Vikitsitaadid

Julgus

(Ümber suunatud leheküljelt Südikus)

Julgus on kalduvus teha soovitut, vaatamata sellega kaasnevatele riskidele või tagasilöökidele ning tuntavale hirmule. Selle vastand on argus.

James Sant, "Julgus, Hirm ja Meeleheide lahingut jälgimas" (u 1850)
Francisco Goya, "Milline julgus!" (avaldatud 1863).

Proosa

muuda
  • [Isa õpetussõnad d'Artagnanile]: Tänapäeval võib noor aadlik elus edasi jõuda ainult julgusega, pea meeles, ainult julgusega. Kes hetkekski väriseb, laseb võibolla enese eest ära näpata sööda, mille saatus talle just sel hetkel ulatab. Sa oled noor, sa pead olema julge kahel põhjusel: esiteks sellepärast, et oled gaskoonlane, ja teiseks sellepärast, et oled minu poeg.


  • Ta istus väikeses buduaaris, mille aken avanes aia poole. Traditsiooni kohaselt, mille proua de Rambouillet oli oma üksikelamut ehitades moodi viinud, kattis buduaari seinu sinine damast, roosade õite ja kuldsete lehtedega. Proua de Chevreuse'i aastates naine peab olema õige julge, et võtta vastu sellises buduaaris, ja eriti poosis, nagu ta sel hetkel oli, - pikutades sohval, pea toetatud vastu seina. Ta hoidis käes poolavatud raamatut, toetades käsivart padjale. (lk 205)
  • "Palun teid, Aramis," sõnas d'Artagnan, "kirjutage meie nimed üles oma ilusa väikese käekirjaga, millega te kunagi kirjutasite Marie Michonile, hoiatades teda, et selle härra ema kavatseb lasta lord Buckinghami mõrvata."
Mordaunt kannatas selle järjekordse torke silmagi pilgutamata välja. Ta seisis käed risti rinnal ja näis olevat nii rahulik, nagu inimene sellises olukorras üldse olla võib. Kui see polnud julgus, oli see vähemalt uhkus. Ja viimane omadus on esimesele väga lähedane. (lk 706)


  • D'Artagnan lõi endale tasku pihta ja naeris, näidates Colbert'ile kolmekümmend kahte hammast, mis olid niisama valged kui kahekümne viie aastasel noormehel, ja mis näisid omakeeli ütlevat: "Serveerige meile kolmkümmend kaks väikest Colberti ja me pistame need meelsasti kinni."
Madu on niisama vapper kui lõvi, kanakull niisama vapper kui kotkas; selle vastu ei saa vaielda. Pole ainustki looma (isegi nende hulgas, keda üldiselt argpüksideks peetakse), kes ei ilmutaks vaprust, kui asi puutub enesekaitsesse. D'Artagnani kolmkümmend kaks hammast ei kohutanud Colberti. (lk 463)
  • Kuigi ta polnud Epikurose või Sokratese mõõdupuu järgi just suur filosoof, oli tal ometi vaba vaim, mis oli tugev nii teos kui mõttes. Ei saa olla nii vapper, ei saa olla nii seiklushimuline, ei saa olla nii osav nagu d'Artagnan, olemata samal ajal ka pisut unistaja. Ta oli meelde jätnud mõned raasud härra de La Rochefoucault'st, mis olid väärt, et Port-Royali härrad need ladina keelde oleksid tõlkinud, ja ta oli Athose ja Aramise seltskonnas juhuslikult kogunud hulga palasid Senecast ja Cicerost, mis ta sõbrad ise olid tõlkinud ja igapäevaseks eluks kohandanud.
Põlgus rikkuse vastu, millele meie gaskoonlane oli oma elu esimese kolmekümne viie aasta kestel truuks jäänud nagu usureeglile, oli tema silmis kaua aega vahvusekoodeksi esimeseks paragrahviks.
"Paragrahv 1," ütles ta:
"Ollakse vapper, sest ei omata midagi.
Ei omata midagi, sest põlatakse rikkust." (lk 469)


  • Bulba oli hirmus kangekaelne. See oli üks neid iseloomusid, mis võisid välja kujuneda üksnes raskel XV aastasajal Euroopa poolrändrahvastega asustatud nurgas; sellel ajal, kui oma vürstide poolt mahajäetud lõunapoolne ürgne Venemaa oli mongoli metsaliste ohjeldamatute röövkäikude läbi laastatud ja maani maha põletatud; millal koduta ja peavarjuta jäänud inimene muutus siin vapraks; millal ta asus elama ahervaremetele, ähvardavate naabrite lähedusse ja alalise ohu kätte, harjus vaatama surmale otse silma, unustades üldse igasuguse kartuse maailmas; millal iidselt rahulik slaavi vaim lõi sõjakalt lõõmama ja tekkis kasaklus — vene loomuse avar ning suurejooneline väljendus; millal kõik jõeäärsed, koolmelähised, kaldaäärsed nõlvad ja paremad paigad olid täis kasakaid, kelle hulka ei teadnud keegi, ja nende julgetel kaaslastel oli õigus vastata sultanile, kui see tahtis teada saada nende arvu: "Kes neid teab! Nad on meil kogu steppi mööda laiali — kus bairak, seal kasakas" (kus küngas, seal kasakas). See oli tõepoolest vene jõu harukordne väljendus; hädade tuleraud oli selle leegi rahva rinnas lõkkele löönud.



  • Aga Ruperti väljumisel sosistas Caroline talle:
"Sa muretse veidi kurgirohtu ja söö seda!" Rupert vaatas talle küsivalt otsa.
"Kurgirohi annab julgust," ütles Caroline liiga hilja, sest Rupert tõmmati kiiresti edasi, enne kui ta seda kuulis, ja nad ei näinud teda enam.


  • Ma olin Rummusaarel elades omamoodi julge laps. Ma ei kartnud tonte ega kodukäijaid. Kuigi neist seal räägiti, ei hirmutanud keegi mind nendega ja ma ei näinud ka, et keegi teine neid oleks kartnud. Ja pimedusekartusest olin niivõrd vaba, et siis, kui õppisin hirmu tundma — kuigi teissugust hirmu — sai pimedusest mulle sõber ning kaitsja.
Rummusaarel ei kartnud keegi midagi, mida karta ei tarvitsenud, ja sellepärast jäeti mindki üsna enesestmõistetavalt surnuvalvajaks. Ja sellest polnudki midagi, sest hirm, mida ma hetke tundsin, hajus varsti ahastusse. Algas sellega, et ma ikka veel nagu ei saanud ega tahtnud uskuda, mis oli juhtunud, ja jooksin kambrisse. Kambri uks oli jäetud pärani. Jäin lävele seisma... vanaema säng oli tühi. Kärbsed olid laskunud mustendava parvena padjale, millel oli vanaema pea ase. Ja kell tiksus seinal. Tiksus nagu hoopis valjemini kui varem... Puhkesin nutma.
Need olid esimesed pisarad, mis Rummusaare vanaperenaise surma pärast valati.


  • Muigega meenutan üht sündmust, mis juhtus mõne aasta eest. Meie korteri ukse taga helistatakse tormiliselt. Ma avan. Keegi mees teatab, et loomaaiast olevat põgenenud üks mürkmadu, kes nüüd meie maja juures tänaval on kinni peetud. Madu olevat valmis iga hetk ründama ja mees palub mind helistada zooparki, et loomatalitajad kohale tuleksid ja ohtliku roomaja kinni püüaksid. Näen aknast kokku jooksnud rahvamurdu: uudishimulikke lapsi, kiljuvaid naisi ja kartmatuid mehi, kes ohule vapralt silma vaatavad ja hirmu välja ei näita. Luudade, keppide ja labidatega takistatakse madu põgenemast. Otsin ühe koti, lähen alla ja näen kohe, et tegemist on nastikuga. Kohkunult püüavad ümberseisjad mind tagasi hoida, kui tahan looma paljaste kätega kinni võtta ja ettevaatlikult kotti libistada. "Asjata nägite vaeva," sähvan meestele vihaselt, sest nad on madu vigastanud. "See on ju täiesti ohutu nastik." Imetlus, mis vaprat naist ümbritses, muutub aga nördimuseks, sest labidad, kepid ja luuad pole nüüd mitte ainult tarbetud, vaid tekitavad isegi piinlikkust, ning avalikult demonstreeritud vaprus mõjub naeruväärselt.
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 76


  • [Düstersteini krahvinna ja Francis:] "Kui minu suguvõsa esile tõusis, oli aristokraat inimene, kes saavutas võimu ja rikkuse tänu võimekusele, ja see tähendas uljust ning riski, mitte ettevaatlikku laveerimist reeglite rägas, mille on omaenda hüvanguks loonud inimesed, kellel pole ei uljust ega võimeid. Kas tead minu perekonna lipukirja? Oled seda üsna tihti näinud."
"Du sollst sterben ehe ich sterbe," ütles Francis.
"Jah, ja mida see tähendab? See pole mõni üheksateistkümnenda sajandi kodanlik lipukiri, kaupmehe jahune arusaam hiilgusest. See tähendab: "Sa pead hukkuma, et mina ei hukkuks." Ja mina ei kavatse hukkuda. Just sellepärast teen ma seda, mida teen."


  • Tüdrukud aga tõmbasid kõigi piiramisseisukorra reeglite kohaselt ringi koomale, jäid vait ja jälgisid mind. Sinised ja hallid silmad, sõstrasilmad, vahedad ja pilklikud silmad otsekui püüaksid tungida minu kaheksa-aastase hinge põhjani... Need pilgud torgivad, salvavad, sulavad kokku üheks kiirgavaks silmaks. Nemad, tüdrukud on ju oi kui vaprad, kui nende vastas seisab üksainus poiss!


  • Nende põgenemine võib meile sekeldusi tuua, nentis isa järgmisel päeval, kui ta pärast öist allveelaeva jahtimist väikesel torpeedopaadil ja erakorralist koosolekut Sõjavägede Peastaabis, kus ülemjuhataja käsul vallandati kaks meie kõrget mereväelast, õhtusöögi ajaks koju tuli. — Nüüd võivad meile nii sakslased kui venelased neutraliteedi rikkumist ette heita... Aga vahvad poisid on nad küll! Neil polnud ju enam merekaartegi, mille järgi navigeerida.
    • Karin Saarsen, "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993, lk 22


  • Võiks öelda, et vaprus on edasiarenenud argpüksus - teadmine, et kuigi sind võib oodata surm, kui sa edasi lähed, pole see midagi võrreldes selle kindla põrguga, mis ootab sind siis, kui sa taganed.


  • Aeg enne ja Aeg pärast.
Ta võis kalendris näidata, millal piir ületati, kuid tema sisemuses oli üleminek ähmasem ja pikem ning võttis kaua aega. Aeg, mil julgus teda pisitasa, päev-päevalt, piisk-piisalt maha jättis ja asendus arusaamaga, et kõik on kadunud. Et mitte miski ei saa talle kunagi piisavalt tähtis olema, et ta oleks valmis saatusele väljakutset esitama. Valmis millegi eest võitlema, kuna ta teadis, et kõik on nagunii hiljaks jäänud.
Ja tema suurim mure, mis muutis kõik ületamatuks, oli see, et Aeg enne oli jätnud tema mällu ebamäärased fragmendid, samas kui Aeg pärast oli kogu oma energia pühendanud sellele, et püüda nende mälestuste puudumist tähtsusetuks muuta.
Ta isegi ei teadnud enam, mis tal puudu on.


  • Ja kõik - kartmatu nagu ma olen kitši suhtes - muutub veel kaunistusteküllasemaks õhtu saabudes, mil minu nõrkus väikeste lambikettide (ja mulle sobivad kõiksugused, alates pärlitest ja lõpetades tšillipipardega) vastu muudab ruumi maagiliseks grotiks. See on eneseupitamine, mida ma naudin. Ma tahan, et mu köök toimiks, aga see peab ka lummama.


  • Kartmatust on kahte liiki. Esimene on armastajate kartmatus, müstikute kartmatus, söakus "Kunst der Fuges", mis tuleb sellest, et inimene on end täielikult avanud, täielikult andunud, ei hoia midagi tagasi, ning siis voolab maailm tema sisse ja täidab ta, ning inimene teab, et ta on saanud kõik endale päriseks, enam ei saa ta midagi kaotada.
Selle mehe julgus oli teistsugune. Mis sünnib siis, kui inimene otsib üles allika ja sulgeb selle alatiseks, kaotades seega oma inimlikkuse. Ja kuigi mängus on elu, ei ole tal põhjust muretseda, sest kaotada ei ole suurt midagi.


  • Hirmus, jah. Kuid tema polnud mees, kes üksnes hirmu pärast midagi teeks või tegemata jätaks.
Leitari maailmas hirm lihtsalt oli. Mitte ei mõjutanud kuidagi tegusid.

Luule

muuda

   Arg pole hing mu sees,
ei tuules-tormis värise mu rind:
   näen taeva sära ees
ja sama särav usk teeb julgeks mind.

  • Emily Brontë, "Arg pole hing mu sees", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 182-183

Eesti vanasõnad

muuda
  • Julge koer müüb vahel naha.
  • Julge pead toidab, arg suretab.
  • Julgele hundile tuleb pea ots.
  • Julgus ei aita Jumala vastu.
  • Julgus ei varja sõjameest surma eest.
  • Julgus on suurem kui vägi.
  • Julgus tõstab, julgus tapab.
  • Liikjulgus lükkab mere põhja, kelmus keldrisse.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
  • Julge hundi rind on rasvane.
    • Allikata

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Julgus&oldid=120972"