Emma Liiv

Emma Bertha Liiv (6. november (vkj 24. oktoober) 1903, Avanduse vald Virumaal – 3. november 1941, Tartu) oli eesti kirjanik. Tema ainsaks raamatuks on jäänud 1939. aastal ilmunud novellikogu "Painaja".

"Painaja"

Tsitaadid väljaandest: Emma Liiv, novellikogu "Painaja", 1939.

"Painaja"

Lk 4-57.

"Silvi, kas sa tead, kas isa on kodu?"

Väike sinilillelises kleidis tütarlaps tõstab näo raamatult ja vaatab söögitoa poole, kus vanem õde punases savikausis puulusikaga võid keerutab. Väike jonn kostab tumedast lapsehäälest. Pisut pikk kaame suu lõikab vildaku joone — küll ta juba teab, mida ta sellega ütelda tahab. Ja kui õde jätab tänagi vastuse võlgu, nagu sageli varemgi, näib see küsijale ükskõik olevat. Ta oskab oma küsimusele ise paremini vastata. Aga ta pärib ikka ja ikka jälle, täna, homme ja nädal hiljem — tikub ühe ja sama küsimusega õe ette, pikk kaame lapsesuu kõnnib sellega ringi, nagu prokurör mustas talaaris kinnistab korduvalt punasele kalevile kaebealuse süü. See küsimus kõneleb: "Isa istub jälle tolle sulusilmse kuduja juures." Väike vimmas selg turtsub sõnadele kassiküüru. (lk 5)

Nagu väike ahvike küürutab Eliine raamatu taga. Võib-olla sellest ongi jäänud see kehake nii äbarikuks, et ta omanik muudkui kössitab raamatute man, ei lase rinnal õhku neelda ega jalgadel tuulega võidu joosta. (lk 6)
Milline tubli tüdruk on sellevastu Silvi. Ainult mõni aasta Eliinest vanem, aga pista kaks Eliinet kokku, enne kui saad Silvi kogu. Ja majas on Silvist suur kasu: käib teenijaga põllul, lüpsab nagu mängeldes lehma, võtab seaämbri ja jookseb lauta — nagu sõrmkübara tõstab teise üle rinnakõrguse aia, punased põsed ja jäme kaarnapats aina tantsisklevad sinna-tänna. Hallid silmad on suured ja avalad, nagu purskel voogavast elurõõmust. Maldab siis Silvi nigelaid raamatutähti uurida, kui kõikjal on nii palju kirjut ja helisevat. (lk 6)
Naabridki mainivad vaid punapõskset Silvit, kui nad räägivad möödunud sügisel lesestunud Toomas Reinerist. Eliine kaob neil silmade vahele nagu väike kärbsemustus laial raamil. Väike ja võõras nagu ta on, muutub ta tähtsusetuks talunike tüsedais ja asjalikes kätes. (lk 6)
Oli olnud ikka pisut iselaadi see Reinerite perekond, olid elanud ja olnud siin hõredas maanteeäärses külas nagu väikesed mõisnikud. Väheldane koht oli pooleterale antud, Reiner ise pidas poodi, laskis möldril mootorveskit käitada ja juhatas valla tuletõrjeseltsi. Juhatas mõnd näidenditki, mis siis seltsimajas tähtsalt ette kanti. Nädalas kord ta kutsus valla laulumehed enda juure kokku. Harjutati hilisööni "Lahket laulumeest" ja "Mu kullakest".

Toomas Reiner täitis oma küla ja valla valgustaja osa.

Et ta eales polnud oma konti tööga murdnud, seda tõendas lõtv ja pehme liha ta kehal. Ümarate sõrmedega kaalus ta talumeestele jahu ja soola. Ta lõug oli alati sile, must vurrutukk ülemisel huulel korras, juuksed ta laskis linnas lõigata. Mustis pehmeis lokes langesid need valgele puhtale otsmikule, mis oli imeliselt vastolus tõmmude kõhnavõitu põskedega.

Oli üldse ilus mees see Toomas Reiner. (lk 6-7)

Alma Reiner oli linnakoolist hoolimata säilitanud isa töömõtted ja krobelised käed. Pikk ja kõhetu, oli ta rühkinud tööd teha mehe kõrval, kes armastas voodis lebada kella üheksani ja üha sigitada uusi plaane, millest nii mõnigi osutus utoopiliseks. Oli tõusnud kell neli hommikul, käinud tüdrukuga tallis ja laudas, vedanud seaämbreid ja kohendanud lehmade asemeid. Evis õmblustööski osavust. Tube püüdis korrastada saksa kombel. Vahel saabus ka mõni linnatuttav, kes seda oskas hinnata. Enamalt aga tallasid külamehed oma raskeis säärikuis, kellele Reiner oma plaane avaldas, värvitud põrandal ja klopitud vaipadel.

Kuid mõisa- ja linnaelu kogenud naine ei unustanud saksa vaimu — maja oli jagatud kahte leeri: esimesse kuulus saksa keelega ema tütardega, teise eesti- ja venemeelne isa. Töötati lahus ja eri meeles, ühineti vaid puhkuseks ja meelelahutusiks. Silvi armastas isagi ees kelkida oma saksa keelega. Eliine suu seevastu sulgus nagu lukk, kole häbi oli olla isast targem. (lk 7-8)

Eliine läinuks vist meelsasti emaga kaasa, sest ta pilk näis mingi kaasatõttava hirmuga püüdvat järgida ema endassetõmbuvat murduvat silmavaadet. Oli rähelnud siis kuivade palavlevate silmadega voodis, kui teised ema laiba ees nutustasid ja kirjusid põllenurki hoolega märgasid. Silvi tegi oma silmad lühikese ajaga punaseks ning tundis südame selle järele palju kergema. Eliinel aga nagu polnudki lapsesüdant, see pidi küll olema vaid kuiv kivirähk, mis tegi kuumaks ja kangeks liikmed ja kuivatas silmad jonni ja vaenlikkusega. Nagu väike must sõnn oli ta oma sarvi raputanud külanaiste kassipaitusile ja palderjansõnule.

Jäetigi ta siis rahule, polnud ju aegagi temaga jannata, kui tal nagu näha polnud kahju emast, et nutnuks teine, nagu see on sünnis orvule. (lk 9)

Nii mõnigi külaeit pakkus vägisi oma arunatukest ja kätejõudu matusepeol abiks — oli ju suur kiusatus tuhnida majapidamises, mille ümbert olid langenud perenaise hoole ja kaitse vallid. Matused kujunesid omast kohast sündmuseks: rahvast oli heldesti kokku kutsutud, naaberaiad lilledest tühjendatud, mõisastki toodud mitu oivalist kimpu. Ent siiski oli oodatud toredamaid. Juba kirstki tõi pettumuse: riidega löömata ja hõbetamata lihtne kast. Matusesöögiks oli valmistatud vaid kaks rooga: seapraad ja riisisupp. (lk 9)
Et need rahaasjad nii võilibedad ei olnud, seda oli küla ammu aimanud. Naine oli tükk aega põdenud — raha võtnud, mitte annud, nagu enne ööd-päevad rühkides ja maja valvates. Ja Reiner ise oma plaanidega ja laulukooridega oli oma varandusele suurimaks kratiks. Nüüd, kus naise silma valvamas polnud, toodi Reineri käest võlgu jahu ja soola, jahvatati rukkeid ja otri jumalamuidu. Plaanide arutamisel hakkasid ikka sagedamini abistama pudel haljast ja vorstirõngas. (lk 10)
Suurima uudise oli kuduja ise oma järsu, nagu puuklombist taotud kõne vahele änganud, kui jutt oli puudutanud linnaelu.

"Või voorimeheproua ongi's teine, ennäe! Noh, oleks võinud vanamehest ka mõne vürtspoodniku teha, kui see sõjas kadunuks jäi. Aga kuhu see hais siis ikka jääb," sõnas teadet kuuldes naabertalu vana perenaine, kelle juures kehkleva kõnega õpilasneiu oli käinud leiba laenuks küsimas. (lk 13)

Jutt oli kuidagi puudutanud nooriku meheisa, kaheksakümne viieaastast vanaätti, kes oli jäänud viimasel ajal nii põduraks, et laskis endale riidedki selga aidata, ja keda tuli söögiaegadeks laua ääre talutada. Piimpõskne noorik oli haletsenud vanakest ja oma koormatust.

"Ena mul lollust säärasega jannata, egas rotikihvtist puudu ole," oli ütelnud siis kuduja. Sirge näo ja suletud silmadega oli ta seda ütelnud.

Noorikul oli käinud sellejuures külm judin üle selja. Keel pelgas kõverduda mingiks vastuseks. Jutt oli jäänud soiku ja noorik oli ruttu minekut teinud.

Teel oli tal aga pudenenud veel mõni muugi sõna viimasele seltsiks, korisedes järelejätmatult kõrvus nagu herneterake lapse mängukannis. Jah, sile polnud selle uustulnuka keel küll — kui ta oma haigete kõrvadega plikakest sõimas mädapotiks ja õpilase aju lampkastiks ristis, siis ei võidud oodata, et ta külarahvagi jätaks puudutamata oma kõblaskeelega. Piimpõskne noorik igatahes otsustas koduteel endamisi jätta see sukaviimine esimeseks ning viimseks. (lk 13-14)

Ühel varakevadisel õhtul nähti kõiki tüdrukuid, oli neid tookord arvult neli, õue pühkivat. Kitsal majaesisel, millest lookles läbi sopiline teerada ja mis teispool kõrgus kuuridega varustatud kinguks, kraapis üks luuakontsuga lumest vabanenud mullakamarat, teine täksis kõblasega veel siin-seal leiduvat jääkorpa, kolmas kandis kokkukraabitud kõntsa kuuride taha ja neljas korraldas majatreppi. Punased punnsääred ja kirjud salliräbalad vilkusid videvas kevadõhtus.

Vahetevahel ilmus trepile noor naine, puusadest kitsas ja lame nagu luisk. Oli kuulda ta käskivat heledat plekkhäält, mille kumerdas põlgus nagu looga.

Naaberrahvas aga tegi asja oma õue, seisis ja torkis lõustaga hoolikat õuerookimist. (lk 15)

Vahtida andis külarahval ka mõnel pühapäeval. Siis kuduja, vanas kampsunis, kõrvad villsallis, askeldas maja ja kuuride vahel, katsus aiateibaid, tõmbas kriipse taheneval aiamaal.

Ega külarahvaski olnud kristlik, ei, aga pühapäevast tööd hülgas isegi lihunikust maaler, kes enesele meeleheaks veristas sigu ja paar korda vaid purjuspäi oli eksinud kirikuõue. (lk 15)

Siis tuli aga jälle mõni tööpäev, kus ta ilmade soojenedes jalutas küla vahel linnamantlis ja peenes kübaras.

Ei-noh — küla juba teadis, et seal, kus liikusid luiskpuusad ja kõmises põlglik plekkhääl, oli midagi silmale ja kõrvale, ja oli ablas nagu ronk raipe kallal.

Hirnuti naerda kuduja pärimist kord õues viibinud Naruski kitse kohta, kas see olevat kits või sikk.

Nii koguneb vähehaaval tegusid ja sõnu kivikestena uustulnuk-naisele raamiks, iga uus päev toob nii mõnegi seltsiks teistele ja paisutab raamistikku — nagu mahakiskumatu müür seisab see naise ja küla vahel. (lk 15)

Oli juba küllalt libedaks kulunud jalgrada kollase ja valge maja vahel, kui saabusid linnast Silvi ja Eliine. Kõvera kaelaga Anne, kes oli terve talve vaikselt talitanud valge maja perenaisena ja kõõritanud neid kevadisi majadevahelisi külastusi, võttis majalapsed rõõmsal käel vastu, kiskus aknad pärani ja õhutas tukkuvaid ruume — küllap lapsed tõid nüüd neisse elu — ja lobises rohkem kui tavalisti, askeldades poe ja köögi vahel. Näis, et ta meelehea oli isegi suurem kui Reineril endal, kuigi ta töökoorem pidi nüüd kindlasti suurenema. Võib-olla oli see vaid naiselik kergus ja liikuvus tundeavaldusis, mis puutus silma Reineri kuivade pilkude ja sõnaahtra suu kõrval. Polnud see ka ju harjunud lastega tegelema — naise surma järele selleks paratamatult sunnitud, ta katsus ennast vabastada ohtra ja helde rahaängamisega neist talle tundmatuist pisitegudest ja mesilasmuredest, milleks pudeneb vanema hoolitsus lapse eest. (lk 16-17)
Kui keegi talt pärinuks, kas ta vajas midagi isalt, ta jäänuks küsijale arusaamatuses otsa vaatama. Silvi kunagi polnud selle üle järele mõtelnud, et isa võinuks olla ka teissugune. Isa andis ju raha — nad võisid koolis käia, said riideid, korralikult süüa — oi, aga seal on ju kana pugenud aeda värskelt külvatud peenrale, siga nühib laudaust — ei, Silvi peab jooksma, peab kana hirmutama, peab sealauda ukse pulka kinnitama, et emis välja ei pääseks. Nii palju liigub ja häälitseb, kuidas võib siin paigal seista ja mõtiskella millestki, mida ei saa käega kombata ega kõrvaga haarata. (lk 18)
Nagu kidur väänkasv hingitseb see suurtes tühjades tubades, kuulatab isa samme töötoas, isa juttu poes, luusib kõik ruumid läbi, avab kapi, kus ripuvad ema riided, neid on vähe — must villane undruk, samavärvi kulunud siidpluus ja vähempeetud tööriided. Emal ei piisanud kunagi raha riieteks ja nii oli ta aegamööda harjunud rahulduma piskuga. Näe, seal nurgas ripub must siidkaunistustega peen kalevmantel, kui kaua oli ema seda kannud! Eliine ei mäletagi emal näinud teist suvimantlit — peen ja uus näib ta veel praegu. Eliine teab, kuidas ema oskas riideid hoida, et nad aastaid säilisid uutena ja kaunitena. Eliine ei unusta kunagi oma kleiti korralikult üles riputada, nagu käskis seda ema. Ta on uhke sellele, et tema kooliriided seisavad ikka tervemad ja puhtamad kui rahutu ja pisut räpaka õe Silvi omad. (lk 18-19)
Eliine mäletab, kuidas ema vahel istus ja mõtles, armsad kõhnad põsed, mis polnud enam nii siledad kui tema väikesed kollanahksed põsekesed, tõsised ja murelikud. Vahel, kui talle näis, et ema istus liig kaua liikumatult, nagu oma mõtteisse jäätunud, läks Eliine rahutuks, ta ei suutnud kuidagi paigal istuda, ta tõusis ja tegi mõne esemega pisut kära, et äratada ema tähelepanu. Ta tahtis meelsamini kuulata ema tõrelemist kui tunda seda hirmsat vaikust. (lk 19)
Eliine katsuks meelsasti endale selga musta peent kalevmantlit, need siid- ja narmaskaunistused seljal on nii kenad, kuigi ta on nii hullupööra pikk, aga ta tunneb mingit aukartust selle musta peene kalevmantli vastu, mida ema nii väärikalt ja kaunilt kandis. Eliine arvab, et ema ses mantlis nägi palju peenem välja kui need pühapäevahommikuti kiriku esisel sagavad linnaprouad. (lk 19-20)
Siis võtab ta teise sinise ümbriku, see on Eliine tädilt, kes on abiellunud eestlasega Indias. Eliine on näinud seda ilusat mingisuguses sisuga — vähimalt nood tuhmid lillad kaaned on talle niisama vastumeelsed kui kõik nood kribu-krabu jutud, mida nad sisaldavad. Rohelises aga on noore tütarlapse päevik-romaan "Das Rosenhäuschen", punases jutt valusast armastusest — uhkest preilist ja ratsavõistlusel hukkuvast noorest ohvitserist. Kui Eliine selle jutu lõppu luges, tundis ta südames säärast ängistust, nagu põlvitanuks ta ühes murtud uhke preiliga noore Kurti purustatud liikmete ees. (lk 21-22)
Konutades nende paksude köidete man, mõttelend tuliseks köetud ägedaist romaanielamusist, ta kuulatab võõra naise viibimist isa töötoas ja meenutab, et ema elades ei veetnud võõrad naised tunde isa juures — millest pidid isa ja võõras kuduja-naine nüüd kõnelema tundide viisi? Vahel silmab ta äraminejat, halli suurrätti mähitud järskude ja kergete liigutustega kogu — pruunid mongolisilmad põrnitsevad kitsaid puusi, mis nähtuvad suurräti laias hõlmuseski.

Juhtub, et ta püüab kõrvalt kinni naise silmad, mis ainsa näoosana on jäetud vabaks rätist — õigupoolest ei näegi ta naise silmi, vaid ainult ta munakoorekujulisi lauge. Need katavad silmad täiesti, ja Eliine tahaks ometi teada, mis on nende taga. (lk 22)

Eliine tahaks kuidagi heaks ja korralikuks pidada toda isa tuba külastajat naist, nagu ta võtaks kõike meelsasti puhtalt ja tahutult oma ajju, et kuskil ei lipendaks mõni lahtine tükk ega oleks rähmaseid laike. Kuid see soov nurjub tal paratamatult — ta ei saa lahti tundest, nagu peidaks naine mitte üksi oma kogu läbipaistmatusse suurrätti, vaid et ta selle all toob ja viib midagi, mis ei armasta päikesevalgust, mis tuleb sõlmida rätti ja poetada luku taha. Kas pole ta liigutusedki järsud ja kärmed nagu sisalikul? Lehvitades oma suurräti hõlmu, ta lippab läbi tubade, nagu kardaks ta ootamatut pealetungijat. (lk 22-23)
Läbi seinaaugu püüab ta pilk hallid silmaribad — midagi imalat ning ühtlasi julmteravat läigahtab talle neist vastu. Lõtvuse ja julmusega on märgitud ka ülejäänud näoosa — pisut kumer nina on tugev ja reljeefne vormitute kõhnade põskede vahel, mis ühinevad niisama ebamääraste piirjoontega suutükis. See suu on visatud kollakasse kahvatusse näkku nagu tükk pisut närbunud maksa. (lk 23)
Jah, Eliine ja Silvi on ka ses asjas kaks võõrast lindu — kui Eliine vihjab oma alatise küsimusega "Kas isa on kodu?" viimase külaskäikudele kuduja poole, kui ta kinnistab korduvalt isa süü õe ette, jonnivõru värisemas pika kaame lapsesuu ümber, kui ta tundide viisi võib istuda, nokitsedes täitumatu loomakesena selle mõtte kallal — on Silvi igal hommikul ärgates kõik eilse paisanud üle õla, puhas ja kerge on talle iga vastne päev, ja juhtub sageli, et ta eile oli nõus Eliine pärimisega, täna aga »eltsib naeru- ja lobasuul kudujaga. Kuidas võib mäletada eile seljaskantud riideid? Ja Silvi vahetab neid alatasa ning unustab eilsed. (lk 24)
Jah, kõvera kaelaga Anne pole enam köögis perenaine, ta ei paota suudki köögi tarbeist, ta ei loe taldrikuid ega lusikaid kappides, sest ajast, kui kaebus kahe taldriku puudumisest kutsus Reineris esile järsu vihalõõsa. Võõra käsilisena ta toimib nüüd riiulite ja kappide vahel ja kergitab rohelist võrk-rahakotti oma aseme jalutsis. (lk 25-26)
Meemaia mesilasena tiirleb Silvi päevade viisi munakoorekujuliste laugudega naise ümber — heldelt jagab ta mõnegi saagi vaikivale Eliinale, kuid pole vähe, mis ta tähtsalt jätab oma paisuvate rindade ja puusade eesõiguseks. Aga sageli minetavad käed peitmise ja lobasuu vaikimise — Eliine võib avada "Tokoloogia" ja "Naise suguelu" ning varase toiduga ärevaks kütta oma lapsemeeled, võib võigastuda küsimuse üle, kas naine evib õiguse mehest vabanemiseks avada vannitoa keevaveekraani. Jah, Silvi ja kuduja olid lugenud säärast juttu ja kuduja, päri olles roimarliku naispeategelasega, oli Silvilt küsinud, kuidas toiminuks tema sel puhul. (lk 26)
Mida rohelisemaks läheb suvi, seda julgemini tuleb võõras naine valgesse majja. Ilusate ilmade puhul kannab ta hõredaid kirjusid riideid, sisaliknobedalt lipsab ta läbi tubade, nii et tuhkjad lokid tantsisklevad kollase kõhna näo ümber. Ta istub punase kaleviga kaetud sohvale, millelt tema näpunäitel on kõrvaldatud valge linane kate, nagu see nüüd puudub ka pehmeil vanamoelisil toolel, ja Eliine kuuleb, kuidas isa talle klaverit mängib, vahel laulabki — kas mõnd koraali või isamaalaulu. Vahel märkab kuulatav Eliine, et ta paneb lauludele teised sõnad, nii laulab ta hoopis teisiti kui see seisab "Meie lauludes" vaimulikku laulu "Jää mulle sa". Eliine mõistab, et isa ei pöördu siin jumala poole. Ja kui isa laulab teisiti kui see seisab "Meie lauludes", tõuseb naine punaselt sohvalt ja istub naerdes isa kõrvale. Eliine tunneb siis, nagu pistetaks talle rätipundar kurku, et peatub hingamine. Kangete liikmetega ta poetub oma peiduurkast magamiskambrisse. (lk 26-27)
Suvi pillub oma kirevaid päevi, taevas näib üha õrnuvat ja aiad ja põllud kümblevad päikeses. Eliinegi mornidesse meeltesse nagu poetuks rõõmukihku, temagi laseb end neil päevil hellitada aia kuumakäelisest rohelusest, sõbrustab pika halli maanteega, mis nagu kahe peaga madu roomab mõlemale poole küla. (lk 28)
Ega tal olekski midagi selle vastu, kui juba täna algaks koolisõit. Koolimaja seinad näivad teda kutsuvat, nagu vajaksid nad ta viibimist oma pisut videvates kõrgetes tubades, kooliõed ja õpetajad ootavat. Eliine tunneb, et ta on seal omal kohal nagu kivike mosaiikpildis, tarviline ja meelepärane, siit aga näib teda tõrjuvat mingi hoolimatu käsi, isegi küla, mis talle seni on olnud vaid kõnelev pilt, mis oma raamis ei näe ega puuduta teda, torgib ja kriimustab nüüd naerustavate ja uudistavate pilkudega. (lk 28-29)
See on ühel ennelõunal, kui Eliine väljast tulles satub uksekünnisel kokku kudujaga. Kitsas lapsenägu, mille mornid silmapraod eksinud sirgjoonelt, võpatab ehmunud hiirekesena, kui luiskpuusaline sulusilmne naine langetab talle oma kõne kassikäpa. Nobedasti liigub maksroosasuu ja meelitavalt kõditab austav "teie" väikese tüdruku kasvuhimulist südamekest. Tulgu Eliine vahel kollasesse majja, toogu lugemiseks midagi kaasa. Eliine ju lugevat, nagu ta on märganud, väga palju. Temagi olnud plikana niisama teadusehimuline — kui ainult olnuks raamatuid! Aga kui raske oli väikeses külakeses end arendada — raskemeelne sügav pilk lähetatakse pikkade laugude tagant kitsale hämmeldatud lapsenäole — kuidas ta olevat võidelnud, et mitte uppuda küla argipäevsusse.

Eliine tunneb enda nii tühise ja rumala selle targa sõnasaju all, kuid siiski kohutab teda rohkem alateadlik võikusetunne võõra naisega sarnastumise eest, kui ta kogeleb kõverdatud huulteribadel:

"Mind huvitab kirjandus."

"Kirjandus?" korratakse. Ah jah, Eliine mõtlevat Goethet ja Schillerit, ega muidugi mitte Vilde jutte, mida ta sageli on laual silmanud. Eliine lugevat neid niisama vahelduseks, ajaviiteks — eks? Ah, Goethe ja Schiller — need suured kirjanikud - - -. (lk 29-30)

Ei jookse ta jänesväledalt ära uksepakult — kiiret käiku pole ju Eliinel kunagi, nagu mõtleks ta, et teda ootavad kõik rongid ja säilitavad oma sisu praeahjud —, kuid täna ta liigub veel aeglasemalt kui tavalisti. On kuidagi häbi, halb ja võõras, see surub kokku väikese keha ja seob püünised jalgu. Nagu haige koerake veab ta end tubadesse. (lk 30)
Aga kudujagi omakorda peab silmas väikest lahkmeelset tüdrukut; kui Eliine vahel tahapoole vaatab, näeb ta, kuidas suletud laugude alt pudeneb kollastele kõhnadele põskedele naeru. Maksroosa suu kordab kuulmatult:

"Jookse, jookse pealegi, pihus oled mul sellegipärast!"

Ah, kui saaks käristada tolle naerulingu, mille järelsammuja naine talle on kaela heitnud! Eliinel on tunne, nagu ta kõnniks nööri otsas — siputad ja siputad, kuid nöör ei mõtlegi venida. (lk 31-32)

Eliine pole unustanud naerulingu, millega kuduja teda köitis metsateel. Salakuulajana liigub ta luurekäikudel, kuulatab kinniste uste taga ja piilub paksude eesriiete vahelt, püüdes pikist ja talle vahel arusaamatuist kõnedest kinni nabida oma nime. Ta selg nagu sügeleks hoobi järele, mida ta tunneb õhus hõljuvat. Ta ei jää palgata — hinnangud, nagu "kasvatamatu", "võimatu laiskvorst", langevad raudrusikaina teaduhimulisele seljale. Need sõnad solvavad nii kibedasti, poevad surnugi juure hauda. Ronivad mööda küla edasi, poevad alevisse, otsad näivad ulatuvat koolilinnagi. Eliine hakkab veel rohkem pelgama inimesi. Näe, kas ei vahita sind, nagu jätnuksid silmad pesemata, pea sugemata, tulnud teiste seltsi määrdunud ja kortsunud kleidikeses? Eliinel on tunne, nagu tõmbaks kuduja talle räpase ja lehkava naha selga. (lk 33)
Kuigi Eliine hoiab end peidus, liigub ta kuduja ajus nagu loodisseismatu pähkel. Valuliste sõnapistete eest taandunud plikakese otsib ta meelitustega üles: Silvi teatab ühel päeval Eliinele, mingu ta proua Käärti poole ja andku oma peamõõt, proua Käärt tegevat neile kübarad — ja Silvi toob esikust musta laiaäärelise satäänkübara ja hakkab selles end peegli ees keerutama. Papi ja traadi abil pingutatud satäänviirud raamivad küllaltki kaunilt täidlast roosapõselist nägu.

Kui Silvi, juba küllalt kaua kenitlenud peegli ees, tahab Eliinet omakorda kübaraga ehtida, tõrgub see nagu köit hülgav vasikas. Kui Silvil viimati õnnestub torgata laiahõlmaline kübaralott hiiresabakestega peanupule, kihistab ta ise nagu ülemeelne kuradike õnnestunud vembu üle.

Moodne laiaääreline satäänkübar jääb lapsel saamata, sest Eliinet ei vii sõnapiits ega -pai mõõtu andma. Peidab end ja ootab, kuni unustatakse kübar ning ühes sellega Eliine tõrkumine. (lk 33-34)

Vastuseks kaovad naise pilgud sügavamale pikkade laugude taha ning ta ülalpidamine on õrn ja rauge nagu haige lille oma. Meelitades mähib ta mehe meeled oma kirglike nõudlustega muusika järele — mängigu see Taavetina ta tusklevasse südamesse rahu. (lk 34)
Kas aimab väike Eliine seda peidetud, ajutiseks vaid sumbutatud laavat pikkade laugude taga, et ta naise tulekul ja minekul võbisevi käsi jatkab naabertoas raamatute sirvimist? Teadmata hirm kerib end südamesse. Tunne, nagu hiiliksid üha lähemale mingid nähtamatud ja kompamatud relvad, kalgastab lapsepea vaikse ja unistava mõtlemise. Öid magab ta peksvate oimudega ja ärkab hommikul, nahk hell ja valus. (lk 34-35)
Reineril on ka maakonnalinna kaupmeeskonnas aastate jooksul siginud lähemaid tutvusi ja vahel juhtub, et mõnel ilusal päikesepaistelisel keskpäeval vurab kergejalgne auto valge maja ette ning peatub paberossi- ja kingakreemi-reklaammaalingutega löödud poeukse ees. Käiakse külalistega põldudel ja aias, istutakse keskustelles lehtlas ja Reiner unustab linnameeste libeda keele tõttu oma poeukse maailma hooleks.

Neil päevil kuduja avalikult himustab mängida valge maja perenaise osa. Ta katab külalisile laua ja ärritab köögis Annet pajakaane kergitamisega ja praeahju ees keerutamisega, et viimane ähvardab käed põlle alla peita. Lõunalauas lüüakse "prouaga" familiaarselt klaase kokku. Ja pärast külaliste lärmikat ärasõitu istuvad Reiner ja kuduja hilisõhtuni koos, keskustelles valjemini kui tavalisti, meeltes veel linlaste bravuur ja vabad kombed. (lk 35)

Naabertoa aknast nähtuvad ärasõitjad: vurrulised, roosade põisnägudega väikelinna spekulandid ja noor tõmmunäoline autojuht, kelle iga näoosa on nagu liistul ahtaks löödud ja kes näib olevat saanud rohkem kooliharidust kui roosapõselised kaupmehed. Midagi vanema klassi õpilaslikku noorukeste vastu on ta käitumises viimastega. Osavalt ta oskab korraldada istmed isale ja Silvile laiakalt üksteisega külgnevate linnaisandate vahel. (lk 36)
Nobedajalgne sõiduk tolmuvõlvistikku kadunud, Eliine otsib riiulilt hiljuti alustatud tõlketöö. See on ajalehe jutunurgas ilmunud ingliskeelse kriminaalromaani eestikeelne tõlge, mida Eliine omakorda on hakanud saksa keele ümber sepitsema, sest romaani tahaks ta kuidagi jagada oma kooliõega — juuditariga, kelle juures ta on oma väikeste saksakeelsete värsipudemetega, mis möödunud talvel vahetevahel paberile libisenud, küllaltki heas lugupidamises. Tööle asudes ta vist pole mõtelnudki raamatu paksusele ja oma püsivusele. Hoolika sipelgana on ta hakanud nokitsema, nagu valmistaks ta mõnd jõulukinki. Ja sõnalt sõnale ronides, paksuvõitu kulmud mongolisilmadel pinevil, ta kuulatab Anne õhtusi toimitsemisi köögis, huvitudes täna niisama vähe sellest, kuidas teeb kõike seda Anne. (lk 7)
Jah, Eliine pole kunagi mõttele tulnud mõõta endagi osavust köögi- ja majatöödel, ta on võtnud toidu, pesu ja riided nagu midagi endastmõistetavat, tehtud aset ja puhtaid põrandaid käsitsenud harjumusena, liikunud kõige selle seas oma ärkavate mõtetega nagu kudeja kala laias vees. Tasapisi ning märkamatult pidi see kõik tulema ta kätesse, et püsiks mõtlemine oma tavalises vaikses huljumises. Kõik erakordsed suurtööd olid piinavad ja tusastavad, teda ümbritsevaid inimesi endasse haaravad ja seega nagu temagi käest andamit nõudvad. Valutava peaga tuksles siis Eliine tööpahurates ruumides, nagu löönuks keegi talle muhu otsmikule. Ning kui oli pesu nööril, siga astjas, leivad ahjus ja ema pikad muhklikud näpud liikusid jälle igapäevases töös, silenesid muhudki Eliine otsmikul.

Selles päevade ühetoonilises koitiksumises Eliine kudes oma ärkavaid unaraid mõtteid — väike endalegi tundmatu parasiit. Silvi oli kord lausunud pahameeli, torgates Eliine suikuvvaikset meelt, Eliine peakohal võivat maja lõkata ähvardavas tulemeres, Eliine ei liigutavat kingaotsakestki — ei enda ega teiste päästmiseks. Ja-jah, tõsi oli, et ta vaid seepärast põgenenuks põlevast majast, ja sedagi vist viimasel hetkel, et polnud enam võimalik jatkata tavalist mõtete kudemist. (lk 37-38)

Suvine õhtupoolik hakkas juba laskuma tihedakoelisemaks, päike kummus nagu valudes verevaks, laotades üle rohekaskollaste põldude oma jahedaid surirätte. (lk 38-39)
Eliine mähkis vihiku jutulisasse ja tõukas valla aknapooled. "Sinistes kleitides naisterahvad" sirutasid end kitsal aedjoonikul, jalad peidetud pikakõrrelisse rohivaipa, vahtides kõrgete uhkete kaeltega maantee liivatolmu ja roostepunaste aknaraamidega rebestatud valgeid majaseinu. Midagi tarka ja vormilist hoovas nende seisundist, meenutades Eliinele ema pikka viisakat kogu külaliste ootel majatrepil. Jah, kui ema seal nii seisis, mustas karmilõikelises kleidis veel pikem ja sirgem kui tavalisti, ta nagu sõnus olematuks öised sõnavahetused isaga, päevased rassimised laudas ja toas, lõikas rahamärkidegi võimuülbust, nagu pikad sinikobrulised lilled näisid taltsutavat suviõhtu raskeid lemmendavaid lõhnu, seistes esinduslikult valge maja seintel. (lk 39)
Kuid siis tulid jälle tööpäevad, hallid müürsepad rohmivate haamritega, väänasid sõrmeotsi ja soonekesi, kumerdasid selgroogu, painutasid põlvi — murekirjad näol, tuhahelbed juustes murdus ema õhtuti vanasse tugitooli ahju taga. (lk 39)
Nüüd pole enam põlvi, kuhu võiks ronida või kuhu sind tõmmataks pehmelt siluvate kätega. On kuidagi vajaka jäänud see elu möödunud suvest saadik: sööd enda teada kõhukese täis, aga ikka nagu püsiks nälg, jood, aga janu ei kustu. Nagu oleks kuskile kistud auk, mida Anne oma askeldustega ei jõua täita ega Silvi oma lobisemisega kinni toppida ja mida isa veelgi avaramaks näib uuristavat. Nagu kiskunuks keegi maha paksu sooja suurräti ja vilu tuul puhuks kuklasse. (lk 40)
Ümisedes tuli tuuleõhk teispoolt maanteed läbi rukkipeade. Päike kiikerdas tast mööda ja purunes tuhandeiks kildudeks. Eliine peake näis kerakesena, tikitud täis kuldnõelu ja litrikesi. Põlved tõmmatud kollasenupulisse sitskleiti, näoke surutud libedatele käsivartele, lebab ta nii loojuvas päikeses nagu hiilgav jaaniussike. Mõttedki on end puntrasse kerinud, nagu oleksid nad kinnitatud laialipillatud kuldnõelte ja litrikestega. Põks-põks taob ainult väike süda vastu aknalauda. (lk 40)
Küsitu tõstab oma muljutud näokese, millele oleks paisatud nagu punaseid hanevarbaid. Hapra ohatusega, mis on nagu pudev nöör, käristab ta mõttekesed liikuma, ühtlasi poeb tusk tuhniva ninasarvikuna südamesse. Anne kogu ja olek on järsku nii suur ja võimas tubade üksilduses, ta hääl kajab nagu praosti manitsus tühjas kirikus, käsi sirgub nagu hiiglalest videvikuvõrku. Kui see suurus ja raskus lahkuks majast, tõuseks viimane nagu pappkarbike õhku, tema, Eliine, oleks nagu kaane all hüppamise minetanud kirbuke — nii tunneb väike tüdruk. (lk 41)
"Ei, ma ei maga!" ütleb Eliine, kuigi ta isegi ei tea ütelda, kas ta on olnud ärkvel või tukastanud.

Imelikult küsivad inimesed, peab Eliine mõtlema, kui ta nüüd magaks, kas ta ka siis vastaks midagi? Mispärast muidu küsivad kõik nii ja küsib ka Anne. Eliine pikk suu tõmbub virilale naeratusele, kui ta kujutleb magaja õpilaskuulekat vastust. (lk 41)

Toidu on Anne Eliinele köögikappi korraldanud, taldrikutäis mannaputru ja ligi pool kannu punast kastet. Söögu aga Eliine kõik see ära, ärgu hoidku teistele, ega suvel toit seisa. Anne teeb alati mureliku näo, nagu kardaks ta toidu raiskumist, kui on keetnud kellegi lemmeroa. Eliine teab juba, et ta teeb seda seepärast, et aga sööja viimati ei hakkaks häbenemise pärast oma isu näpistama. (lk 42)
Sõnakuuleliku lapse ees läbi söögitoa kõndides ta peened ja kerged sammud peatuvad siinseal: kellapomm on juba alla joosnud, näe, jäänuks varsti seisma, kohvimasinale on jäänud kate laotamata. Köögis viib ta Eliine lüpsiku juure, vahib köögiasju nagu armsaid lapsi — nende küljes vist ripub Anne süda rohkem kui hämaramõttelise Eliine ja tulisilmse Silvi man. Näe, jäta nad nüüd võõra kätte, näib ta murelik pilk kaebavat, küllap igaüks teab, missugune on võõrasema käsi. Hoidku Eliine kõike ilusasti ja valvaku hoolsasti majakraami järele.

"Ega asjal suud ole, et ta karjuda saab," põhjendab ta oma manitsusi. (lk 43)

Piklikus kambris paikneb reastikku kaks voodit. Tagumine, Eliine oma, on lahti võetud, valge padi ja linaääred helendavad julgustavalt väikesele tüdrukule vastu. Sinna võib end päästa tühjade tubade ja varitsevate lauaaluste ning kapinurkade eest. Aga enne tõmbab ta akende ette eesriided. Üks aken on peatsi, teine jalutsi pool — kui keegi neist sisse vaatab, on tal Eliine voodi silme ees nagu müügiese. (lk 43-44)
Eesriide paelu lahti näppides heidab ta pilgu aeda: juba värvitus õhus hargnevad teesiilud laiade lehekate õunapuude taga nagu pikad käärilõiked rohelises kangas. Vanaema õunapuu sirutab õunad otse aknasse — väikesed ja valkjad teised nagu põdura lapse põsenukid.

Igaühe jaoks kasvab aias puu, näe, taamal, vasakul pool, ema oma — kuivatas juba möödunud suvel oksi ja tänavu jatkab seda kangekaelselt; aiamaal, peenarde vahel on Eliine puuke — väike, nooruke ja nõrk, aga tuleval aastal kannab juba õunu, nagu oli seletanud isale mõisa aednik. Eliine teab, et õunad on suured, vormilt nagu nõelalõngakerad, rohelised, lillakaspunaste põskedega. Eliine katsub vahel argade näppudega nõrku oksakesi ja mõtleb murega tulevase suve koormale. Näe, seisab nüüd ja vahib, kepp pihus, nagu peenravalvur. Küll ta aasta pärast on uhke, Eliinegi ootab seepärast tulevast suve. (lk 44)

Noh, head ööd! — Tihkelt veab ta alpikannikeskirjud sitseesriided kokku.

Pikkade lintidena ripuvad need ülalt alla, valged õielehed kimpudes. Helgivad nagu kauged lillemaad vaarikpunaste seinte vahel. (lk 44)

Hämaruses näib tuba nagu polsterkarp, helid hiirtena peidetud padjavöödesse. Toimitsev laps keskel nagu suur putukas, kes liigutab katsesarvi. (lk 44-45)
Asub siis voodi ette lahti riietuma — jalamarjad üha tõusmas nagu täispuhutud kummitorud. Näe, voodialune haigutab nagu koopasuu, kahmab sealt karukäpana, sirguvad siledad sõrmed - - -. Kähku, kähku! Hüppab kleidike, hammustavad püksid maad, käriseb nööbijuur, langeb toolile väike naisepihik, voldilehvikud kägardunud rinnatühemete all. See on esimene naisepihik Eliine lapsekehal, eestnööbitav, voldisuudega täispuhutud — üks ema viimseid näputöid. Naeratades oli ta passinud seda väikesele laudrinnale. Ninake püsti, aga silmakesed pugenud häbelikult koopaisse, nagu lepatriinud, seisis väike tüdruk vana Singeri kõrval ning võttis vastu aukõrgenduse.

Nüüd ripub selle pihiku kägardatud tiivapaar toolil ja väike tüdruk ise kõverdub palja vaiba all, mille taigenkollasel pinnal roomavad pikad valged kiud nagu kõhnad, üha väsivad käsivarred. Terav koon näib nagu sarvest olevat, kui ta veab end pabervalgelt kohevalt padjalt vaiba alla. (lk 46)

Nii kaugele kui ulatub Eliine mälestus, on ta igal õhtul pidanud korralikult oma palve, sosistanud ristiskäsi ema poolt koostatud sõnaderea, mille rütm ja riim maabus konarlikuks kutseks: "Lieber Jesus, komm zu Papa, Mama, Apapa, Onkel und Tante, Eline und Silvi." Punktiks lisatud "Gute Nacht!" tundus veel palve osana. Ühes emaga läks see hoogsalt nagu neljakäeline klaveripala, üksi lugedes oli palvemeeleolu aga sageli pudev nagu nüske pabervatt. Palvesõnade vahele poetus igapäeva mõtteaganaid. (lk 46-47)
Täna Eliinel oli põhjust küllaltki hardaks palvuseks. Ta võttiski juba hoogu, kiskus käed kokku ja ütles silmi pilgutamata esimesed sõnad, seal — nagu vana orelivänt kukkus äkki keegi ajus laulma: "Kilu-Mari, Kilu-Mari, tule sa ja aita siga kaubelda!..." Teine vahtis kihistades kõrvalt, näos naerukibrad nagu murduvad kuukiired. Itsitas õnnestunud vembu üle, nii et sarvekesedki punase tuttmütsi alt rappusid võidu narmastega.

"Sea - - -," hip-hop, hip-hop, hop-hop-hop, nagu noor sälg lööb takka üles, lippas palve lapse käest, ohjaräbalad taga lohisemas. Kiskus Eliine endaga kaasa see väntav loriviis, kuid samal ajal tundis ta juba karistuse musti tiibu ähvardavalt pea kohal hõljuvat. Kui nüüd kärgatab kõu, löövad välgud piitsadena maja katusele, kahmab tuulekäpp valged krohvseinad, pilbastades nad lehekestena tänavaturjale. Väike patustaja kägardub traatkoonlana peenekäelise pehme vaiba all ning ootab Jumala tulekeelset kättemaksu.

Ent kui midagi ei järgne, ei liigahta aias õunapuuoks, tiksatab toaski vaid söögitoa vana seinakell aralt, lagub hirm pisilaspesana. Tänaseks on hädaoht möödunud, kuid homme, ülehomme — äsja tehtud patt on Eliine meelest jõle, pilvede taga hõljuv valitseja on tume ja tundmatu, kõik ei või jääda samasse paika. (lk 47-48)

Nüüd lükkab uni kõigele riivi ette, sõlm liitub sõlmele ning varsti hõlmab villpehme unemähis väikese kägardunud kehakese. (lk 48)
Trr..., trr..., trr-trr-trr-trr..., nagu järsk lühike ja tugev vihmarabin tantsib väikesele magajale kõrvu — sinikad silmalaud värahtavad, keha vinnab end loogana püsti, patsikesed näitavad hämmastuses vastaksuundi: mis, mis siis nüüd on? ... Viimati taipab väike aju — nagu tihkeid želatiinsidemeid pudeneks pea. ümbert. Käsi kompab eesriide järele ja samal ajal poeb keeleotsale sõna, kõva ja sile nagu hernetera: lüpsik.

"Ma tulen kohe," hõigatab ta pisut hirmunud kareda lapsehäälega ega võta enam vaevaks vaadata eesriide taha. Pulkpeened käsivarred kisuvad toolilt sitskleidi — viuh, lendab see üle pea, vaata aga, et kõrvakesed ja patsikesed paigale jäävad. Lüpsik — nagu levitaks küünal ajus valgust, kohustuse täitmine laseb isegi minetada vastumeelsuse väljasootaja vastu. (lk 48-49)

Hommik higistab, pisardab end lõpmatusilmses kümbluses, nii et mullale ja rohule näib olevat tõmmatud tihe ja õrn silmusevõrk. Taevas aga sakenduvad juba roosad pilved läbi vesiauru. (lk 49)
Lõdvalt puudutab veel käsi uksehaaki, nagu alateadlikul soovil, siis lippab väike tüdruk tagasi magamistuppa. Käkrunud linapaar on veel soe, padi on säilitanud peamõõdud — on nii raske vastu panna ja mitte uuesti suruda end sellesse avatud pessa. Eks, Eliine sirutub vaid minutiks viieks, kümneks voodile, kuni tuleb kuduja piimaga — kleitigi ei võta ta seljast. Teha pole ju praegu midagi. Eesriide lükkab ta pisut kõrvale, näe, õunapuud on hommikukarguses küüru tõmbunud nagu tukastanud valvepostid, Eliine puul on käed aralt kepikese ümber. Kui vana ta ometi peaks olema — kui ruttu kasvab puu? See ju üks neid vanaisa istutatuid — eks? Tarvis Anne käest järele pärida.

Oo-eh, küll on ikka kole nii vara tõusta, ohatab väike aju ja käsutab palja jalapaari lina alla. Silmadelegi ta tõmbab linaveere, valgus tundub kibe nagu seebikivilahus. Ei, ega ta seepärast veel uinu, ta ainult lülitab kuidagi selle järsku läbilõigatud unevöö. (lk 50)

Keset kõige paremat suiku voodist hüpates tunned alles, kui magus on uni. Nagu mõjuv arstim teine, paneb käe peale suurimalegi tusale. (lk 50)
Eliine mäletab, kuidas kadunud emake vahel paariks minutiks voodil tukastas, et siis jälle tõusta puhanuna ja töövõimsana. Jah, vaesel emakesel oli alati nii vähe mahti puhkuseks. Väike tütar meenutab salaja üle huulte libisenud ohkamisi: "Ah, kui ma nüüd vaid viis minutit saaksin magada!" (lk 50)
Väike tüdruk tunneb järsku kibedat häbi, et kuduja lüpsab nende lehmi, lüpsab Eliine eest, lüpsab seepärast, et Eliine ise ei oska lüpsta. On valus, nagu veaks keegi põletava sinepilapiga südame alt kurku. Ah, neid väikesi viletsaid näppe! Kevade poole ta ju katsus Silvile järele teha, sirtsutades vana Tõmmu krobelisi pöialtömpe nisasid, aga soonekesed lakkasid varsti vetrumast nagu halba sorti kummipaelad. (lk 51)
Ruumide tagapõhjas surub pimedus nagu kork pudelisuus, venib nagu pikk must sukk, millega Silvi on kaasa lohisenud. Pingutuvad silmad, nii et oimudki tuiklevad, nagu nürid noad nad vaid vaevu kriimustavad pimeduse tõrksat koort. Võppudes katsub väike tüdruk vältida tõkkeid, silmad abiotsivalt kiindunud pimedasse seina liigub ta kärsitult edasi. Kui käriseks ometi see liikumatu must sein — ah! — "Lieber Jesus..." katsub ta palvetada. (lk 3-54)
Aa-aa, aa-aa-aa..., uni käriseb nagu ängistav riie, tõsiasjad osutavad aknaid, veel enne kui liigatavad laud. Õhuke sein lahutab viimaseid äsja kärisenud unekangastusist. Nagu vitriini taga seistes jälgib tüdrukuke oma olemist unenäos, rinnakorv paisub nagu tursuv tõrs.

Seal nagu liigataks miski voodipeatsi taga, poolteadmatult kuulab ta, kindluseta, kumba maailma seda paigutada. Kummaline unemosaiik voogab raskelt ajukäärudes, nagu nõiajooma mürgine aur, nakatades kõike temaga piirnevat. Veel rambed laud ei tihka tõusta. Pinetub süda, küsitlev ja otsisklev. Peened jäsemed tõmbuvad koomale nagu energia koondamiseks. Sõõrmed veavad väsinult õhku. Ons see uni või on tõesti peale tema veel keegi toas? Ta ei taba hingamist, ainult ta oma süda piilub kõrvu lööke nagu raskeid kivirahne. Kuid keegi nagu suruks õhuseinale, pea kohal kallutab tummalt hõljuv kaal. Ja ons see unepilt, mis vastselt näib torkivat silmi?

Kitsas pilu praotab liimtihked laud, areldi, üsna areldi, pikkade ripsmete risteldes. Laieneb siis veidi, kerge hämmastusena joondanud näo — kas kiirgavad siis need äsjased unetuled ka ilmsi?

"Ah, see on ju päike, mis kirendab silmis," muiatab ta siis ja liimitab roidunud silmalaud. (lk 54-55)

Järsku veendumisehimus ta kisub oma kitsad vildakud silmalõiked pärani — nagu eesriide tagant läigahtab kaks halli riba imalalt ning ühtlasi julmteravalt tüdruku tunnetushimuralt päraniaetud silmi. Nagu torkaks kõverdunud ja pehkinud okasnõelu. Tardunult vahib ta neisse ribadesse ja mõõdab samas tummuses ülestõmbunud pikki lauge. Ähmaselt venib silmis auduv mõte kollastele kõhnadele põskedele ja vedel-libedale maksroosale suutükile, püüab kinni laigu mustiklillat pluusi ja kaks karikakarnööpi. Läheb siis sama teed tagasi, areldi nagu tiksuv kell, mis kardab viimast hoopi mahajooksmiseks.

Kumardunud kitsas naisekogu vahib ikka veel ainiti avanenud lapsesilmi. Mingi kavatsus näib võitlevat paljastatud hallides ribades, üha murdudes ja tõustes. Julm ja terav soov, piidlev nagu maokihv. (lk 55-56)

Kaks silmapaari vaatab hetkede kaupa üksteisesse, nagu katsetades tõttvahtimist. Kas Eliinel pole nüüd küllalt mahti vaadata eesriide taha ning vaigistada oma uudishimu? Naise silm kangastab kujutelma ja peatub, maitstes seda nagu mingit hõrka rooga. Nii himuralt seirab oma iha, et varitsev tüdrukuke näeb juba sirgumas lühikesi tömbakaid sõrmi, tunneb tuksuva kõrisõlme ahnet muljumist, veel hetk, ning hele läbilõikav lapsekisa lööb magamistoa hommikusse vaikusse nagu haljas terav väits. Vaarikroosa seina ääres kägardub kehake, nägu moondunud, jäsemed võppuvad, lina surutud sõrmede vahele nagu murdunud päevavari. Hetke tuiskab õudusehoog nagu möirgav maru läbi aju, pillutades mõtte- ja tundekilde, siis järsku saabub vaikus, pimedus, nagu tõmmataks must paks kinnas üle pea. (lk 56)

"Põgenemine"

Lk 58-81.

Keskpäev lebas aial liikumatult ja vaikselt nagu avasilmne, soojust kiirgav uinuja. Marjapõõsaste pikad raamid ja õunapuude ümarad asemed hoidsid kuulekail kätel neile nõjatunud mahedat koormat. Kloorvalged särgid ja püksidki avaral pöetud murul osutasid kangete jäsemetega traatsirgelt nöörilt eri suundi. Nende vahele sirutunud linad ja padjapüürid uhklesid tagasihoidlikult oma lihtsate lõigete ja õmblustega.

Nad võtsid suursuguse rahuga vastu ka roheliselt lehepihult pahase laulupõrinaga saabunud mesilase, kuna särgi batistrind lainetas aralt ja püksi volang kibrutas külgi väikeste jalgade puutel. (lk 58)

Silmad peatavad hetke, suundudes sissepoole. Nagu terav nuga läigib silmariba laugude vahel. Mõtted püüavad avada mõistatuse sõlme, samas aga põrkavad areldi tagasi. (lk 59)
Elfi helgus pidi küll olema vanaema ja tädi suguluskink, kui ta polnud võõras vara. Tema nisukähar ja maarjalille pihkuv jume kõnelesid selgemast ja leebemast verest kui teised pereliidu mustlasnäod. Ilutses teine nagu valge luik kodupartide keskel, oma aras neiunooruses pikk ja habras murdumiseni. Oli viimasel ajal väikesele Miiale võõraks muutunud, väätkasvuga kogudes silmi lapsele tundmatut käärivat viinamahla. (lk 60-61)
Viimasel ajal oli kadunud minkpalgeline neiu silmapiirilt, olid harvenenud ka kooli- ja sõdurivormis noortemeeste külastused, uus vormimees hakkas õhtuid veetma koolilaste korteris. Oli siginenud sinna järsku — ega Miia üldse teadnud, kuidas kogus Elfi endale tuttavaid —, sinine palitu ja veidi kulunud madrusemüts, õlad mügaras, nägu ümar ja lai, lõuakaar mustas kõrskestas.

Hakkas tulema üle päeva, tõrjudes oma käikudega teisi nagu siil agaraid hiirekesi. Riputas palitu ja mütsi rahulikult varna, tõmbas sageli kompvekituusti pisut kärisenud palitutaskust, määrates selle teda uksepüu vahelt hädiste ja rahutute pilkudega jälgivale Miiale. Aga ei paberisse kleepunud monpansjeed ega naabruse roosastanud maasikad suutnud väikest plikat lepitada endastmõistetavusega, millega tuli võõras madrus. Lapse ärkamatust verest häirimatu kasvatusmoraal valvas vanemat õde kõrvaltvaatajale veidra emaliku murelikkuse ja rahutusega. (lk 62)

Teeseldes endastmõistetavust oma ühisasemele osutati ta lapselikku teadmatust, tundis väike Miia ning talle meenus varane mälestus möldri ja Pisi-Mari ühismagamisest, mille ema oli avastanud talveööl rändlambiga ja millele teisel hommikul oli järgnenud Pisi-Mari lahkumine möldri kaasteenija kohalt. Miia mäletab veel täispakitud korvi sanga hoidvat Pisi-Marit, kelle tedretäheline lapsenägu oli nutust poolmäärdunud.

Mõtles siis väike Miia, et Pisi-Mari läheb seepärast, et oli pugenud möldri juure magama, aga kas siis oleks tulnud möldril minna, kui ta oleks leitud tüdruku voodist, selle unustas Miia endalt küsimata.

Hästi ei saanud väike tüdruk mõtelda sellest varase kevadõhtu leiust ning selle mälestus jäi talle porisema ajju nagu must putukas heinasaos. Kahistas ja saagis trotsivalt, kippus rõõmudesse, muretas unenägudes. (lk 63-64)

Videvikus näis tädi väike linnunägu pika kaela ja joonlaudkeha otsas üliaplana. Tädi oskas sööki hinnata, aga taevaisa ei jaganud sellele vist oma õnnistust, sest tädikese joonlaud ei tahtnud kasvatada ümarust. (lk 69)

"Lunastus"

Lk 82-93.

Ta oli kuueaastane, kui talle esmakordselt selgus ta ebameeldiv välimus.

Ta oli kuulnud räägitavat ilusatest majadest, kleitidest, aedadest ja lilledest, oli oodanud ühes teistega ilusaid ilmu, oli näinud seepärast silitatavat kasse ja koeri. Kuid teda polnud keegi korrakski puudutanud selle sõnaga. Kas see ei kõlvanudki inimeste kohta? Kuid ometi oli ema kunagi nimetanud "ilusaks" Vaheri noort miniat, oli leidnud "kauneina" naabernaise poisikese sinisilmad. Miks ei ütelnud keegi temale seda?

Kuid ühel päeval oli Poe-Helmi itsitades vedanud ta oma kõrge saalipeegli ette ning näidanud talle oma tugevtervete õlgade ja lihapõskede julmusega kogu ta viletsust: "Sa just nagu seasolgiga söödetud."

Terve õhtu oli siis Maarja nutnud, kirjates veejoomekestega voodi takust padjakülge, kiristades hambakesi lihaka Poe-Helmi ohaksõnusse, mitu päeva kõndinud ema ees, kuivis kadaksilmis kibelev küsimus: miks polnud tema priske ja tugev nagu Poe-Helmi, nagu vanemad vennad.

Aga veretu suu jäi alati suletud-kitsaks, rahutult askeldavate kortspõskedega vastati. Ema oma töötõttamuses näis nagu sammuvat üle Maarjagi, nägemata ta halisevat kidurat võsumist. (lk 82-82)

Kui ta sai kaheksa-aastaseks, hakkas ta koolis käima. Ta oli vilets õppimiseski, püüdlikkusest hoolimata. Ainult kord oli sale punapäine kooliõpetaja talle kiitvalt ütelnud: "Noh, Maarja, sul on ju päris kena häälekõla."

Kuid viisist ei saanud Maarja kinni pidada, tema hääl kippus ikka teist teed kui jooksis kooliõpetaja harmoonium. Ta jäigi laulma "omal viisil" teiste naerust hoolimata, sest nii tundus talle laul ilusam ja igakord ruttas ta tahestahtmata seda meelsamat rada. (lk 83-84)

Ilusaimad koolist olidki laulutunnid, kooliõpetaja harmooniumi- ja viiulimäng. Pühapäevilgi ta jooksis kooli, istus klassis ja kuulas, kuidas õpetaja maja teises otsas mängis viiulit.

Helid olid toonud pisut rõõmu ta ellu, sest ta kohtles endise võikusega oma kidurat ja hädist keha, mis oli vaid pisut veninud igas suunas, juuste linaleo-määrdunud-rohelist ja näo pehkkollast muutmata. (lk 84)

Õppimisega sagenesid peavalud, mis olid olnud ta kiusajaiks niikaugele kui ta küündis mäletama. Imelisi aistinguid tootsid need hootised puremised: kord tundis ta oma pead kobrutava putukapesana, kord näis selle kiirdpunktist roomavat arvutult looklevaid maokehi. Nende aistingute intensiivsus kiirgus värvikaks eluks unenägudes, äratades teda oma hikkiraputava võikusega keset pilkaspimedat ööd. (lk 84-85)
Mida rohkem kasvas kevad suvesse, seda suuremat mõnu tundis Maarja väike ja inetu keha, nagu vajaks ta aastate kogunedes üsna rohkem päikesesooja. Talviti ta puges akna juure ning ta kehake imes ahnelt lühikeste päevade lahju kiiresädemeid. (lk 86)
Alati oli teda tööst ja toiminguist kõrvale jäetud, omapead kambreisse ja nurmedele, hoidudes nagu mingil süüdlustundel rakendamast ta kidurust tegevusüritusisse. Ja ta ise ei tunnud tarvet kippuda kuhugi. Ta hoidus oma tasaste mõtete juures, imes raamatuist teisi maailmu kui oli see, milles toimus ta venivaeglane ärkamine eneseteadvusele, logeles põllupeenrail, peitis end aianurgisse.

See sundimatu vegeteerumine kasvatas tas mingi aristokraatliku meelsuse, mis suundus omastele haiglaselt terava üleoluga, võõraste ees aga nõrkes alaväärseks ja võigaskummaliseks närvutavaks häbiks. (lk 86)

Tollal ta pidi ka püsivamalt mõtlema lastest ja nende sünnist. Ta oli äsja lugenud jutu tüdrukust, kes oli sünnitanud. Kirjanik oli kujutanud tütarlast seejuures rahulikuna ja õnnelikuna. Seni oli Maarja kuulnud häbiks peetavat lastega tüdrukuid, mingis salapärashalvas kuutules nad olid asenenud ta kujutelmas. Nüüd ta eksles pisut segaselt vanalt teerajalt, teadmata kus pool oli tõde. (lk 86)

"Kalliskivid"

Lk 95-110.

Liina Ora oli väike klaveriõpetaja, väike nii kasvult kui vaimult. Ta oli saavutanud juba oma kolmekümnenda eluaasta.

Oma alandlikkuse ja hoolsuse tõttu oli ta küllaltki hinnatud perekondades. Oli õpetanud tagajärjekalt kohtunik Almuse isemeelset Rahuleidu ja advokaat Luiga valged tuvikesed olid saanud talt esimese juhatuse. Viimase soovitusel oli suurkaupmees Lipptalgi palganud ta oma poegadele tunniandjaks.

Preili Ora võis näha edu vaid kahe noorema juures, kolmas, vanim, oskas üha leiutada kõrvalepõikeid tundidest. Lõppeks oli isa talle kategooriliselt keelanud klaverisse puutuda. (lk 95)

Poegade kasvatuse härra Lipptal oli jätnud täieliselt proua hoole, arvates, et isa töö lastega algab alles nende jõudmisel nelja-viieteistkümnendasse eluaastasse. Pealegi võimaldas talle intensiivne äri- ja seltskondlik tegevus seltsida lastega pikemalt vaid laupäevaõhtuil ja pühapäevil.

Kuigi poisid oma hädade ja rõõmudega võisid enamail korril tulla vaid ema juure, tunnistasid nad kõigiti isa ülemõigust, reageerides kartuse, imetluse ja uhkuse seguga ta harvadele tähelepanekuile. Jalutuskäigud, teaduslikud katsetused ja sportlikud üritused omandasid isa algatuse ja osavõtuga peagu piduliku ilme.

Proua Lipptal oli oma kasvatusmeetodis ühendanud koka ja ennatu haigepõetaja kohustused. Rammus ja mitmekesine toit, tubade temperatuur, kõrvade ja jalgade mähkimine osutusid selle olulisiks vahendeiks. (lk 96)

Köök oli alaliseks paigaks, kus algasid ja lõppesid proua Lipptali päevad, enamiku oma abieluajast ta oli veetnud seal pliidi ees. Õhtulgi võisid juhuslikult külla tulnud sugulased teda leida köögis söögivalmistamisel, kus ta hõõrus mehele küpsekaali juure heeringavõid või küpsetas lastele kremotartarikooke või korpe.

Kogu ta keedukunst tuligi kasuks vaid perekonnale, sest lõuna- ja kohvikülalisi vastu võtta ei kuulunud Lipptalide perekonnatraditsioonide hulka. Härra Lipptal hoidis oma kukrut ja proual olid kadunud potikeste ja pannikeste vahele kõik soovid, kui tal neid üldse kunagi oli olnud.

Oma silmadegi elu proua Lipptal oli jätnud kööki — kõigi nende supikeste, praadide ja kastmete aurud, mis kerkisid päevast päeva ta ennastsalgava käe all, näisid kilena langenud ta rohekaile silmile: need püsisid tuhmide, liikumatute ja rasketena. (lk 96-97)

Preili Ora kuulas proua Lipptali küsimusi, mida see kodus tegevat, kas ta olevat hommikul väljas käinud, siis vaatas ta kraadiklaasi — mõlemad ootasid sooja — ja proua Lipptal sõnastas oma soovid laste tuleviku kohta või õigemini oma soovi, kuna tal oli neid vaid üks: "Ükskõik mis neist saab, kui nad aga on terved." See oli ainuke soov, mis preili Ora oli kuulnud proua Lipptali suust.

Proua Lipptal ei tunnud tualettide, pidude ega kinokülastuse tarvet, ta ei soovinud lugeda psühholoogilisi sõelumisi ega seiklusromaane, tal polnud tahet mõteldagi. Silentium — vaikus — rahu. Siin polnud midagi, mille eest murti mõõku ja viseldi unetult. (lk 97)

Vastandina prouale härra Lipptal oli pikk ja kõhetu. Hea isu, gurmaani kalduvused ja proua Lipptali nuumamisteaduse rakendus ei suutnud sellele pikkusele lisandada vastavaid proportsioone.

Arvatavasti aga härra Lipptal ei kaotanud siiski lootust kord jõuda ihaldatud sihile, sest uue ülikonna tellimise puhul ta käsutas rätsepat selle teha ikka veidi avarama kui mõõt näitas — "kasvamise jaoks", nagu ta armastas ütelda. Muide, ta kandis alati vaid halli. (lk 98)

Härra Lipptal pidas klaas- ja kiviriistade kauplust ja oli viinud oma äri võrdlemisi keskpärasest algatusest kõrgeie järjele, olles nimekaimaid kaupmehi Eesti idapiiril.

Noorelt õppinud õigusteadust, lahkunud ülikoolist perekondlike lahkhelide tõttu kursust lõpetamata, ta oli lühikest aega töötanud büroos ja siis isa surma järele jäänud õega ainsaiks pärijaiks. Saanud õe käest oma väljamaksu-osa ihnsa Viljandi talunikust isa pärandatud kohast, oli ta jätnud koha büroos ja hakanud ärimeheks.

Suure eruditsiooniga, polnud ta mitte ainult väljapaistev spetsialist oma kaubasaaduste alal, omades siin puhtteoreetilisi teadmisi, vaid ka teerajaja majandusellu puutuvais küsimusis. (lk 98-99)

Kohaliku ajalehe saatuses ja ilmes oli härra Lipptalil küllaltki teeneid. Isegi astronoomiaga ta oli tegutsenud mõne aja ja kalliskivide tundmises ta võis võistelda mõne juveliiriga, olles sel alal uurinud raamatuid ning lasknud kätest läbi käia igasuguseid vääriskive. Ja hiljemini, elades küll kodus külluses, kuid hoidudes muidu igat seltsi kõrvalisist väljaminekuist, ta oli pannud nii mõnegi ilusa summa rubiinide ja smaragdide alla, pidades lähedat kontakti juveliiridega.

Nii oli sattunud ta kogudesse nii mõnigi keiserliku õuedaami kõrget rinda ehtinud pärl, olles huviesemeks mitte üksnes oma ilu ja väärtuse, vaid ka oma eluloo, oma traagilise saatuse poolest. (lk 99)

Härra Lipptali lemmiktoit oli spinatiga muna või külm kanalihakotlet. Proua Lipptal valmistas neid üksnes mehe jaoks, kuna lapsed ei tahtnud neid hinnata.

Süües seda lemmiktoitu kahe lambi valgel, sest peale hiigla kupliga laelambi heitis veel väike laualamp taldrikule oma elektrikiiri, osatas härra Lipptal preili Orale hooletu žestiga külmi suupisteid, küpsiseid ja keediseid, varjamata oma muheluskortse, millesse tõmbus ta lõtv näonahk suu ümber.

See väike arglik preili selle külluse ees, mis oli tal nii harva kättesaadav ja millest ta siingi hoidus, hammustades kohmetult kord ühest, kord teisest otsast oma koogitükikest, oli nii meelepärane härra Lipptali enesetundele, et ta puistas preili üle oma jutuga.

Vastamisi olles enda omast erineva olukorraga, tundis härra Lipptal suurt usku oma võimeisse ja suurt imetlust oma toiminguist. Ja preili täieliseks veenmiseks ta pakkis sellele lahkumisel kaasa mõne marmelaadikillu või liköörkompveki.

Preili Ora sõi kodus marmelaadikillud isukalt ära, unustades oma stoilised põhimõtted, nagu pisut purjuski kõigist neist kiusatusist, milles ta oli viibinud, ja läks seepeale sauna. (lk 99-100)

Härra Lipptal rääkis vaikse ja salapärase tooniga kivide päritolust, nagu oleks läheduses keegi soovimatu, kellele ei tahetud seda teatavaks teha.

Jutustuse lõpul ruttas preili Ora tõendama oma ükskõiksust vääriskivide suhtes.

"Mina küll ei pea neist mitte midagi."

"Ei mina neist kah hooli," oli nõus proua Lipptal, kohendades naabertoas laste voodeid, kuid ta hääles vibreerisid kerge hirmuna hädaohud, mis varitsevad vääriskivide omanikke.

"Kui minule keegi kingiks säärase asja, ma ei peaks sellest mitte midagi," jatkas preili Ora, "kuid minule ei kingi ka keegi kalliskive," lisas ta alandlikult.

Härra Lipptal kuulas naiste sõnu, nokitsedes pisut närvlikult kivide kallal. Ta oli oodanud suuremat mõju neilt kividelt noorele tüdrukule ning tundis nüüd enda jäänud ilma kujuteldud naudingust. Kahju ühelt poolt ja teiselt poolt harjumus viia läbi igal tingimusel oma üritusi, ajas teda alatud teed edasi sammuma. Ta unustas seejuures igasuguse ettevaatuse, kihutatud vaid himust äratada imetlust tüdrukus, tõugata teda välja apaatsest tasakaalust.

Näis, et kividki ei läikinud enam endiselt, nagu jahutanuks tüdruku ükskõiksus nende sädelust. (lk 102-103)

Härra Lipptal teadis, et ta pidi toimima nagu oli toiminud kurat, kiusates Jeesust kõrves — panema ühte silmapilku kõik oma läikivad riigikesed, et see väike hingeke langeks ta ette ja kumardaks teda.

Jumal tänatud, preili Ora oli lihalik ja nõder inimene. Ning härra Lipptal lootis jõuda ette kuradist. (lk 103)

[Härra Lipptal:] "Asi ei seisa selles, et ma kardaksin vargaid, mina pole juba niisugune, et ma esimese paugu mööda lasen ja alles teise külge, ei, mina paugutan juba esimese näkku, nii et nad hoidku juba enda huvides nahka. Parem siis juba, kui nad midagi ei tea." (lk 103)
Kollast, punast, rohelist, sinist tuld põles väikestes uurilahtrites. Topaase, rubiine, granaate, smargade, teemante ja opaale.

Härra Lipptal võttis esimesena tangikeste vahele suure kollase topaasi, nagu ta mõistatanuks preili Ora huvi, kelle pilkude alla polnud eales sattunud neid kollaseid kive.

"Kinkisin selle kaelakee naisele, kui ta veel "tidrik" oli," seletas härra Lipptal, tõstes kivi lambi lähedusse.

"Samuti selle granaaditähe," lisas ta, osutades nurgas lebavale küpspunasele tähtprossile. "Tema ei kanna neid. Mõtlen neist kividest teha igale poisile väikese kogu. Eks nad saa siis nende naistele." (lk 104-105)

Preili Ora muutus nende sõnade juures pisut segaseks ootamatust kadeduspistest. Aga ta oli ju äsja siiralt väitnud, et ta ei hooli midagi kalliskividest? Tal oli häbi, nagu näeks härra Lipptal ta mõtted läbi. Kas ihaldas ta siis nüüd tõesti neid vikerkaarevärvilisi kive, mis lebasid läbisegi mustal sametil, puistates igasse kaare tulekiile? (lk 105)
Härra Lipptali tangide vahel oli nüüd teemanditera, tumedavõitu, lihvimata, nagu talupoeg linnasakste keskel, ja ta katsus anda oma häälele saladuslikku ja aukartlikku kõla, kui ta lausus:

"Emakese-maa töö. Kas olete näinud midagi säärast?"

Preili Ora pidi eitama: kes oleks talle näidanud sääraseid kive? (lk 105)

"Ja siin, näete, preili, väga kahtlane kivi," härra Lipptal tõstis üles eraldi lebava teemandi, "juveliirid ei tea ka midagi kindlat —, ah, üldse, juveliiridel on väga vähe teadmisi kividest. Olen pisut tegelnud kalliskividega, mõtlen, et tunnen neid paremini kui mõni juveliir."

Härra Lipptali nägu oli kaotanud vähehaaval oma snobistliku ilme ning peagu teadusmehe vaimustusega ta jagas oma pisut katkendlikke seletusi preili Orale, olles haaranud väikesel laual lebava saksakeelse mineraalkivide käsiraamatu.

Ta vahetas luupe, mida oli laual mitu, kõrvutas raamatupilte ja kive.

"Mul on kavatsus nad võtta põhjalikumale käsitlusele. Kui teie teaksite, preili, kui vähe taipu on juveliiridel kalliskividest. Absoluutne tumedus. Ostavad neid lihtsalt hea usu peale. Olen ammugi tunnud huvi kalliskivide vastu. Aga seda rämpsu on nii palju, et ei jätku aega. Olen viimasel ajal enda lahti ütelnud mõnegi seltsi eestseisusest, paganad tüütavad ära, päästa nad aga jälle hädast! Las jandavad üksi! Lõppeks see autus ja närusus, mis seal kõikjal valitseb, on mulle talumatu. Kui te teaksite, kuidas asju aetakse!" ning härra Lipptal muutus oma kõnevoolu jooksul järjest avameelsemaks. (lk 105-106)

Kuid miski pani preili Ora võõrastama. Näis, et vaid vana harjumus hoidis kinni sõnade liimist lahti läinud kujusid.

Proua Lipptali kollakas näonahk oli täna jumekas, nagu käinuks punane roosipuudritops üle neist vahakaist põskedest.

Eelmise õhtu kaks tundi olid puistanud proua Lipptali südant nagu noorustkülvav kevad, kiskunud elu vanadest juurtest, mis näisid lebavat ammugi sigimatult ta südames. Kadunud nooruse kaunidus oma maikuu sirelite ja õunapuudega, armukadeduse mürkhammas, uhkus mehe elutööst, uhkus kahe "kellakarbikese" üle, hirm, omaniku tavaline jooksva — see kõik ärkas nüüd ellu proua Lipptali sümis.

Ta oli õmmelnud naabertoas, siis langetanud õmblustöö rüppe ja kuulatanud läbi laste kära, kuidas mees ja tütarlaps kabinetis kive vaatasid — ja temasse oli tagasi tulnud elu.

Preili Ora halvasti maganud närvid näisid vibreerivat, nagu oleks ta kerge peapöörituse eel, ta oleks meelsasti istunud ja akna avanud. Õhus liikus niipalju talle võõrast, ebaharilikku elujõudu. Ja ometi veel eile oli see naine suigutanud ta närve oma hauaunega.

Preili Ora tundis enda haige olevat. Ta otsis väriseva käega klaasi vett ja hõikas poisi abitu ja kärsitu häälevõnkega tundi. (lk 109-110)

Välislingid

Emma Liivi novellikogu "Painaja" Tartu Ülikooli Raamatukogu andmebaasis DSpace