid kontraste. Palju aastaid oli mu elulõng halli värvi ning ma igatsesin sellesse veripunast läbivat lõnga." (lk 194-195)

"Õnnelikku armastust ei ole olemas," kirjutas õnnetu Dora, "ega saa iial olema. Mehed ei oska olla kannatlikud, õrnad, truud. Ainult iseennast nad teenivad andunult — lastes end peegeldada naises, keda armastavad. Oh, leedi Helena, olgu mu laps sellest säästetud! Ärgu tulgu talle ligi see niinimetatud armastus! Armastus tabas mind mu tagasihoidlikus kodus ning hävitas kogu mu elu. Ärgu mu tark ja ilus Beatrice kannatagu nagu mina. Ma ennemini haaraksin oma kallid kõvasti kaissu ja heidaksin koos nendega maha surema, kui elaksin edasi ja näeksin neid minemas läbi armastuse alatu pilkamise ja suure mure, mis minu osaks sai. Leedi Helena, ärge naerge palun. Teie kiri masendas mind. Kui olin seda lugenud, nägin eile öösel unes, et panin pruudiloori oma armsale pähe, aga kui õrn siid ta ülle langes, muutus see surilinaks. Emaarmastus on eksimatu, ning minu oma ütleb praegu, et Beatrice on hädaohus." (lk 197)
Lord Earle oli liiga elevil, et märgata ebamugavust, mida põhjustas ta tühine jutt. Lord Airlie võpatas mõtte juures, et talle võib tekkida võistleja ühe peene ja kena noormehe näol, kes on kindlasti sentimentaalne nagu kõik, kes Saksamaal hariduse saanud!

"Ma ei mõista, mis tont sunnib inglasi oma poegi välismaale õppima saatma," ütles ta Beatrice’ile, "ja veel nimelt Saksamaale kõigist mõeldavatest kohtadest."

"Miks nad ei peaks?" küsis neiu.

"Need inimesed on nii absurdselt tundelised," kostis lord. "Mil iganes ma juhtun nägema pikkade juuste ja unistava pilguga meest, tean kohe, et see on sakslane."

"Te olete ebaõiglane," ütles Beatrice, minnes Lilliani juurde.

"Te olete armukade," nentis Lionel, kes oli nende vestlust kuulnud.

"See on vaid külaliste nimekirjast võimalike rivaalide otsimine, milord." (lk 201)

Lillian Dacre ei vaevanud pead "naiste õigustega"; tal polnud mõtteski püüda abikaasa kohta täita. Kui küsiti tema arvamust valimisõiguse kohta, vastas ta harilikult muiates: "Lionel tegeleb nende asjadega." Kuid omas kuningriigis oli ta ainuvalitseja. (lk 327)