Karin Hallas-Murula

Karin Hallas-Murula (kuni 1975 Karin Kallion; kuni 2000 Karin Hallas; sündinud 29. oktoobril 1957 Kiviõlis) on eesti arhitektuuriajaloolane, üks Eesti Arhitektuurimuuseumi üks asutajaid ja juhataja 1991–2010, Tallinna Kunstihoone juhataja 2011-2014.

Artiklid

• Postmodernistliku ideoloogia apologeedid võivad siinkohal väita, et tänapäeval pole võimalik mingeid paremusjärjestusi teha, kõik on suhteline, iga maja võib olla ühe meelest hea ja teise meelest ei kõlba kuhugi. Asjaolu, et ükski riik ei ole kunagi jätnud oma kandidaate Euroopa preemiale esitamata, näitab, et arhitektuuriobjektide võrdlemist siiski peetakse võimalikuks.
• Erinevalt populistlikest netihääletustest ning ehitusfirmade preemiatest, kus oma toodangu turustajaid reklaami eesmärgil esile tõstetakse (parim betoonmaja, parim puitmaja, parim tellismaja), julgen Euroopa Liidu preemiate otsustusmehhanismi ülesehituse kohta öelda, et see on praegu võimalikest parim, kuna toetub Euroopa arhitektuurimaailma institutsionaalsele ülesehitusele (millele siis veel toetuda?) ning kontrollmehhanismiks on lisatud eksperdid. Erialavälised inimesed on jäetud kõrvale ning asjaga seotud Euroopa Liidu ametnikud on osavalt koondatud eraldi auliikmete komisjoni, kes midagi ei otsusta (nii oleks võinud ka vabadussamba puhul teha, selge ju, et kompetents on erialainstitutsioonides ja mitte ministeeriumides).
• Tüüpiline vastuväide igasuguste valikute puhul on, et arhitektuuriobjekte ei saa üldse võrrelda, sest see on komplitseeritud ja kompleksne tervik ja lõpptulemus ei sõltu kunagi ainult arhitektist. Võrreldes teiste kultuurivaldkondadega, hoidus arhitektuur tõesti kauem igasugustest punktipanemistest, kuni lahvatas õitsele meedia väetatud staarisüsteem ning arhitektkonna sees tekkis järsk hierarhiaskaala. Staarid teenivad miljardeid ja naudivad kuulsust, teised arhitektid teevad sama tööd, aga püsivad kuulsusetult varjus. Eks ta ole nii ju ka lauljate, filminäitlejate, dirigentide ja kelle kõigi puhul veel. Loomulikult ei ole haibitud tipud teistest sada korda andekamad. Lihtsalt süsteem on selline.
• Veel 1990ndate alguses arvati, et arhitektid ei tohiks üldse reklaami teha (näiteks Saksamaal oli see ka rangelt keelatud). Nüüd saab tuntuks iseteenindamise korras. Nagu kõigile self-made man'idele nii on netivõrgustikud ka arhitektidele avanud tohutuid promovõimalusi. Omavahel võistlemine on arhitektide kapitalistliku igapäevaelu lahutamatu osa ja siin on lubatud kõik vahendid. Ootan huviga, millal esimene arhitekt astub saate "Tantsud tähtedega" lavale, et fikseerida see fakt arhitektiprofessiooni identiteedi teisenemise uurimuses.
• Vanasti oli lihtne: arhitektuuri hindamise kriteeriumideks olid "utilitas, venustas, firmitas". Kuid Vitruvius on ammu surnud ja tema sõna "ilu" ei tohi mõnede arvates arhitektuuri kohta enam üldse kasutada. Ei tohi ka öelda "hea" või "halb" ("keegi arvab, et teab tõde", mäletan kellegi sellekohast hoiatust (Jüri Soolep vist). Ei arva, et tean tõde, üleilmset ja transkontinentaalset, mul on lihtsalt oma arvamus). Muidugi, tänapäeva arhitektuur on rohkem pürginud olema mitte "ilus", vaid "kole", atraktiivne, efektne, teatraalne jne. Kuid kriisiajal on efektitseva arhitektuuri aktsiad jõuliselt alla läinud, tõsisem elu hakkab loodetavasti nõudma ka tõsisemat arhitektuuri.
• Kliimaüllatused sunnivad meidki küsima, miks on korterites nii vähe alternatiivkütte võimalusi (kel kaminat pole, selle jaoks on talvine elektrikatkestus katastroof ka Eestis), suvise palavaga aga tahaks küsida, miks korterite projekteerimisel on nii vähe mõeldud rõdudele ja nende kaitsmisele päikese eest, üleujutused on andnud õppetunni keldrite osas jne.
• Olen kaugel sellest, et trendiloomise-järeletegemise protsessi nagu ka keskuste-perifeeriate teemat lihtsustada, vastupidi, see on Eesti arhitektuuris nii keskne teema, et võib terve teooria üles ehitada. Nagu tipptehnoloogias nii on kultuuriski kehtiv tõsiasi, et mida kiiremini uusima võtte maale tood, seda pikem on aeg, mil seda loodetavasti originaalseks peetakse. Seejärel saabub unustus, võib-olla ka piinlikkusetunne. Tänase infoleviku kiiruse juures tulevad eeskujud järjest kiiremini välja ja nii on vaja pidevalt arendada ka nende interpreteerimise ja tõlgendamise osavat retoorikat.
• Avalik linnaruum ja arhitektuuri urbanistlik kvaliteet kuuluvad praegusaja lendsõnade hulka nagu ka erinevate sotsiaalsete gruppide (unustamata vähemusi) vaheline dialoog (vanasti öeldi lihtsalt koridor, nüüd on see majaelanike sotsiaalse suhtlemise ruum). Majade alla ehitatakse tänavaid, et "avalik linnaruum majast läbi lasta", "astuda dialoogi". (Kui Baudrillard defineeris omal ajal "kommunikeerumise ekstaasi", siis praegu näib maailma haaranud "dialoogi tekitamise" orgia.) Enne olid lihtsalt parkimiskohad tänavatasandil, nüüd on "maja kommunikeerumine linnaruumiga innovatiivse logistilise lahenduse kaudu". Iga pärapõrgusse ehitatava maja puhul saab reipalt rääkida "seni kasutamata linnaruumi hõivamisest", iga ebaõnnestunud transpordiskeemi nimetada "tulevikkuvaatavaks liikluse rahustamise meetodiks".
• Mida võtta kriteeriumiks situatsioonis, kus maailm on kergelt või koguni väga viltu läinud ja paljud asjad globaalses, humaanses, ökoloogilises või mõnes muus kriisis: kas sellist arhitektuuri, mis selle kõigega kaasa läheb ja nii ongi kaasaegne ehk siis kommertslik, epateeriv, tabusid lõhkuv, mingil määral hull jne või lähtuda vajadusest seda maailma veidigi korrastada, mitte leppida arhitektuurile pealesurutud rolliga olla kommertsliku tarbimisühiskonna lisaväärtuse tootja, reklaami- ja meediamaailma ihade estetiseerija, korporatiivse idealismi tugevdaja? Disaini kritiseeritakse järjest rohkem ostuiha pealesurumises ja tarbimisühiskonnale järjest uute tuuride pealeväntamise pärast. Või peaks siiski kilbile tõstma arhitektuuri kuulsusetuma ülesande: olla saastatud linnade sanitar ja panna õlg alla seal, kus kriisiühiskonnal päriselt kitsas käes. Kas arhitektid oleksid valmis loobuma "geniaalse looja" privilegeeritud positsioonist?
  • Karin Hallas-Murula, "Euroopa parim arhitektuur" Sirp, 29.07.2010

• Amphi­theātrum on antiikaegne vabaõhuteater, kus vaatajate kohad asusid ümber näitemänguplatsi, ἀμφί (amphi) tähendab "mõlemal pool" või "ümber", θέατρον (théātron) aga "kohta jälgimiseks". Amfiteatrid olid ka kohad, kuhu koguneti poliitika üle arutlemiseks, dispuutideks ja diskussioonideks. Need olid demokraatlikud avatud ruumid, kus puudusid valitute loožid ning suurejooneline arhitektuurne vorm väljendas üllast võrdsuse ideed.
• Žürii hindas ideekonkursi võidutöös ökoloogilist mõtlemist ja innovaatilist insenerilahendust. Hajutatud betoonkaartega pargiobjektis pole kumbagi. "Amfiteater", kus publikule on istumiseks ainult kolm-neli rida ning esinejate areeni pikem külg napilt kuus meetrit, on pigem flirt amfiteatri teemal. Sellel puudub funktsionaalsus ja sisu, kaalukus ja sümboolsus, kuid kingitus on tehtud. Elusast koerast unistanud lapsele on kingitud kipsist mängukoer, kes ei jookse ega haugu ja kellest ei saa kunagi sõpra. Pole muud kui suveniirina riiulisse panna – ilus eemalt vaadata.
  • Karin Hallas-Murula, "Suveniirne amfiteater" Sirp, 12.10.2018

• "Ema, vaata! Loss!" hüüatas väikemees trollis, kui rahvusraamatukogu külg Endla tänavalt paistma hakkas. Paksud paekivist seinad, romantilised kaared ja laskeavade moodi aknad – poiss oli eksimatult tajunud rahvusraamatukogu arhitektuuri erilisust tavaliste linnamajade keskel.
• Raine Karbi töid on kajastatud üsna palju ning ta on andnud pikki intervjuusid. Bibliograafia oleks avanud tõsiasja, et kohalikud kriitikud ei kiirustanud omal ajal Karbi suurobjektidest kirjutama, neid ei märgatud. 1980 valminud linnahalli pandi tähele alles pärast selle tunnustamist välismaal (Interarch preemia 1983).
• [Ajakiri] Ehituskunst avaldas linnahallist artikli alles 1986. aastal ning see on igati huvitav lugemine. Siis eksisteeris veel arhitektuurikriitika, mis on tänaseks välja suretatud. Ain Padrik on linnahalli vooruste esiletoomisega kitsi, kui seda teebki, siis järgneb kohe ka tökatipritse. Objekt on jah suurejooneline, aga treppidel on tuuline ja sissepääs pole seal, kus eeldanuks. Linnahalli välistreppide kõrval pidanuksid olema pandused. "Hoone arhitektoonika on lihtne ja suurejooneline, samas detailivaene," leidis Padrik. Linnahallist pole saanud "laitmatult funktsioneerivat eeskujulike vaate-, akustiliste- ja transformeerimistingimustega saalehitist", kuna … jäähalli sissepääs on vales kohas.
• Karp on isepäine eraldiseisja. Ei, ma ei arva, et ta oleks kibestunud, küll aga õppinud olema ükskõikne asjade suhtes, mis on väikesed ja väiklased (olen siiski juhtunud kohtama tema ülikriitilisi seisukohti EAL kommentaariumis, lollusi nähes on raske vait jääda).
• Väiksuse ignoreerimine teeb suureks. Karbi skaalaks on iidsed kultuurid, sajandite tarkused, kõrgemad sfäärid. Omal ajal ise linnahallist kirjutades tõi ta paralleeliks Sho-Hondo hiidtempli Jaapanis, mis valmis 1972 ja lammutati 1998, kuna oli mõne jaoks häirivalt suurejooneline. Teksti sokutas Karp ääretult ebasovjetliku (ilmselt ei saanud tsensor aru) tsitaadi: "Homo proponit, sed Deus disponit". Mõistagi ei pidanud arhitekt Jumala all silmas EKP Keskkomiteed, kes tollases ühiskonnas maapealset jumalust kehastada püüdis.
• Karbi käitumisest parteibossidega, kellega suurobjektide puhul paratamatult suhelda tuli, rääkis raamatu esitlusel ilmekalt rahvusraamatukogu legendaarne direktriss Ivi Eenmaa. Raamatukogu parkla (mida ei tulnudki) pidi olema pronkssõduri kolmnurkse väljaku all. Parteiideoloog Rein Ristlaanele ütles Karp rahulikult: "Eks see sõdur tuleb sealt varem või hiljem ära viia." Ristlaane nõutud Lenini kuju valmivasse raamatukokku ei tulnud ning ära jäi ka öös karniisil vilkuma pidanud kompartei ülistusreklaam.
• Karbi hoonete korrapärased plaanid on ilusad nagu on ilus matemaatika, kus kõik on loogiline. Strukturalistidele tähendas range struktuur vabadust. Vabadus on võimalus teha sõltumatuid valikuid rangetes raamides – nagu malemängus, on Herman Hertzberger öelnud. Linnahalli plaani ratsionaalsust ja veatust tunnistades, oskas Padrik siiski leida etteheite: puudub "irratsionaalne eluline ollus, mis annaks hoonele sõbralikkuse ning ligitõmbavuse fluidumi." Eks igale romaanile võib ette heita, et see pole luuletus.
• Mulle on alati tundunud, et Karbi suurteostel on Kahni loominguga sügavam seos. Range korrapära ja rõhutatud teljelisus, geomeetrilised algelemendid, massiivsed müürid, kontraforsid, tellisvõlvid, hoogsad poolkaaraknad – ühist keelt on palju. Lisaks isiksuste eraklikkus ja ka võimatus liigitada nende loomingut ühe kindla arhitektuurisuuna alla. Kõige tähtsam aga: sügav tõsidus suhtumises arhitektuuri, igavikulise ajaloolise mõõtme tajumine. Arhitektuur ei olnud sellele põlvkonnale veel mäng, vaid tõsine asi.
• Raamatus on mustale foonile pandud hävinud ja teostamata jäänud objektid. Musta on palju. Kuid võte, mis alguses mõjub efektsena, hakkab kordudes väsitama ning sööb väiksemad pildid ära. Teostamata jäänud projektide puhul tundub see must ka ülemäära traagiline, ei saa ju eeldada, et kõik võistlustööd teostamisele lähevad ning diplomitöö realiseerimata jäämine on pigem normaalne. Ka pianistid harjutavad paljusid teoseid, mis iial kontserdikavadesse ei jõua.
• Sakala keskuse lammutamise vastu koguti 12 000 allkirja, asja arutasid valitsus ja riigikogu, kultuuriminister Palmaru kinnitas tänavaprotestijatele, et ehitis jääb alles … ja lasi selle siis lammutada. See viis ta ametist ja poliitikast, avalikkusele aga andis Sakala jokk-poliitika näidisõppetunni. Täna ei arva enam keegi, et poliitikud teevad seda, mida ütlevad. Meie ühiskond on saavutanud küpse korruptiivsuse taseme.
  • Karin Hallas-Murula, "Raine Karp kaante vahel" Sirp, 22.07.2016

• Arhitektuuriajaloolased, Kalm nende seas, pole uurinud, mis juhtus Eesti arhitektide koolitusega, kui tehnika­haridus majanduskriisiaegse kokkuhoiu eesmärgil Tartu ülikooli viidi (muide, ka Lätis viidi tehnikaharidus ülikooli). Kuna Tartus ei toetanud inseneriõpet õieti miski, ei ülikooli teised teaduskonnad, õppejõud (kutsuti Tallinnast) ega linn ise, kus polnud insenere vajavat suurtööstust, siis toodi tehnikaerialad varsti Tallinna tagasi. Kuid Tallinna Tehnikumis ei võetud uusi arhitektuuritudengeid vastu juba 1930. aastast ja nii see jäi kuni nõukogude ajani. On õieti imelik, et see asjaolu pole varem arhitektuuriuurijate tähelepanu paelunud: üle kümne aasta Eestis arhitekte üldse ei koolitatud.
• Kui teedeministeerium 1933. aastal küsis EAÜ [Eesti Arhitektide Ühingu] seisukohta küsimuses, kas õpetada arhitekte Tartus või Tallinnas, siis saadeti EAÜst vastus: arhitekte pole Eestis üldse vaja koolitada. Majanduskriisi järel oli arhitektidel muidugi tööd vähe. EAÜ (toona liikmeid 53) kinnitab, et "2/3 arhitekte Eestis vireleb" ning leiab, et nende juurde­koolitamisega "kasvataksime ainult õnnetut elementi riigis". Kui võtta tehnikumi sada tudengit, siis jaguneksid nad osakondade vahel nii, et kursusele jääks vaid viis inimest, mida "kuidagi auditooriumiks pidada ei saa", arutletakse EAÜ kirjas. Kokkuvõttes leiab EAÜ "polütehnikumi avamise täiesti ülearuse olevat, iseseisva arhitektuuri fakulteedi avamise aga täiesti lubamatu olevat".
• 1950. aastal otsustati arhitektuuriharidus viia TPIst loodavasse ERKIsse (alates 1951). Selle põhjusi ei tule otsida eestlaste omavahelistest suhetest, vaid ikka eelkõige muutunud riigikorrast, millega kaasnes täiesti teistsugune arhitektuur. Eestiski hakkasid arhitektid nüüd frontoonidele "kunstipäraseid" kvadriigasid ja karniisidele viisnurki joonistama. Kuna arhitektihonorar sõltus planšeti suurusest, siis akvarelliti maalilisi perspektiive eriti suurtele pindadele. "Kunstipärase" arhitektuuri õpetamiseks sobisid muidugi paremini kunstiakadeemiad. Leningradi kunstiakadeemia akademism puhkes taas õitsele.
• Ilmekas on üleliiduliste arhitektuuri õppekavade võrdlus aastatest 1948 ja 1951. Neid lahutab vaid kolm aastat, kuid tendents on väga selge: 1951. aastal on järsult vähendatud tehnikaalasid ning suurendatud (600 tunni võrra!) kunstiaineid, lisaks ideoloogiaained. Ametlik seisukoht oli, et nõukogude arhitektidel pole inseneriteadmisi vaja, kuna nad lähevad tööle suurtesse projekteerimisinstituutidesse, kus töötavad ka insenerid. Stalinistlikud arhitektid pidid olema "kunstnikud-skulptorid", kes teevad loovat koostööd pigem tarbekunstnikega.
• Arhitektuuri ERKIsse toomise tegelik põhjus oli siiski ka see, et täiskõrgkooli mõõtu nappis. Kalmu püüd seda väidet ümber lükata ei õnnestu: küsimus ei olnud ju selles, et esimesel aastal võeti vaid viis tudengit arhitektuuri õppima, vaid selles, et kateedrite (mitte tudengite) arvust sõltus instituudi suurus ja eelarve. Kui kateedrit juhtis Moskvas atesteeritud professor, siis tähendas see suuremat eelarvet kogu kateedrile. Rahastamine oli ka peapõhjuseks, miks Eesti aja eakas arhitekt Kuusik ning Kotli, Tarvas jt hakkasid Moskvale teadustööd tegema.
• Väites millegipärast, et "ideoloogiakriitika ei toimi", Kalm justnagu enam ei näe, et see, mis Eestis toimus, oli täiesti üheselt mõistetav Eesti arhitektuurihariduse stalinlikule kursile viimine. Nagu Stalini pseudohistoritsistliku arhitektuuriga keerati tagasi arhitektuuri loomulik areng, nii tehti seda ka arhitektuuriharidusega.
• 1930. aastate alguse arhitektuurihariduse muudatused toimusid majanduskriisi taustal, kuid juba 1935. aastal alanud ehitusbuum näitas, et arhitektide hirm tööturu pärast oli lühinägelik – tööd ja konkursse tuli palju. Tänapäeval pole enam midagi imelikku selles, et Eesti arhitektid töötavad ka Austraalias, Singapuris jm, kuid nad ei ole sinna põgenenud, vaid ennast arendama läinud. Loodan, et ka Eesti arhitektide liit on nüüdseks mõistnud: Eesti piirides mõtlemine enam ei toimi. Vanast ei tasu iga hinna eest kinni hoida ning turuprotektsionism on lausa karistatav. Arhitektuuriõpe on alati olnud seotud arhitektuuri enda arengu ja vajadustega. Tänapäeva kõrgtehnoloogilises maailmas tuleb arhitektidel teha inseneridega koostööd rohkem, kui kunagi varem. Ehk on aeg tunnistada: TTÜ arhitektuuriinstituudi loomine oli Eesti arhitektuurihariduses vajalik samm ning see tehti õiges suunas.
  • Karin Hallas-Murula, "Arhitektuuriharidus ja ajalugu" Sirp, 12.06.2015

• Ehtne džäss on läbinisti ameerika nähtus ja seda on ka Gehry arhitektuur. Californias elava arhitekti looming lokaliseerub kindlalt California kultuuriruumi, mille märksõnadeks on kiirteed ja nende hiigelreklaamid, kiiskavad autod, supermarketid ja säravad hambad, kokakoola ja TV. Ka Gehry päritolu on ehtne american dream - ta on Venemaalt ja Poolast pärit juudi vanemate Kanadas sündinud laps.

Gehry arhitektuur on läbinisti postmodernistlik ja samas üliavangardne, triviaalsuse ja odavuse piiril mängiv ning sellisena ülikallis ja elitaarne. Džässiga ühendab tema loomingut lisaks improvisatsioonilõbule ka otsekui juhuslikkusest moodustuv rütm, täiesti erinevate teemade kokkutoomine ühte ehitisse, leebe iroonia, odavate, justkui tühermaalt korjatud materjalide kasutamine, plastilisus, lõpetamatus.

• Gehry on oma projekteerimismeetodit iseloomustanud kui mängu. Kui varem meenutas see laste klotsiladumist, siis alates Barcelona olümpiamängude hiidkalast on Gehryt vallutanud kompuuter. Wait Disney Concert Hall on Gehry esimene suurem kompuutriobjekt ja näib, et mängiv arhitekt, kes varem arvutitesse ülimalt kahtlevalt suhtus, on täielikult meelt muutnud. Dünaamilise filharmoonia, mis väliskujult kubistlikku laperdavate purjedega laeva meenutab, projekteeris Gehry lennundustööstuse jaoks mõeldud arvutiprogrammiga Catia ja näib, et puhuti oleks ta nagu mänguhoos unustanud, et tegeleb kivist hoone ja mitte paberlaevukesega. Volüüme, kurve ja dünaamikat jumaldav Gehry võtab ehitustehnoloogiast maksimumi, nähes, et ainult kaasaegse tehnoloogiaga kaasa minnes on arhitektil lootust peale jääda uue arhitektuuri loomise protsessis. Teemade suunajaks tehniliselt üha perfektsemalt kõlama hakkavas jazz-improvisatsioonis.
  • Karin Hallas, "Frank Gehry - Ameerika arhitektuuri jazz-pianist", Teater. Muusika. Kino, 4/1995, lk 60-62, 96-97